Читать книгу Lummuses - Barbara Cartland - Страница 4

Elfid^[1.] tähistasid kunagi kõiki loodusega seotud vaime või deemoneid, kes väidetavalt elasid vetes, metsades ja mägedes.

Germaani keeltes – ja teistes keeltes, mis selle sõna on üle võtnud – on sõnal elf ehk haldjas piiratum tähendus. Haldjaid peeti inimestest kaunimateks ja paremateks, kasvult väiksemateks. Noored naissoost haldjad võlusid ja nõidusid mehi oma iluga. Kui mees nende tantsuga ühines, kadus ta igaveseks. Nende tantsudel ei olnud pealtnägijaid, kuid hommikul oli niiskel rohul näha nende jalajälgi.

Silvanus, ladinlaste jumal, kes oli varasest ajast Roomas populaarne, elas metsades ja mägedes ning kaitses maaviljelust. Tema jaoks olid pühad paljud loomad: hobused, hundid ja ka rähnid. Temale pühendatud taimedeks on viik, tamm, kontpuu ja loorber.

1 Elfid (ingl) e elbid, muinasgermaani usundis õhulised vaimolendid maas, õhus ja vees. [ ↵ ]