Читать книгу Lummuses - Barbara Cartland - Страница 5

Raamatukogutoa uks avanes ja leedi Elfa Allerton heitis ruttu rõdule pikali.

Northallertoni hertsogi raamatukogu oli maja üks silmapaistvamaid ruume. Kõiki panid imestama selle proportsioonid ja keerukas messingäärisega rõdu, mis ulatus üle mõlema seina ning lõppes keerdtrepiga.

Rõdupiirde alumist osa kaunistas tihe lillede ja lehtedega sepis, nii et kui leedi Elfa lamas, polnud võimalik teda alumiselt korruselt märgata.

Ta tõmbas raamatu lähemale ja jätkas lugemist, lootes, et kes iganes alumisel korrusel ka poleks, läheks ta varsti minema.

Ta oletas, et tulijaks oli ema ning teadis, et kui ta avastatakse, saadetakse ta otsekohe aeda midagi tegema või lillede eest hoolitsema.

Northallertoni hertsoginnale oli aed kinnisideeks ning ta ei mõistnud, miks lapsed pidasid närtsinud õite mahalõikamist, uute taimede istutamist ja peenarde rohimist igavaks.

Ta oli ammu kindel, et vanuselt teine tütar Elfa pühendas lugemisele liiga palju aega. Selle tagajärjel oli neiul tihti pea pilvedes ning ta elas – nagu hertsoginna ütles kõigile, kes kuulata viitsisid – „unistuste maailmas”.

* * *

Elfa keeras õrnalt lehte, keskendudes loetule, mis oli tema jaoks kaasahaaravalt huvitav, kui kuulis järsku isa häält:

„Siin sa siis oledki, Elizabeth! Olen sind kõikjalt otsinud! Arvasin, et oled aias.”

„Ma otsisin asalea ladinakeelset nimetust,” vastas hertsoginna. „Sa pead seda vaatama tulema, Arthur! See on väga haruldane liik ja mul on ülimalt hea meel, et ta nii heas seisundis kohale jõudis.”

„Mul on uudis, Elizabeth,” ütles hertsog, „mis on kaugelt põnevam kui mõni asalea või ükski teine sinu lilledest.”

„Mis on juhtunud?” küsis hertsoginna veidi kartlikult.

Ta teadis, et kõigutamatu ja proosaliselt kuiv abikaasa innustus harva, ning erutust tema hääles oli väga ebaharilik kuulda.

„Ma olen lõplikult lahendanud Magnus Crofti küsimuse,” ütles hertsog.

„Magnus Crofti?” kordas hertsoginna.

„Ära mängi lolli, Elizabeth! Sa tead sama hästi kui mina, et ma räägin sellest 10 000 aakrisest maatükist, mis on viimased kakskümmend aastat olnud tüliõun meie ja Lynchesteride vahel.”

„Aa... See!” hüüdis hertsoginna.

„Jah, see!” ütles hertsog rõõmsal meelel, „ja ma usun, et keegi peale minu poleks suutnud nii hiilgavalt rahumeelse kompromissi peale tulla.”

Elfa kuulas nüüd pingsalt, sest teadis sama hästi kui ema, kuidas vaidlus Magnus Crofti omandiõiguse üle oli põhjustanud vaenu kahe hertsogi perekonna vahel.

Sel ajal, kui nende olukord ringkonda lõbustas, polnud kahel hertsogil võimalik teineteise seltskonnas viibida.

Piirkonna kahe suurima maaomaniku vägivaldne tüli polnud ainult lõputu keelepeksu alus. Sellest kirjutasid isegi ajalehed.

Viimane ajas marru Northallertoni hertsogi, kes põlgas niinimetatud sopaajakirjandust, nagu ta seda kutsus. Tema arvates oli aadliku nime trükis avaldamine sobiv vaid kahel korral – kui ta sündis ning kui ta suri.

Vimma tõttu, mida ringkonnas kutsuti mõnitavalt „hertsogluseks”, kannatasid Elfa ja tema õde Caroline, kuna neid ei kutsutud kunagi Lynchesteride Chester House’i pidudele.

Lastena nad selle pärast ei muretsenud, kuna leidus mitmeid teisigi naabreid, kes neid hea meelega lõbustasid.

Aga nüüd, kus Caroline oli neiuks kasvanud ja ka Elfa pidi seltskonnas debüteerima, ajas marru mõte, et uus hertsog, kes kaks aastat tagasi koha pärinud oli, korraldab seal suursuguseid pidusid, millest õed kõrvale jäetakse.

„Te ei naudiks neid nagunii,” lohutas hertsoginna tütreid, kui nad tema juures kurtmas käisid. „Hertsogi sõbrad on teist palju vanemad ja elukogenumad ning te tunneksite end nende seltskonnas halvasti.”

Hertsoginna toonist tajus Elfa, et ema mõistab hertsogi sõpru hukka.

Siiski jäi talle mulje, et seal on lõbusam ja huvitavam kui pidevalt Allerton Towersit külastavate vanade mõisahärrade ning krahvkonna mõjuvõimsate isikute seltskond.

Ehkki Caroline’i huvi hertsogi vastu oli nüüdseks kadunud, nägi Elfa teda vahel eemalt jahti pidamas ning arvas, et ta näeb välja täpselt nagu hertsogile kohane.

Seetõttu kuulas ta tähelepanelikult, kui ema küsis: „Mida sa maa asjus tegid, Arthur? Ma ei taha enam sellest midagi kuulda. Minu arvates oleks kõige mõistlikum otsus see jagada.”

„Sa ei kuula mind kunagi, Elizabeth!” vastas abikaasa ärritunult. „Ma olen sulle pidevalt rääkinud, et kui kadunud hertsog selle variandi mu isale välja käis, keeldus too kategooriliselt. Ta ütles, et maa kuulub talle ja olgu ta neetud, kui ta sellest loobub isegi viimases rahahädas!”

Hertsoginna ohkas.

„Ma olin selle unustanud, Arthur.”

„Sa peaks neid vaidlusi mäletama. Lynchester on alati vihjanud, et mu isa võitis selle maa kaardimängus, kui tema isa oli liiga purjus, et oma tegude eest vastutada. Ainus, mida mina selle kohta ütlen, on, et mees, kes sellises olekus kihla veab, saab teenitud karistuse!”

Hertsoginna ohkas uuesti.

Ta oli kõike seda juba tuhandeid kordi kuulnud. Ta ei mäletanud ühtki hetke oma abielu vältel, mil kahe hertsogi valduse vaheline maa-ala poleks kuidagi leidnud teed vestlusse.

Põhjus oli selles, et 10 000 aakrit Magnus Crofti oli üks Lynchesteri valduste parimaid jahimaid ja sealsetes metsades leidus rohkem faasaneid kui üheski Allertoni tihnikus.

Kui ta natuke selle peale mõtles, meenus talle, et praegune Lynchesteri hertsog oli kohe pärast pärimist hakanud tema abikaasat veenma, et too maatüki, mis sajandeid oli Lynchesteride perekonnale kuulunud, tagasi müüks.

Northallertoni hertsogil polnud eriti rahalisi probleeme ning lisaks sellele oli Magnus Croft tema valduste äärealadel ja seepärast raskesti majandatav.

Kuid tal polnud mingit kavatsust loobuda sellest, mis kuulus õigusega talle.

Uus Lynchesteri hertsog oli aga tuntud oma järjekindluse poolest.

„Ma pole sulle rääkinud vaid seepärast, et sa kunagi mind ei kuula,” jätkas hertsog, „Lynchester on mind selle maaga tüüdanud iga kord, kui me White’i härrasmeesteklubis või mõnel krahvkonna koosolekul kohal oleme. Ta tuli sellest minuga isegi jahil rääkima, ehkki see pole koht, kus mulle meeldib äri ajada.”

„Loomulikult mitte,” ütles hertsoginna alandlikult.

„Ja siis täna,” lisas hertsog, „kui Lynchester uuesti teema üles võttis, kui olime lõpetanud vestluse tolle uue mehe hulljulgest soovist veel üks koerakari kasvatada, tuli mul mõte.”

„Mis see oli, Arthur?” küsis hertsoginna, kui mees hinge tõmbas.

Rääkides vaatas ta välja päikese poole ja lootis, et saab varsti aeda naasta.

Oli täiuslik päev lillede ümberistutamiseks. Ta oli juba niigi hiljaks jäänud kasvuhoone lillede avamaale ümberistutamisega.

„Ma vastasin Lynchesterile,” ütles hertsog: „„Ma arvan, et need vaidlused on meie vahel liiga kaua kestnud. Ma pakun välja, et me jagame maa ära hoopis teisel viisil.”

„Mida sa mõtled?” küsis tema.

„Kui sa mu tütre naiseks võtad, siis saab tema Magnus Crofti osana kaasavarast.””

Hertsoginna ahmis hetkeks õhku.

„Sa pakkusid talle Caroline’i naiseks? Arthur, kuidas sa võisid midagi sellist teha?”

„See oli minu meelest väga nutikas,” vastas hertsog. „Kõik räägivad, et kolmekümne nelja aastasena peaks hertsog abielus olema ja järeltulija muretsema. Ja mis oleks veel loogilisem kui Caroline talle naiseks anda?”

„Aga, Arthur, Caroline on armunud Edward Dalkirki, nagu sa väga hästi tead.”

„Sel mehel pole pennigi hinge taga!” vastas hertsog. „Ja Lynchester on kindlalt kogu maa ihaldatuim kavaler.”

„Aga, Arthur, sa lubasid Caroline’ile, et kui Edward suudab oma hobustega edu saavutada, siis sa annad neile loa abielluda.”

„Ma pole midagi lubanud,” sõnas hertsog kõrgilt. „Ma ütlesin vaid, et kaalun seda ja nüüd on mu vastus ei. Caroline abiellub Lynchesteriga ja probleem maatükiga lahendub abieluleppega. Temast saab hertsoginna ning ta paneb Lynchesteri teemandid särama.”

Hertsogi karmivõitu hääl oli pehmenenud.

Ta ei varjanud, et vanim tütar Caroline oli tema lemmiklaps.

Ehkki ta tundis uhkust ka kahe poja üle, kes käisid Etonis koolis, oli Caroline’il eriline koht tema südames, kui see tal muidugi olemas oli. Neiul oli õnnestunud ilma erilise raskuseta veenda isa, et too lubaks tal armastatud mehega abielluda.

„Aga, Arthur!” vaidles hertsoginna vastu. „Caroline on armunud!”

„Armunud, armunud!” ütles hertsog põlglikult. „Mis sel asjaga pistmist on? Armastus tuleb pärast abielu, Elizabeth, ja Lynchester ei veeda tõenäoliselt oma naise juures eriti palju aega. Me kõik teame, kus tema huvid asuvad.”

„Tõesti, Arthur, ma ei mõista, kuidas sa võid nii rääkida...” alustas hertsoginna.

„Ole nüüd ometi mõistlik, Elizabeth!” segas hertsog vahele. „Lynchesteri on taga ajanud kõik kaunitarid siit kuni põhjanabani, alates sellest, kui ta kooli lõpetas. Kuid nagu sa väga hästi tead, on kõik need targad, elukogenud naised nüüdseks abielus ja pole kuigi tõenäoline, et mees ühegagi neist ära joostes skandaali korraldaks.”

„Kuid miks Caroline?” hüüatas hertsoginna nukralt.

„Kas ma pean sulle veel lihtsamalt selgitama?” küsis hertsog. „Sest ta tahab Magnus Crofti endale ja kuna varem või hiljem peab ta nagunii abielluma, siis miks mitte sõlmida liit naisega, kes toob kaasa väärtusliku kaasavara? – 10 000 aakrit head maad, mille ta purjus isa kaotas, kuna ei suutnud kaartegi käes hoida, mida ta väga tahab ja on otsustanud iga hinna eest tagasi saada.”

„Ma oletan, et sa mõistad, et sa murrad Caroline’i südame?” ütles hertsoginna.

Hertsog tegi seepeale häälitsuse, mis sarnanes väga turtsatusega.

„Ta saab sellest üle,” ütles ta teravalt. „Noored neiud kujutlevad, et nad on kellessegi armunud ja sellega piirdub minu arvates Edward Dalkirki tähendus.”

„Varem sa nii ei mõelnud.”

„Kas mõtlesin või ei, on tähtsusetu,” ütles hertsog ärritunult. „Caroline abiellub Lynchesteriga ja sina veenad teda, et ta kisa ei tõstaks, vaid selles küsimuses mulle alluks. Mul pole mingit kavatsust meelt muuta.”

„Aga Arthur...!” alustas hertsoginna.

„See on minu lõplik otsus!” katkestas hertsog oma naist, enne kui too jõudis midagi öelda. „Ja kuna Lynchester tuleb homme pärastlõunal külla, peaksid sa talle täna selgeks tegema, mis ees teda ootab.”

„Aga Arthur...!” alustas hertsoginna uuesti.

Kostis raamatukogu ukse järsk sulgemine ja hertsog oli läinud.

Elfa ei liigutanud. Ta oli isa jutu algusest peale liikumalt rõdu põrandal lamanud.

Tal oli tunne, nagu oleks kogu aja hinge kinni hoidnud. Alles pärast ema lahkumist julges ta korralikult hinge tõmmata.

Kas oli võimalik, et isa korraldaks midagi nii julma, nii üdini õelat?

Ta teadis, et kui poleks öeldut oma kõrvaga kuulnud, ei usuks ta seda iialgi.

Ta tõusis kangelt püsti, asetas raamatu, mida ta lugenud oli, tagasi riiulile ning ruttas trepist alla.

Ta tõttas nii kiiresti kui suutis raamatukogust välja, edasi mööda pikka vahekäiku, mis viis mööda suurepärasest marmorpõranda ja -kujudega hallist kõrvaltreppideni.

Astmed viisid teisele korrusele, kus tüdrukud magasid ning kus pärast Elfa guvernandi lahkumist oli koolitoa asemele tehtud nende elutuba.

Kui Elfa lõpuks ukseni jõudis, oli ta jooksmisest hingetu. Ta peatus hetkeks, et mõtteid koguda.

Kuidas ta seda Caroline’ile ütleb? Mida ta võiks öelda?

Ta teadis juba ust avades, et on nagu saatuslik sõnumitooja kreeka tragöödias.

* * *

„Ma.. ei või! Ma ei taha... Edwardit.. kaotada!” hüüdis Caroline juba sajandat korda.

Vaatamata pisaratele, mis mööda neiu nägu voolasid, leidis ta õde, et Caroline näeb sellele vaatamata kaunis välja ning ükski mees, isegi mitte Lynchesteri hertsog kõigi oma tarkade ja elukogenud naistega ei saaks tema nägususes kahelda.

„Ma tean, kallis,” ütles Elfa, „kuid isa on otsusekindel ja ma ei suuda hetkel välja mõelda, mida me saaksime teha, et hertsogit takistada.”

„Ma… võin… ei öelda,” ütles Caroline väriseval häälel.

„Ma ei usu, et ta sind kuulda võtaks. Ja isa ka nüüd, kus ta on oma otsuse langetanud.”

Elfa oli püüdnud uudist Caroline’ile võimalikult pehmelt edasi anda.

Esmalt muutus õde rääkides nii kahvatuks, et Elfa kartis, et ta minestab, ja siis algas lõputuna näiv pisaratulv.

Caroline polnud tugeva iseloomuga. Ta oli armas, õrn, väga järeleandlik ja nii kena, et iga mees, kes teda kordki vaatas, oli sunnitud uuesti vaatama.

Elfa arvas salamisi, et tegelikult oleks õde täpselt seda tüüpi naine, keda hertsog vaimusilmas enda jaoks täiusliku hertsoginnana nägi. Ta oli pikk ja sihvakas. Tal olid kaunid küpse vilja karva juuksed, sinised silmad ja roosakasvalge jume.

Kogu elu jooksul polnud ta kordagi oma vanematele muret valmistanud, kuni armus Edward Dalkirki.

Ta oli nõnda armunud, et ühtki teist meest polnud tema jaoks enam olemas. Igaüks, kes ilust lummatuna temaga kurameerida tahtis, avastas, et tema tähelepanu on võimatu hõivata või isegi enda olemasolust teadlikuks teha. Mis tahes plaanid tema poolehoiu taotlemiseks luhtusid.

Hertsogil polnud Edwardile midagi ette heita peale vaesuse.

Ta oli vikont Dalkirki, kelle omandis oli lagunev loss vaesunud mõisamaadel Šotimaal, ainus poeg. Pärast lahkumist rügemendist, kus teda oli teenistuse eest esile tõstetud, otsustas ta nüüd hobusekasvatusega raha teenida.

Plaanile aitas kaasa tema onu, kes oli jätnud talle maja ja 500 aakrit maad Northallertoni hertsogi valduste piiril. Nii kohtuski ta Caroline’iga.

Tollest hetkest alates töötas ta palavikuliselt selle nimel, et koguda piisavalt raha, et Caroline endale naiseks paluda.

Kahjuks kulus õiget tüüpi hobuste aretamisele palju aega ning ta ei osanud ette näha, et peab hertsogi tütre käepalumiseks veel vähemalt aasta ootama.

„Te võiksite põgeneda,” ütles Elfa, „ja varjata end kuskil, kust isa teid ei leiaks.”

„Sel juhul… kaotaks Edward kogu… raha, mis ta hobustesse on investeerinud ja me ei saaks endale lubada uut maja. Aga ma ei taha… hertsogiga abielluda! Ma abiellun… Edwardiga!” Caroline ulus. „Ma armastan teda! Ma… armastan teda… ja suren, kui pean abielluma… ühegi teise mehega peale tema!”

Elfa tõusis püsti ning kõndis akna juurde.

Õde oli talle väga kallis ja tal oli valus vaadata, kui õnnetu ta on.

Kuid samal ajal, kui ta veeretas peas kõiki väiteid, mida Caroline isa veenmiseks kasutada võiks, et ta saaks Edward Dalkirkiga abielluda, oli ta kindel, et Lynchesteri hertsog teda kuulda ei võtaks.

Ta oli alati teadnud, et isal on Caroline’i suhtes ambitsioone.

Isa oli uhke, kui Caroline iluduseks kuulutati. Elfale meenus võidukas ilme tema näol, kui Caroline oma esimesel ballil nii kaunis välja nägi.

See leidis aset kaks aastat varem, kui ta ise oli alles koolitüdruk. Elfa mõtles juba siis, et kui saabub kord tema esimene ball, pole isa kindlasti samamoodi uhke.

Ta mõistis, et hertsog, kes oli alati tahtnud, et tema lemmiklaps aupaistes säraks, tundis suurt rõõmu sellest, et Caroline saaks kanda traditsioonilist maasikalehtedest aadlikrooni ning tema ühiskondlik positsioon oleks pärast kuninglikku perekonda kohe järgmine.

Elfa teadis, et kaks hertsogikoda olid alati võistelnud ühiskondliku positsiooni pärast.

Eelmine Lynchesteri hertsog oli olnud üsna liiderlik mees, mistõttu austati ja imetleti tema isa rohkem. Krahvkonnast sai kõigi kavatsuste ja eesmärkide järgi tema impeerium.

Äsja tiitli pärinud hertsog erines oma isast märgatavalt.

Ta sõbrustas Wales’i printsiga ja nii palju kui Elfa aru oli saanud, oli ta heal positsioonil Londoni seltskonnas, mida oli kiidetud ja kadestatud nende poolt, keda see ei šokeerinud. Samuti oli mehel teatud määral mõjukust.

Hertsogit ette kujutades polnud see mingi ime.

Jahil paistis ta silma mitte ainult ületamatu ratsutajana, vaid ta paistis silma ka isiksusena, keda oli võimatu eirata.

Neiu polnud temaga kordagi rääkinud, kuid oli kindel, et ta on võimukas ja isegi hirmutav. Ta teadis, et selline iseloom muudaks Caroline’i rusutuks ja abituks.

Kuna Caroline oli alati nii soostuv, oli kaks aastat noorem Elfa alati juht, kõigi nende vempude sütitaja ja see, kes Caroline’i karistuse eest kaitsmiseks alati süü enda peale võttis.

Teatud mõttes oli see aus, sest Caroline’il puudus elav kujutlusvõime, mida Elfal, nagu isa seda tihti teadustas, oli liigagi palju.

„Mida ma teha… saan? Mida ma teha saan?” lausus Caroline nüüd pomisedes ja jätkas taskurätikusse nutmist. „Ma ei taha hertsogiga abielluda!”

Isegi nuttes nägi ta kena välja, ehkki ta nina oli nüüd kergelt roosakas ja sinised silmad ujusid pisarais.

„Peab midagi välja mõtlema,” ütles Elfa peaaegu hääletult.

Järsku ta hüüatas.

„Mul on mõte!”

Caroline ei vastanud. Ta ainult vajus toolil natuke sügavamale ja tõstis taas käed silmile.

Elfa seisis liikumatult paigal.

„Ma kujutan juba ette,” ütles ta. „Näen seda kui pilti, mis mu silme ees avaneb. Ma tean! Ma tean, kuidas seda teha!”

„Mida… teha?” küsis Caroline tuimalt.

„Sind päästa!” vastas Elfa.

„Hertsogiga abiellumisest?”

„Jah, hertsogiga abiellumisest,” kordas Elfa.

„Kuidas? Kuidas?” küsis Caroline. „Ma tean, et isa ei võta mind kuulda ja Edwardil pole hetkel… üldse raha. Ta ütles mulle, kui me kohtusime… eile, et ta pidi viimaste märade ostmiseks pangast laenu võtma.”

„Isegi kui Edward laenaks miljon naela,” ütles Elfa, „ei päästaks see sind hertsoginna saatusest.”

„Ma tean… Ma tean, aga ma ei taha olla hertsoginna! Ma tahan ainult Edwardiga abielluda ja elada selles armsas väikeses majas… koos temaga.”

Caroline’i hääl oli peaaegu seosetu ja pisarad voolasid mööda tema põski kleidirinnale.

„Kuula,” ütles Elfa. „Kuula mind, Caroline.”

Ta laskus õe ette põlvili ja haaras tal kätest.

„Ma mõtlesin välja, kuidas mina su päästa saan,” ütles ta. „Aga, kallis, sa pead tegema täpselt nii, nagu ma sul käsin. Kas lubad?”

„Ma luban… kõike, kui saan vaid Edwardiga abielluda.”

„Väga hästi,” ütles Elfa. „Kuula nüüd mind...”

* * *

Lynchesteri hertsog jälgis pilguga, kuidas Northallertoni hertsogi tõld tema välisuksest eemaldus. Seejärel kõndis ta üle halli kabinetti, kus ta tavapäraselt istus.

See oli mugav, ilusti sisustatud tuba. Raamatuid oli vähe, seinu katsid peamiselt suurepärased hobustepildid.

Enamik pilte pärines Stubbilt, Sartoriuselt ja Herringilt ning need olid kokku kogutud ühe ta esivanema poolt. Nende ülesriputamisega oli hertsog enda arvates muutnud kabineti kujunduse täiuslikuks. Sama soovis ta järk-järgult teha ka teiste ruumidega lossis.

Ta oli sisemiselt perfektsionist ning talle meeldis, kui kõik ümbritsev pakkus nii silmailu kui ka vaimset rahuldust.