Читать книгу Põgenev armastus - Barbara Cartland - Страница 4

„See ei saa olla tõsi!”

Victori hääl väljendas uskumatust. Marina pöördus aknast eemale.

„Mul on kahju, Victor,” ütles ta, „väga kahju.”

„Mida paganat sa sellega mõtled, et sul on kahju?” küsis Victor.

Marina tegi kätega abitu liigutuse.

„See on lihtsalt üks neist asjadest,” vastas ta. „Ma olen püüdnud, Victor, ausalt, ma olen püüdnud mõelda, et see võiks õnnestuda, kuid sellest pole kasu. Ma ei saa valetades edasi elada. Ma ei armasta sind. Pole mõtet teeselda, et armastan.”

„On liiga ennatlik selles nii kindel olla,” protestis Victor. „Mõtle see korralikult läbi. Tule minuga puhkusele, võtame jahtlaeva, kutsume mõned lähemad sõbrad ja oleme koos. Kui nüüd mõelda, meil poleks isegi sõpru vaja.”

Marina pöördus tagasi akna poole.

„Sellest pole kasu,” ütles ta kurnatult. „Ma olen mõelnud ja mõelnud, olen öösiti selle üle mõeldes ärkvel lebanud. Me lihtsalt ei ole teineteise jaoks õiged.”

Victor Harrison kõndis üle toa ja süütas sigareti. Ta sulges tulemasina vihase plõksatusega ning viskas selle kolksudes poleeritud lauale.

Marina pöördus, et teda vaadata. Tema silmavaade oli hell. Ta teadis, et mingis mõttes andis ta mehele löögi allapoole vööd. See ei tähendanud Victorile ainult tema kaotamist... selles oli palju enamat.

Naised ei öelnud kunagi Victor Harrisonile ei. Ta oli piisavalt rikas ja võimukas, et saada kõike, mida tahtis. Või igatahes peaaegu kõike. Et elu oli varem tema vastu ebatavaliselt lahke olnud, ei teinud see praegust lööki kergemaks. Marina nägi mehe lõuga, karmi huultejoont ning mõtles äkilise väikse valutuksatusega, et peaaegu armastab teda.

Victorit peaks olema lihtne armastada. Ta oli väga meeldiv inimene. Mees, keda polnud liigselt rikkunud asjaolu, et ta oli ühiskondlikult väga edukas, kuningliku perekonna noorema põlvkonna tuttav, Ameerika Ühendriikide presidendi lähikondlane ja seltskonnalõvi, kus iganes ta ka viibiks – Pariisis, New Yorgis, Hongkongis või Buenos Aireses.

Ta oli üks neist inimestest, kes igal pool sõpru leiab, sest on nii silmanähtavalt sõbralik. Inimesi ei tõmmanud ainuüksi tema jõukus, vaid Victor kui isiksus. Ja Marina pidi endale tunnistama, et kui kohtas meest esimest korda, oli just mehelikkus see, mis teda võlus.

„On sul keegi teine?” kuulis ta Victori karmi, valuliku alatooniga häält esitamas ootuspärast küsimust.

„Ei, muidugi mitte,” vastas Marina. „Kui oleks, siis ütleksin sulle.”

„Mis me siis valesti oleme teinud?”

Asesõnale eelnes õrn kõhklus. Marina teadis, et Victor ei suuda kogu süüd endale võtta.

„Me ei olegi,” ütles naine, liikudes mehe poole, kuni nad seisid teineteise vastas, kauni marmorist Adami kamina ees. „See on tervenisti minu süü. Ma poleks pidanud kihlusega nõustuma. Sest, vaata, ma teadsin algusest peale, et ma tegelikult ei armasta sind.”

Peaaegu metsikult viskas Victor sigareti kaminasse.

„Armastus! Armastus!” purskas ta. „Sa ootad liiga paljut, Marina. Ma armastan sind, jumaldan sind. Ma saan sulle õpetada, mida tähendab armastus, kui oleme abiellunud. Sa ei saa eeldada, et see on vaid taoline ekstaas, mille kohta sa raamatutest loed.”

„Ma arvan, et see on siiski see, mida ma ootan,” ütles Marina peaaegu hingetult.

„Aga kust sa tead, et sa oled üldse võimeline nii tundma?” küsis Victor. „Mõned tüdrukud ei ole emotsionaalselt nii tundlikud. Kindlasti sa mõistad seda. Milline võimalus on meil tegelikult olnud, sinul ja minul? Me pole kunagi kahekesi, alati on ümberringi inimesed, peod, rahvahulgad – karjad!”

Ta astus lähemale ja võttis Marina käe pihku.

„Tule minuga kaasa, Marina. Lähme kuskile, kus saame tõepoolest kahekesi olla – võib-olla Tahitile, Lääne-Indiasse –, ükskõik kuhu, kus saame supelda, rääkida ja omavahel asjad selgeks saada.”

Tema hääl oli anuv. Hetkeks näis Marina kõhklevat, enne kui aeglaselt pead raputas.

„Kurat sinuga, sa oled lihtsalt kangekaelne,” ütles Victor.

Ta käed olid Marina õlgadel. Ta tõmbas naist lähemale.

„Marina, kuula mind. Sa pole seda läbi mõelnud. Ma tean, et oleme teineteisele õiged. Ma tean, et sina oled minu jaoks ainus naine maailmas. Ma armastan sind nii, nagu ma pole varem kedagi armastanud. Las ma õpetan sulle, kuidas mind vastu armastada.”

Mehe hääl vaibus sosinaks. Nüüd otsisid ta huuled tüdruku omi, näljaselt, omistavalt.

Marina ei püüdnud teda peatada. Ta lihtsalt seisis liikumatult mehe käte vahel. Victor suudles teda metsikult, kirglikult, jõulisusega, mida kannustas hirm naist kaotada.

„Ma armastan sind, ma armastan sind,” pomises mees uuesti ja uuesti, kui ta huuled naise omi riivasid, hoides teda nagu kruustangide vahel haardes.

Naine oli nii pisike ja sale, pea ulatumas vaid mehe õlani, et tundus, nagu võiks mees teda väevõimuga võtta, kuid sellegi poolest ei püüdnud ta põgeneda. Marina huuled olid mehe omade vastas pehmed, kuid tuimad, elutud, mehe kireleegi suhtes tundetud – oli vaid pehmus, mis kaugeltki ei vastanud tema ootustele.

Ta tundis mehe raevukat kirge enda üle laotumas ja siis, otsekui oleks naise ükskõiksus mehe teadvusse jõudnud, laskis ta Marina lahti. Ta seisis hingeldades, vaatas kirest tumenenud silmadega naist ning käed, mis Marinat nii kõvasti olid hoidnud, vajusid rippu.

„Ole sa neetud!” ütles mees. Sõnad näisid temast välja rappuvat. „Sulle ei tähenda see midagi.”

Raskepärasus mehe hääles ütles naisele, kui palju ta kannatas.

„Oh, kallis Victor, andesta mulle!” ütles Marina ning ta käed sirutusid mehe poole.

Mees astus temast eemale.

„Jäta mind rahule,” ütles ta karedalt.

Victor sammus üle toa seinaäärse laua juurde ja valas endale viskit soodaga. Marina teadis, et ta võitleb, säilitamaks enesekontrolli. Ta vaatas meest kaastundlikult.

Victor jõi viski lõpuni, asetas klaasi lauale ning pöördus ukse poole.

„Victor, kuhu sa lähed?” lipsas Marina huulilt ehmunud küsimus. Hetkeks oli mehe masendunud näol naeratusevirve.

„Ilmselt oleks asjakohane vastus: „Kuradile”,” vastas ta.

„Aga Victor…” alustas Marina vaid selleks, et vaikida, kui mees ta jutu katkestas.

„Kõik on korras, kullake, ma ei lase oma ajusid välja ega midagi muud sarnast. Ma lihtsalt lakun oma haavu ja alustan siis rünnakuga otsast peale. Ma ei anna kergesti alla, sa tead seda.”

Marina huuled moodustasid vastuseks sõnu, kuid oli juba liiga hilja. Mees oli ukse avanud, väljunud ja selle otsusekindlalt enda järel kinni lajatanud enne, kui naine suutis sõnagi öelda.

Hetkeks seisis Marina suletud ust põrnitsedes, istus siis sohvale ja tõstis käed näo ette. See oli olnud hullem, palju hullem, kui ta oli oodanud.

Ta oli lebanud terve öö ärkvel, kujutledes, kuidas mehele seda öelda, kuidas mehele tunnistada, et kihlumisega nõustumine oli olnud algusest peale viga. Tänu jumalale, et seda polnud avalikult kuulutatud – press oleks uudise esilehele pannud. Kuid kõik nende lähimad sõbrad teadsid.

Ta oli täiesti teadlik, et Victor leiab piisavalt kaastunnet neilt, kes olid Marinat alati pidanud hellitatuks, neilt, kes olid kadedad Marina rahale ja edule meeste hulgas.

„Vähemasti ei saa keegi öelda, et abiellun sinuga raha pärast,” ütles Victor kunagi ning tema oli naernud ja nõustunud, et pole midagi sobivamat kui kahe tõeliselt rikka inimese abielu.

Vahel oli Marina mõelnud, kas mitte selles ei peitunudki pool probleemist. Neil polnud teineteisele tegelikult midagi anda – mansetinööbid Cartier’st, mis said samaväärse vastukingituse Boucheroni käevõrude näol. Selles ei olnud õiget rõõmu, mõtles ta, kui tead, et võid osta endale hinda märkamata samasuguse kingituse.

„Oh, mis mul viga on? Mida ma tahan?” oli ta küsinud endalt ööpimeduses. Nüüd ütles ta seda uuesti.

Ta vaatas ringi suures Mayfairi korteris, mis oli olnud tema koduks viimased kolm kuud, tegelikult, alates ajast, mil ta Victoriga kihlus. See oli hunnitu korter, mille kuuüür oli võrdväärne kuninga lunarahaga. See polnud Marina oma, vaid miski, mida ta võis ajutiselt omandada, sest võis seda endale lubada.

Nüüd mõtles ta, et see oli üks põhjusist miks ta tahtis abielluda – et tal oleks päris oma koht, kus olla.

Eestkostjad olid alati olnud vastu tema soovile hankida endale maja Londonis või New Yorgis, või isegi, nagu ta kord unistas, château Pariisi lähedal. Nad märkisid, et see lisanduks tema obligatsioonidele, kuid Marina teadis, et tegelik põhjus oli selles, et nad ootasid, millal ta abiellub, ning mõtlesid, et võib-olla on tema abikaasal maja või majad, ning tema oma oleks üleliigne.

See oli mõistlik mõte, Marina tunnistas seda. Selle muutis raskeks asjaolu, et inimesed, kes tegelesid tema raha või isiklike asjadega, olid alati nii mõistlikud ja korrektsed.

Ta tõusis sohvalt ning seda tehes silmas oma peegelpilti seinal rippuvas kõrges kuldraamiga peeglis. Loomulikult eeldati, et ta abiellub. Kelles teises siin maailmas on veel kokku sattunud selline jõukus ja säärane ilu?

Ta oli sale ja oivalise figuuriga ning kuldsed, õrnalt punaka varjundiga juuksed ei võlgnenud midagi juuksuri oskustele. Silmad, mis olid peaaegu üllatavat lillakat tooni, olid raamitud loomulikult tumedate ripsmetega ning südamekujuline nägu muutis portreemaalijad õnnest segaseks.

Marina vaatas oma peegeldust ja ohkas.

„Ehk ongi mul kõik peale südame,” ütles ta endale valjusti, ehkki teadis, et see ei ole tõsi.

Kunagi, mitu aastat tagasi, vahetult enne koolist lahkumist, oli ta tundnud esimest värelevat, tärkavat armastust. See oli olnud vaid koolitüdruku narr armumine vanemasse mehesse, kes kohtles teda nagu last ning abiellus kellegi teisega.

Hiljem, kui esimene agoonia oli möödunud, oli Marina vaadanud tagasi ning mõistnud, et keegi polnud süüdi ning see polnud vähimalgi määral mehe süü, sest too ei mõistnud, et Marina alles kasvas suureks. Kuid tema tunnete ekstaatiline rõõm voltis end naises lahti ning justkui väike leek jäi see temasse alles nagu mõnitav mälestus. Siiski, kui Marina võrdles seda tunnetega, mida ta oli hiljem teiste meeste vastu tundnud, kahvatusid viimased tähtsusetuiks. Ta teadis, mida otsib.

See oli armastus, mida ta oli kord liiga lühikese viivu tundnud. Armastus, mis oli nii ilus, nii imeline, nii täiuslikult ja terviklikult taevalik, et ta teadis, et peab kulutama terve elu selle otsimiseks.

Ta oli andnud järele Victori soovile, sest ta oli üksildane. Kuidas inimesed naeraksid, mõtles Marina, kui nad teaksid tõde. Vapustav Marina Martyn tunnistamas, et on üksildane kesk seltsielu keeristormi mitte ühes, vaid pooles tosinas riigis, kus teda koheldi austatud ja privilegeeritud külalisena.

Tema isa oli inglane ja ema pärines ühest vanimast ja silmapaistvaimast Virginia perekonnast. Tema vanaema oli prantslanna ja üks vanaema, isa sugupuust, oli olnud itaallanna. Tal oli kõikjal üle maailma sugulasi, kes teda armastasid ja pidasid teretulnuks alati, mil ta nende sekka ilmus. Sellegipoolest oli ta üksildane.

„Mul ei ole kunagi olnud päris oma kodu,” tunnistas ta Victorile, kui viimane talle abieluettepaneku tegi.

„Ma annan sulle tosin kodu,” oli mees vastanud ja Marina teadis, et see ei olnud vastus, mida ta ootas.

Isa oli surnud, kui Marina oli viieaastane. Ema oli uuesti abiellunud mehega, keda Marina jälestas, ja siis, kolm aastat hiljem, oli ema ühel jahiretkel kaela murdnud. Pärast seda oli olnud hulk lahkeid tädisid ja onusid, nõbusid ja vanu sõpru, kõik innukalt tema eest hoolitsemas. Vanemaks saades tulid eestkostjad ja sekretärid, teenijannad ja autojuhid – terve saatjaskond inimesi tema teenindamiseks, iga kapriisi rahuldamiseks.

Kuid keegi polnud kunagi täitnud tühja kohta tema südames ega vaigistanud valusat igatsust, mida ta sageli tundis ning mida püüdis põlglikult selgitada kui psühholoogilist reaktsiooni orvuks olemisele.

Milline loll ta oli olnud, mõeldes, et Victor võiks anda talle neid asju, mida ta kunagi polnud omanud, mida raha, isegi mitte ta oma miljonid ei suutnud osta! Vaene Victor! Marina sõnad olid pannud mehe olukorda, kus too polnud varem viibinud. Siis meenus talle mehe kurnatud ilme ja hääl, kindel ja resoluutne ütlemine: “Ma tulen tagasi, et rünnakut otsast peale alustada.”

Peaaegu valjult hüüatades pöördus Marina ümber ja lahkus ruumist. Ta läbis halli ja avas ukse järgmisesse tuppa, kus kirjade ja telefonidega koormatud laudade taga töötas kolm sekretäri.

„Sybil,” ütles Marina ühele veetleva välimusega kahekümne viie aastasele neiule, kes oli tema sisse astudes just telefonitoru käest pannud.

„Jah, preili Martyn?”

„Mul on sind hetkeks vaja.”

Marina läks läbi halli ja mööda pikka koridori tagasi oma magamistuppa. See oli hiiglaslik ruum vaatega Grosvenori väljakule. Väljakul asuvate puude lehed olid mahedad ja kevadiselt helerohelised, president Roosevelti kuju ümber õitsesid krookused.

Marina astus üle pehme, sinise vaiba, mis oli sama sinine nagu väljas taevas, ja istus kolme poolega peegliga tualettlaua äärde. Ta tegutses peaaegu automaatselt, otsekui muust mõeldes, ning alles siis, kui kuulis Sybil O’Connellit enda järel ust sulgemas, keeras ta end pöördtoolil ümber, et olla vastamisi enda peasekretäriga.

„Milles asi, preili Martyn?” uuris Sybil, jahmunud tööandja kahvatusest.

„Sybil, ma pean minema pääsema,” vastas Marina.

„Minema?” küsis Sybil pehme iiri aktsendiga.

Marina noogutas.

„Aga kõik eeldavad, et te jääte hooajaks siia,” ütles Sybil, „te teate, et nii on planeeritud.”

„Sa ei mõista, Sybil,” ütles Marina, „ma olen oma kihluse katkestanud.”

„Oi, ei,” Sybil oli tõeliselt jahmunud. „Härra Harrison on nii meeldiv. Ma mõtlesin, et te olete õnnelikud. Meil kõigil oli teie pärast nii hea meel.”

„Ma ei armasta teda,” ütles Marina. „Sel ei ole ühtegi muud põhjust, Sybil. Ta on meeldiv. Ta on kõik, mida te temast mõtlete. Kuid ma ei armasta teda.”

Sybil O’Connell kõhkles.

„Te ei arva...”

Marina vaatas Sybili poole üles.

„Vaata mulle otsa, Sybil,” ütles ta. „Me oleme teineteist kaua teadnud. Sa oled minu heaks töötanud viis aastat, on mul õigus?”

Sybil noogutas.

„Siis ütle mulle ausalt,” jätkas Marina, „ütle mulle oma truuduses, kas sa tõesti arvad, et inimesed armuvad selle pärast, et keegi teine neid armastab? Kas sa tõesti arvad, et ma õpin Victorit armastama, kui ma teda praegu ei armasta?”

Sybil O’Connelli vastus viibis hetke. Siis ta silmad välgatasid ja ta pööras silmad tööandja ainitise pilgu eest kõrvale.

„Ma ei tahaks sellele küsimusele vastata, preili Martyn,” ütles ta.

„Jah, sa tahad ja sa pead,” nõudis Marina. „Keegi ei tea paremini kui sina. Ka sina tead Victorit. Ütle mulle ausalt, Sybil. Ma tean, et sa oled usklik inimene ega valeta. Kas ma armun temasse kunagi?”

„See on muidugi võimalik...”

Marina ohkas vaikselt.

„Sa vastasid mulle, Sybil. Vastus on „ei”. Alati on olemas üks võimalus tuhandest, ime, kui soovid, kuid ma ei usu imedesse, kui asi puutub Victorisse ja minusse.”

„See tundub sellise kaotusena,” ütles Sybil O’Connell.

„Miks?” küsis Marina. „Kas sellepärast, et me oleme mõlemad nii rikkad, sest inimesed saavad öelda: „Vähemalt ei abiellu nad teineteisega sellepärast, et kummalgi oleks võimalik sellest kasu saada.” Sellest ei piisa abielu jaoks. See pole õige alus kodu ja pere loomiseks. Seal peab olema midagi muud... peab olema.”

Tema hääletoon liigutas Sybili südant.

„Sa vaeseke,” ütles sekretär, unustades hetkeks, et oli oma tööandjat alati natuke peljanud. „Pidi olema raske seda talle öelda.”

„Oligi,” sõnas Marina, „ja sellepärast ma peangi ära minema. Sa ju mõistad, Sybil. Ta peab sellest üle saama. Mina pean sellest üle saama. Ma ei saa teda iga päev näha ega lasta tal end anuda. Ma ei saa jätkuvalt „ei” öelda. Ma ei taluks seda.”

„Kuhu me siis läheksime?” ütles Sybil O’Connell asjalikul toonil.

„Ei ole mingit „meid”,” vastas Marina. „Ma lähen üksi.”

Ta märkas üllatusega protesti Sybili näos.

„Ära ole rumal,” jätkas Marina, „ta jälitaks meid, sa tead, et jälitaks. Ja kuidas saaks Marina Martyn oma tavalise kuningliku kaaskonnaga end varjata? Kohe kui lennukist maha astun, ootab mind mõni avalike suhete ametnik. Kui ma jõuan hotelli, on hallis ajalehereporterid. Ei, Sybil, mõtle midagi paremat välja. Ma tahan minna üksi.”

„Aga seda ei saa te küll teha,” ütles Sybil O’Connell.

„Miks mitte?” nähvas Marina. „Ma olen kahekümne ühe aastane. Ma arvan, et olen kõige rohkem reisinud tüdruk maailmas. Ainult et ma pole kunagi kuskil üksi käinud. Alati on olnud „õukond” mind kaitsmas ja vangistamas.”

„Me oleme proovinud seda mitte teha,” väitis Sybil.

„Sybil, sa oled alati olnud ingel,” ütles Marina, „kuid sinul on vaba aeg, tunnid, mil sa saad ära minna, olla omaette ilma, et inimesed sind jõllitaksid ja küsimusi esitaksid, murdmas pead kas sul on külm või soe, ülemäära pingutamas, et sind õnnelikuks teha. Tahan end kas või korraks tundma õppida.”

„Ma poleks eales arvanud, et te nii tunnete,” ütles Sybil O’Connell, „aga ma mõistan.”

„Ma arvasin, et mõistad – niisiis, kas sa aitad mind? Kuhu ma peaksin minema?”

„Kuhu iganes te ka lähete, tunnevad inimesed teid ära,” sõnas Sybil.

„Kas tunnevad?” küsis Marina. „Muidugi tunnevad nad ära Marina Martyni, kui ta saabub hotelli, ruumid reserveeritud, flotill autosid jaamas vastas, punane vaip maas, parim sviit täidetud lilledega. Ah, sa ju tead kogu rutiini. Aga kui oletame, et üks üsna tavaline tüdruk saabub üksi, ei kujutaks keegi hetkekski ette, et see on Marina Martyn.”

„Ma arvan, et see tõesti oleneb sellest, kuhu te läheksite,” vastas Sybil. „Näiteks Pariisis näite te teadvat iga teist inimest. Sama võiks öelda Rooma, Veneetsia või New Yorgi, või isegi Cannes’i kohta.”

„Ma tean, ma tean!” katkestas Marina. „Sellepärast ma sinult küsingi: „Kuhu ma peaksin minema?””

Sybil asetas sõrmeotsad meelekohtadele.

„Kas ma tõesti osalen selles vestluses?” küsis ta. „Millegipärast ei tundu see reaalne.”

„Sellegipoolest see on reaalne,” sõnas Marina. „Ma tahan minema pääseda. Ma pean minema pääsema ja ma kavatsen minema pääseda. Ausalt öeldes ei hakka keegi mind peatama.”

„Kas me peaksime teie eestkostjatele või kellelegi ütlema?”

„Kellele?” küsis Marina. „Kui tõsiselt mõelda, Sybil, siis keda see tegelikult huvitab? Mitte minu eestkostjaid. Ajast, mil onu George suri, on enamik neist liiga vanad, et kellestki huvituda. Peale nõbu Richardi ja tema, kui ma õigesti mäletan, oli viimaste kuulduste põhjal Aafrikas suurulukeid küttimas. Nii et temaga ühenduse saamisega läheks sul aega.”

„See on hirmus, kui sellele mõelda,” ütles Sybil.

„Muidugi, see on nagu paadi põhjast prundi välja tõmbamine!” vastas Marina. “Miski ei tundu kindlana, miski pole samamoodi paigas, nagu veel mõni hetk tagasi, ja seda vaid põhjusel, et soovin sama, mida enamik inimesi aeg-ajalt soovib – olla omaette.”

„Teie jutt kõlab nagu Greta Garbol,” ütles Sybil süüdistavalt.

„Ma kujutan ette, mida ta võis tunda,” vastas Marina. „Ma tahan ära minna, tahan mõelda, aga kõige rohkem tahan ma Victorit vältida. Nüüd lähme tagasi esialgse küsimuse juurde: kuhu ma võiksin minna?”

„See peab olema kusagil Euroopas,” sõnas Sybil, „ma ei taluks seda, kui läheksite kuhugi kaugemale. See oleks liiga hirmutav, liiga suur vastutus minu jaoks.”

Marina kehitas õlgu.

„Väga hea – Euroopa,” nõustus ta. „Sellel ei ole tegelikult vahet. Nagu sa näed, pole ma eriti valiv.”

„See ei saa olla Hispaania. Te viibisite seal eelmisel aastal,” ütles Sybil mõtlikult. „Teie pildid olid ajalehtede kõigil lehekülgedel. Prantsusmaa ei tule kõne allagi, nagu ka Itaalia. Teile ei meeldi Saksamaa ja eelmiste lihavõtete ajal olite Kopenhaagenis. Oh taevas. Näib, et polegi ühtegi kohta.”

„Kuidas oleks Portugaliga?” küsis Marina. „Seal pole ma kunagi käinud.”

„Tõepoolest,” nõustus Sybil. „See on hea mõte! Kas ma proovin teile reserveerida...”

„Stopp!” sekkus Marina. „See on üks asi, mida sa teha ei tohi. Kas sa siis ei saa aru? Ma pean lihtsalt minema ja sina oled ainuke inimene, kes teab, kuhu. Sa pead mulle vanduma, käsi Piiblil, et sa ei ütle kellelegi, mitte kellelegi.”

„Ma eeldan, et te lähete Lissaboni,” sõnas Sybil rahulikul filosoofilisel toonil nagu inimene, kes on leppinud paratamatusega.

„Ei, ma ei lähe Lissaboni. See on linn,” sõnas Marina, “ja mulle ei meeldi linnad. Ma olen neid liiga palju näinud. Mis koht see on Lissaboni lähedal, kuhu endised kuningad ja kuningannad pensionile minnes lähevad? Ma olen sellest lugenud.”

„Estoril,” vastas Sybil.

„Jah, just. Sinna ma lähengi. Seal peaks leiduma üks viisakas hotell, tegelikult, ma eeldan, et seal on neid lausa mitu.”

„Kui kauaks te arvate, et lähete?”

„Ma ei tea,” vastas Marina. „See just muudabki reisi mõneti seikluseks. Ma ei tea, kui kauaks ma lähen, ega seda, mida ma seal teen. Sest vaata, ma pole kunagi üksi olnud. Ainuüksi see on juba põnev.”

„Te võite avastada, et see on kohutavalt igav,” hoiatas Sybil.

„Sellisel juhul tulen koju. Ma pole kunagi kannatanud kannatamise pärast.”

„Lubage mul vähemalt helistada, et teha kindlaks, et te saate head toad.”

„Sa ei tee midagi sellist,” ütles Marina. „Ma teen kohale jõudes kõik ise. Ja muide, mul on vaja teist nime ja passi.”

Sybil vaatas teda hämmeldunult.

„Aga see on võimatu!”

„Loomulikult mitte. Raamatutes on inimestel kogu aeg võltspassid. Peab olema ju võimalik üks selline hankida.”

„Ma olen kindel, et ei ole. Vähemalt mina ei tea, kuidas sellist asja teha.”

„Mis on siis minu äramineku mõte?” päris Marina vihaselt. „Isegi Portugalis on inimesed kindla peale kuulnud Marina Martynist ning kahe minutiga hakatakse sagima ja mul pole isegi sind kaitseks.”

„Sel juhul ärge minge,” ütles Sybil keelitavalt.

„Usun, et kui ma ei saa minema, lähen hulluks,” sõnas Marina süngelt. „See on muidugi liialdus. Aga kas sa siis ei mõista? Ma ei suuda Victoriga kohtuda. Ta meeldib mulle selleks liiga palju, tundmata talle kaasa ja häbi enda käitumise pärast. Ma ei taluks ühte stseeni teise järel, ühte vaidlust teise järel. Victor on visa. Sa tead seda sama hästi kui mina. Ta ei anna kergelt alla.”

„Ta on korterist lahkunud,” ütles Sybil kõhklemisi. „Mis te arvate, kuhu ta läks?”

„Kui annad mulle kolm võimalust arvata, siis ütleksin, et ta läks Cartier’sse, et osta mulle kõige kallim käevõru, mida ta leida suudab, ning ta saabub õhtusöögi ajaks hiiglasuure orhideebuketiga, veennud iseennast, et kogu see lugu oli vaid armastajate vaidlus, mida saab parandada mõne suudluse ja karbitäie šokolaadiga.”

„See kõlab küüniliselt,” ütles Sybil süüdistavalt.

„Ma pole küüniline, ma olen meeleheitel,” vastas Marina.

Sybil näis hetkeks mõttesse vajuvat ja sõnas siis äkitselt:

„Mul on idee. Kas mäletate Mary Marshalli?”

„Mary Marshall?... Mary Marshall?” kordas Marina. „Nimi kõlab tuttavalt. Kes ta on?”

„Tüdruk, kelle me kaks nädalat tagasi raamatupidamisosakonda tööle võtsime.”

Marina noogutas. Linnas oli suur kontor, kus tema asjadega tegeles hulk väga suure tööjõudlusega arveametnikke, kes jälgisid tema investeeringuid, laekuvaid makse ja ühtlustasid üldiselt kuldset rada, mida mööda ta oli oma isa surmast saadik kõndinud. Aeg-ajalt, kui ta viibis Londonis, helistas Marina kohustuslikus korras neile, kes tema heaks töötasid, et tänu avaldada. Talle meenus nüüd, et üks sõber oli palunud temalt tuttavale tööd.

Mary Marshall oli elanud Austraalias, kuid oli meeleheitlikult soovinud Inglismaale tulla. See oli olnud tema eluunistus ning Marina jaoks oli lihtne lasta Sybilil asi ära korraldada.

Tüdruk oli tema ukse taha tulnud, et oma heategijat tänada. Marina, kes pidas parasjagu kokteilipidu, oli ta sisse kutsunud, sõpradele tutvustanud ja klaasi šerrit pakkunud. Nii lihtne see oligi. Ja oli tüdruku kuni praeguse hetkeni unustanud.

„Jah, ma mäletan Mary Marshalli,” ütles ta Sybilile. „Mis tema siia puutub?”

„Ta pidi laskma oma passi uuendada,” vastas Sybil, „ja see saadeti siia ühes ankeediga, millele teie pidite alla kirjutama, sest olete tema tööandja. Ma signeerisin selle teie eest, nagu alati teen. Pass on minu kontoris. Äkitselt turgatas mulle pähe, et te pole temast väga erinev.”

Marina silmad läksid suureks.

„Too see siia, Sybil, too see ruttu siia!” hüüdis ta.

Sybil O’Connell lahkus toast ja Marina tõstis väiksel kullaga inkrusteeritud laual seisva sisetelefoni toru. Ta vajutas toateenija magamistoaga ühenduses olevat nuppu.

„Annie?” küsis ta. „Ma lähen mõneks päevaks ära. Kas pakiksid mulle mõned lihtsad, kerged rõivad? Jah... jersey kostüümid ja kaks või kolm väga lihtsat kokteilikleiti... ei midagi uhket... madala kontsaga sandaalid... ma arvan, et võin minna mere äärde. Ei, ei mingeid juveele. Nii kiiresti kui võimalik, palun.”

Kui ta toru hargile asetas, naasis Sybil koos passiga. Passipildi oli odav fotograaf üsna halvasti teinud. See oleks võinud olla ükskõik milline tüdruk. Väike südamekujuline nägu ja suured tumedad silmad.

„Hea, et see pole värvipilt,” sõnas Sybil. „Mary Marshalli juuksed on peaaegu tuhkblondid.”

„See võiksin vabalt mina olla,” ütles Marina peaaegu üllatunult.

„Mind pani tegelikult mõtlema see, et initsiaalid on samad,” ütles talle Sybil. „Sest, peaaegu kõik teie asjad kannavad initsiaale M. M.”

„Sinust oleks saanud hea detektiiv,” ütles Marina. „Ma ütlesin Anniele, et ta mu asjad pakiks. On veel üks asi, mida saaksid minu heaks teha. Helista ja uuri, kas saaksin pileti pärastlõunasele lennule Lissaboni. Ära mu nime ütle.”

Ta tegi pausi ja puhkes naerma.

„Ma unustasin. Muidugi soovin ma kohta preili Marshalli nimele.”

„Tegelikult arvan, et me ei peaks seda tegema,” ütles Sybil ärevalt. „Ma olen kindel, et teise inimese passi kasutamisega kaasneb jube karistus.”

„Ma ei lase sul vangi minna,” ütles Marina. „Ma ütlen, et sundisin sind tegema kõiki neid asju, mida sa minu heaks teed. Ma olen kindel, et Mary Marshall ei otsi vahepeal oma passi taga.”

„Kui otsib, siis ütlen, et see pole veel passiametist tagasi tulnud,” ütles Sybil.

„Sa hakkad juba seikluse vaimule pihta saama,” naeratas Marina heakskiitvalt.

„Te peate oma passi ka võtma,” ütles Sybil tungivalt. „Te võite pahandustesse sattuda ja siis saate te enda isikut vähemalt tõestada.”

„Sa mõtled kõigele,” ütles Marina.

„Kas lubate mulle ühte asja?” jätkas Sybil. „Et helistate mulle, kui kohale jõuate, ja annate oma aadressi? Puhuks kui midagi juhtub.”

„Nagu näiteks?” küsis Marina.

„Tulekahju... vargus... kellegi surm.”

Marina vaatas talle otsa.

„Näed,” ütles ta, „kui ebapraktiline ma olen kõiges, mis vähegi loeb. Kui tegu oleks kellegi teisega, oleksid sa öelnud „Su ema võib haigestuda”, või „Su isaga võib õnnetus juhtuda”, või „Su õde hakkab sünnitama”, või “Su vend sai uue töö”. Ükski neist asjust ei kehti minu puhul. Kui korter maha põleb, siis see pole minu oma. Ainuke asi, mida saab põletada, on raha, mis on alati olnud nagu peegelklaasist aken minu ja maailma vahel.”

„Preili Martyn, see on teist tänamatu,” ütles Sybil. „Pealegi annaks enamik inimesi oma parema käe, et teie kingades olla.”

„Enamik inimesi on rumalad,” vastas Marina, „ja seda tead sa hästi.”

Ta naeris hetkeks.

„Ah, Sybil, ma tunnen end päris rõõmsana! Ära proovi rikkuda esimest korda minu elus, mil mul on julgust lapsehoidjate juurest minema joosta!”

„Ma arvasin, et me teeme teid õnnelikuks,” ütles Sybil nukralt.

Marina naaldus ettepoole ja suudles teda põsele.

„Sa oled kallis ja ma olen sinusse kohutavalt kiindunud, aga korraks tahan ma olla mina ise. Kui ma satun tõelistesse raskustesse, siis kutsun sind, et sa mind neist välja aitaksid.”

„Kas lubate?” küsis Sybil nüüd tõsiselt.

„Mis võiks muud juhtuda kui see, et mul saab raha otsa?”

„Taevake! Ma peaaegu unustasin!” hüüdis Sybil.

Ta jooksis toast välja ja Marina naeratas tema kaugenevale kujule. Ta oli Sybilisse kiindunud, kuid Sybil sarnanes vägagi tülika lapsehoidjaga, alati muretsemas, et keerukad korraldused võivad valesti minna: et tellitud auto jääb kohale ilmumata või lennuk ei stardi õigel ajal. Victor või mitte, oleks lihtsalt lõbus lasta asjadel omasoodu kulgeda ning mitte muutuda peaaegu hüsteeriliseks, kui kõik ei laabu päris nii sujuvalt, nagu peaks.

Tund aega hiljem hiilis Marina korteri tagatrepist alla tallide poole. Ta oli keeldunud kasutamast lifti ja peasissekäiku.

„Portjeed näevad, et ma lahkun, ja hakkavad mõtlema,” ütles ta Sybilile, kes oli Marina suitsukatte ideest peaaegu šokeeritud.

„Sa tead väga hästi,” ütles ta Sybilile, „et kui Victor arvab, et ma olen maalt lahkunud, siis annab ta portjeele pistist, kes ütleb talle, et ma läksin Londoni lennujaama, ja ta tüütaks lennujaama töötajaid, et saada teada, kuhu ma läksin. Ta saab väga vihaseks, kui saab teada, et lind on kullatud puurist minema lennanud.”

„Kas ta saab teada, millal te tagasi tulete?” küsis Sybil.

„Jah, muidugi,” vastas Marina. „Kuid vähemalt annab see meile mõlemale aega esimesest šokist üle saada.”

Naised leidsid takso ning Sybil, kes kandis Marina kohvrit, tõstis selle autosse.

„Olete te päris kindel, et teil on piisavalt raha?” küsis Sybil äreva sosinaga.

„Kui mitte, siis helistan sulle, et saadaksid juurde,” vastas Marina.

„Kas annate mulle teada, kus te peatute?”

„Ma mõtlen selle üle,” vastas Marina. „Head aega, Sybil, sa oled olnud ingel.”

Ta tõmbas ukse kinni ja ütles taksojuhile läbi vaheakna sihtpunktiks Londoni lennujaama.

„See on pikk tee,” torises mees. „Ma ei tea, kas mul on selleks piisavalt bensiini.”

„Saate naela rohkem jootraha,” vastas Marina ja taipas siis, et selline tegu ei sobi iseenesest kokku tema uue isiksusega.

Mary Marshall oleks kahtlemata rahaga kokkuhoidlikult ümber käinud. Sellisel juhul, mõtles ta, oleks ta pidanud lennujaama terminalist bussi peale minema.

„Ma arvan, et lubame Mary Marshallil olla veidike rikkam kui tavaline puhkusel olev masinakirjutaja,” ütles Marina iseendale. Ta kehitas õlgu ja naaldus istmel mugavamalt tahapoole.

Äkitselt tundis ta end vabana. Ta tundis, nagu oleks jätnud mured ja õnnetused seljataha ning lasknud õlult langeda suure koorma. Talle turgatas pähe, et see on esimene kord, mil ta läheb Londoni lennujaama taksoga. Seni olid teda sinna toimetanud suured sujuvalt liikuvad autod. Esimest korda polnud kedagi, kes temaga kaasa reisiks ja piletitega tegeleks, kes jälgiks, et jaama ametnik või lennuliini esindaja teda turvaliselt õigele lennukile saadaks.

„Ma olen üksi,” ütles Marina iseendale ja leidis, et ütles seda valju häälega ning üllatus hääles oli ilmselge ka tema enese kõrvadele. “Ma olen üksi.”

Liiklusmüra näis neid sõnu ühe uuesti ja uuesti jahvatavat. Ta mõtles Victorile, kes tuleb õhtul, nagu ta oli ennustanud, orhideede ja kingitusega Cartier’st. Ta arvas, et mees toob talle teemantidega käevõru. Victor oli alati eeldanud, et naistele meeldivad teemantidega käevõrud. Tegelikult polnud ta kunagi kohanud naist, kellele need ei meeldiks. Marina proovis ette kujutada, mida Sybil Victorile ütleb. Vaene Sybil peab seisma vastamisi mehe uskumatuse ja seejärel raevuga.

Victoriga polnud lihtne hakkama saada, kuid Sybil jääb ustavaks, ükskõik, millist survet mees ka ei avaldaks. Marina teadis seda. Ta mõtles, kuidas tal on vedanud, et tal on Sybil, mitte ainuüksi töötaja, vaid ka sõbrana. See oli peaaegu esimene kord, kus ta oli Sybilile tänulik. See oli uus tunne ning Marinal oli pisut piinlik, et polnud varem mõistnud, kui palju see vanem neiu talle tähendas.

„Ma usun, et olen ärahellitatud,” mõtles Marina omaette. „Võib-olla leian Mary Marshallina uue mina: mingil moel kenama ja isegi huvitavama.”

Siis mõistis ta, et ei otsi uut ennast. Tegelikult polnud see ka Victori eest põgenemine. Põhjus oli selles, mida ta tahtis oma peas selgeks saada.

Ta tahtis veenduda selle olemasolus, mida ta kogu elu oli otsinud: armastuses, selles tugevas, nõudlikus, unustamatus armastuses, mis, kuigi ta seda eneselegi vaevu tunnistada julges, teda unedes alati kummitas.