Читать книгу Põgenev armastus - Barbara Cartland - Страница 5

Marina ärkas ja imestas, kus ta on! Siis, kohe kui hotellitoa piirjooned muutusid kardinate vahelt paistvas päikesevalguses selgemaks, meenus talle, et ta on üksi võõral maal.

Hetkeks tundis ta kohkumuspistet. See oli peaaegu nostalgia tuttavate asjade järele: teenijanna vaikselt tuppa sisenemas, et tõmmata akende eest kardinad ja tuua talle hommikusöök; Sybil ja teised sekretärid allkorrusel ootamas; sisetelefoni surin; autojuht tema oma autoga, valmis teda sõidutama, mil iganes ta seda soovib.

Ja ennekõike Victor, helistamas talle, nagu oli seda teinud igal hommikul viimaste kuude jooksul, et öelda, et armastab teda, et naine saaks alustada päeva sooja tundega, et on veetlev ja vajalik! Ja milline naine võiks soovida enamat?

Eelmisel õhtul, pimeduses, tundis Marina masendust. Esialgne kõigest tuttavast ning Victorist eemale jooksmise ülevus oli kiiresti möödunud. Selleks ajaks kui lennuk üle Inglise kanali lendas, hakkas ta kahetsema oma mõtlematut tormakust, ning kui ta viimaks Lissaboni lennujaamas maandus, pidi ta võitlema peaaegu võitmatu sooviga järgmise lennuga koju minna.

Kõik oli olnud kummaline ja võõras. Rüsin pagasi kättesaamisel ja tollist läbi minekul ning edasi taksosse pääsemine oli midagi, mida ta polnud kunagi pidanud tegema.

Jõuda hotelli ja kohata vastuvõtus viisakust Mary Marshalli vastu oli väga erinev lipitsemisest, mida eranditult osutati Marina Martynile.

Ta oli valinud suvalise hotelli „Teejuhist Portugali”, mille oli leidnud lennukist. Paik oli ilmselgelt parim ning tal oli olnud hea meel näha salongis ning koridorides luksust ja mugavust, mis oli sama tüüpi kui see, millega tema oli harjunud.

Tuba ei olnud aga kaugeltki kuninglik sviit, kuid ta oli selle vastu võtnud kommentaarideta, kuna ei soovinud enesele tähelepanu tõmmata. Ruum oli piisavalt mugav ühe mere poole vaatava ning teise, hotelliesisele puudeklumbile avaneva aknaga, millest olid näha modernsed lamedate katuste ja rõõmsavärviliste aknaluukidega villad.

Kõik see oli olnud hoomatav hotellile tulvavas õhtuvalguses, kuid ümbritsev ei suutnud hajutada masendust, mis pani Marina voodisse pugema ning pimeduses patja mõnd pisarat poetama.

Ta oli viimati nutnud aastate eest. Ta ei olnud tegelikult kindel, mille pärast ta nutab, võib-olla Victoriga koos kaotatud unistuste ja rõõmu pärast. Miks ei suutnud ta Victorit armastada?

Marina ärkas öösel ning esitas endale sama küsimust üha uuesti ja uuesti, suutmata leida vastust. Victor oli armastusväärne inimene ja kindlasti mitte hellitatum kui ükski teine rikas noormees, keda Marina teadis.

„Ma tahtsin teda armastada,” nuuksus ta süngelt. „Ma tahtsin, et me oleksime koos õnnelikud.”

Nüüd oli ta pannud ennast üsna naeruväärsesse olukorda: ta oli jooksnud ära kõigi mugavuste ja sõprade juurest, sest ta ei suutnud vastu panna Victori pealekäimisele.

Pingutusega heitis Marina voodiriided kõrvale ja hüppas voodist välja. Mis mõtet oli seal lebada ja sellest mõelda. Ta oli ilmselt pool ööd ärkvel olnud. Ta mäletas, et oli enne uinumist näinud esimesi õrnu valguskiiri aknapoolte vahelt kumamas.

Silmad tundusid rasked ning ta teadis, et kui ta peeglisse vaataks, näeks ta näol pisarate jälgi. Kui ta kardinad eest tõmbas, voogas tuppa päikesevalgus, särav ja pimestav, ning eresiniselt merelt uhtus randa valgeid laineid.

Marina hing lõi voogama. See oli väga erinev Inglismaa kahvatust, vihmapestud kevadtaevast. Allpool kasvas seinal ronitaim, ehmatavalt lilla võrreldes helepunaste geraaniumidega, ja need majad värvitud aknaluukidega, mida ta eelmisel õhtul oli märganud, olid värvide kaleidoskoop, otsekui oleks kunstnik kasutanud kogu paletti.