Читать книгу Neitsi Pariisis - Barbara Cartland - Страница 4

„Kas see maja?” küsis Gardenia pisut närviliselt prantsuse keeles, kui igivana fiakker aeglustas Champs Élysées’ga paralleelse kõrvaltänava äärse suure häärberi sammaskoja ees kiirust.

„Oui, ma’m’selle,”^[1.] vastas kutsar. „See on õige koht – eksida oleks raske.” Kutsar peatas rääkides hobuse ja sülgas jõuliselt teisele poole troskat.

Gardenia tundis võbinat. Midagi hirmutavat oli nii mehe jultunud käitumises kui ka selles, et kogu maja säras tuledes ning sees toimus vähimagi kahtluseta pidu.

Eesukseni oli lausa raske pääseda. Kruusatatud sissesõiduteel seisis hulk läikivaid automobiile ning niisama palju elegantseid kinniseid tõldu hõberakmetes hobustega. Nende eest näis hoolt kandvat terve armee uhketes sääristes ja kaherealises vormis sohvreid, prillid mütsinokale tõstetud, kokardiga ja keepides kutsareid ning bordookarva vormis teenreid. See kõik tundus Gardenia kogenematule silmale teatraalselt toretsev.

Kutsar ronis iidselt sõidukilt alla ega hoolinud isegi ohjade kinnitamisest, kuna hobune, kelle küljeluud olid haletsusväärselt nähtaval, oli liiga väsinud, et sunnita liikuda.

„See on see koht, mis te ütlesite, ma’m’selle,” kordas kutsar, „muidugi kui te pole juhtumisi meelt muutnud.”

Jälle oli mehe silmis see läige ja tema hääles miski, mis sundis Gardenia vaistlikult kangestuma.

„Ei, olen kindel, et tõite mind õigesse kohta,” vastas ta jäigalt. „Palun öelge, kui palju ma teile võlgnen.”

Kutsar nimetas summa, mis oli selgelt ülepakutud. Gardenia kõhkles, kuid oli liiga piinlik hakata vaidlema, kui kuuldekauguses oli nii palju inimesi. Ta mõistis, et nii mõnedki sohvrid ja kutsarid piidlevad teda varjamatu uudishimuga. Gardenia avastas õnneks, et tal on rahakotis piisav summa ja ehkki see võttis talt peaaegu viimse penni, lisas ta žestina ka väikese purboire’^[2.], leides, et mees on selle ära teeninud.

„Palun tooge minu kohver sisse,” ütles Gardenia vaiksel daamilikul häälel, mis sundis kutsari edasiste kommentaarideta kuuletuma. Neiu astus mööda laia kivitreppi mehe ees üles. Eesuks oli paokil ja nüüd kostis seest rõõmsat viiulimuusikat. Seda kippus aga peaaegu summutama jutukõmin ja kile, üsna kole naer, mis mõjus kuidagi hüljatuna.

Uudistamiseks ei jäänud aga kuigi palju aega. Toretsev lakei, kellel oli seljas samasugune veinpunane arvutute kuldnööride ja -nööpidega ehitud livree nagu väljas ootavatel teenritel, lõi ukse pärani. Lakeil oli peas puuderdatud parukas, jalas põlvpüksid ja käes valged kindad, mis tundusid talle pisut suured. Mees seisis jäigalt, lõug püsti ja pilk suunatud kuhugi üle Gardenia pea. Neiu avastas, et hääl väriseb tugevasti, kui ta ütles:

”Sooviksin näha hertsoginna de Mabilloni.”

Lakei ei vastanud. Lähemale astus teine, veel uhkem mees, kelle ametisau reetis, et tegemist on majordoomuse või mõne väga kõrge teenriga.

„Kas Tema Hiilgus ootab teid, ma’m’selle?” küsis mees toonil, mis andis selgelt mõista, et selline võimalus üllataks teda suuresti.

Gardenia raputas pead.

„Kardan, et ei,” ütles ta, „ent kui teataksite Tema Hiilgusele minu nime, siis võtab ta mu kindlasti vastu.”

„Tema Hiilgus on täna õhtul hõivatud,” teatas majordoomus kõrgilt. „Kui te homme tagasi tuleksite...” Mees vakatas ja silmitses rabatult kutsarit, kes puhkis trepist üles, vilets nahast sumadan kukil. Ülemteener vaatas, kuidas kutsar kohvri marmorpõrandale kukutas ja astus lähemale. ”Lollpea!” käratas ta murrakus, millest Gardenial oli raske aru saada. „Mida sa mõtled, kui tood siia säherdust rämpsu? Vii otsekohe minema! Minema!”

„Tegin, nagu kästud,” vastas kutsar tusaselt. „Daam käskis sumadani sisse tuua ja nii ma tegin.”

„Vii see nüüd jälle välja!” ägestus majordoomus. „Sa tõkestad ukse, jääd külalistele ette! Kas sa arvad, et me sallime siin sinusugust canaille’i^[3.]?”

Kutsar laskis kuuldavale vandesõna, mis näis suures hallis vastu kajavat.

Gardenia astus lähemale.

„See mees täitis minu käsku,” ütles ta. „Ärge kõnelge temaga sel viisil ja palun teatage minust viivitamatult mu tädile.”

Järgnes jahmunud vaikus.

„Votre tante, ma’m’selle^[4.]?” Majordoomuse hääl oli nüüd vaiksem ja selles segunes uskumatus teatud lugupidamisraasuga.

„Ma olen Tema Hiilguse õetütar,” selgitas Gardenia. „Kas te teataksite palun, et ma saabusin, ja saadaksite kutsari minema? Ma ei vaja teda rohkem.”

Seda polnud kutsarile vaja teist korda öelda.

„A votre service, ma’m’selle^[5.],” sõnas mees lömmis torukübarat puudutades. Irve näol, lonkis ta tagasi oma troska poole.

Majordoomus kõhkles.

„Nagu te näete, ma’m’selle, on Tema Hiilgusel pidu.”

„Seda on nii näha kui ka kuulda,” vastas Gardenia, „ent olen täiesti kindel, et Tema Hiilgus saab aru, kui talle selgitan, miks ma siin olen.”

Majordoomus suundus paksu vaibaga kaetud trepi poole, mis viis teisele korrusele, kust kostis muusika. Mitu õhturiietuses külalist tuli trepist alla suure saali poole halli teises otsas, kus oli näha valgete linade ja hõbenõudega kaetud laudu.

Üksi halli jäetuna tundis Gardenia end kohmetult. Majordoomus polnud teinud ettepanekut, et neiu võiks kusagil mujal oodata, samuti polnud talle istet pakutud. Hetkel oli hall tühi, kui välja arvata noor lakei, kes seisis endiselt liikumatult paokil ukse juures. Gardenia oli küll majordoomuse ja kutsari vahel puhkeda ähvardanud tüli puhul vapralt käitunud, ent nüüd tundis ta, et süda taob ja huuled on kuivad.

Miks küll, küsis ta endalt, polnud ta enne saabumist oodanud, et tädi kirja kätte saaks, või ei olnud telegrammi saatnud? Kuid ta teadis vastust: tal polnud võimalik oodata ning tal polnud raha, et telegrammi saata.

Ta polnud söönud sestsaati, kui varahommikul Doverist lahkus, ning nüüd panid muusika ja lärm tal pea ringi käima. Kartes endale selles võõras ja hirmutavas majas häbi teha, toetus ta kohvriservale, pannes tähele selle kriimustatud nahka ja kulunud nurki. Gardenia teadis, et ta isegi vajanuks pärast enam kui ööpäevast reisi hädasti vanni. Ta oli andnud rongis endast parima, et end pesta, kuid sealsed võimalused olid peaaegu olematud ning ta ei julgenud jaamas oodata, kartes, et võib pagasivagunist välja tõstetud kohvrist ilma jääda.

Odavaima välimusega ja kõige lagunenuma fiakri oli Gardenia valinud vaid seetõttu, et lootis, et see on odavam kui uhkem üüritõld.

Ülakorruselt kõlas äkki kile naer ning Gardenia ärkas mõtisklustest, nähes trepist alla tulemas elegantselt riides naist, teemandid paljast kaela ehtimas, kes kohevat seelikut käies kõrgele pahkluude kohale tõstis. Naise järel tuli kolm tärgeldatud valges särgis noormeest, kelle õhtukuubede sabad näisid trepist laskudes lausa tantsu löövat. Seltskonna poolt kostus rämedat naeru ja kiledaid, peaaegu hüsteerilisi protestihääli.

Oli raske mõista, millest käib jutt, kuid Gardenia tabas härrasmeeste suust mitu korda sõna „valima”, millele järgnes vastus, mis pani nad veel pöörasemalt naerma. Viimaks haarasid nad daamil käte alt ja kandsid ta uuesti trepist üles.

Gardenia vaatas neile jahmunult järele. Ta polnud suurilma kommetega harjunud. See, kuidas üks härradest hoidis daami jalgu ning teised kaks tema õlgadest, tundus neiule väga julge ja isegi skandaalne. Ta jälgis trepil toimuvat nii suure huviga, et jahmus äkki mehe häält kuuldes:

„Mon Dieu^[6.]! mis uus lõbustus siis Lilyl meile varuks on?”

Pilku tõstes nägi Gardenia kaht meest enda poole vaatamas. Rääkija oli päris kindlasti prantslane – tõmmu, noor, kena välimusega ja silmadega, mis näisid mõõtvat Gardenia musta poolvillase reisikostüümi ja lihtsa üles pööratud servaga kübara viimset kui detaili. Reisi ajal olid kübara alt valla pääsenud tillukesed kiharad.

„Aga ta on ju võluv!” hüüatas prantslane uuesti, rääkides nüüd inglise keeles.

Gardenia tundis, kuidas ta põsed lõid õhetama, ja viis pilgu teisele mehele. See oli inglane, otsustas neiu. Ka see mees oli kena, kuid tema ranges, peaaegu küünilises näos oli midagi reserveeritut, mis tekitas Gardenias veendumuse, et tegu on kaasmaalasega. Kummalisel kombel oli mehe pilgus midagi, mis sundis neiut maha vaatama. Talle tundus, et see oli põlgus, või eksis ta?

„See peab olema uus meelelahutus!” jätkas prantslane ikka veel kaaslasega rääkides. „Me ei saa ära minna, lord Hartcourt, siin saab kindlasti nalja!”

„Kahtlen selles,” tähendas inglane aeglaselt, peaaegu venitades. „Pealegi, mu kallis krahv, hakkab küll küllale varsti liiga tegema.”

„Ei-ei, te eksite,” käis krahv peale. Ta sirutas käe ja võttis Gardenia üllatuseks tema käe oma pihku. „Vous êtes charmante^[7.],” ütles ta. „Quel rôle jouez-vouz^[8.]?”

„Kardan, sir, et ma ei saa aru,” vastas Gardenia.

„Näen, et olete inglanna,” sekkus lord Hartcourt. „Mu sõber soovib teada, milline on teie etteaste. Kas see iidne sumadan, millel istute, sisaldab mingeid trikke, või mängite mõnd muusikariista?”

Gardenia avas suu, kuid enne, kui ta jõudis midagi öelda, segas prantslane uuesti vahele.

„Ei, ei! Ärge öelge meile! Las ma oletan! Te teesklete, et olete jeune fille^[9.] kloostrist; lähete oma kohvrisse sellises riietuses, nagu praegu olete, ja välja tulete – pauh!” Mees suudles sõrmeotsi. „Siis on seda väga-väga vähe ja kõik on üleni kullakarraline, on mul õigus?”

Gardenia tõmbas käe vabaks ja tõusis.

„Ma olen vist väga rumal,” ütles ta, „kuid mul pole aimugi, millest te räägite. Ootan, et mu tädile viidaks sõnum, et ma olen... üsna ootamatult siia saabunud.” Ta vakatas ega vaadanud krahvi, vaid lord Hartcourti poole, nagu anudes mehelt midagi.

Krahv viskas pea kuklasse ja puhkes naerma.

„Imeline! Hiilgav!” hüüdis ta. „Teist saab terve Pariisi jutuaine! Ma külastan teid homme. Kus te veel esinete? Mayolis? Või Moulin Rouge’is? Ükskõik kus, te olete kõige kenam olevus, keda ma olen tüki aja sees näinud, ning tahan olla selles majas esimene, kes teid tervitab.”

Mees pani peo neiu lõua alla ja Gardenia taipas õudusega, et krahv kavatseb teda suudelda. Ta keeras pea õigel ajal ära, lükkas meest mõlema käega ja püüdis end lahti rabelda.

„Ei, ei!” hüüatas ta. „Te eksite! Te ei saa aru!”

„Te olete võluv!” kordas prantslane jälle.

Gardenia mõistis abitult, et mehe käed on tema ümber ja tõmbavad teda lähemale.

„Ei, ei! Palun, kuulake mind ometi!” Neiu peksis mehele tulutult vastu rindu ning mõistis, et prantslane on purjus ja vastupanu vaid sütitab teda. „Palun, palun!” karjatas ta.

Äkki kõlas vaikne inglaslik hääl. „Oodake nüüd, krahv, minu meelest te eksite.” Neiu üllatuseks oli ta äkki vaba ning lord Hartcourt seisis tema ja prantslase vahel.

„Palun... tehke talle selgeks,” pomises Gardenia väriseval häälel. Siis tundis ta oma õuduseks ja nördimuseks, kuidas sõnad surevad huultel ja kogu hall hakkab silme ees ringi käima. Ta mõistis, et kukub kohe; ta sirutas käe, et millestki kinni haarata ning tundis mehe kätt enda ümber. Seekord mõjus see turvaliselt ja Gardenia vajus pimedusse, mis näis ta täielikult enda alla matvat...

Teadvusele tulles leidis Gardenia end võõrast toast diivanilt. Ta pea oli katmata ja puhkas atlasspatjade hunnikul ning ta huulte juures hoiti joogiklaasi.

„Jooge see ära,” kõlas käskiv hääl.

Gardenia võttis lonksu ja väristas end.

„Ma ei joo alkoholi,” üritas ta öelda, kuid klaas suruti tugevamini huultele.

„Jooge natuke,” käskis sama hääl. „See teeb teile head.”

Gardenia kuuletus, sest tundus, et teist võimalust ei ole. Sooja joana kurgust alla voolav brändi pühkis silme eest udu ning pilku tõstes nägi neiu, et klaasi hoidis seesama inglane. Talle meenus isegi mehe nimi – lord Hartcourt.

„Palun väga vabandust,” ütles Gardenia ja punastas piinlikkusest, taibates, et mees oli ta süles diivanile toonud.

„Teiega saab kõik korda,” kinnitas mees, „ilmselt olite reisist väsinud. Millal te viimati midagi sõite?”

„Hulk aega tagasi,” tunnistas Gardenia. „Ma ei saanud endale lubada rongis einestamist ning jaamades, kus peatusime, ei tahtnud ma välja minna.”

„Arvasingi, et see võib nii olla,” sõnas lord Hartcourt kuivalt. Ta pani klaasi käest, avas uksed ja neiu kuulis, kuidas mees kellegagi rääkis. Gardenia vaatas ringi ja otsustas, et on halli avanevas hommikutoas või raamatukogus.

Ta ajas end pingutades istuli ja tõmbas automaatselt käega läbi sassis juuste. Lord Hartcourt naasis tuppa.

„Ärge liigutage,” manitses ta. „Ma lasin teile midagi süüa tuua.”

„Ma ei saa siin ju niimoodi lamada,” vaidles Gardenia jõuetult vastu. „Pean tädi üles otsima ja selgitama, miks ma tulin.”

„Kas te olete tõepoolest hertsoginna õetütar?” uuris lord Hartcourt.

„Olen tõesti,” kinnitas Gardenia, „kuigi teie sõber ei uskunud mind. Miks ta nii eriskummaliselt käitus? Ta oli vist joonud.”

„Oli vist tõesti,” nõustus lord. „Selliseid asju juhtub vahel peol.”

„Muidugi,” oli Gardenia päri, mõeldes ise, kui vähestel pidudel ta oli üldse käinud ja päris kindlasti mitte sellistel, kus härrasmehed joovad end purju ja daamid lasevad end trepist üles tassida.

„Kas te teatasite tädile, et tulete?” küsis lord Hartcourt.

„Ma ei saanud,” tunnistas neiu. „Vaadake...” Ta mõtles, mida öelda, ja jätkas siis: „Oli põhjuseid, mis sundisid mind otsekohe tema juurde tulema. Mul polnud aega talle ette teatada.”

„Julgen öelda, et ta üllatub teid nähes,” sõnas lord Hartcourt vaikselt, sundides neiut ägedalt vastama:

„Olen kindel, et tädi Lily rõõmustab mind nähes!”

Tundus, et lord Hartcourt kavatseb midagi olulist öelda, ent siis läks uks lahti ja sisse astus lakei, käes hiigelsuur hõbekandik erinevate roogadega. Oli trühvleid kallerdises, sparglivõrsetega kaunistatud põldtsiitsitajad, paté de foie gras^[10.], merivähk kuldse majoneesiga ning palju teisi kummalisi ja hõrgutava välimusega delikatesse, mille nime Gardenia ei teadnud. Lakei pani kandiku väikesele lauale neiu kõrval.

„Aga ma ei suuda ometi seda kõike ära süüa!” hüüatas Gardenia.

„Sööge, palju jaksate,” soovitas lord Hartcourt. „Pärast seda tunnete end kindlasti paremini.”

Seda öeldes suundus mees toa kaugemasse nurka ja seisatas kirjutuslaua juures, sõrmitsedes seda kaunistavaid arvukaid nipsasjakesi.

Gardenia ei teadnud, kas mees on lihtsalt viisakas ja laseb tal näljaselt ahmida, ilma et keegi pealt vaataks, või tekitas mõte, et keegi võib nii hilisel kellaajal süüa, temas lihtsalt iiveldust. Ent kuna ta oli nii näljane, ajas neiu end uuesti istukile ja hakkas sööma, esmalt merivähki, siis tsiitsitajat. Ent ta ei suutnud kumbagi lõpetada: seda oli liiga palju. Kuid nagu lord Hartcourt oli ennustanud, tundis ta end juba pärast paari suutäit tugevamana. Oma rõõmuks nägi Gardenia, et kandikul on ka klaas vett. Ta jõi selle ära, pani noa ja kahvli käest ning pöördus peaaegu trotslikult selja taga seisva mehe poole.

„Mul on nüüd palju parem,” ütles ta. „Suur tänu, et lasite mulle süüa tuua.”

Lord tuli lähemale ja seisatas kaminavaibal diivani kõrval.

„Äkki lubate mul endale nõu anda,” alustas ta. Gardenia polnud seda oodanud ning kergitas imestunult kulmu, enne kui küsis ettevaatlikult:

„Millist nõu?”

„Te peaksite praegu ära minema ja homme tagasi tulema,” vastas mees. Nähes neiu näol üllatust, kiirustas ta lisama: „Teie tädil on tegemist. Tal on palju külalisi. Praegu pole sobiv hetk külaliste saabumiseks, ükskõik kui teretulnud need ka olla võivad.”

„Ma ei saa seda teha,” tunnistas Gardenia.

„Miks mitte?” uuris lord Hartcourt. „Te võite minna mõnda korralikku hotelli, või ei pea te seda sündsaks? Võin teid viia ühte kloostrisse siin lähedal. Nunnad on kõigi hädasolijate vastu väga lahked.”

Gardenia tundis, kuidas kangestub.

„Olen kindel, et teie kavatsused on lahked ja auväärsed, lord Hartcourt,” ütles ta, „kuid sõitsin Pariisi spetsiaalselt selleks, et tädiga kohtuda, ning olen veendunud, et kui ta minu siinolekust kuuleb, tervitab ta mind rõõmuga.”

Niipea kui ta oli seda öelnud, tekkis Gardenial ebamugav tunne, et võib-olla ei olegi ta nii teretulnud. Ta oli endale rongis palju kordi kinnitanud, et tädi Lily rõõmustab teda nähes; nüüd tundis ta ebakindlust, kuid ei kavatsenud lasta lord Hartcourtil neid tundeid märgata. Lisaks kõigele muule ei saaks ta ju öelda võõrale mehele, et tal ei ole raha. Gardenia rahakotis oli Calais’s vahetatud rahast alles ehk vaid kaks-kolm franki.

„Ma jään siia,” sõnas neiu kindlalt. „Ma tunnen end nüüd juba paremini ja saan ehk minna üles tädi otsima. Kardan, et see ülemteener või kes iganes ei andnud talle minu sõnumit edasi.”

„Võin vaid soovitada, et see oleks viga,” hoiatas lord Hartcourt.

„Kas te olete mu tädi väga hea sõber?” uuris Gardenia.

„Kardan, et ei saa seda au endale võtta,” vastas lord Hartcourt. „Ma muidugi tunnen teda, kogu Pariis tunneb teda. Ta on väga...” lord kõhkles õiget sõna otsides, „külalislahke.”

„Siis olen kindel, et see külalislahkus laieneb ka tema ainsale õetütrele,” otsustas Gardenia. Ta tõusis diivanilt ja võttis põrandale kukkunud kübara.

„Olen teile väga tänulik, et mind siia tõite ja mulle süüa muretsesite. Palun homme tädi, et ka tema teid tänaks,” ütles neiu ja kui lord ei vastanud, sirutas käe. „Usun, et enne minu tobedat minestamist olite lahkumas. Palun, lord Hartcourt, ma ei pea teid kauem kinni.”

Mees võttis neiu käe ning ütles järsult ja veidralt tundetult:

„Ehk lubate mul öelda teenritele, et nad viiksid teid üles ja juhataksid teid magamistuppa? Hommikul, kui tädi ärkab, rõõmustab ta teie üle hoopis rohkem kui praegu.”

„Te võtate endale liiga suured õigused,” sähvas Gardenia jäiselt. „Selle asemel, et hiilida üles tagatrepist, nagu te näite soovitavat, kavatsen otsekohe tädi juurde minna.”

„Olgu siis,” ütles lord Hartcourt. „Sellisel juhul jätan teiega hüvasti. Aga enne kui teete midagi rumalat, mõelge vähemalt, et jätate neis riietes peolistele samasuguse mulje nagu minu sõbrale, krahv André de Grenelle’ile.”

Seda öeldes astus lord uksest välja ja sulges selle.

Gardenia vaatas mehele järele. Siis jõudsid lordi sõnad ja neis neiu meelest peituv solvang talle pärale. Gardenia käed tõusid lõõmavatele põskedele. Kuidas julges see mees teda pilgata? Kuidas söandas ta irvitada tema riietuse ja välimuse üle? Gardenia tundis, et vihkab meest, upsakat külmade kommetega ja põlastava suujoonega Inglise aristokraati. Milline jultumus oletada, et Gardenia pole oma tädi kodus teretulnud, et ta pole piisavalt hea tädi peente sõprade jaoks, kes ülakorrusel lärmi lõid.

Kuid niisama äkki kui Gardenia viha tärkas, see ka kadus. Muidugi oli lord Hartcourtil õigus! Neiut oli ärritanud vaid viis, kuidas mees seda ütles. Gardenia tundis, et lahing oli käinud nende tahtejõu vahel: lord leidis kindlalt, et neiu ei peaks täna õhtul tädiga kohtuma, ning Gardenia oli niisama kindel vastupidises. Siiski oli mees võitnud, sest oli puudutanud neiu kõige haavatavamat kohta – välimust.

Gardenia tundis jälle õudust ja paanikat, mis oli teda haaranud, kui krahv ta käte vahele võttis. Kuidas oli mees võinud arvata, et neiu on vaid näitlejanna või muusikalitäheke, kes on kutsutud külalisi lõbustama? Mida krahv oligi öelnud selle kohta, et ta läheb kohvrisse...?

Gardenia surus käed kõrvadele, et tõkestada mälestust krahvi häälest. Ta soovis, et võiks unustada ka pilgu mehe silmis. Aga ometi, kui ta tädi juurde ei lähe, mida ta siis ette võtab? Lord Hartcourtil oli õigus! Reisikostüümis ballisaali suundudes põhjustaks ta sensatsiooni, uudishimu ja spekulatsioone.

Gardenia võis käituda lord Hartcourtiga trotslikult, pannes pahaks mehe suhtumist, ent nüüd, kui lord oli läinud, mõistis ta, et on liiga suur argpüks, et teha, nagu plaanitud.

„Üks on igatahes kindel,” ütles Gardenia endale. „Siia tuppa ei saa ma terveks ööks jääda.”

Neiu mõtles minna halli ja küsida majordoomust; siis meenus talle, et tema kulunud välimus oli äratanud mehes kahtlust ja põlgust.

„Kui mul vaid oleks veidi raha,” mõtles Gardenia meelt heites. „Ma võiksin anda talle jootraha. See paneks teda vähemalt minust lugu pidama.” Ent ta mõistis, et need paar närust franki rahakotis ei tähendaks midagi majordoomusele ega ühelegi neist suurelistest puuderdatud parukatega lakeidest.

Gardenia astus kaminasimsi juurde ja helistas kella. Kellapide oli ilusast kangast ja rippus kuldse tutiga karniisi küljes. Gardenia mõtles tahtmatult, et isegi kellapideme hinna eest saaks ta endale uue kleidi. Kellale ei vastatud mitu minutit. Gardenia mõtles juba, kas sikutada uuesti, kui uks viimaks avanes.

Kutsumise peale tuli lakei, Gardenia meelest sama mees, kes oli toonud lord Hartcourti käsul toidukandiku. Neiu kõhkles hetke ning hakkas siis aeglaselt rääkima suurepärases, peaaegu klassikalises prantsuse keeles.

„Kas te palun kutsuksite majapidajanna minu eest hoolitsema,” ütles neiu. „Ma ei tunne end piisavalt hästi, et Tema Hiilguse peole minna, ning soovin, et mulle ülakorrusel tuba valmis seataks.”

Lakei kummardas.

„Lähen vaatan, kas leian majapidajanna, ma’m’selle,” ütles ta.

Ootamine oli pikk. Hiljem mõtles Gardenia, et majapidajanna võis olla juba voodisse läinud ning pidi tema pärast uuesti üles tõusma ja riietuma. Viimaks ta ilmus, üsna õilmitseva välimusega rinnakas korratute halliseguste juustega naine, kes ei meenutanud sugugi Inglise ametiõdesid, keda Gardenia oli näha lootnud.

„Bonjour, ma’m’selle^[11.] , sain aru, et te olete madame’i õetütar?” ütles majapidajanna.

„See on nii,” kinnitas Gardenia. „Kardan, et saabusin üsna ebasobival hetkel. Muidugi tahaksin kannatamatult tädi näha, ent olen pärast pikka reisi üsna väsinud ja võibolla oleks parem, kui ootaksin hommikuni, kui tädil on vähem tegemist.”

„See oleks tõesti mõistlikum,” nõustus majapidajanna. „Kui te nüüd minuga tulete, siis näitan teile magamistuba. Lasksin juba lakeidel teie kohvri üles viia.”

„Suur tänu,” ütles Gardenia.

Majapidajanna suundus ukse juurde ja avas selle. Gardeniale tundus, nagu oleks helid tuulepöörisena tuppa tunginud. Kõrged kiledad hääled, meeste hõiked, naise kiljatus. Mingi raske eseme kukkumine, millele järgnes peaaegu suurtükimürinana mõjuv naerupahvak. Gardenia ei osanud ette kujutada, mis hallis toimus.

Majapidajanna sulges ukse.

„Usun, ma’m’selle, et oleks lihtsam, kui te nõustuksite tulema tagatrepist. Siit toast viib ka uks tagatrepile.”

„Jah, see oleks vist arukam,” nõustus Gardenia. Talle poleks meeldinud, kui lord Hartcourt oleks teda argpüksiks pidanud, kuid mõte minna selle lärmi ja kileda naeru kätte pani iga närvi tema kehas kokku tõmbuma.

Majapidajanna läks üle toa. Nähtavasti puudutas ta salanuppu, sest osa raamaturiiulist avanes ja tõi nähtavale pika kitsa koridori. Rohkem midagi ütlemata, juhtis majapidajanna neiu läbi käigu ja sulges riiuli uuesti. Nad suundusid mööda käiku kitsa ja üsna pimeda trepini. Gardenia tõusis teisele ja seejärel kolmandale korrusele. Majapidajanna näis trepimademel ühe ukse juures kõhklevat ning Gardeniale tundus, et ta avab selle. Ent kuulanud mõne sekundi, muutis majapidajanna meelt.

„Usun, et järgmise korruse tuba on parem, ma’m’selle.”

Nad ronisid jälle trepist üles ja seekord avas majapidajanna trepimademel ukse, mis viis hästi valgustatud ja vaibaga kaetud koridori. Seda mööda jõudsid nad peatrepini. Gardenia vaatas üle rinnatise alla. Talle tundus, et näeb kõiki alumisi korruseid kihamas meestest ja naistest. Lärm oli kõrvulukustav ning naerulagina taustal oli viiuleid vaevu kuulda.

Naer ise mõjus kuidagi hirmutavalt. See oli veider ja kontrollimatu, nagu oleksid naerjad liiga palju joonud. Siis tõrjus Gardenia selle mõtte. See oli ebameeldiv ja ebalojaalne. Need inimesed olid prantslased. Oli selge, et ladina rass pole niisama reserveeritud, nagu oleksid samasugustel asjaoludel inglased. Sellegipoolest Gardenia peaaegu jooksis rinnatisest eemale majapidajanna juurde, kes oli avanud väikese toa ukse.

„Olen kindel, ma’m’selle, et homme laseb Tema Hiilgus panna teile valmis suurema ja parema toa,” ütles majapidajanna. „Täna on see parim, mida saame pakkuda. Tegin vea toa suhtes, kuhu lasksin lakeidel teie kohvri viia. Otsin nad kohe üles ja saadan siia. Kas te soovite veel midagi?”

„Ei, tänan,” ütles Gardenia. „Olen teile teie vaeva eest väga tänulik.”

„See polnud mingi vaev, ma’m’selle,” kinnitas majapidajanna. „Saadan Tema Hiilguse toaneitsi teile hommikul teatama, kui Tema Hiilgus on ärganud. Kindlasti ei soovi ta, et teda enne keskpäeva tülitataks.”

„See on pärast pidu üsna arusaadav,” nõustus Gardenia.

Majapidajanna kehitas õlgu. „Siin on alati pidu,” tähendas ta ja lahkus toast.

Gardenia istus voodile. Tundus, nagu oleksid põlved liiga nõrgad, et teda kauem kanda. „Siin on alati pidu.” Mida see veel tähendas? Kas ta peab elama tulevikus seesuguse pinge all, ühinema naervate summadega, kelle lärm näis aina kasvavat, ehkki kell oli kaks öösel? Kas ta oli teinud vea? Kas ta poleks pidanud tulema? Gardenia tundis, nagu oleks kellegi külm käsi ta südant pitsitanud. See tunne oli oma ägeduses peaaegu füüsiline. Kuid mida muud oleks ta teha saanud? Kuhu mujale võinuks ta minna?

Äkki koputati uksele.

„Kes seal on?” Gardenia ei mõistnud isegi, miks ta kartis. Hetkeks näis kogu naer ja lärm alumistel korrustel ebakindluse uuesti tagasi toovat, hääle värisema ja südame rinnus taguma sundivat.

„Votre baggage, ma’m’selle^[12.].”

„Oh jaa, muidugi,” pomises Gardenia endamisi. Ta oli juba unustanud, et kohver saadeti valesse tuppa. Neiu avas ukse. Kaks lakeid tassisid ta kulunud kohvri sisse, panid selle voodi otsa põrandale, avasid kulunud rihmad ja lahkusid lugupidava kummardusega toast.

„Bonne nuit, ma’m’selle^[13.],” ütlesid teenrid lahkudes.

„Bonne nuit et merci^[14.],” vastas Gardenia.

Kui uks teenrite järel sulgus, tõusis neiu voodilt. Ta suundus üle toa ukse juurde ja keeras selle lukku. Midagi sellist polnud ta kunagi varem teinud. Ent nüüd lukustas ta ukse kõige selle eest, mis oli väljaspool. Miskipärast tundis ta end vaid lukus ukse taga turvaliselt. Alles siis, kui ta pigistas võtit värisevates kätes, oli ta kindel, et naer ja lärm allkorrustelt ei tungi sisse, ei pääse tema lähedale!

1 jah, preili (pr k) [ ↵ ]

2 jootraha (pr k) [ ↵ ]

3 pööbel (pr k) [ ↵ ]

4 Teie tädi, preili? (pr k) [ ↵ ]

5 Teie teenistuses, preili (pr k) [ ↵ ]

6 Mu jumal! (pr k) [ ↵ ]

7 Te olete võluv (pr k) [ ↵ ]

8 Mis rolli te esitate? (pr k) [ ↵ ]

9 neiu (pr k) [ ↵ ]

10 hanemaksapasteet (pr k) [ ↵ ]

11 Tere päevast, preili (pr k) [ ↵ ]

12 Teie pagas, preili (pr k) [ ↵ ]

13 Head ööd, preili (pr k) [ ↵ ]

14 Head ööd ja tänan (pr k) [ ↵ ]