Читать книгу Neitsi Pariisis - Barbara Cartland - Страница 5

„Nii et siia oled sa siis kolinud,” sõnas Bertram Cunningham, astudes Briti saatkonnas suurde päikeselisse tuppa, mille kaugemas servas istus kirjutuslaua taga lord Hartcourt ja kirjutas midagi.

„Unustasin sulle rääkida, et mind edutati,” vastas lord Hartcourt.

Auväärne Bertram Cunningham toetas end lauaservale istuma ja toksis nahkpiitsaga vastu läikivaid ratsasaapaid.

„Sa pead olema ettevaatlik, mu poiss,” sõnas ta joviaalsel toonil. „Sa olid Etonis alati paras tuupur. Kui sa ette ei vaata, teevad nad sust varsti suursaadiku või midagi taolist.”

„Seda pole karta,” kinnitas lord Hartcourt. „Charles Lavington haigestus ja otsustas tööst loobuda, mina asusin tema kohale.”

„Kui sa minu arvamust kuulda soovid,” sõnas Bertram Cunningham, „siis põhjustasid tema haiguse liiga sagedased külaskäigud Maximi ja see väike linnuke, kelle ta järgmisel hommikul alati Cartier’ ärisse viis.”

„See ei üllataks mind,” vastas lord Hartcourt üsna tülpinult. Talle ei meeldinud klatšiga vürtsitatud jutuajamised. See polnud teda kunagi huvitanud ning ta osales selles haruharva.

„Muuseas,” jätkas Bertram Cunningham, „kui jutt juba neiukestele läks, siis mis jutt see on, mida ma kuulsin André de Grenelle’ilt? Kohtasin teda Boulogne’i metsas ratsutades. Ta vatras ainult sensatsioonilisest loost Lily de Mabilloni eileõhtusel peol.”

„Ära kunagi kuula midagi, mida krahvil on öelda,” sõnas lord Hartcourt külmalt. „See on päris kindlasti ebatäpne, kui mitte suisa väljamõeldis.”

„Ära ole nii täispuhutud, Vane,” noomis Bertram Cunningham. „Selles loos peab midagi olema. De Grenelle rääkis, et hertsoginna oli hankinud Moulin Rouge’ist uue esineja, kes nägi välja nagu nunn või koolitüdruk. Enne kui plika oleks jõudnud ülakorrusel üles astuda, varises ta sinu käte vahele ning sina viisid ta süles teise tuppa ja keerasid ukse lukku.”

Lord Hartcourt naeris lühidalt. Tema naerus polnud raasugi rõõmsameelsust.

„Nii, kas see vastab tõele?” käis Bertram Cunningham peale. „Ma ei usu, et de Grenelle selle otsast lõpuni välja mõtles.”

„Selles on peidus pisike tõetera, mis on ohtralt kaunistatud krahvi ülielava kujutlusvõimega,” ütles lord kuivalt. „Teatud määrani de Grenelle isegi meeldib mulle. Temaga on lõbus, kui ta on pisut joonud. Ent järgmisel hommikul on ta viimane tüütus! Mina isiklikult väldin teda ja soovitan sinul sedasama teha.”

„Ära põikle vastusest kõrvale,” noomis Bertram ja lõi käega poleeritud lauaplaadile. „Ma tahan teada, mis juhtus, ja, Jupiteri nimel, Vane, sa räägid mulle kõik ära!”

„Aga kui ei räägi?” küsis lord Hartcourt.

„Siis lähen otseteed Tema Hiilguse juurde ja uurin välja, mis tegelikult juhtus.”

Lord Hartcourt naeris.

„Nii varasel tunnil jääb sinu visiit väga lühikeseks. Pealegi ei kujuta ma ette masendavamat pilti kui kogu see praht pärast üht pöörast pidu chez Mabillon^[1.]!”

„Kes see võluja siis ikkagi oli? André kirjeldas teda äärmiselt luuleliselt. Heledad juuksed, hallid silmad ja südamekujuline nägu koos teeseldud või ehtsa süütusega. Minu meelest kõlas see äärmiselt põnevalt.”

„De Grenelle oli purjus,” märkis lord Hartcourt.

„Ei usu, et keegi teist väga kaine oli,” tögas Bertram Cunningham, „aga minul pidi muidugi vedama, et olin sunnitud saatma proua suursaadikut peol, kui hertsoginna juures oli nii põnev. Pealegi oli too pidu jube igav. Kas sa kujutad ette, et istusime kaks tundi kullatud toolidel ja kuulasime ühe pikajuukselise poolaka klaverimängu, ning pärast seda oli tants. Kohal polnud ainsatki alla viiekümneaastast naist!”

Seekord naeris lord Hartcourt täiesti siiralt. Siis tõusis ta laua tagant ja pani käe nõo õlale.

„Vaene Bertie!” tundis ta kaasa. „Sellistel hetkedel tuleb sul tõepoolest oma palka välja teenida.”

„Pean tunnistama,” sõnas Bertram ägedalt, „et kui selliseid pidusid veel palju tuleb, esitan lahkumisavalduse. Kogu see värk hakkab mind tüütama. Kui sind ja veel paari selli ei oleks, läheksin tagasi Londonisse. Pealegi on mõne nädala pärast Ascot.”

Lord Hartcourt astus akna juurde ja vaatas välja saatkonna aeda. Sirelid ja magnooliad olid täies õies. Kuldvihmapuu all moodustasid tulbid kauni punase vaiba.

„Inglismaal on sel aastaajal alati kaunis,” sõnas lord vaikselt. „Võib-olla oleme tohmanid, et raiskame aega ja raha välismaal – olgu pealegi, et Pariisis.”

„Kas Henriette tekitab probleeme?” küsis Bertram äkilise osavõtlikkusega.

„Oh, ei!” vastas lord Hartcourt. „Ta on täpselt niisama hurmav nagu alati. Lihtsalt vahel tundub see kõik mulle nii pagana kunstlik, Bertie. Liiga palju pidusid, liiga palju juua, liiga palju krahvitaolisi inimesi, kes puhuvad iga pisiasja draamaks.”

„Sa pole mulle ikka veel rääkinud, mis see „pisiasi” oli,” märkis Bertram Cunningham tähendusrikkalt.

Lord Hartcourt pöördus ja astus tagasi laua juurde.

„Sellel pole mingit tähtsust,” ütles ta. „Kui me end krahviga lahkuma asutasime, leidsime hallist ühe tüdruku. Ta oli inglanna, viletsalt riides, reisitolmune, kohe näha, et üldse mitte oma keskkonnas, ning kui de Grenelle üritas teda suudelda, hakkas neiu vastu. Enesestmõistetavalt pidin ta välja aitama. Ja siis minestas neiu näljast, mitte hirmust krahvi ladinlike tähelepanuavalduste ees.”

„Nii et krahv rääkis tõtt!” hüüatas Bertram Cunningham. „Kas tüdruk oli siis silmatorkavalt kena? André ülistas teda taevani.”

„Ei pannud tähele,” vastas lord Hartcourt tüdinult. „Lasin teenijatel talle süüa tuua, andsin talle nõu, mida ta ei kavatsenud kuulda võtta, ja tulin tulema.”

„Kas sa jätsid ta pärast kõiki neid põnevaid sündmusi sinnapaika?” küsis Bertram Cunningham.

„See polnud tegelikult kuigi põnev.” Lord Hartcourt kõverdas suud. „Tüdruk oli surmväsinud. Ta oli hommikust saati teel olnud ning usun, et Prantsuse rongide puupingid pole teab mis mugavad.”

„Aga kes ta on? Kas sa uurisid välja?” päris Bertram Cunningham.

„Ta ütles, et on hertsoginna õetütar.”

„Hertsoginna õetütar!” hüüatas Bertram. „Sellisel juhul võib Andrél väga hästi õigus olla. Tüdruk on nagu tädi suust kukkunud! Kahtlemata rikkusid sa ära tema suurejoonelise saabumise või midagi sarnast. André sõnul kavatses tüdruk ronida reisikostüümis kohvrisse ja tulla sealt välja, üll vaid paar litrit.”

„De Grenelle räägib lauslollust,” nähvas lord Hardcourt. „Ma ei usu hetkekski, et see neiu oli midagi muud kui reisilt saabunud tütarlaps. Mis puutub sellesse, kas ta on hertsoginna õetütar, siis kes teab?”

Lord kehitas õlgu ja hakkas laual pabereid korrastama.

„Mis sul plaanis on, Bertie?” küsis ta siis. „Läheks õige Traveller’s Clubi sööma. Neil on uus peakokk, kes valmistab parimat rostbiifi, mida olen väljaspool Piccadillyt saanud.”

„Olgu,” nõustus Bertram. „Tead mis, Vane, põikame teel hertsoginna juurde sisse, ja vaatame, missugune see Lily uus protežee on. Ta on seda väärt, et pilk peale visata. Oleks lõbus, kui me enne Andréd ja teisi poisse jaole saaksime. Krahv väidab, et miski ei hoia teda täna õhtul Lily juurest eemale, kuid tema mammal on vastuvõtt, kuhu läheb terve diplomaatiline korpus ja ma ei kujuta ette, kuidas tal õnnestuks sealt minema pääseda.”

„Ma pole eales suutnud hertsoginnat või teisi temasuguseid päevaajal välja kannatada,” sõnas lord Hartcourt jäigalt.

„Jäta nüüd, Vane. Vanatüdruk pole sugugi nii paha. Mu isa sõnul oli ta kolmekümne viie aasta eest kauneim asjake, mida ta eales oli näinud. Võin kinnitada, et minu papa oli omal ajal kogenud kohtunik.”

„Kas tõesti?” hüüatas lord Hartcourt ja hetkeks tundus, et teema pakub talle pisut huvi. „Muide, kes Lily üldse oli? Olen alati arvanud, et tema tiitel on läbinisti võlts.”

„Oh ei! Selles eksid sa kõvasti,” vastas Bertram Cunningham. „Hertsog oli päriselt olemas. Ma nägin teda kord palju aastaid tagasi, kui olin alles poisike. Mäletan seda hästi. Käisin koolivaheaegadel Pariisis. Mu isa oli tollal saatkonna esimene sekretär ja viis mind sageli Ritzi einestama. „Parem, kui sa kogu pealinna eliidi ära näed, mu poiss,” ütles ta ikka. „See tuleb kasuks, kui sa kord ise välisministeeriumis töötad.””

Bertram vaikis hetke, nagu meenutades esimest pilku linnale, mis omas tema jaoks alati imelist võlujõudu.

„Räägi edasi,” õhutas lord Hartcourt. „Sa jutustasid mulle hertsogist.”

„Õigus!” tunnistas Bertram. „Ta istus ukse kõrval lauas ja nägi välja täpselt nagu kilpkonn: kael krae varjus, nägu kortsus ja pea peaaegu kiilas. Isa näitas teda mulle. „See on hertsog de Mabillon,” ütles ta ja parajasti siis, kui vaatasin, astus restorani üks naine ja kõigi pilgud pöördusid temale. Muidugi pidi see olema Lily, kuid olin tollal veel liiga noor, et osata naiseilu hinnata. Mina vaatasin hertsogit ja mõtlesin, et ta ei näe raasugi sedamoodi välja, nagu minu meelest üks Prantsuse hertsog pidi olema.”

„Nii et ta oli siis päriselt olemas!” pomises lord Hartcourt vaikse üllatusega.

„Vägagi!” kinnitas Bertram. „Aastaid hiljem, kui tulin tagasi Pariisi, kuulsin isalt kogu loo. Näib nii, et Lily oli abielus ühe teise prantslase, üsna halva kuulsusega tegelase, aadlike sabarakuga, kelles oli vaid nii palju head verd, et teda võeti vastu selle ennast täis ja puhevil seltskonna äärealadel. Igatahes abiellus mees Lilyga Inglismaal, tõi ta siia ja kuidagiviisi kohtusid nad hertsogiga. Kaks korda lesestunud vanamees heitis madame Reinbardile üheainsa pilgu ja võttis nad mõlemad nii-öelda oma tiiva alla.”

„Nii et üks räpane vanamees!” hüüatas lord Hartcourt.

„Ent, nagu mu isa ikka ütles, suur asjatundja, kui asi puudutas ilusaid asju, ning Lily oli kahtlemata ilusaim asjake, mida ta oli eales näinud. Varsti oli see kolmik lahutamatu. Hertsog maksis mõistagi Reinbardi võlad, pani ta elama uhkemasse korterisse, kui mees saanuks endale lubada, ning muutis tema elu üldse väga lihtsaks – loomulikult iseäranis lihtsaks selles, mis puudutas tema abikaasat.”

„Sa jutustad seda lugu väga hästi,” naeratas lord Hartcourt. „Kui sa ette ei vaata, kirjutad varsti hirmuäratavast Lilyst romaani.”

Bertram naeris.