Читать книгу See on armastus - Barbara Cartland - Страница 5

Leedi Athina Ling keeras hobused peateelt kõrvale ja sõitis edasi mööda kitsast teekest.

Talle ei meeldinud eriti, et hobuseid tuli aeglasemale sammule sundida, sest aeg hakkas juba üsna hiliseks saama ja ta oli kodust ikka alles kaugel.

Hekid oli kõrged ja ta sõitis ettevaatlikult.

Esimesel käänakul tuli tal siiski kiirustades ohjadest järsult tõmmata.

Otse tema ees oli põllult tulev taluvanker.

Hobune seisis põigiti tee peal.

Vankris sõitev talumats taipas liiga hilja, et peale tema enda võib ka muud liiklust olla.

Ta suutis hobust pöörata, samal ajal kui leedi Athina enda omasid seisma tõmmata püüdis.

Tõllal oleks jätkunud täpselt ruumi taluvankrist mööda minna, kui see oleks seisnud tee peal otse.

Kuid praegu raksatas tõlla õrnem ratas taluvankri ratta vastu.

Hobused jäid seisma ning tallipoiss ja leedi Athina hüppasid välja.

Õnneks polnud rattad teineteise külge kinni jäänud.

Samas oli tõlla ratas, mis neist kahest hapram, mõnevõrra kannatada saanud.

“Te sõitsite liiga kiiresti!” ütles mats agressiivselt, kartes, et keegi võiks teda juhtunus süüdistama hakata.

“Ma kardan küll,” vastas leedi Athina leebel häälel, “ja see tee on väga kitsas.”

“Seda on rahvas ennegi öeld,” märkis mats.

Tallipoiss tuli tõlla külje kõrvale.

“Ma kardan, m’leedi,” ütles ta, “et ratas on katki. Mitte küll ullusti, aga oleks viga proovida sellega kodu sõita.”

“Sa tahad öelda, et peame selle kõigepealt ära parandama?” küsis leedi Athina.

“Kui leiame kellegi, kes seda teeks.”

Mats kuulas nende juttu pealt.

“Kroonis ja Sulgedes on sepa tööpaik,” ütles ta, “ja see on ea sepp, kui te just kodu ei kiirusta.”

“Ja kus see Kroon ja Suled asub?” küsis leedi Athina.

Mats osutas sinnapoole, kust nad just tulnud olid.

“Sääl,” ütles ta, “see on parim postijaam siinkandis ja see jääb vasemale.”

“Aitäh,” ütles leedi Athina, “ja nüüd ütle, kus ma ringi saan pöörata.”

Mats näitas ettepoole ja tallipoiss ronis tõlda.

Leedi Athina juhtis oma puhtatõulised hobused väga ettevaatlikult sinna, kus leidus laiem teeots põllule pääsemiseks.

Ta pööras tõlla ümber.

Kui nad taluvankrist möödudes tagasi sõitsid, veeres ratas jõnksutades ja oli üpris ebakindel.

“Sul on täitsa õigus, Gauntlet,” ütles leedi. “Selle rattaga me koju ei jõuaks.”

“Kardan, et selle parandamine võtab oma tunni või nii, m’leedi,” vastas Gauntlet.

“Noh, kui võtab, siis peame lihtsalt ööseks postijaama jääma.”

Tekkis vaikus ja leedi Athina teadis, et tallipoisile see mõte ei meeldi.

Gauntlet oli olnud ta isa juures sellest saadik, kui Athina veel laps oli.

Nüüd, kui isa oli surnud, vaatas Gauntlet Athina järele, nagu oleks too üks ta enda lastest.

“Pahakspanekust pole midagi kasu,” ütles ta hetke pärast, kui mees midagi ei vastanud. “Ma tean, et mul peaks saatjadaam kaasas olema, aga sina oled kaugelt palju tõhusam, kui isegi proua Beckwith suudaks olla.”

“Inimesed on šokeeritud, m’leedi, kui saavad teada, et peatusite postijaamas ilma proua Beckwithita.”

Athina naeris ja see oli üks väga meeldiv heli.

“Sa esitad asja nii, nagu oleksin ma kuningasoost, Gauntlet! See on ju ainult üks öö ja kui sa arvad, et võiksin skandaali tekitada, siis ei kasuta ma oma nime.”

Ta vaikis hetke, enne kui lisas:

“Võiksin olla proua Beckwith – miks mitte?”

Gauntlet tegi häält, mis polnud ei heakskiitev ega hukkamõistev.

Edasi sõites mõtles Athina, kuidas tal on vedanud, et tal selline teener on.

Igas hädas võis alati tema peale loota.

Kui kõrtsis on joobnud noori mehi, kes teda solvata võiksid, tegeleb nendega Gauntlet.

Selleks ajaks, kui Kroon ja Suled nähtavale ilmus, oli ratas otsustavalt laperdama hakanud.

Nagu talumats ütleski, oli see niisuguse hõredalt asustatud maanurga kohta üks suur ja muljetavaldav postijaam.

Leedi Athina teadis, et ümberringi pole ühtki härrastemaja, kus ta võiks sõpru leida.

Kuid tee tagasi sinna, kust ta tuli, oli sama pikk kui kodutee.

Ta oli ööbinud oma igivana tädi juures, kes viimased viis aastat oli surma veerel hinge vaakunud.

Athina oli üpris kindel, et tädike peab vastu veel viis aastat, enne kui lõplikult taevasse läheb, kus tema enda veendumuse kohaselt teda juba oodati.

Vahepeal valmistas talle rõõmu sugulasi enam-vähem sundida ennast külastama.

Kui nood kohale tulid, piinas ta neid lubadustega neile midagi testamendis jätta.

Need lubadused tühistati tavaliselt peaaegu veel enne sugulaste äraminekut.

Mis Athinasse puutub, siis tema ei tahtnud tädilt midagi.

Siiski tundis ta, et tema kohus on minna, kui sai järjekordselt ühe tema kaeblikest kirjadest, mis algas:

“Võib-olla on see viimane kord, kus ma jaksan sind endale külla kutsuda.”

Athina oli sõitu nautinud.

Ta oli jäänud endale kindlaks, kui saatjadaam, proua Beckwith, tegi ettepaneku kaasa tulla.

“Te ju teate, et pikad sõidud panevad teil pea valutama,” ütles ta, “ja et tädi Muriel kohtleb teid nii, nagu oleksite põrm ta jalge all. Tal pole kunagi aega olnud, nagu ta ise ütleb, “majapidamise üleliigsete lisandite” jaoks ning ma kardan, et see on kategooria, millesse teie kuulute.”

Nad mõlemad naersid.

“Noh, ma tean, et Gauntlet vaatab teie järele,” ütles proua Beckwith, “ja te olete ära kõigest ühe öö.”

“Tulen teisipäeva õhtusöögiks tagasi,” lubas Athina.

Ta suudles proua Beckwithi tuliselt.

Lahkumisel oli saatjadaam talle lehvitanud, kui ta sissesõiduteed mööda ära sõitis.

Athina isa, krahv Murling, oli surnud eelmisel aastal.

Ta oli oma ainsale lapsele jätnud suure päranduse, suure maja ja suure valduse.

Kõik lähemad sugulased olid otsekohe pärast matust Athinalt küsinud, kelle juurde neist kavatseb ta elama asuda.

Või siis keda ta sooviks saatjadaamina oma majja võtta.

“Kui vaatasin nende nägusid,” ütles Athina hiljem proua Beckwithile, “siis teadsin, et tegelikult mõtlevad nad, kui palju papa mulle raha pärandas ja et see tuleb perekonda jätta.”

“See on neist tegelikult väga mõistlik,” vastas proua Beckwith.

“Üldsegi mitte,” vastas Athina. “See on puhas ahnus. Nad kardavad, et mind hakkavad taga ajama varandusekütid, kellel õnnestub kuidagiviisi käpp peale panna rahale, mis vastasel juhul oleks nende oma!”

“Nüüd olete küll küüniline,” vaidles proua Beckwith vastu. “Te olete liiga noor, kallis, ja liiga ilus, et vaadata maailma kuidagi teisiti kui läbi roosade prillide.”

“Arvan, et kui mitte miskit muud, siis õpetas papa mind vähemalt praktiline olema,” vastas Athina, “ja ma tean, et teine asi, milles ma tema moodi olen, on see, et mulle ei meeldi, kui mind tüütavad inimesed, kes ei kasuta üldse oma aju ja kelle ainus vestlusteema on kohalik keelepeks.”

Proua Beckwith naeris jälle.

Ta oli väga kütkestav, neljakümnele lähenev lesk, kes oli olnud üks Athina koduõpetajatest.

Krahv, kes südamest kahetses, et tal pole poega, oli väga intelligentne mees.

Ta oli andnud tütrele sellise hariduse, et too oleks suuteline temaga võrdväärsel tasemel vestlema.

Muidugi oli tüdrukul olnud ka kasvatajanna, kuid tema mängis Athina hariduses üksnes väikest osa.

Tal olid lisaks ka koduõpetajad kõigis peamistes õppeainetes, mida isa pidas meesterahvale oluliseks.

Proua Beckwith oli tunnustatud ekspert geograafia alal.

Ta oli väga palju reisinud koos oma abikaasaga, kes oli olnud arst ja misjonär.

Ta oli kirjutanud raamatu, millel oli kenakesti edu.

Kui inimsööjad ta abikaasa tapsid, pöördus ta tagasi Inglismaale.

Ta elas siin koos oma isaga, kes oli Oxfordi piiskop.

Kui krahv oli proua Beckwithi reputatsioonist kuulnud, palus ta naisel Murling Parki tulla ja jääda sinna igal nädalal kaheks ööks.

Sel ajal õpetas ta Athinat.

Need õppetunnid olid tohutult edukad.

Proua Beckwith oli erakordselt hea õpetaja.

Athina armastas mõttes koos temaga reisida ning ette kujutada, kuidas ta ühel päeval päriselt reisile läheb.

Athina isa suri just enne seda, kui tüdruk kaheksateist sai.

Nüüd oli ta väga hea haridusega ja intelligentne noor naine.

Krahv oli korraldanud ta esitlemise õukonnas ja esimese hooaja veetmise Londonis.

Aga kuna Athina leinas, siis nähtavasti polnud see tollel suvel võimalik.

Sel aastal olid sugulased teda siiski veennud ning korraldanud Londonisse mineku mai alguses.

See pidi nüüd toimuma umbes kahe nädala pärast.

Athina juurdles juba, kas tahab tõepoolest maalt ära minna.

“Mulle meeldib siin olla, kui hekis õitsevad nurmenukud ja pargis nartsissid,” ütles ta proua Beckwithile. “Ma ei suuda uskuda, et Londonis võiks midagi hurmavamat olla.”

“Teate sama hästi kui mina,” vastas proua Beckwith, “et peate kohtama võluvaid noori mehi, tantsima igal õhtul ballil ja täitma oma isa unistuse, et olete Hooaja Iludus.”

Athina naeris.

“Papa tahtis, et selleks saaksin, sest see oleks kompliment temale! Ta käitus alati nõnda, nagu oleks ise mu loonud.”

“Mida ta loomulikult oligi!” muheles proua Beckwith. “Kui ta praegu siin oleks, siis sooviksin talle kindlasti õnne!”

Athina naeris jälle.

“Mul on ebamugav tunne, et nii papa kui ka teie saate pettumuse osaliseks,” ütles ta. “Juhtub hoopis nii, et need noored mehed, keda ma kohtan, peavad mind sinisukaks ja väldivad nagu katku!”

Proua Beckwith kallutas pea küljele ja uuris oma õpilast.

“Tegelikult olen ka ise selle üle juurelnud,” tunnistas ta. “Peate olema piisavalt intelligentne, Athina, ja laskma mehel alati paremini teada.”

Athina tõstis käed taeva poole.

“Ma keeldun! Ma keeldun täielikult!” kuulutas ta. “Kui nad ütlevad midagi rumalat, nagu tegid mõned papa sõbrad, siis on minu arvates võimatu neid parandamata jätta.”

“Sel juhul peate koju tulema ning nurmenukkude ja nartsissidega vestlema hakkama,” hoiatas teda proua Beckwith.

“Ja muidugi ka teiega, kallis Becky,” lisas Athina. “Mulle meeldib teiega vestelda ja see tuletab mulle meelde, et äsja saabus uus raamat universumi kohta ja me mõlemad peame seda täna õhtul lugema.”

Murling Parki raamatukogu oli uusi raamatuid juba täis tuubitud.

Athina oli nendest palju rohkem huvitatud kui uutest rõivastest, mis ta Londonisse minekuks oli ostnud.

Ta oli tahtnud Mayfairis maja üürida ja seal koos proua Beckwithiga omaette elada.

Kuid selle mõtte peale tõusis sugulaste hulgas nii suur kära, et ta nõustus selle asemel peatuma ühe oma tädi juures.

See tädi oli abielus ühe Buckinghami palee kammerhärraga.

Seepärast oli sel tädil entree kõigisse palee tähtsatesse kohtadesse.

Proua Beckwith oli nõustunud maale maha jääma ning Athina teadis, et hakkab temast puudust tundma.

Ta oli ikka veel üpris kahtleval seisukohal selles suhtes, mida seltsielu talle pakkuda võiks.

Kuidas saaks seda võrrelda riigi kõige paremate tallide omamisrõõmuga.

Ka Newmarketis oli ikka veel ta isa hobuseid.

Leina ajal oli tal olnud võimatu võiduajamistel käia.

Kuninganna Victoria oli pärast oma armastatud prints Alberti kaotust sisse seadnud pikaleveniva ja ülepingutatud musta leina kombe.

Seetõttu pidi Athina Murling Parkis püsima.

See ei teinud talle vähematki muret.

Ta tundis isast puudust – poleks saanudki teisiti olla.

Kuid proua Beckwith oli lõbus ja meeldiv kaaslane.

Athina mõtles sageli, et hobused teevad tasa noorte vestluskaaslastest meeste puudumise

Ratsutades mõnel tulisel hobusel, kelle üle ta kiiresti võimu saavutas, nägi Athina nii armas välja, et proua Beckwith vaatas teda ja ohkas.

Athina oli oivaline oma kuldsete lokkidega, millel oli kergelt punakas varjund.

Ta rohelised silmad olid erakordsed.

Tegelikult oli tal sedalaadi ilu, mis muutis ta kõigist temavanustest tütarlastest erinevaks.

Proua Beckwith teadis, et see oli ka põhjus, miks tüdruk Kreeka jumalanna järgi Athinaks ristiti.

Sünnihetkest peale oli ta nii armas, nagu on ainult vähesed beebid.

“Huvitav, kuidas tal küll minna võiks?” küsis proua Beckwith endalt, kui Athina mööda sissesõiduteed traavi laskis.

Neiu sülfiidi meenutav figuur paistis tumedate puude taustal siluetina.

See, kuidas ta ratsutas, tõi meelde jahijumalanna Diana.

Nüüd juhtis Athina oma hobused kõrtsi suurele õuele.

Selle ühes otsas seisis mitu erisugust sõidukit.

See tähendas, et hobused on juba talli viidud ja nende omanikud kõrtsi läinud.

“Ära unusta, et ma olen proua Beckwith,” hoiatas Athina Gauntleti, kui hobused seisma tõmbas.

Gauntlet avas kaariku ukse.

Athina astus maha ja kui tallipoiss nende poole kiirustas, ütles:

“Meil on seppa tarvis, sest meil juhtus teel õnnetus. Loodan, et ta on siin.”

“Mõne minuti eest veel oli,” vastas tallipoiss.

“Palun too ta ruttu siia,” ütles Athina.

Poiss kiirustas minema ja Athina naeratas Gauntletile.

Siis kõndis ta kõrtsi sissepääsu poole.

Kõrtsmik seisis keset madala laega saali.

Uustulnukat nähes kummardas ta viisakalt.

“Saan ma teid aidata, proua?” küsis ta.

“Mu tõllarattaga juhtus õnnetus,” vastas Athina. “Loodan, et teie sepp saab selle ära parandada, aga kuna on juba hilja, siis pean ööbima jääma.”

“Saan teid majutada küll, proua,” vastas kõrtsmik.

“Tahaksin teie parimat magamistuba,” ütles Athina. “Mu pagas on kaariku taga ning ma vajan tuba ka oma teenri jaoks.”

“Silmapilk korraldame,” lubas kõrtsmik.

Ta saatis uksehoidja Athina pagasit jooksuga tooma.

Siis kutsuti vanaaegse tanuga elatanud toatüdruk, et ta neiu ülakorrusele juhataks.

Trepp oli tammepuust ja vaibata, kuid korralikult läikima nühitud.

Magamistuba, millesse Athina viidi, oli mugav, kuid muidugi mitte luksuslik.

See asus teisel korrusel, mis ütles Athinale, et sellest paremaid tube ei ole.

Ta ütles toatüdrukule, et see sobib talle ning et ta jääb üheks ööks.

“On teil praegu palju külalisi?” küsis Athina vestlustoonil, kui nad ootasid, et uksehoidja pagasi üles tooks.

“Praegast on mõned ‘ärrased, kes võiduajamistelt tulles siin peatuvad, proua,” vastas toatüdruk, “aga mudu on enamaste vaikne.”

Uksehoidja tõi sisse Athina väikese reisikohvri, mis oli kõik, mida ta üheks ööks tädi juurde jäädes oli vajanud.

Kui toatüdruk seda lahti pakkima asus, võttis neiu peast kübara, mis oli pisut tolmune, ja vahetas kleidi.

Selleks ajaks, kui ta pestud sai, oli õues juba pime.

Ta teadis, et kuna kuud ei ole, siis oleks mööda kitsaid teid kojusõitmine olnud võimatu.

“Siin on mul palju turvalisem,” ütles ta endale, “sest kui oleksime edasi sõitnud, oleks võinud juhtuda tõsine õnnetus.”

Samal ajal ta teadis, et proua Beckwith ootab teda.

Ta hakkab muretsema, kui Athina koju ei tule, nagu oli lubanud.

“Hakkame kohe pärast hommikusööki sõitma,” otsustas ta, “ja jõuame kohale tublisti enne lõunaeinet.”

Ta käskis toatüdrukul end kell kaheksa äratada, tänas teda abi eest kleidiga ning läks siis alla.

Söögituba oli suur ja laetaladega nagu saalgi.

Koldes põles tuli.

Kevad oli olnud külm ning kuigi päevad hakkasid juba soojemaks minema, olid ööd endiselt karged.

Kui Athina trepist alla läks, seisis kõrtsmik teda oodates trepijalamil.

“Hoidsin teie jaoks lauda, proua,” ütles ta, “seda seal tule ääres, ja loodan, et õhtusöök maitseb teile.”

“Kindlasti,” vastas Athina.

Kui toatüdruk ei vaadanud, oli tal meeles olnud sõrmus vasaku käe kolmandasse sõrme libistada.

See oli ilus kolme teemandiga sõrmus, mis oli kuulunud tema emale.

Ringi pöörates, nii et teemandid jäid sissepoole, nägi see välja nagu laulatussõrmus.

Kõrtsmik juhatas ta laua juurde, millest oli rääkinud.

Athina avastas heameelega, et on omaette.

Ülejäänud laudade taga istuti ruumi teises otsas.

Kui neiu oli tellinud, mida süüa soovis, kiirustas kõrtsmik kööki.

Nüüd sai ta mahti teisi külastajaid uurida.

Ühe laua ääres istusid kolm elegantselt rõivastatud noormeest.

Nad naersid valjusti, nähtavasti tähistades või võiduajamiste võitu oodates.

Kahe teise laua ääres istuvaid inimesi pidas Athina kaupmeesteks.

Veel oli seal üks vanapaar.

Naisel oli sall õlgadel ning neiu arvas, et nad elavadki võõrastemajas ja pole lihtsalt reisijad.