Читать книгу Südame võluvägi - Barbara Cartland - Страница 4

Kui tulin 1950. aastal elama Camfield Place’i, siis leidsin, et mu aias kasvab tohutu suur tammepuu, mille istutas 1550. aastal Elisabeth I, kui ta vangina Hatfield House’is viibis.

Nähtavasti tuli ta ratsa markii Salisbury valdusest, millega on minu omal ühine piir, ning laskis oma esimese hirvesoku kohas, mis nüüd on osa mu aiast.

Arvatavasti laskis ta hirve ammuga ning istutas oma saavutuse mälestuseks tamme.

See tamm on ikka veel alles ning ma sain teada, et kohapeal arvatakse, et see toob inimestele õnne.

Kui olin Camfieldis mõnda aega elanud, leidsin endale sõbra, kes valmistas inimeste esivanemate kodudele erilisi esemeid; ta kuldas selle puu tammetõrusid ning väikesi lehti.

Kõik, kes neid minult isikliku kingitusena said, olid hämmastunud õnnest, mida need tõid.

Ei taha kokku arvama hakatagi, kui palju beebisid olen kinkinud inimestele, kes meeleheitlikult ihkasid kas või üht!

Šotimaal räägiti mulle ühest paarist, kes oli abielus olnud viisteist aastat ja väga tahtnud last saada ja kuigi arst kinnitas, et pole mingit põhjust, miks nad ei peaks lapsi saama, ei saanud see kunagi teoks.

Andsin sellele naisele vitamiine ja ka ühe Võlutamme lehekese, et ta seda kaelas kannaks.

Eelmiseks jõuluks saabus beebi suure juubeldamise saatel pärale ja praegu on tüdruk maakonna esilaps.

Mina usun sedalaadi võluväge ning muidugi on mu sõber, kes tammetõrusid ja lehti kullavärvisse kastab, valge nõid.

Kui ta elas väikese lapsena Kanadas, märkas üks nõid, et tüdruku abi ja lahkus, mida ta kõigile jagas, hakkas hääbuma.

Ta ütles sellele lapsele: “Annan sulle oma väe.”

Mu sõber, kes oli siis väga noor, ütles:

“Ma ei taha su väge.”

Kuid nõid vastas:

“Sa ei saa sellest keelduda.”

Ta räägib nüüd, et see on väga ebaharilik, aga kui ta teeb midagi kellegi heaks, keda armastab ja kes on ta sõber, siis tekib võluvägi ja aitab teisi inimesi.

Mina olen alati uskunud, et:

“On asju maal ja taevas rohkem, sõber, kui kogu teie teadus unes näeb.”^[1.]

Kui kuninganna Victoria avas 1838. aastal Hampton Court Palace’i paraadsaali rahvale vaatamiseks, olid inimesed õuduses.

Nad ütlesid, et on võimatu tavalisi inimesi esindusruumidesse lasta, sest nad lagastavad need ära.

Alles 1949. aastal avas esimene suursugune maja oma uksed avalikkusele, et perekonnale kasu tuua.

See oli Longleat, suurejooneline ja kaunis Elisabethi-aegne hoone, mis kuulub Bathi markiisile.

1 “Hamlet”, 1. vaatus, 5. stseen, G. Mere tõlge. [ ↵ ]