Читать книгу Südame võluvägi - Barbara Cartland - Страница 5

“Sedgewicki krahvinna, Teie Hiilgus!”

Kui ülemteener külalisest teatas, tõstis oma laua ääres kirjutav Dallwyni hertsog üllatunult pilgu.

Uksest astus sisse nägemus rohelises.

Suled hõljusid armsa näo kohal, milles domineeris kaks suurt tumedat silma.

Hertsog tõusis aegamisi püsti.

“Isobel!” hüüatas ta, kui uks naise järel suleti.

“Mida sina siin teed?”

“Mis sa ise arvad?” vastas krahvinna. “Tulin sind vaatama, kallis Crispin.”

Hertsog astus laua tagant välja ning kui krahvinna talle käe sirutas, ignoreeris seda.

Ta jäi seisma, selg kamina poole.

Mõnda aega valitses vaikus, enne kui mees leppimatul toonil ütles:

“Kui sa minuga viimane kord rääkisid, siis ütlesid, et vihkad mind ega räägi minuga enam kunagi!”

“Seda ma ütlesin,” nõustus krahvinna, “aga midagi on juhtunud ja sellepärast ma siin olengi.”

Ta istus elegantselt sohvale, teades väga hästi, et aknast langev valgus ta ilu nähtavale toob.

Seda tunnistasid peaaegu kõik mehed Londonis ning hertsogki oli olnud üks ta tulisemaid imetlejaid.

Üles mehele näkku vaadates mõtles naine, et on peaaegu unustanud, kui nägus see mees oli.

Ta ei suutnud siiski iial unustada seda metsikut põletavat tuld, mis oli sütitanud nad mõlemad.

Hertsog kortsutas kulmu.

Ta teadis, et Isobel Sedgewick poleks teda praegu enam vaatama tulnud, kui tal poleks olnud äärmist vajadust.

Mees oli arvanud, et see naine on nüüd ta mineviku suletud peatükk, sealjuures niisugune, mida ta ei kavatsenud uuesti avama hakata.

“Pean sulle midagi ütlema, Crispin,” sõnas krahvinna pärast väikest pausi. “Arvan, et sul võib sellest kasu olla.”

“Kui see tuleb sinult, Isobel,” vastas hertsog, “siis olen üpris kindel, et see võib mulle kindlasti kahjuks tulla, ja ma ei taha seda kuulda.”

“Ära ole rumal,” andis krahvinna vastu, “kujutan ette, et sa oled endiselt võlgades ja et su äärmiselt lagunenud maamaja on sulle iga hetk pähe kukkumas.”

Hertsog tegi kannatamatu liigutuse.

“Kui ongi, siis pole see sinu asi, Isobel.”

“Selles sa nüüd küll eksid ning, kuigi ma ealeski ei uskunud, et niisugune asi võiks juhtuda, on minu asi praegusel hetkel ka sinu asi.”

Hertsog vaatas naisele otsa, silmis vihkamine.

Mehe üllatuseks krahvinna vaid naeratas põgusalt ning ütles hetke pärast:

“Sa vist ei usu seda, Crispin, pärast neid ränki sõnu, mida me lahkudes teineteisele ütlesime, aga mu südames on sinu jaoks alati koht.”

“Sinu südames?” hüüatas hertsog. “Ma kahtlen väga, kas sul üldse on südant, ja mina isiklikult pole näinud sellest mingit märki.”

“Oh, Crispin, Crispin! Kuidas võid sa käituda nagu pahur väike poiss ja mitte nagu väga ahvatlev mees, kes sa tegelikult oled?”

Hertsog tegi vaevatud näo, enne kui järsult ütles:

“Asume asja juurde. Miks sa siin oled?”

“Mul on sulle üks ettepanek,” ütles krahvinna, “millest, nagu ma juba ütlesin, võib sul väga palju kasu olla.”

“Kahtlen selles, kuid olen valmis kuulama,” vastas hertsog.

Krahvinna võbistas ripsmeid ja ajas huuled prunti viisil, mille enamik meestest leidis olevat vastupandamatu.

Hertsog üksnes jõllitas teda külmalt ning hetke pärast naine jätkas:

“Oletatavasti sa mäletad, et Albertil on oma esimese naisega tütar?”

“Polnud aimugi,” sõnas hertsog lühidalt, “ja kui ongi, siis kuidas see minusse puutub?”

“Safina tuleb nüüd tagasi Inglismaale Firenzest, kus ta on olnud tütarlastekoolis sellest peale, kui ta isa ja mina abiellusime.”

“Ma ei peaks ilmselget asja mainimagi, aga temast oli tark tegu eemale hoida,” märkis hertsog huuli kõverdades.

“Tal polnud valikut,” vastas krahvinna järsult. “Aga nüüd, kus ta on kaheksateist täis, keelduvad nad teda seal kauem pidamast.”

Tekkis paus ning kui hertsog midagi ei öelnud, jätkas krahvinna teistsugusel hääletoonil:

“Saad ju aru, Crispin, et ma ei taha mingit debütanti kaela saada, kui olen ise temast vaevalt vanem, tegelikult isegi veel mitte kolmekümnene.”

Hertsog ei öelnud midagi.

Samal ajal oli ta huultel kõigest põgus vihje pilklikule muigele.

Nad mõlemad teadsid üpris hästi, et Isobeli kolmekümne kolmas sünnipäev on juba möödas.

“Mul ei jää muud üle, kui Safinat õukonnas esitleda,” jätkas krahvinna, “ja loomulikult kavatseb Albert tema auks balli korraldada.”

“Siis on ta nähtavasti väga õnnelik noor daam!” märkis hertsog. “Välja arvatud muidugi see, et tavapäraselt õel võõrasema ta varju jätab!”

“Kas arvad tõepoolest, et ma olen õel?” küsis krahvinna. “Sa oled mind igat moodi nimetanud, Crispin, mäletan siiamaani, aga õelaks küll mitte kunagi!”

“Ma ei imestaks millegi üle, mida sa teeksid, et oma tahtmist saada!” vastas hertsog. “Oletan, et kavatsed selle vaese tüdruku kõrvaldada! Kas su valik on haud või klooster?”

“Seda märkust pean ma väga ebasõbralikuks!” pahutses krahvinna nördinult. “Tegelikult on mul palju parem mõte ja nimelt, et sina, kallis Crispin, peaksid temaga abielluma!”

Hertsog vahtis krahvinnale otsa, nagu poleks ta õigesti kuulnud.

Pärast üpris pikana tunduvat pausi küsis ta siis:

“Kas sa teed nalja?”

“Pole kunagi tõsisem olnud,” vastas krahvinna.

“Sel juhul on mu vastus loomulikult “Ei” ja pole tarvis enam seda teemat jätkata,” vastas hertsog. “Nii et ma arvan, Isobel, et peaksid nüüd lahkuma, sest meil pole teineteisele enam rohkem midagi öelda.”

Ta sirutas käe kellanööri poole.

Enne kui ta selle haarata jõudis, ütles krahvinna:

“Oota! Ma pole veel lõpetanud!”

“Siin pole rohkem midagi öelda,” andis hertsog vastu. “Ma ei kujuta ette, kuidas sa oskasid välja mõelda midagi nii täielikult naeruväärset, nagu see, et peaksin su võõrastütrega abielluma!”

Ta tõmbas hinge, enne kui jätkas:

“Kui tahad tõtt teada, siis pean mina seda lihtsalt ettekäändeks, et siia mind mõnitama tulla!”

“Sa reageerid täpselt nii, nagu ma arvasin,” ütles krahvinna relvitukstegevalt. “Aga nagu ma olen tihti varemgi öelnud, Crispin, näed sa vihasena väga kena välja!”

Ta tõi kuuldavale lühikese võrgutava naerukihina, enne kui lisas:

“Mäletan, kui vihane sa olid, kui tabasid Edwardi mind suudlemas. Ja kui põnev see oli, kui mina ütlesin, et mul on kahju, ja sa mulle kõik andestasid.”

Ta sõnad näisid peaaegu õhus hõljuvat.

Kui hertsog vait oli, jätkas naine:

“Sa võisid väga jõhker olla, kui armukadedaks läksid! Kuid pead tunnistama, et see erutas meid mõlemaid!”

“Lõpeta!”

Hertsog peaaegu karjus selle sõna.

“Mida sa üritad teha, Isobel? Miks sa oled tulnud minevikku üles kiskuma? Kui lahku läksime, siis ütlesin, et jälestan ja vihkan sind selle pärast, kuidas sa mind reetsid.”

Ta vaikis hetkeks ja jätkas siis:

“Olin piisavalt rumal, et uskuda, nagu võiksid sa mulle truu olla, kuigi olid truudusetu oma abikaasale!”

Ta purskas need sõnad välja, nagu ei suudaks neid tagasi hoida.

Siis ta ütles:

“Jumala pärast – mine ära! Valmistasid mulle kord suure pettumuse ja ma ei taha sinust enam isegi mõelda!”

“Kuid mõnikord ei saa sa sinna midagi parata,” lausus krahvinna tasa, “ja kuigi sa mind ei usu, on minuga sama lugu.”

“Aga sinul on muidugi küllalt teisi mehi, kes sind lohutavad,” andis hertsog vastu. “Kui nad sinust White’s Clubis räägivad, siis leian end mõtlemas, et ruumis pole ühtki meest, kes poleks ühel või teisel ajal olnud su armuke.”

“See on meeldiv mõte, aga mitte päris tõsi,” ütles krahvinna. “Ole nüüd niigi mõistlik, Crispin, et aru saada, et sellepärast ma ei kavatsegi istuda lesknaiste seas poodiumil – vähemalt kümne järgmise aasta jooksul küll veel mitte!”

“Kui kavatsed jälle soovitada, et peaksin su võõrastütrega abielluma,” ütles hertsog, “siis ära näe vaeva. Nii et head aega, Isobel. Nagu ma juba varem ütlesin, loodan, et ei kohta sind enam kunagi – vähemalt mitte nelja silma all.”

Jälle sirutas ta käe kellanööri järele, kuid krahvinna ütles kähku:

“Oota! Mul on öelda veel kaks asja, mis sind veenavad, et teed vea.”

Hertsogi käsi peatus.

Samas ajas ta lõua õieli ning ta näole tekkis karm, jonnakas ilme, mida need, kes teda tundsid, pidasid kurjakuulutavaks.

“Esimene põhjus, miks peaksid Safinaga abielluma, on väga lihtne,” ütles krahvinna. “Abielludes saab ta teatava hulga raha – umbes 30 000 naela. Ta ema varanduse põhiosa jääb aga minu ja ainult minu käsutada senikaua, kuni Albert on elus.”

“Ma pole huvitatud!” ütles hertsog külmalt.

“Võiksid siiski olla!” vastas krahvinna. “30 000 peaks katma enamiku su võlgadest ja avama fantastilised tulevikuväljavaated.”

“Ütlesin juba, et ma pole huvitatud,” ütles hertsog, “ning kui jääksin ootama, millal Albert sureb, siis olen päris kindel, et sinusuguse nõiaga jääb ta igavesti elama.”

Ta kõneles selge kibedusega hääles, kuid krahvinna ainult naeris.

“Nii et nüüd olen ma nõid!” ütles ta. “Rääkisid alati, et olen su ära võlunud, aga kui õigesti mäletan, siis olin tookord jumalanna ja sa kummardasid mu jalge ees!”

“Ma olin loll!” ütles hertsog.

“Väga innukas, nõudlik, käskiv loll!” nurrus krahvinna.

“Vastus su ettepanekule on endiselt “Ei”!” ütles hertsog.

“Praegu oled kuulnud ainult ühte põhjust, miks peaksid selle vastu võtma,” vastas krahvinna.

“Ja milline on teine?” küsis hertsog.

“Mul on kaks kirja,” vastas krahvinna, “mis ma võtsin eile sekretärist Yvonne de Mauzoni buduaaris.”

Hertsog jäigastus.

“Kaks kirja?” küsis ta uskumatult.

“Need on väga võluvalt sõnastatud ja muidugi tulid mõned väljendid tuttavad ette.”

“Mida sa räägid ja miks sa need kirjad võtsid?” küsis hertsog vihaselt.

“Ma mõtlesin, kallis Crispin, et kui peaksid osutuma tõrksaks peigmeheks, nagu sa paistadki olevat, siis võiksid need suursaadikule märkimisväärset huvi pakkuda.”

Kabinetis tekkis niisugune vaikus, et oleks võinud kuulda nööpnõela kukkumist.

Paistis, et hertsog on kiviks muutunud, ning ka teda jälgiv krahvinna ei liigutanud.

Hertsog katkestas vaikuse.

“Sa ei julgeks!”

“Ma ei liialda, kui ütlen, et teeksin ükskõik mida, kui vaid Alberti tüütust põngerjast lahti saaksin.”

Hertsog kõndis üle toa ja jäi akna alla seisma, tühja pilguga välja vaadates.

Ta teadis vaid, et kui Isobel tahab oma tahtmist saada, siis ei peata teda miski.

Ning naine tahab teda karistada selle eest, et ta temakese maha jättis.

Kord oli hertsog avastanud, et kui ta ise ära oli, võttis Isobel oma voodisse mitte ühe, vaid kaks tema sõpra.

Mees oli rumala peaga arvanud, et naine armastab teda nii palju, kui on üldse võimeline kedagi armastama.

Talle oli vastik see, et naine ei suutnud truuks jääda isegi nende paari päeva jooksul, mil ta oli sunnitud Londonist ära sõitma, sest ta ema oli haigeks jäänud.

Nad olid kohutavalt tülitsenud.

Hertsog oli majast välja tormanud, öeldes, et ei räägi naisega enam kunagi.

Ta oli Isobeli jälestanud, sest too purustas ta armastuse.

See oli juhtunud aasta tagasi.

Ta oli täiesti teadlik meeste jadast, kes pärast teda olid krahvinna voodist läbi käinud.

Ta ise oli leidnud lohutust Prantsuse suursaadiku ligitõmbava, võrgutava naise juurest.

Prantslane oli siiski hoopis teistsugune mees kui vananev krahv Sedgewick.

Kui krahvil oleks tekkinud mõni kahtlus selle kohta, mis ta selja taga toimub, poleks ta tahtnud sellest teada.

Ta oli liiga hõivatud oma ametiga õukonnas, oma kohustustega maakonna asevalitsejana ning oma väga suure omandi haldamisega.

Nagu kõik teisedki teadis hertsog, et krahvi esimene naine oli olnud ääretult rikas.

Ta varandus kasvas veelgi, kui sugulased surid ja tema nende vara päris.

Hertsog mäletas ähmaselt kuulnud olevat, et kuna naine oma abikaasat jumaldas, oli ta oma määratu varanduse mehele jätnud, et too teeks sellega, mis talle meeldib.

Polnud kuigi üllatav, et Isobel oma plaanitseva mõistusega oli otsustanud kätte saada iga penni, mille suudab, enne kui leseks jääb.

Alles pärast krahvi surma võis vara edasi minna tema mõlemast abielust sündinud lastele.

Hertsogil oli kahtlus, et Isobelil pole mõtteski lapsi saada, sest see oleks võinud rikkuda ta ilu.

Isegi mitte poega, kelle pärast krahv nähtavasti oligi endast nii palju noorema naisega abiellunud.

Hertsog vajas raha, jumal teadis, kui tõsi see oli.

Aga ta ei kavatsenud selle saamiseks oma tiitlit müüa ega abielluda Isobeli võõrastütrega, kellest too tahtis lahti saada.

Kuid see, et naine kavatseb teda Yvonne de Mauzonile saadetud kirjadega šantažeerima hakata, muutis olukorra hoopis teistsuguseks.

Igale mehele Londonis oli teada, et suursaadik on äärmiselt armukade.

See oli arusaadav, kuna ta naine polnud mitte ainult ilus, vaid ka uskumatult võluv.

Tal tarvitses mõnele mehele vaid naeratada ja ripsmete alt otsa vaadata, kui tollel meelekohas pulss pekslema hakkas.

Hertsog polnud kõigist oma arvukatest armulugudest hoolimata kunagi tundnud nii küllastumatut ja provotseerivat naist.

Ta huvi oli ärganud samal hetkel, mil Yvonne de Mauzon talle naeratas, kutse silmis.

Seejärel oli ta niivõrd kütkestatud, et mõistis, et ei leia rahu enne, kui on naise armukeseks saanud.

Nad pidid olema väga ettevaatlikud, kuid õnneks oli suursaadikul kohustus aeg-ajalt Prantsusmaal käia.

Kui hertsog Yvonne’iga kokku sai, leidis ta, et jutud selle naise kohta ei ole liialdus.

Nüüd ootas hertsog vaid kannatamatult hetke, mil naine talle taas teatab, et neil on ohutu kohtuda.

Yvonne’i kõrval ei tundunud ükski teine naine enam huvitav, veel vähem siis ihaldusväärne.

Siiski teadis hertsog, et nüüd on ta lõksu püütud.

Isobel oli sulgemas ust, mille kaudu oleks veel lootust põgenema pääseda.

Hetkelise impulsi ajel ennast hävingust päästa püüdes pööras ta akna juurest eemale ja ütles:

“Ma ei suuda uskuda, et Yvonne oleks nii rumal ja minu kirjutatud kirju alles hoiaks. Sa oled alati valetaja olnud, Isobel, aga kui need kirjad on tõesti olemas, nagu sa kinnitad, siis tahan neid näha.”

Krahvinna puhkes naerma.

“Just seda ma ootasingi sind ütlevat ja tulin seepärast ettevalmistatult.”