Читать книгу Kaks südant Ungaris - Barbara Cartland - Страница 4

Kui ma 1987. aasta lihavõtete ajal Budapestis käisin, näis see mulle ühe Euroopa kauneima linnana.

Samas oli kõik väga palju muutunud sellest ajast, kui Austria keisrinna Elizabeth seda maad südamelähedaseks pidas.

Revolutsiooni käigus, nagu paratamatult juhtub, lõhuti enamik lossi sisustusest, ent nüüd on seal muuseum.

Karolyi loss lõhuti maha 1933. aastal ja suur osa vanu maju on samuti kadunud.

Ehkki vaesust polnud näha, tajusin ma piiranguid, mida raudse eesriide taga elamine peale surub ungarlastele, kes on alati vabadust armastanud.

Sõites Doonau ääres, kust avanes mõlemale kaldale vapustav vaade, küsisin ma:

„Kus on kõik hobused? Tundub kummaline tulla Ungarisse ja mitte näha hobuseid!”

„Te olete praegu puhkerajoonis,” öeldi mulle, „ja kesklinn ehk ärirajoon, jäi just selja taha. Edasi tuleb põllumajanduslik piirkond ja alles tükk aega pärast seda näete te mõnesid meie hobuseid.”

Ma ei kujuta ette, mis võiks olla ungarlaste jaoks masendavam, sest hobused on alati olnud osa nende elust ja perekonnast.

Kui ma Ungarist lahkusin, kontrollisid vööle kinnitatud suurte püstolitega sõdurid lennujaamas minu passi kolm korda.

Võin vaid oletada, et nad tahtsid veenduda, et ma pole põgeneda üritav ungarlane!