Читать книгу Kaks südant Ungaris - Barbara Cartland - Страница 5

Leedi Aletha Ling tõttas majja ja jooksis läbi vestibüüli otse söögituppa.

Ta teadis, et on hiljaks jäänud, aga hommik oli olnud imeline.

Seetõttu oli ta ratsutanud kauem, kui oli kavatsenud.

Kui ta tuppa astus, tõstis tema isa, Buclingtoni hertsog pea ja Aletha kiirustas ütlema:

„Anna andeks, et hilinesin, isa. Mul on tõesti kahju, aga päikese käes oli nii ilus, et ma unustasin ajakulu.”

Isa naeratas ja Aletha nägi kergendust tundes, et ta pole pahane.

Tõtt-öelda paistis isa olevat vägagi rahulolev ja neiu arutles endamisi, miks.

Ta tõstis endale toitu serveerimislaualt, mis oli eelroogadest lookas. Seal oli kala, vorste, neere, mune ja värskeid seeni.

Kui ta lauda istus, ütles isa:

„Ma sain väga häid uudiseid!”

„Häid uudiseid, isa? Kellelt?”

„Austria keisrinnalt!”

Aletha pani kahvli käest ja hüüatas:

„Kas see tähendab, et ta võttis su kutse vastu?”

„Jah,” vastas hertsog rahulolevalt. „Tema Majesteet tuleb nädalaks siia ning läheb Northamptonshire’is asuvasse Cottesbrook Parki edasi.”

Aletha ahhetas ja sõnas:

„Nii et ta läheb Pythcley omadega jahile.”

„Just,” kinnitas hertsog, „ja kahtlemata on krahv Spencer selle üle väga rõõmus!”

Alethale tuli meelde, et kaks aastat tagasi oli keisrinna Elizabeth üürinud Towcesteris asuvat Easton Nestonit.

Keisrinna oli soovinud pidada jahti Bicesteri ja hertsog Graftoni kuulsate jahikoertega.

Ta oli tekitanud tõelise sensatsiooni.

Inglased polnud uskunud jutte tema ratsutamisoskusest, arvates, et nii kaunis naine nagu keisrinna saab olla ainult pühapäevaratsutaja.

Juhtus lausa nii, et kaks väljavalitud ratsanikku, kolonel Hunt ja kapten Bay Middleton, kes pidid Elizabethi saatma, polnud oma ülesandega sugugi rahul.

„Kes see keisrinna minu jaoks on?” oli kapten Middleton hertsogilt küsinud. „Ma täidan käsku, aga eelistaksin üksinda ratsutada.”

Ta võttis oma sõnad tagasi kohe, kui oli keisrinnaga kohtunud.

Kapten oli üks Inglismaa parimaid ratsutajaid ja nägi kohe, kui osav keisrinna hobuse seljas on. Lisaks oli Elizabeth ülimalt kaunis naine.

Middleton armus ülepeakaela.

Ehkki Aletha oli tol ajal veel peaaegu laps, oli ta mõistnud, et ka tema isa oli kaotanud südame vastupandamatule keisrinnale.

Ka hertsog oli silmapaistev ratsutaja.

Kui keisrinna Austriasse naasis, kutsus ta hertsogi endale külla.

Austriast tagasi tulles imetles Aletha isa Elizabethi veelgi enam kui tolle Inglismaal viibimise ajal.

Aletha arvates oli isa ärevusega oodanud, kas tema kutse Ling Parki tulla ikka vastu võetakse.

Ootamise pinge oli isa viimastel nädalatel mõnevõrra pahuramaks muutnud.

Aga nüüd viimaks oli vastus käes.

„Mul on nii hea meel, isa,” lausus Aletha, „ja keisrinnaga kohtumine on minu jaoks väga põnev.”

Kaks aastat tagasi oli ta olnud kõigest kuusteist.

Seetõttu polnud teda kutsutud ühelegi keisrinna auks korraldatud peole.

Ka polnud ta saanud isaga jahil käia.

Aletha oli kogu selle aja, mille keisrinna Inglismaal veetis, koolis olnud.

Kui neiu jõulude ajal Lingi tagasi tuli, rääkisid kõik, ka tema isa, ikka veel Elizabethist.

Ta sai aru, et keisrinnast oli saanud isa jaoks ideaalnaine.

Hertsog oli pärast Aletha ema surma olnud väga üksik.

Aletha arvates oleks terve hulk naisi olnud hea meelega valmis teda õnnelikuks tegema.

Aga isa oli oma mõisate, hobuste ja muidugi tütrega tegelenud.

Hertsog armastas Alethat ja talle ei meeldinud tütrest lahus olla.

Ta oli saatnud neiu erakooli ainult sellepärast, et nii oli õige.

Alles nüüd, kui Alethat ootas seltskonnadebüüt, sai ta iga päev isaga koos olla, mida nad mõlemad soovisidki.

Hertsogil olid omad jahikoerad.

Aletha sõi hommikusööki ja mõtles, et isa arutleb kindlasti endamisi, millised on nende suursuguse külalise jahile viimiseks kõige paremad päevad.

Järsku pani hertsog kirja käest ja ütles:

„Ma tean, mida teha! Ma ei saa aru, miks ma varem selle peale ei tulnud!”

„Mida siis, isa?” küsis Aletha.

„Easton Nestonis peatudes tõi keisrinna kõik oma hobused Ungarist kaasa.”

„Ma ei teadnud seda, isa.”

„Meil on vaja rohkem hobuseid – loomulikult,” jätkas hertsog, „ja ma ostan need Ungarist.”

Aletha silmad lõid särama.

„Seda ma olengi alati tahtnud, isa,” hüüatas ta. „Pealegi armastab keisrinna Ungarit üle kõige ja kõik tema hobused on sealt pärit.”

„Ta võib ju nendega ratsutada,” tähendas hertsog, „aga meie hakkame nendel jahti pidama ja ma tahan ainult parimaid.”

„Loomulikult,” nõustus Aletha.

Ta teadis, et tema isa tall on niigi täis parimaid ratsusid ja tema võidusõiduhobused on suurepärased.

Aga neil oli veel ruumi.

Aletha oli ammu ihanud ratsutada tuliste ja kiirete Ungari hobustega, kes olid terve Euroopa kihevile ajanud.

„Kui sa Ungarisse lähed, isa, pead sa minu endaga kaasa võtma,” teatas Aletha.

Hertsog ohkas.

„Soovin, et see oleks võimalik,” sõnas ta, „aga sa tead, et pean järgmisel nädalal Taani sõitma.”

Aletha ahhetas.

„Ma olin selle unustanud! Oh, isa, kas sa ikka pead minema?”

„Kuidas ma saaksin keelduda?” küsis hertsog. „Ma pean esindama Tema Majesteeti ja ta rääkis minuga sellest alles kaks päeva tagasi.”

„Palju toredam oleks Ungarisse minna!”

„Nõus,” ütles isa, „aga see on võimatu, nii et Heywood peab minu asemel minema.”

James Heywood oli hertsogi mõisavalitseja.

Ent nende suhe oli sootuks teistsugune kui tavaliselt sellise positsiooniga meeste vahel.

Esiteks oli Heywood härrasmees.

Teiseks oli ta olnud amatöörratsutajana silmapaistvalt suurepärane ja nooruses võitis ta oma hobustel mitmeid võistlusi.

Kahjuks oli ta valede otsuste tõttu peaaegu kogu oma rahast ilma jäänud ning seetõttu oli ta sunnitud palgatööd tegema ega saanud enam võistlemisega tegeleda.

Hertsogi isa oli märganud Heywoodi võimeid ja palganud ta juba peaaegu kakskümmend aastat tagasi enda talliülemaks.

James Heywood oli vanemaks jäänud, aga hobuseid tundis ta endiselt eksimatult.

Hertsog, kel oli alati palju tegemist, oli jätnud tema hoolde enamiku oma hobuste ostmise.

„Jah, Heywood peab minema,” kordas ta, nagu valjusti mõeldes. „Meil on lisaks olemasolevatele ratsudele vaja veel kaheksa või kümme suurepärast hobust osta.”

„Kas meil jääb aega neid Inglismaa maastikuga kohandada ja sügiseks uue koduga harjutada?” küsis Aletha.

Isa naeratas.

„Me anname endast parima!” vastas ta. „Tahaksin näha juba keisrinna rõõmu, kui ta näeb, kelle me talle muretsenud oleme.”

Keisrinnast kõneldes oli isa silmis Alethale tuttav pilk.

Nagu palju kordi varem, soovis ta, et isa leiaks kellegi, kes täidaks Aletha ema koha.

Aletha teadis, et oleks armukade, sest tahtis isa ainult endale hoida, aga ta soovis kogu hingest, et isa oleks õnnelik.

Hertsog oli endiselt väga kena ja sarmikas mees.

Ta oli abiellunud noorena ja tema poeg, kes oli nüüd kahekümne kolme aastane, oli sündinud järgmisel aastal.

Kuna tema abikaasa polnud tugev naine, läks viis aastat, enne kui sündis Aletha.

Hertsog polnud veel viiekümnenegi.

Kuna ta oli äärmiselt sportlik, oli tal noore mehe figuur, ehkki ta meelekohtadel oli juba näha halli.

„Isale meeldiks väga, kui keisrinna siin oleks,” kinnitas Aletha endale.

Sellegipoolest oli väga kurb mõelda, et nad ei saa koos isaga Ungarisse minna.

See oleks kindlasti olnud suur ja nauditav seiklus.

Neiu mõistis siiski, et isa ei saa kuninganna palvest keelduda.

Hiljem on hooaeg juba täies hoos ning hertsog pidevalt seotud seltskondlike üritustega.

Debütandina pidi Aletha auks Londonis ball korraldatama ja teda pidi esitletama Buckinghami palees.

„Ma pean otsekohe Heywoodiga ühendust võtma,” sõnas hertsog. „Kas ta on siin või Newmarketis?”

Aletha pidas hetke aru.

„Olen peaaegu kindel, et siin, isa. Nägin teda kahe päeva eest ja tean, et ta läheb järgmine nädal Newmarketisse.”

„Siis lasen ma ta kutsuda – otsekohe!” teatas hertsog. „Mida me veel ootame?”

Ta helistas kellukest, mis seisis laual tema küünarnuki juures.

Uks avanes.

Nagu kombeks, ei viibinud teenijad hommikusöögi ajal söögisaalis.

Ülemteener Bellew ilmus uksele ja hertsog andis käsu:

„Lase tallipoisil härra Heywood võimalikult kiiresti siia kutsuda!”

„Otsekohe, teie hiilgus!”

Ülemteener reageeris hertsogi tungivale hääletoonile ja lahkus toast tõtakamalt kui tavaliselt.

Hertsog tähendas:

„Ei tea, kas me peaksime kuninganna toas laskma remonti teha?”

„See pole vajalik, isa,” vastas Aletha. „Sa lasid seda remontida kaks aastat tagasi printsess Alexandra külaskäigu eel, samuti neid tubasid, kus peatus Walesi prints. Neid pole pärast seda õieti kasutatudki.”

„Nojah,” nõustus hertsog, „ja me mõlemad teame, et keisrinnat huvitavad vaid meie tallid.”

Ta ütles seda üpris rahulolevalt.

Nad mõlemad teadsid, et Lingi tallid on suurepärased ja ülejäänud maaomanikud kadestavad neid.

„See teeb kahtlemata meie jahimeestele rõõmu,” jätkas hertsog. „Nad on üsna õnnetud, kuna on jäänud Bicesteri varju, ja kindlasti ärritab neid ka see, et keisrinna valis sel aastal Pytchley.”

„Siis on neil hea põhjus end kokku võtta,” lausus Aletha, „ja minul on vaja uut ratsakostüümi!”

„Ilmselt Busvine’i, Londoni kõige kallima rätsepa juurest!” muigas hertsog.

„Loomulikult. Ja sinul, isa, on vaja Maxwellist uusi saapaid.”

„Ma vihkan uusi saapaid!” kurtis hertsog. „Vanad on väga mugavad.”

„Need pole küllalt elegantsed,” ei andnud Aletha alla.

Ta tõusis lauast ja suudles isa põsele.

„Mul on heameel, et keisrinna siia tuleb, isa. Tean, et see teeb su õnnelikuks ja et kõik Londoni ennasttäis härrasmehed on kadedusest rohelised!”

Hertsog naeris.

„Sa meelitad mind! Tead sama hästi kui minagi, mu kallis, et keisrinna tuleb hobuste, mitte minu pärast!”

„Nüüd oled sa liialt tagasihoidlik, isa,” naljatas Aletha. „Kõigile on teada, et keisrinnale meeldivad kenad mehed! Väike linnuke sosistas mulle, et kui sa Viinis käisid, tantsis ta igal õhtul sinuga palju rohkem kui kellegi teisega.”

„Ma ei saa aru, kust sa selliseid rumalaid jutte kuuled!” torises hertsog.

Aga ta oli ilmselgelt endaga rahul.

Aletha meelest oli võimatu, et mõni naine isa võluvaks ei peaks.

Hiljem rääkis hertsog tütrele, millised juhtnöörid ta oli härra Heywoodile andnud.

Seda kuuldes oli Alethal veelgi rohkem kahju, et isa ise ei saanud Ungarisse minna ja teda kaasa võtta.

Ta oli lugenud Budapesti ilust ja imelistest steppidest, kus hobused ringi kappavad.

Ta oli kuulnud ka uhketest lossidest, mida Ungari aristokraadid endale ehitada olid lasknud.

Nad pidavat olema Euroopa kõige kenamad ja võluvamad mehed.

Kui nii, sai Aletha hästi aru, miks keisrinna ungarlasi üpriski tahumatutele ja tuimadele austerlastele eelistas.

Oli ju üldteada tõsiasi, et keisrinna oli Austrias õnnetu ja tundis end vabana ainult Ungaris.

See maa tõmbas teda.

Aga liikusid ka jutud kenadest osavatest ungari ratsanikest, kes keisrinnale luulelises ja kaunis keeles jutustasid, kui väga nad teda armastavad.

Aletha oli alles väga süütu.

Ta polnud veel kuulnud midagi armusuhetest, mis olid Londonis Marlborough House’is tavalised ja millele andis eeskuju Walesi prints ise.

Neiut olid alati huvitanud Austria keisrinnat ja tema vapustavat ilu puudutavad lood.

Seetõttu oli ta saanud keisrinna kohta palju teada lihtsalt isa külalisi kuulates.

Muidugi kõnelesid ka teenijad pärast keisrinna Inglismaa visiiti temast pidevalt.

Aletha ema poleks kindlasti tütrel teenijate klatšijutte kuulata lubanud.

1874. aastal oli keisrinna Belvoiri lossis Rutlandi hertsogit külastanud ja pidanud esimest korda Inglismaa pinnal jahti.

Üks Belvoiri teenijanna töötas nüüd Lingis.

Emily – see oli tema nimi – vadistas aina keisrinna ilust ja Aletha oli temalt palju teada saanud.

Ka isa käest kuulis ta üht-teist, ehkki kogemata.

„Kuninganna käis koos John Browniga Ventnoris,” kuulis ta isa ühele külalisele ütlemas, „kus peatus ka keisrinna.”

„Kuulu järgi oli keisrinna seal,” vastas krahv, „sest tema tütar oli haige ja merevees ujumist peeti talle kasulikuks.”

„Jah,” nõustus hertsog. „Aga mulle räägiti, et isegi John Brown oli keisrinna ilust rabatud!”

Selle peale naersid külalised häälekalt.

Aletha teadis, et seda põhjustas asjaolu, et John Brown oli üsna range šoti mägismaalane, kes oli kiindunud hoopis kuninganna Victoriasse.

Kuna ta oli Tema Majesteedi lemmik, oli ta õukondlaste ja riigimeeste vastu sageli ebaviisakas ning teda ei sallitud.

Kui naer vaibus, lisas hertsogi külaline:

„John Brown võis ju rabatud olla, ent väike Valeria kartis kuningannat hirmsal kombel. Ta ütles, et pole kunagi nii paksu daami näinud!”

Jälle kõlas naer, aga Alethat huvitas vaid see, mis puudutas ilusat keisrinnat.

Kuulujutte tekkis juurde, kui Elizabeth kaks aastat tagasi taas Inglismaale saabus.

Siis räägiti mõistagi tema sidemetest kapten Bay Middletoniga ning sellest, et keisrinna oli alati heas tujus ja väsimatu.

Ta oli osa võtnud kõikidest krahvkonna jahivõidusõitudest ja saanud ühel võistlusel hõbekarika.

Siis hakkasid inimesed arutlema, kas teda muutis veelgi kaunimaks jaht või mees, kellega koos ta jahti pidas.

Aletha oli tänu isale ka ise kapten Middletoniga kohtunud ning ta sai väga hästi aru, miks keisrinna kaptenit nii väga imetles.

Mees oli kolmekümnene, pikk, hea välimuse, tõmmu naha ja punakaspruunide juustega.

Teda kutsuti Bayks kuulsa hobuse järgi, kes võitis 1836. aastal derbi.

Bay Middleton ja ka Aletha isa olid Godollosse jahil osalema kutsutud.

Aletha oli sel päeval jumalat palunud, et saaks kunagi isaga kaasa minna.

Ja nüüd pidi keisrinna tulema Lingi!

Miski poleks saanud isa, tema enda ja kõigi nende kodakondsete jaoks toredam olla.

Kahtlemata oli ka härra Heywood seda uudist kuuldes elevil.

„Kavatsesin teie hiilgusele rääkida hobustest, kes sel nädalal Tattersallis müüki tulevad,” ütles ta hertsogile, „aga kui me ostame Ungari tõuge, siis pole neid vaja.”

„Ostaks õige mõlemaid,” kostis hertsog seepeale. „Ja kui sina lähed samal ajal Ungarisse, kui mina Taanis viibin, on meil piisavalt aega nad keisrinna saabumise ajaks täiuslikku vormi ajada.”

„Miski ei meeldi mulle rohkem, teie hiilgus, kui teie raha kulutada!” torkas Heywood.

Hertsog naeris.

Uudis keisrinna sügisesest külaskäigust levis kulutulena nende majas ja valdustes, külades ja krahvkonnas.

Järgmistel päevadel käis neil pidevalt külalisi, kes tulid tegelikult lihtsalt küsima, kas on tõsi, et keisrinna kavatseb Lingis peatuda.

„On küll,” kinnitas Aletha ikka ja jälle.

Ta nägi inimeste silmis üllatust, ärevust ja kadedust.

Hoolimata Aletha väitest, et tube, kus keisrinna peatub, pole vaja remontida, oli tema isa andnud käsu neis mõned muudatused teha.

Seinte ja lagede kullatud paneele tuli värskendada.

„Kauaks sa Taani jääd, isa?” küsis Aletha, kui isa asju pakkima hakati.

Seifist tuli kaasa võtta ka kõik tema aumärgid ja -lindid.

„Kardan, et vähemalt kaheks nädalaks, mu kallis,” vastas isa. „Soovin, et saaksin su kaasa võtta.”

„Mina ka,” tähendas Aletha. „Siin on sinuta väga igav.”

„Nõbu Jane tuleb siia,” lausus hertsog.

Aletha krimpsutas nägu, aga ei öelnud midagi.

Nõbu Jane oli üle kuuekümne aasta vana ja kõva kuulmisega.

Ta elas mõne miili kaugusel ja oli alati valmis Lingi Alethat valvama tulema, kui temalt seda paluti.

Samas oli ta väga tüütu.

Aletha teadis, et isa ei lase nõbu Jane’il neile tulla, kui ta ise kodus on.

Aga üks asi lohutas neiut siiski.

Ta võib nõbu Jane’i pideva hala eest ratsutama põgeneda.

Aletha oli kord teinud ettepaneku, et üks teine, noorem sugulane talle kaaslaseks oleks, aga siis avastas ta, et too on väga kehv ratsutaja, kellele ei meeldinud sugugi, kui tema kaasratsutajad ta maha jätsid.