Читать книгу Kuninglik noomitus - Barbara Cartland - Страница 4

Tsaar Aleksander III, kes tõusis Venemaa troonile 1881. aastal kolmekümne kuue aastaselt, oli hiiglane.

Ta oli oma füüsilise jõu üle väga uhke.

Ta suutis kaardipaki puruks rebida, kangi põlvel puruks lüüa ning teati, et ta kägardab hõberubla paljaste kätega kokku.

Ta oli sakslane, aga tal oli vene talupoja mõistatuslik välimus. Nii talle meeldiski endast mõelda, seetõttu kasvatas ta endale habeme ning kandis lohvakaid pükse ja ruudulisi särke nagu talumatsid.

Ta oli maruvihane, tegelikult räägiti, et lausa „põles nördimusest”, kui arvas, et Venemaal on luhtunud missioon Balkanil domineerida ja väinade üle kontroll haarata. Kui see oleks juhtunud, oleks tal juurdepääs Vahemerele.

Kuid ta keeldus alla andmast ning jätkas põikpäiselt sama eesmärgi poole püüdlemist. Ta oli võtnud kindlaks nõuks Serbiasse ja Kreekasse kuulekad valitsused rajada.

Kuna Venemaa ei saanud endale veel ühte sõda lubada, hoidis keiser väed kodus. Aga kogu oma valitsemisaja jooksul pidas ta esimest „külma sõda” ajaloos.

Tema välisminister de Giers julgustas Vene revolutsionääre tegutsema agentidena, et nood Balkanil kehtestatud režiimide jaoks probleeme tekitaksid.

Vene spioonid rändasid ikoonimüüjateks maskeerunult läbi Serbia ning organiseerisid mässulisi rakukesi. Vene saatkonna ametnikud maksid rahvamassidele mässude lavastamise eest ning Bulgaaria Ida-Rumeelia osas avasid Vene armee ohvitserid gümnaasiume.

Need olid rahvale külgetõmbavad, aga ohvitserid koolitasid poisse ja tüdrukuid välja sissisõjaks.