Читать книгу Kuninglik noomitus - Barbara Cartland - Страница 5

Windsori lossi saabudes tundis lord Victor Brooke end koolipoisina, kellel on kästud direktori kabinetti minna.

Ta teadis väga hästi, et on ebasoosingus.

Temast veel tähtsamad, väärikamad ja vanemad mehed olid enne kuninganna Victoriaga silmitsi seismist värisenud.

Kõik oli juhtunud eelmisel nädalal, kui lord Victor käis lossis äärmiselt igaval õhtusöögil.

See oli korraldatud ühe väikese tähtsusetu Euroopa riigi suursaadiku auks.

Lord Victor oli kogu õhtusöögi aja haigutanud.

Tema ühel käel istus upsakas poliitik ning teisel suursaadiku üsna ilmetu abikaasa.

Ta teadis väga hästi, et teda oli kutsutud mitte ainult selle pärast, et kuninganna oli tema ristiema, vaid ka selle tõttu, et kuningannale meeldisid nägusad mehed.

Lord Victor oleks olnud väga rumal, mida ta ei olnud, kui ta poleks teadnud, et on äärmiselt hea välimusega.

Ta armatses harva naistega, kes meest lahti riietatuna nähes ei võrrelnud teda Kreeka jumalaga.

Droxbrooke’i hertsogi kolmanda pojana oli lord Victor teretulnud igas riigi tähtsas majapidamises.

Teda kutsuti kõikidele ballidele, vastuvõttudele ja pidulikele õhtusöökidele, mida noorema põlvkonna auks korraldati.

Oli tõsi, et ambitsioonikad emad ei pidanud teda suurepäraseks abielusaagiks.

Kuna tal oli kaks vanemat venda, ei olnud tema hertsogiks saamise võimalus eriti suur.

Samal ajal olid Droxbrooke’id ühed Inglismaa vanimatest ja väärikamatest perekondadest.

End nende sõbraks pidamist võeti kui privileegi.

Kuid lord Victorit ei huvitanud debütandid ega tegelikult abiellumine üldse.

Ta nautis tohutult elu, olles jälitatud Walesi printsi ümbritsevatest kaunitest naistest, või nagu talle meeldis mõelda, neid ise jälitades.

Nad olid diskreetselt, kuid regulaarselt oma abikaasale truudusetud.

Walesi prints oli muutnud vastuvõetavaks selle, et härrasmehel on affaire-de-coeur^[1.] oma klassist pärit daamiga.

Seltskond oli selle uue suhtumise rõõmuga vastu võtnud.

Mehed pidid oma abikaasa truudusetuse suhtes silma kinni pigistama, peaasi, et too diskreetne oli.

Selle suhtes ei tohiks tekkida ühtegi küsimust, kas neist asjust räägiti ka väljaspool suletud ringi, mida tunti Marlborough House’i pundi nime all.

Lord Victori jaoks oli lihtne ühest buduaarist teise suunduda.

Seda seetõttu, et ta polnud üksnes nägus, vaid ka sarmikas.

Seda peeti „suleks daami kübaral”, kui ta mõne iludusega kas või lühikest aega tegeles.

Mida iganes Marlborough House’i punt omakeskis arvas, olid nad vägagi teadlikud kombelisusest, mis Windsori lossis elu reguleeris.

Kuninganna hoidis alal lahkunud prints-abikaasa peaaegu kinnisideena näivat moraalsust.

Eelmisel nädalal oli õhtusöögi igavus sundinud lord Victorit pöörama pilku tema majesteedi ainukese ilusa seltsidaami poole.

Weldoni krahvinna oli temaga umbes ühevanune.

Kui nende pilgud üle söögilaua kohtusid, teadis mees, et krahvinna peab oma õhtusöögikaaslast sama surmavaks kui tema enda oma.

Hiljem liitusid härrasmehed daamidega külalistetoas ning lord Victoril õnnestus naise kõrvale jõuda.

Kui krahvinna talle naeratas, oli tema pilgus varjamata kutse ning tema huuled olid provokatiivselt pruntis.

See oli ilme, mida lord Victor liigagi hästi teadis.

Tegelikult oli tal raske meenutada korda, mil mõni naine poleks teda niimoodi vaadanud.

Ta tegi krahvinnale komplimendi ning naine teeskles, et see nii üllatab teda kui ka valmistab piinlikkust.

Kuid see oli vaid teesklus.

Sellest hetkest peale arvas lord Victor, et pidu on vähem talumatu kui varem.

Kuna kuninganna hoidis tal silma peal, vestles ta meelega mitme teise külalisega.

Aga kui mees krahvinnat pärast kuninganna lahkumist uuesti kõnetas, teadis ta, mida temalt oodatakse.

Windsori loss oli jäneseuruna täis käike, koridore ja treppe.

Need olid aastate jooksul paljusid külastajaid alistanud.

Ühe härrasmehe kohta käivat lugu korrati igas St Jamesi klubis.

Mees oli püüdnud oma magamistuba leida, aga see ei olnud tal õnnestunud.

Kuna ta oli hästi õhtustanud, istus ta ühele diivanile ja jäi magama.

Järgmisel hommikul vara avastas ta hüsteeriline toatüdruk, kes arvas, et mees on sissemurdja.

See oli lugu, mis õnnetut meest kogu ülejäänud elu jälitas.

Oli ka suur hulk teisi jutte, sealhulgas üks külalisest, kes avas enda arvates oma magamistoa ukse.

Ta leidis aga eest tema majesteedi tualettlaua tagant istumas, juuksed valla.

Kuid lord Victor tundis Windsori lossi paremini kui enamik inimesi.

Kuninganna oli teda toetanud sellest ajast peale, kui ta oli väike poiss.

Siis oli lord Victorile lossi uurimine, üles tornidesse ronimine ja mööda käsipuid alla liuglemine lõbu pakkunud.

Nüüd mõtles mees, et selle külaskäigu lunastab kindlasti Weldoni krahvinna.

Kui ta viimaks pärast vaid põgusat kõhklust naise magamistoa leidis, taipas lord Victor, et see asub ebamugavalt lähedal tema majesteedi omale.

See oli lossiosa, mis oli tavaliselt seltsidaamidele eraldatud.

Aga kui mees ukse avas ning seejärel selle enda taga lukustas, ei mõelnud ta riskile, mille võtab.

Ta mõtles vaid Nancy Weldonile.

Naine oli tegelikult väga kena, kui juuksed ta õlgadele langesid.

Toas oli piisavalt küünlavalgust paljastamaks naise valget nahka ja rindade kumerust õhkõrna öösärgi all.

Lord Victor jõudis voodi juurde ning vaatas seal seistes naist.

„Te olete väga kena, Nancy!” lausus ta vaikselt.

„Ma tahangi, et te seda arvaksite,” vastas naine ning sirutas käed välja.

Kell oli kaks, kui lord Victori meelest oli aeg oma tuppa naasta.

Aga Nancy, kes, nagu mees eeldaski, oli täitmatu, klammerdus tema külge.

„Mul oleks parem minna,” ütles lord krahvinnale. „Ma ei taha vahipostile tuleva sõduri või mõne tüütu koridorides ringiluusiva öövalvuri otsa koperdamisega riskida.”

„Ma ei suuda teie lahkumist välja kannatada,” lausus naine vaikselt. „Millal ma teid jälle näen?”

See oli küsimus, mida lord Victori meelest küsis temalt iga naine, kui ta lahkuma hakkas.

Kuid ta teadis, et kui naine on seotud oma kohustustega Windsori lossis, on neil keeruline kohtuda.

„Me peame selle üle mõtlema,” vastas mees.

Naine hakkas protesteerima, aga lord Victor tõusis, pani oma hommikumantli selga ning võttis kätte küünla, millega ta oli näidanud valgust teel oma lossitiivast siia.

Ta kummardas, et naise kätt suudelda, ja lausus:

„Head ööd, Nancy, ja tänan teid, et tegite mu väga õnnelikuks.”

See oli asi, mida lord Victor oli väga palju kordi öelnud.

Ta tegi seda sarmiga, mis erutas eranditult kõiki naisi, kellega ta kõneles.

„Tehke nii, et me kindlasti varsti taas kohtuksime!” anus krahvinna.

Selleks ajaks kõndis lord Victor juba üle toa.

Ta pöördus ust avades, et naisele naeratada.

Lord Victor vaatas ettevaatlikult vasakule ja paremale, enne kui toast väljus.

Kõik oli vaikne.

Ta sulges vaikselt ukse ning kõndis kiiresti mööda koridori eemale.

Vasakule pöörates põrkas ta äkitselt kokku kellegagi, kes tuli teisest suunast.

See oli naine.

Enda ja naise käes oleva küünla valgel nägi mees, et see oli Belgradi markiis.

Naine kandis uhket pitsääristusega hommikumantlit ja pitsist mütsikest.

Lord Victor paotas huuli, et vabandust paluda, kuid naine lausus teravalt:

„Lord Victor! Mida teie sellisel kellaajal keset ööd siin teete?”

„Kardan, et olen ära eksinud,” vastas lord Victor. „Need koridorid on täielik labürint!”

Ta astus rääkimise ajal kiiresti edasi, lootes, et markiis polnud näinud, millisest suunast ta oli tulnud.

Aga kui ta tol hommikul hiljem Windsori lossist lahkus, oli ta kindel, et juhtunust oli juba kuningannale ette kantud.

Ta polnud Nancy Weldoniga pärast lahkumist suhelnud sel lihtsal põhjusel, et tema kiri oleks pidanud minema lossi.

Kui lord Victor neli päeva hiljem kutse kuninganna audientsile sai, teadis ta, et on pahanduses.

Kuna ta oli pisut pelglik, tegi mees markiisi kohta järelepärimise.

Ta sai teada, et naine on kõige vanem seltsidaam, nagu võiski oodata.

Seega oli ta enam või rohkem vastutav endast nooremate ja kindlasti nägusamate eest.

Lord Victor sai teada, et tegelikult ei meeldinud naine lossis üldse kellelegi.

Ja see ei muutnud tema positsiooni kuidagi paremaks.

Uksel tervitas meest Aide-de-Camp^[2.].

Too juhatas lordi mööda käänulisi koridore ning trepist üles kuninganna eraruumidesse.

Lord Victor tundis seda teed väga hästi.

Kuid ta taipas, et viis, kuidas teda vastu võeti, ütles paremini kui sõnad, et ta on pahandusse sattunud.

Kui adjutant oleks olnud noorem, oleks lord temalt salamisi pärinud, mis teda ees ootab.

Aga too oli vanem mees, kellel polnud ilmselgelt mingisugust soovi muuta end meeldivaks või näida sõbralikuna.

Lord Victor kõndis seetõttu tema järel sõnatult edasi.

Enne kui kuninganna toale võis läheneda, tehti tavapärane peatus.

Leidis aset sosinal peetud vestlus teise Aide-de-Camp’iga, kes oli töökohustusi täitmas.

See oli protseduur, mis tavaliselt talle nalja pakkus, mõtles lord Victor.

Tema meelest oli see üsna jabur tava, et külalistele lihtsalt muljet avaldada, kes nad ka pole.

Kindlasti tekitas see aukartust äratava ja austava õhkkonna.

Nüüd, kui asi temasse endasse puutus, tundis ta tahes-tahtmata pisut kartust.

Kui adjutant, kes oli läinud tuppa tema saabumisest teatama, tagurpidi kõndides välja tuli, lausus ta:

„Tema majesteet võtab teid nüüd vastu.”

See oli tuba, mida lord Victor liigagi hästi tundis.

Seal olid hõberaamis fotod, mis reisisid kuningannaga kaasa, kuhu iganes ta ka ei läinud.

Nurgas oli kõrge lehtliilia ning toolidel leenikatted.

Kunstiesemeid täis väikeste laudade tulva keskel oli kuninganna ise, riietatud musta.

Ta oli väikest kasvu, aga autoriteetsus ja tähtsus olid tema juures tohutud.

Tema majesteet oli tähistanud oma võimulolemise 50. aastapäeva.

Lord Victor mõtles paratamatult, milline enneolematu areng oli selle aja jooksul toimunud reisimises, kommunikatsioonis, hariduses ning poliitilise võimu omandamises.

Nüüd valitses kuninganna tohutut impeeriumi, mis võttis enda alla kolm neljandikku kogu maakera maismaapinnast.

Koolis, meenutas mees, oli see kaardile punasega märgitud.

Hämmastaval kombel oli see asi, mida üks väike naine oli saavutanud.

Kui ta 1837. aastal troonile tuli, oli ta öelnud:

„Ma olen hea.”

Nüüd, mõtles lord Victor, kummardas naise ees suur osa maailmast.

Polnud üllatav, et Victoria äratas aukartust.

Lord Victor kõndis aeglaselt kuninganna poole ning nägi, et naine vaatab teda naeratuseta.

Aga kui ta kummardas ja suudles ristipojana kõigepealt naise kätt ja seejärel põske, arvas lord, et kuninganna pilk leebus.

„Ma saatsin teie järele, Victor,” lausus naine oma selge pisut järsu häälega, „sest mul on teile üks ülesanne.”

„Mul on au, madame,” vastas lord Victor.

Samal ajal oli ta täiesti teadlik, et see saab olema karistus.

„Ma olen mõnda aega arvanud,” jätkas kuninganna, „et te peaksite midagi oma riigi heaks tegema, mitte lihtsalt olemist nautima, nagu te olete minu arusaama järgi teinud... hiljuti.”

Enne viimast sõna oli õige väike paus.

„Loomulikult,” vastas lord Victor. „Mul oleks suurim rõõm teha ükskõik mida teie majesteet käsib.”

See oli tõest kaugel.

Kuid mehel polnud muud valikut kui suhtuda meeldivalt kõigesse, mis ette pandi.

„Ma olen alati uskunud, et reisimine rikastab meelt,” lausus kuninganna, „ja arvan, lord Victor, et te pole mõnda aega välismaal käinud.”

„Ma käisin küll kaks kuud tagasi Pariisis,” vastas lord Victor, „aga see oli vaid lühike külaskäik.”

„Pariisis!” hüüatas kuninganna.

Oli ilmne, et ta ei mõelnud Prantsusmaa rikkalikule kultuurile, vaid sellele, mida mees oli Pariisis teinud ja kellega seal aega veetnud.

Naise pilk muutus rangemaks ja ta ütles:

„Mul pole mingisugust soovi kritiseerida, aga jutud, mida ma olen viimasel ajal Pariisist kuulnud, panevad mind arvama, et see pole õige koht, kus üks noormees peaks kulutama oma aega... ja raha.”

Lord Victor mõtles tahes-tahtmata, millise cocotte’i käitumisest oli kuningannale teada antud.

Ta mõistis liigagi hästi, milline võis majesteedi reaktsioon olla.

„Asi, mida ma palun teil hetkel teha,” jätkas kuninganna, „on külastada riiki, mis on igas mõttes väga erinev kõigist kohtadest, kus te olete varem viibinud, ning mis vajab Suurbritannia ja minu impeeriumi kaitset.”

Kuninganna hääles oli viimaseid sõnu öeldes selge uhkusenoot.

Lord Victor oli teadlik, et kuninganna poliitika oli laiendada oma kaitset peaaegu igale Euroopa väikeriigile.

Ta pani oma sugulasi nende kuningatele ja kroonprintsidele mehele, et nad saaksid Union Jacki kaitse all valitseda.

Lord Victorile meenus, et eelmisel nädalal oli keegi Windsori lossis öelnud, et sellese kategooriasse kuulus peaaegu kakskümmend trooni.

Ta mõtiskles, kas neid saab veel palju rohkem olema.

Kuninganna oleks nagu teadnud, mida lord Victor mõtleb, ning lausus:

„Ma saadan teid, Victor, Zararisesse.”

Lord Victor vaatas talle tühja pilguga otsa.

„Zararisesse, madame?” kordas ta.

„See on väike riik,” sõnas kuninganna kiirelt, „aga tähtis, sest asub Egeuse mere ääres, ümbritsetuna riikidest, kuhu on imbumas venelased.”

Naine vaikis, enne kui lisas teravalt:

„Te olete kindlasti teadlik, mida me hetkel Venemaast arvame.”

„Jah, loomulikult, madame,” nõustus lord Victor.

„Kuningas Stephen on palunud mul endale naine leida. Seetõttu saadan ma talle Troiluse printsessi Sydella ning teie eskordite ta Zararisesse minu esindajana pulmas.”

Lord Victor oli rabatud.

Sellist ülesannet täitsid tavapäraselt palju vanemad mehed ning enamasti aukandjad.

Samal ajal oli selge, et tegelikult kuninganna noomis ja karistas teda väga tõhusalt.

Ta teadis, kui erakordselt igav selline ülesanne on.

Mees oli kindel, et printsess Sydella, kes iganes too ka ei olnud, on noor, igav ja ilmetu.

Printsess on kahtlemata Saksi-Coburgi perekonna liige, mida kuninganna kohtles kui enda oma.

Printsessi saadavad kaks seltsidaami, Zararise suursaadik ja tolle naine ning võib-olla üks vanem riigimees.

Ning viimasena tema ise.

Mees peaaegu nägi, kuidas tema majesteet selle kõik oma peas välja haudus.

Kuu või paar igavust võrduks lord Victori jaoks vanglasse saatmise või puhastustulega.

Mees arvas, et kuninganna näol on võidukas ilme, kui too tema reaktsiooni ootas.

Kuid lord Victor oli võtnud nõuks talle mitte välja näidata, et naisel oli õnnestunud tema moraal vankuma lüüa.

„See kõlab äärmiselt huvitavalt, madame,” lausus mees, „ja loomulikult annan ma endast parima, et esindada oma riiki just nii, nagu teie majesteet soovib, ning panna kuningas Stephan mõistma, kui väga tal on vedanud, et saab nautida teie majesteedi tuge ja heldust, leides talle pruudi.”

„Te lahkute kolme päeva pärast,” lausus kuninganna. „Printsess reisib Zararisesse merd mööda meie majesteedi laeval Victorious.”

„Ma võin teie majesteeti vaid tänada selle tohutu helduse eest,” lausus lord Victor, „et osutasite mulle seda au kahtlemata äärmiselt nauditava ja põneva ülesande näol.”

Lord Victor sundis oma hääles kõlama siirusenooti, mis kuningannat kindlasti üllatas.

Hetkeks arvas mees, et kuninganna kaalub, kas ta on teinud vea.

Seejärel lausus naine teravalt:

„Peaminister, Salisbury markii, edastab teile kõik üksikasjad Zararise kohta, mis on väga oluline, ja kui naasete, soovin saada raportit selle riigi kohta, mis on vähemalt piisavalt arukas, et meilt kaitset paluda.”

Naine surus huuled kokku, enne kui lisas:

„Nagu ma aru saan, on Venemaa Balkanil aina ähvardavamaks muutumas ja meie peame andma endast parima, et neid oma riigi piirides hoida.”

„Jah, loomulikult, madame,” nõustus lord Victor. „Ma teen selgeks, et kui Zararis on Briti lipu kaitse all, peab sellest käed eemale hoidma. Selles ei tohi olla mingit eksiarvamust, nagu võiksid nad Zararise rahvast mässu haarata.”

Lord Victor oli väga hästi teadlik, et see oli juhtunud mitmes Balkani riigis.