Читать книгу Võrratu - Barbara Cartland - Страница 4

Regendiajal veetsid rikkurid, tähtsad tegelased ning moekad noored lordid (kui nad parajasti hasartmänge ei mänginud ning kaardimängus terveid varandusi ei kaotanud) aega eelkõige südameasjadega tegeldes – seda nii seltskonnadaamidest kaunitaridega kui ka kurtisaane ning poolilmadaame taga ajades. Nende kurtisaanide esinumber oli võrreldamatu kaunitar, võrratu.

Sellistel naistel olid oma varjunimed – näiteks Valge Hirv, Laulurästas või Venuse Palverändur.

Ooperis oli neil kogu hooajaks kinni pandud eraldi loož, nagu ka Haymarketis asuvas King’s Theatre’is. Aadlimehed käisid seal nendega etenduse ajal kurameerimas, kuigi nende abikaasadki teatrikülastajate seas olid.

Üks selle aja parimaid entsüklopeediaid kirjutas nii:

Regendiaja igavlevad ning kiimas džentelmenid ei häbenenud oma taltsutamatut armuiha karvavõrdki. Jäärapäiselt jätkasid nad oma suurejoonelist elustiili, tegemata tagajärgedest väljagi.

Säärane käitumine ei olnud neil päevil mingilgi moel ebatavaline. Prints ise oli toona oma armukeste poolest kurikuulus ning tema vend Yorki hertsog andis Mary Anne Clarke’ile igakuiselt tuhat naela.

Kõige tähtsamad kurtisaanid olid neil päevil Harriette Wilson ja tema õed – tõtt-öelda oli Harriette kõrgseltskonna meeste iidol.