Читать книгу Võrratu - Barbara Cartland - Страница 5

Eldridge’i krahv astus White’si klubi trepist üles ning peauksest sisse. Uksehoidja vakatas hetkeks ning sõnas siis: „T’re h’mmik’st, h’rra. Tore näha, et t’gasi olete!”

Krahv naeratas.

Traditsiooniliselt tundsid kõik White’si klubi uksehoidjad kõiki klubi liikmeid ning krahv oli tõesti kaua ära olnud.

„Tore on tagasi olla, Johnson,” kostis ta.

Ta oli enda üle uhke, et suutis uksehoidja nime meelde tuletada. Tollele oma kõvakübarat ulatades astus ta hommikutuppa ja heitis põgusa pilgu eendaknale, kust Beau Brummel enne Inglismaalt pagendusse saatmist kohut oli pidanud.

Siis märkas ta toa teises otsas mehi, keda ta otsima oli tulnud.

Neid oli neli ning kui ta nende poole astuma hakkas, põrnitsesid nood teda uskumatul pilgul. Lõpuks nad hüüatasid.

„Roydin!” ahhetasid nad. „Oled see tõesti sina?”

„Nad hüppasid püsti ning sirutasid käed välja. Krahv surus oma nelja parima sõbra käsi – kolm nendest olid Etonis ta koolikaaslased olnud.

„Kus sa kogu selle aja olnud oled?” päris James Ponsonby.

„Maal, Jimmy,” kostis krahv. „Parandasin oma lossi lekkivat katust ja üritasin oma ülalpeetavaid näljasurmast päästa,” jätkas ta, hääles kibedusenoot.

Seejärel jätkas ta teisel toonil: „Ent nüüd on see kõik tehtud – sellega on täielikult ja absoluutselt ühel pool!” Need viimased sõnad lausus ta rõhutatult aeglaselt ning ta sõbrad jäid talle otsa põrnitsema.

„Mida sa sellega öelda tahad?” uuris üks neist.

Krahv hingas sügavalt sisse ning vastas siis: „Ma olen rikas! Ma sain ootamatult, ebatavaliselt ja uskumatult rikkaks!”

Hetkeks valitses ruumis täielik vaikus. Siis hakkasid kõik korraga rääkima ning krahv tõstis käe: „Taeva nimel, andke mulle üks naps. Mul on seda vaja! Ja kui te teada tahate, siis ma olen isegi šokiseisundis!”

Ta naeris ning kutsus teenri enne, kui keegi midagi öelda jõudis.

„Kaks pudelit parimat šampanjat – ei, kolm. Ja kiiresti!”

Ettekandja kiirustas tema tellimust täitma ning krahv sättis end ühte suurde pruuni nahktooli istuma, öeldes: „Andke mulle aega. Ma räägin teile kõik kohe ära, aga… ma suudan seda isegi vaevu uskuda!”

Ta sõbrad teadsid kõik, et kui kümnes Eldridge’i krahv suri, päris ta poeg isa tiitli, ent ka terve mäekõrguse hunniku võlgu. Noormees oli Londonist lahkunud, et hooletussejäetud maavalduste ning hädasti remonti vajava lossiga tegelda. Kui sõbrad värskest krahvist enam midagi ei kuulnud, arvasid nad, et Londonisse naasmine ei olnud mehele enam taskukohane.

Üllatava nobedusega tõi teener lauale jäänõus šampanjapudeli. Ta valas välja viis pokaali ning krahv tühjendas enda oma ühe sõõmuga. Siis lausus ta: „Veel üks pudel – ja nii külm kui võimalik.”

„Hästi, härra.”

Krahv tegi oma šampanjale lõpu peale ning sõnas siis: „Ma tean, et te olete kõik uudishimulikud, nii et ma räägin teile kohe, mis juhtunud on.”

„Kui sa tõesti rikas oled,” vastas Charles Raynam, „siis on minu meelest vaid kaks võimalust – sa leidsid kas mõnelt oma põllult kulda või pööningult kuningliku varanduse.”

„Ma palvetasin küll, et nii juhtuks,” naeris krahv, „ent ma kinnitan teile, et mu pööninguil pole peale rottide midagi ning ka põldudel lokkab vaid umbrohi!”

„Aga mis siis juhtus?” päris Jimmy Ponsonby. „Heldus küll, Roydin, ära hoia meid teadmatuses. Me oleme uudishimust suremas!”

Ent krahv sirutas oma tühja klaasi uuesti täitmiseks välja ning üks ta sõpru tegigi seda kohusetundlikult.

„Ma ei tea, kas te mäletate,” alustas krahv, „ent mu isal oli väga ebameeldiv vend, keda ma väga harva kohtasin – õigupoolest ainult matustel. Ta ei pidanud perekonnast midagi, kui tegu polnud just surnud pereliikmetega, nii et ta kolis Northumberlandi ja ostis endale seal maja.”

„Ma mäletan, et ta käis ükskord Etonis,” sõnas Jimmy, „ning lahkudes andis ta sulle enda saatmise eest kuus penni jootrahaks. Minu meelest oli see kõige õelam tegu üldse!”

„See oli tõesti täpselt onu Lioneli moodi,” nõustus krahv. „Kui mu isa oli liigagi lahtise käega ja raharaiskaja, siis tema oli hoopis kooner!”

Krahv rüüpas oma teisest šampanjapokaalist suutäie. Seejärel, mõistes, et ta sõbrad ootavad, et ta jätkaks, ütles ta: „Kaks nädalat tagasi teatati mulle, et mu onu on surnud. Ma sain tema advokaatidelt kirja, mis teatas, et kuna mina olen tema pärija, tahetakse mind otsekohe näha.”

Ta vakatas ja jätkas siis: „Ma ei arvanud, et see oleks Londonisse sõitu väärt, ent palvetasin sellegipoolest, et ta oleks mulle midagi jätnud – peale parimate soovide muidugi, mis ei oleks talle midagi maksnud…”

Krahv rüüpas veel šampanjat ning jätkas, enne kui keegi midagi öelda jõudis: „Tegelikult jättis ta mulle aga kõik, mis tal oli!”

„Kõik?” uuris Charlie. „Kui palju seda on?”

Krahv tegi pausi, justkui oleks tal raske vastata. Siis sõnas ta aeglaselt: „Pisut üle… kolme miljoni naela!”

Ta sõbrad ahmisid kuuldavalt õhku. Siis hakkasid nad taas kõik korraga rääkima.

„Kuidas säärane asi võimalik on?”

„Miks sina sellest midagi ei teadnud?”

„Miks? Miks? Miks?”

Krahv tõstis käe.

„Ma teadsin, et te seda küsite, ning vastus sellele on üsna lihtne – ta koonerdas ja säästis kogu elu ning investeeris mitmetesse ettevõtetesse, mille tausta ta eelnevalt väga põhjalikult uuris.”

Ta vakatas, rüüpas šampanjat ning jätkas siis: „Talle kuulusid ka mõned Ameerika ettevõtete aktsiad, mis osutusid tõelisteks trumpkaartideks. Nii see raha aasta-aastalt koguneski.”

„Ma pole midagi nii põnevat veel kunagi kuulnud!” hüüatas Jimmy. „Õnnitlen, Roydin! Ja kui mina ei võinud Midaseks saada, olen ma vähemalt rõõmus, et see just sinuga juhtus!”

„Tänan sind, Jimmy,” vastas krahv. „Ja ma luban teile ühte: ma ei unusta oma vanu sõpru kunagi.”

Ta rüüpas pisut šampanjat ja ütles seejärel: „Tegelikult mõtlesingi ma teel siia, kuidas teid aastatepikkuse sõpruse eest tänada. Mul on üks eriline plaan, millega te loodetavasti nõustute.”

Enne, kui ta jätkata sai, tulid kolm äsja tuppa astunud noormeest tal kätt suruma. „Tore sind näha, Roydin,” laususid nad. „Mida paganat sa teinud oled? Me tundsime sinust puudust!”

„Noh, ma olen nüüd tagasi,” kostis krahv, „ning jäädavalt! Võtke istet ja laske ma räägin teile, mis mul plaanis on.”

Mehed istusid.

Krahv valas neile šampanjat ja tellis veel ühe pudeli. Siis jutustas ta ka äsjasaabunutele teda tabanud õnnest ning päris: „Kui palju meid on?”

„Kümme,” vastas Charlie sõpradele pilku heites.

„Ma arvan, et sellisel juhul oleks meil veel kahte vaja,” nentis krahv. „Kolmteist on juba õnnetu number!”

„Sinul ei ole küll põhjust halbadest ennetest rääkida,” naeris keegi.

„Kergelt tulnud, kergelt läinud,” tsiteeris Jimmy Ponsonby tuntud vanasõna, „ning ma arvan, et selle jaoks, mis Roydinil meeles mõlgub, piisab kaheteistkümnest täiesti.”

Kui ta parajasti seda ütles, astus tuppa kaks meest, kelle Jimmy enda juurde viipas.

Krahv märkas, et üks neist oli Sir Mortimer Martin, kellest ta polnud kunagi eriti pidanud. Sellegipoolest tervitas ta teda ning ei öelnud midagi. Sir Mortimeriga oli kaasas veel üks baronet nimega Edward Howe. Harry, kelleks viimast alati kutsutud oli, oli krahvi suur sõber. Krahv isus tema kõrvale ja sõnas: „Harry, mul on hea meel, et sa siin oled. Ma lootsingi sind Londonis olles kohata.”

„Ja mina olen tahtnud sind näha!” vastas Harry. „Kuidas sa võisid nii kauaks ära jääda?”

„Nagu ma just siin me sõpradele selgitasin, ei olnud asi tahtmises,” kostis krahv. „Ent kuulake nüüd, mis mul teie meelelahutuseks ning teie aastatepikkuse sõpruse tänutäheks plaanis on.”

Mehed olid juba oma klaasid täis valanud. Nüüd kummardusid nad kõik oma toolidel ettepoole, et ükski krahvi sõna kaotsi ei läheks.

„Ma arvasin, et keegi teist küsib mu käest kindlasti, mida ma nüüd, kus rikas olen, tahan,” alustas ta. „Noh, kohe ma ütlen teile: ma tahan Londoni kõige kaunimaid kurtisaane, parimaid saadaolevaid hobuseid ning ma tahan oma lossis maha pidada peo, kuhu te kõik kutsutud olete.”

Selle peale kostis suur naerupahvakas ning üks või kaks meest isegi plaksutasid.

„Esimese asjaga ei tohiks sul nüüd, kus sa nii rikas oled, mingeid raskusi olla!” märkis üks.

„Kuna minul tuleb loss teie vastuvõtuks valmis seada,” vastas krahv, „ei ole minul aega kurtisaane otsida – see on teie töö.”

„Mida sa sellega mõtled?” päris Charlie.

„Täna on esmaspäev,” lausus krahv. „Minu ettepanek on, et reedel tulete te Elde’i lossi, igaühel kaasas kurtisaan, kes teie meelest Londoni kõige kaunim on.”

„Seega siis Daisy,” märkis Jimmy.

„Vastupidi,” nähvas Charlie. „Lou-Lou teeks talle iga kell ära!”

Ta ütles seda agressiivselt, ent siis võtsid ka ülejäänud mehed sõna:

„Laulurästas on mõlemast parem.”

Teised mehed nimetasid veel Millyt, Amyt ja Dorist ning vaidlus jätkus seni, kuni krahv lausus: „Kuulake nüüd, mul on plaan seda omamoodi teha.”

„Mida see veel tähendab?” uuris Charlie.

„See tähendab,” kostis krahv, „et ma tahan, et te igaüks tooksite endaga kaasa enda meelest kõige kaunima kurtisaani ning me korraldame paraadi. Mees, kes toob kaasa tüdruku, kes kõige enam hääli kogub, võidab tuhandenaelase auhinna.”

„Tuhat naela?” ahmis Jimmy õhku.

„Nii ma ütlesin,” vastas krahv. „Ja tüdruk saab sädeleva kingituse.”

Mehed olid jahmunult vait ning krahv jätkas: „Välja antakse ka teine ja kolmas auhind – nagu võidusõitudelgi.”

„Mis võidusõitudel?” hüüatas keegi.

„Mu isa lasi ühes oma ekstravagantsushoos lossi juurde võidusõiduraja ehitada,” selgitas krahv. „See on, tõsi küll, pisut konarlik, kuna seda pole viimase aastapaari jooksul kasutatud.” Ta vakatas ja jätkas siis: „Laupäevaks on see aga korras ning te võite sõita kas oma hobustel või kasutada minu omi. Ma loodan, et selleks ajaks on mul tallis juba parimad saadaolevad ratsud! Tänu taevale, et vähemalt mu tallid endiselt püsti on.”

„Ja mis võidusõitude eest auhinnaks on?” päris üks ta sõpradest.

„Sama mis kurtisaanide eest – iga sõidu võitja saab tuhat naela ning kokku korraldan ma neli sõitu. Teine koht saab viissada naela ja kolmas kakssada viiskümmend.”

„See kõlab väga põnevalt!” hüüatas Jimmy. „Ühte peab ütlema, Roydin – maal elamine pole su ajudele hakanud! Etonis oli iga temp sinu korraldatud.”

„Nagu ka Oxfordis!” lisas Charlie.

„Ma tahtsin teid vaid pisut lõbustada,” kostis krahv. „Ent enne, kui ma maale tagasi lähen, tuleb teil aidata mul mõned korralikud hobused leida.”

Taas hakkasid kõik korraga rääkima ning krahv sai teada, et Monteparti markii on rahahädas ja müüb parajasti oma tõuhobuseid, ning et ka Tattersalli juures toimub hobusemüük, seda pealegi veel samal pärastlõunal.

Krahv tõusis.

„Me läheme Tattersalli,” sõnas ta, „nii et mida varem me lõunatame, seda parem. Ma loodan, et olete mu külalised.”

Ta naeratas sõpradele ja jätkas: „Ma olen varem lasknud teil kõikidel endale lõunaid välja teha. Nüüd on mul suurim heameel teie külalislahkusele vastata.”

Kõik naersid selle peale ning meestepunt astus söögitoa poole.

Krahv saatis peakokale käsu serveerida seltskonnale kõige parem ja kallim roog, mis üldse olemas on. See oli tore lantš, kus kõik naersid ja pidid enda üle lärmi teistele kuuldavaks tegemiseks karjuma.

Siis sõideti mitme faetoniga Tattersalli oksjonikohta, kust krahv endale kuus igati väljapaistvat hobust soetas.

Seejärel palus ta Charliel järgmisel päeval tagasi tulla ning veel mitu ratsut osta, kui need tolle meelest piisavalt head on.

„Sa tunned ka Monteparti,” jätkas ta, „nii et mine uuri enne oksjonit ka tema käest, kas tal on väärt hobuseid ning kui palju ta nende eest tahab.”

„Ma teen seda,” vastas Charlie.

Lord Raynam oli krahvist vanem ja üks tema parimaid sõpru. Ta oli ka džokide klubi liige ning võidusõiduhobuste asjus tunnustatud autoriteet.

„Ma usaldan sinu otsustusvõimet, sest usun, et sul on hobuste asjus minuga sarnane maitse,” sõnas krahv. „Ning kuna reedeks peab lossis kõik muu valmis olema, pean mina kohe maale tagasi pöörduma.”

Ta vaatas enda ümber kogunenud sõpru ning lausus: „Ma arvan, et te kõik teate teed mu lossi. Ma ootan teid reede varasel pärastlõunal ning olen loomulikult valmis teid saatvaid kauneid daame vastu võtma.”

„Ma eeldan, et nemad on sinu kutse kõige tähtsam osa?” küsis keegi.

„Loomulikult,” vastas krahv. „Ilma nendeta teid vastu ei võeta.”

Selle peale kostis naeru.

Siis tekkis kahe krahvi sõbra vahel tüli selle üle, kumb neist Molly-nimelise tüdrukuga tuleb. Mõlemad uskusid, et too on hetkel vaieldamatult parim kurtisaan.

Krahv pöördus värava poole ning leidis enda kõrvalt seismast Harry Howe’i. „Ma aitan sul ühe sõidu võita, Harry,” sõnas ta tasa. „Kui midagi muutunud pole, oled sa minu teada üks parimaid ratsanikke üldse.”

„Tänan sind, Roydin,” vastas Harry, „kuid mul pole juba mõnda aega mitte ühtegi korralikku hobust olnud, kellega sõita.”

„Kõik ratsud mu tallis on sinu käsutuses,” vastas krahv kätt sõbra õlale pannes. „Ma pole unustanud kogu seda lusti, mis Oxfordis sai, kui me iga viimast kui reeglit rikkusime ja ikka puhta nahaga pääsesime!”

Harry naeris.

„Ma olen tihti seda imeks pannud, kuidas meil niimoodi vedas, et meid sealt minema ei saadetud.”

„Me elasime kõik üle,” vastas krahv tasa. „Harry, me oleme ellujääjad!”

Ta ei lisanud enam midagi, sest nende juurde astus Sir Mortimer Martin ja sõnas: „Õnnitlen, Roydin! Keegi teine poleks säärast vedamist sinust rohkem väärinud!”

„Tänan sind,” vastas krahv. „Ma kinnitan sulle, et olen jumalatele – või kes iganes minu üle valvab – vägaväga tänulik.”

Sir Mortimer ei vastanud, kuid teda silmitsev Harry arvas mehe silmis kadeduseläiget vilksatamas. Kuid krahv astus juba oma faetonisse, millega ta oksjonipaika sõitnud oli. Ta sõbrad märkasid, et see oli vana ning vajas hädasti uut värvikihti. Ka selle ette rakendatud kaks hobust olid oma esimese nooruse juba seljataha jätnud. Nad olid sellegipoolest kindlad, et kuigi krahv sellega veel oksjonile oli sõitnud, istub ta järgmine kord, kui nad teda kohtavad, hoopis teistsuguses sõidukis.

Krahv haaras ohjad ning viipas neile. Ta sõbrad hüüdsid talle vastuseks ning heitsid krahvi lahkudes mütsid õhku.

„Tal on saatana enda vedamine!” kuulutas Sir Mortimer, vaadates, kuidas tõld neil silmist kaob.