Читать книгу Armastuse silmad - Barbara Cartland - Страница 4

Poisipõlvest peale hakkas Põhja-Šoti mägismaa ülem mõistma ja nautima oma kummalist ülesannet elus. Tal oli oma rahvaga sama veri, nimi ja päritolu, kuid ta seisis poolel teel nende ja Jumala vahel.

18. sajandil kirjutas Edward Burt: „Tavalised mägismaalased peavad kõige ülevamaks vooruseks armastust oma juhi vastu ja talle pimesi allumist, isegi kui see on vastuolus valitsuse, kuningriigi või Jumala seadustega. Ta on nende iidol; ja kuna nad väidavad, et ei kuuletu ühelegi teisele kuningale, siis peavad nad oma sõnul tegema kõik, mida juht käsib.”

Juhti ei eristatud tema varanduse või uhkete riiete järgi, kuigi mõni käis ringi nagu paabulind, ehitud tartani ja hõbedaga.

Juhi võim ja tähtsus avaldus karja suuruses mäenõlvadel ja teda välismaareisidel saatvate nägusate meeste arvus.

Nii kiitles keegi Keppochi Macdonald, et tema rendiregister koosnes viiesajast sõjamehest. Säärases uhkuse ja delikaatse austuse õhkkonnas avaldus Põhja-Šoti mägismaa külalislahkus sageli pigem edevusena.

Kui üks külaline palus selsamal Keppochil oma Inglismaa kodus uhkeid kandelaabreid näidata, pani Keppoch laua ümber ringiratast seisma sugukonna pikakasvulised mehed, kõigil käes kõrgele tõstetud põlev männioks. Keppoch naeratas laialt oma külalisele.

„Millises Inglismaa, Prantsusmaa või Itaalia kodus võid sa veel sellist küünlajalga näha?” küsis ta.

Šotlane jääb alati šotlaseks ja kuhu ta ka ei läheks, on sügav armastus kauni kodumaa vastu alati tema meeles ja südames esikohal.