Читать книгу Armastuse silmad - Barbara Cartland - Страница 5

Vara vaatas üle lahe laiuvatele valgusküllastele nõmmedele ja tundis, kuidas erutusvärin keha läbis.

Nii tore oli Šotimaal tagasi olla.

Noore neiu meelest polnud maailmas paremat paika.

Ta oli hiljuti viibinud Inglismaal, kus hoolitses tädi eest, kes neiu sinna kutsus, arvates, et hakkab varsti surema.

Surm viibis, aga kui tädi viimaks maha sai maetud, tuli Vara koju tagasi.

Tädi pärandas oma testamendis Varale tuhat naela.

„Esmalt, emme,” teatas Vara emale, „teeme külalistetoas remondi ära, sest see on tõesti vajalik!”

„Hoia parem raha veimevaka jaoks,” vastas ema.

Vara puhkes naerma.

„Ma ei usu, et mul seda vaja läheb. Ole rahulik, tädi Amy juures ei kohanud ma ühtegi meest. Seal oli väga vaikne ja vahel isegi veidi masendav.”

„Ma tean, kullake,” ütles leedi McDorn. „Nii lahke sinust, et soostusid minema. Pealegi oled sa alati Amy lemmiksugulane olnud.”

Vara meelest olid pikad kuud väikses rahulikus külas Gloucestershire’i krahvkonnas lõputuna tundunud.

Tädi oli seal lesepõlvest saadik elanud. Tema abikaasa oli olnud silmapaistev mees, kuid perekonnale kuuluv maja, kuhu ta pärast erruminekut elama asus, paiknes väga üksildases kohas.

Kõik see oli aga möödas ja Vara uuesti kodus. Selle üle oli neiu ütlemata õnnelik.

McDornide vana maja oli juba mitu põlve perekonnale kuulunud.

Nad olid väga uhked selle üle, et olid Robert I, ühe põnevaima Šoti kuninga otsesed järeltulijad.

Kui kindral söör Alistar McDorn armeest lahkus, oli ta sissetulekuks vaid pension ja isa pärandatud tagasihoidlik kapital.

Seega pidid nad oma kulutusi hoolega kaaluma.

Härra McDorn oli aga veendunud, et tema ainuke laps Vara pidi saama hea hariduse. Kuni kuueteistkümnenda eluaastani õpetasid Varat kvalifitseeritud guvernandid kodus.

Siis suundus neiu Inglismaale ühte parimasse tüdrukute erakooli.

Õpilasteks olid siin peamiselt aristokraatide tütred, kelle eesmärk oli end esitleda Londoni kõrgseltskonnas.

Varale jäi see vaid unistuseks, kuid ei heidutanud teda.

Neiu nautis esmaklassilist koolitust kõikides õppeainetes, mis talle huvi pakkusid.

Vara teadis hästi, et ema ja isa pidid kõvasti kokku hoidma ja raha õppemaksu jaoks kõrvale panema.

Vanematele oli tasuks see, et tüdruk oli kogu aeg esirinnas.

Kui neiu kaheksateist sai, pöördus ta tagasi armastatud Šotimaale.

Vara ei nutnud taga Londoni pidusid, kus tema sõbrannad käia said.

Vaid mõni kuu pärast koju saabumist saatiski tädi talle küllakutse.

Vara oli kuni selle ajani Gloucestershire’is nagu vangis istunud.

Seetõttu oli tüdruk väga elevil, et on tagasi kodus. Ta tahtis joosta läbi aia ning sealt edasi randa.

Kuldne liiv ääristas lahte ja üleval kõrgusid kanarbikust lillatavad nõmmed.

Sellisest värvidemängust oli ta Inglismaal sageli puudust tundnud.

Valguspildid muutusid tund-tunnilt järjest kaunimaks.

„Lõpuks ometi olen ma kodus ja saan seda kõike imetleda,” sosistas Vara.

Ema tikkis vaipa, mida ta kavatses toolikattena kasutada.

„Kallike, mul on nii hea meel, et sa oled tagasi. Kuigi sul võib siin igav hakata.”

„Kodus pole kunagi igav,” vastas Vara, „õhtupoolikul ronin meie nõmmekünkale ja vaatan, kuidas jõgi merre voolab.”

See oli Varale juba lapsena meeldinud ja leedi McDorn hakkas naerma.

„Kui sa väike olid,” meenutas ta, „mõtlesid välja lugusid sellest, kuidas sa mööda jõge kaugetele maadele purjetad.”

„Mõtetes olen ma igal pool reisinud,” sõnas Vara, „kuid olen otsustanud, et ei lähe siit kuhugi, sest Šotimaast paremat pole maailmas!”

„Just seda ma olengi sinu suust oodanud, kullake,” vastas leedi McDorn, „oleks siin vaid rohkem sinuvanuseid noori. Võib-olla siis, kui uus krahv terveneb, korraldab ta peo.”

„Krahv?” küsis Vara. „Kas ta on siis kodus?”

„Ma arvasin, et mainisin seda, kui sulle viimati kirjutasin,” vastas leedi McDorn. „Ta tuli Indiast tagasi, kuid tema silmad on haiged.”

„Kas ta sai haavata?” päris Vara.

„Ei usu,” sõnas leedi McDorn, „kuid mulle räägiti, et kui ta umbes nädal aega tagasi saabus, olid tema silmad sidemes. Rohkem ei ole me midagi kuulnud.”

Vara meelest oli see imelik.

Teadmine, et Dornochi krahv, McDornide juht, oli kodus, ajas kindlasti klanni liikmete meeled ärevile.

Kõige huvitavam oli aga see, et keegi ei tundnud teda.

Vara oletas, et krahvi saabumise puhul oli talle vastuvõtt korraldatud.

Ja varsti toimub tseremoonia, kus klanni meesliikmed ükshaaval talle oma truudust vannuvad.

„Ema, aga kui ta kodus on,” küsis Vara, „siis olete isaga tal ehk juba külaski käinud?”

„Seda me loomulikult kavatseme teha,” vastas leedi McDorn, „kuid meile räägiti, et oma haigete silmade pärast ei taha ta kedagi vastu võtta.”

„Mitte kedagi?” kordas Vara. „Kui veider! Äkki ta on suurtes valudes.”

Neiu mõtles, et sel juhul hoolitsevad krahvi eest arstid.

Kõik lossist saabuvad uudised levivad inimeselt inimesele ja siis saavad ka tema isa ja ema varsti kõigest teada.

Enne kui ema jõudis vastata küsimustele, mis Varal meeles mõlkusid, avanes külalistetoa uks.

Tuppa astus kindral koos kirikuõpetajaga.

Viimane oli vanem mees, kes tundis Varat lapsest saadik.

„Ma kuulsin, et sa oled kodus, Vara,” lausus kirikuõpetaja, kui neiu talle lähemale astus, „väga tore, et sa tagasi oled.”

„Ma olen väga õnnelik, et kodus olen,” vastas Vara. „Ema hakkas mulle just uudiseid pajatama. See on väga põnev, et krahv on lossi elama asunud.”

„Just sellepärast ma sinu jutule tulingi, mu laps,” teatas kirikuõpetaja, „kuid luba mul enne ema tervitada.”

Õpetaja astus leedi McDorni tooli juurde. Naine ei tõusnud, kuna teda vaevas artriit.

„Te peate mulle andestama, et ma pühapäeval kirikusse ei tulnud,” vabandas ta, „kuid ma ei saanud öösel magada ja Alistar käis peale, et ma koju jääksin.”

„Ja õigesti tegi,” vastas kirikuõpetaja. „Kuid ma tundsin teist puudust, ja väiksest Varast samuti tema äraolekul.”

Ta naeratas Varale ja ütles siis:

„Mul on natuke imelik ülesanne, kuid ma usun, et kui te ära kuulate, mis mul öelda on, siis saate aru, et asi on väga tähtis.”

„Lubage mul esmalt midagi värskendavat pakkuda,” ütles kindral. „Kas jooksite koos minuga klaasi šerrit?”

„Hea meelega,” vastas õpetaja.

Kindral lahkus toast ja kirikuõpetaja istus diivanile.

„Ma tulin sulle ütlema,” pöördus ta Vara poole, „et krahv ei tunne end hästi.”

„Ema ütles jah, et tema silmad on haiged. Mis juhtus?” küsis Vara. „Kas ta sai lahingus haavata?”

„Mul on tunne, et tal ei ole füüsilisi vigastusi,” vastas kirikuõpetaja, „aga selge on see, et ta ei näe. Arstid on tal keelanud silmi kasutada. Ta peab vähemalt kaks kuud silmade peal sidet hoidma.”

„Kas see juhtus Indias?” küsis Vara.

„Ma arvan, et see juhtus looderindel,” vastas kirikuõpetaja, „aga ta ise ei soostu sellest rääkima ja teeb kõikide lossielanike elu väga keeruliseks.”

Leedi McDorn vaatas tikkimistöölt üles.

„Ma olen kuulnud jah, et midagi on valesti,” ütles ta, „aga ma arvasin, et on parem sellest vaikida.”

„Te tegite täiesti õigesti,” ütles kirikuõpetaja. „Me soovime, et krahv mõistaks, kui tähtis on tema positsioon ja et ta seaks end mõnusalt lossis sisse, kuid praeguseks ei ole see õnnestunud.”

„Aga miks?” küsis Vara. „Kas sellepärast, et ta ei näe?”

„Ma arvan, et see on peamine põhjus,” vastas kirikuõpetaja, „aga sellega ta teeb kõikide elu raskeks. Ta ei taha isegi klanni vanemaid vastu võtta.”

Vara oli üllatunud.

Ta oli kindel, et see solvab kohutavalt klanni vanemaid, kes teadsid väga hästi, kui tähtsad isikud nad on.

Kui nad ei ole rahul oma uue juhiga, siis hakkab see mõjutama ka kõiki McDorne, ükskõik kus need ka ei viibiks.

„Mida te selles suhtes ette saaksite võtta?” küsis Vara.

„Just sellepärast ma täna hommikul teie juurde tulingi,” vastas kirikuõpetaja. „Minu poole pöördus Tema Kõrguse sekretär härra Bryden, keda sa kindlasti mäletad ja kes on lossis juba üle kahekümne aasta elanud.”

„Muidugi ma mäletan teda,” noogutas Vara.

„Talle tundub, et Tema Kõrguse suhtes tuleb midagi ette võtta ja kõige tähtsam oleks leida talle ettelugeja.”

„Kuid kindlasti oskab härra Bry...”, alustas leedi McDorn.

Kirikuõpetaja tõstis käe.

„Kohe ma selgitan. Härra Bryden rääkis mulle, et krahv ei saa aru šoti aktsendist. Ta käib peale, et otsitaks keegi, kes räägib samasugust inglise keelt nagu ta isegi.”

Vara ahmis õhku.

„Ta ei saa šoti aktsendist aru?” hüüatas ta. „Aga... ta on ju šotlane!”

„Loomulikult on, muidu ta ju poleks üheksas Dornochi krahv!” vastas kirikuõpetaja. „Aga teda kasvatati nagu inglast.”

Mees vaikis hetke ja jätkas siis:

„Tema isa, kes oli abielus ühe inglise aadliku tütrega, ei osanud aimatagi, et temast endast või tema pojast saab kunagi krahvitiitli omanik.”

Varale meenus, et kadunud krahvil oli olnud vaid üks poeg.

See oli teeninud Kuninglikus Mustas kaardiväes ja saadetud Sudaani kindralmajor Gordoni alla.

Vara mäletas väga hästi, kui muserdatud oli suguvõsa olnud.

Vikondi surnukeha toodi tagasi koju.

See asetati perekonna hauakambrisse kirikus.

Šotimaal oli Dornochi krahv igatahes väga tähtis mees.

Kui uus krahv šotlasi mingil viisil halvustada kavatseb, reageeritakse sellele kindlasti õuduse ja suure hukkamõistuga.

„Sa ju mõistad,” jätkas kirikuõpetaja, „et kuna kadunud krahv oli enne surma kaua aega haige, jäi pooleli palju asju, mis nüüd tuleks lõpetada, kaasa arvatud lossi remont. Ainuke inimene, kes sellisteks töödeks käsu saab anda, on Tema Kõrgus.”

„Ja tema keeldub?” küsis Vara.

„Ma kardan, et ta ei saa või ei taha aru saada ettekannetest, kui neid loeb talle ette härra Bryden või keegi teine lossist.”

„Nad on seetõttu kindlasti väga solvunud!” ütles Vara tasase häälega.

„Kui sellest laiemalt rääkima hakatakse, teeks see krahvile kindlasti karuteene,” ütles kirikuõpetaja. „Kõik on ju ammu oodanud uute ideedega noort juhti, kes neid julgustaks ja aitaks kohalikku tööstust arendada.”

Vara teadis väga hästi, et see on tõsi.

Nii nagu suurem osa tavalistest šotlastest, teenisid ka McDornid elamiseks raha käsitöö ja kalapüügiga.

Nad pidasid oma juhti mitte ainult ülemaks, vaid ka karjaseks.

Ta oli neile nagu isa, kes peaks neid innustama ja trööstima.

Mõte sellest, et krahv on liiga inglaslik ega mõista isegi nende kõnet, oleks neile kohutav hoop.

Vara mõistis, et sellega oleks neil väga raske leppida.

„Mida te selles suhtes ette saate võtta?” küsis ta kirikuõpetajalt.

„Küsimus on selles, Vara, mida sina saad selle heaks ära teha?”

„Mina?” hüüatas neiu.

„Härra Bryden tahab kedagi, kes oskaks Tema Kõrgusele ette lugeda inglise aktsendiga, kuid ümbruskonnas pole kedagi peale sinu, kes seda suudaks.”

Vara silmad läksid suureks, kuid ta taipas, et mehel on õigus.

Nagu enamikule kõrgklassi lastest, isegi neile, kes olid Šoti päritolu, õpetati ka Varale inglise aktsenti, ja ta oli hariduse omandanud Inglismaal.

Mõninga vaikimise järel küsis neiu:

„Kas te tõepoolest kutsute mind lossi, et Tema Kõrgusele ette lugeda?”

„Ma lausa anun, et sa seda teeksid,” vastas kirikuõpetaja. „Härra Bryden on olnud väga ustav ja hoidnud uudishimulikke krahvist eemal. Samas ütleb ta, et ei julge kalureid, metsavahte, teenreid ega kedagi teist Tema Kõrguse lähedusse lubada, kuna too teatab kindlasti, et ei saa aru, mida talle räägitakse.”

„Ilmselt ei tahagi ta millestki aru saada,” märkis Vara. „Mulle tundub, et ta on lihtsalt üks rikutud noormees ja keegi peaks talle selgitama seda, millised tagajärjed võivad olla tema nõmedal käitumisel.”

„Kahtlen, et sellest kasu oleks,” vastas kirikuõpetaja. „Näib, et talle on väga vastumeelt leppida selle positsiooniga, millesse ta on sattunud, ja lisaks on ta väga tige sellepärast, et ei näe. Samal ajal ei salli ta mingisugust haletsust ega kaastunnet, sest minu meelest arvab ta, et see on alandav.”

Leedi McDorn ohkas.

„Ma mõistan teie probleemi, õpetaja.”

„Mul on tunne,” lausus kirikuõpetaja, „et kõik sõltub Varast, kes on alati olnud väga tark tüdruk. Ta mitte ainult ei loeks krahvile ette, vaid püüaks talle ka selgeks teha, kui väga vajab klann tema juhtimist.”

Vara meelest oli mehel õigus.

Kadunud krahv oli üle kaheksakümne aasta vana, kui ta suri.

Viimased viis aastat oli ta täiesti seniilne.

Tema juures said käia vaid kirikuõpetaja ja arstid, kes tunnistasid, et nad ei saa vana krahvi aidata.

Vara teadis, et tema isa oli koos klanni vanematega krahvile kaasa tundnud.

Nad leidsid, et kõik läks allamäge juhita, kes oleks neid õhutanud ja suunanud.

Inglismaal olles oli Vara tihti mõelnud sellele, et paljudes asjades olid šotlased väga lapsikud.

Nad ootasid, et juht lahendaks kõik nende probleemid.

Vara ei jäänud mõtlema selle üle, mida kirikuõpetaja ütles, vaid vastas kõhklemata:

„Muidugi, kui ma saan millegagi kasulik olla, siis ma tulen lossi. Kas te saadate mind hiljem tagasi koju?”