Читать книгу Hertsog leiab armastuse - Barbara Cartland - Страница 4

Kreeka ilu ja hiilgus valgustab ikka veel maailma. Kristlust poleks praegusel kujul olemas ilma Kreeka kirikuisade tohutu mõjuta, kes said oma teadmised Kreeka filosoofidelt.

Hiljuti täheldasid arheoloogid, et Buddha kujud Kaug-Idas sarnanevad Aleksander Suurele.

Kreeka jumalad ja nende määratu mõju meie tsivilisatsioonile, elavad ikka edasi. Me võlgneme kreeklastele mõtlemise alguse.

Kreeklased ei väsinud kunagi valguse kirjeldamisest.

Nad armastasid vete sädelust, mere poolt uhutud kive ja liiva, võrkudes siplevaid kalu.

Nad kõnelesid „roosasõrmsest koidust”, kui Apollo end üle taeva laotas, miljon valgustäppi sähvimas, pannes seemned idanema ja alistades pimeduse jõud.

Apollo oli olemas tähtedes ja Linnutees, lainete sädeluses ja armastavate inimeste pilkude säras.

Apollo alaline kaaslane oli delfiin, kõige siledam ja voolujoonelisem kõigi elusolendite seas.

Kui Homeros kirjeldas jumalanna Ateenat, nimetas ta teda „Särasilmseks”.

Homeros pidas kõigi kreeklaste kombel pühaks kõike, mis sädeles.

Kreeklastele polnud armastusejumalanna mitte rinnakas matroon, vaid noor lainetest tõusev neitsi.

Süütus oli värske, puhas ning tulvil lubadusi, nagu uus päev.

Just sellist puhtust vajab maailm praegu ning mul on tunne, et vaid jumala hiilgus võib selle tagasi tuua.

Me vajame kreeklaste mõttepuhtust, et pääseda räpasusest ja saastast, mis on viimaste aastakümnete jooksul valdavaks muutunud.

Ibn Khaldun, suur araabia filosoof, on uurinud tsivilisatsioonide tõusu ja langust.

Ta ütles, et tsivilisatsioonid arenevad ja hukkuvad samade seaduste järgi.

Mõnikord juhtus ka nii, et tsivilisatsioon ärkas taas ellu jumalikust külaskäigust.

See oli nii ka Kreekas.

Äkitselt näis taevas kirkam, maa kaunim ning inimese mõte vilkam.

Nende kehad said arvamatu jõu.

Tundus, nagu oleks pikad luupainajalikud aastad möödas ja inimesed astusid taas päevavalgusse.

„Seal, kus teised näevad vaid koiduahetust küngaste tagant saabumas,” ütleb Blake, „näen mina Jumala poegi rõõmust hõiskamas.”

Sellistena nägid end kreeklased ning see on midagi sellist, mida me peame oma maailmas otsima.