Читать книгу Hertsog leiab armastuse - Barbara Cartland - Страница 5

Leedi Lynda astus eesuksest aeda.

Tema südames helises laul, sest ta oli kodus.

Oli kevad ja kogu loodus oli puhkemas.

Ta oli kodust üle aasta eemal olnud ja leidis nüüd, et miski polnud imelisem kui Inglismaa maikuu.

Ta oli välismaal koolis käinud.

Lynda oli nautinud nii õppimist kui ka Prantsusmaa muuseumide külastamist.

Kuid kõige tähtsamal kohal oli alati Inglismaa, selle metsad, järved, ojad ning eelkõige kodu.

Marlowe loss oli väga vana.

Lynda nägi hästi, et see vajas põhjalikku remonti, kuna tema isal, hertsogil, polnud raha selle tegemiseks.

Kuid Lynda jaoks oli selles majas iga kivi kallis.

Isegi kriuksuvad põrandalauad ja niisked laed ei suutnud tema kiindumust vähendada.

Jalutades pargis suurte tammede all ma, mõtles neiu, kuivõrd ta emast puudust tunneb.

Kõik on teisiti nüüd, sest ema on surnud.

Leedi Lyndat pidi eelmisel aastal Buckinghami palees kuningannale esitletama.

Ta oli olnud vaevalt kaheksateist ja hooaja tähtis débutante.

Aga sellegipoolest otsustas ta pärast oma ema, Marlowe hertsoginna surma kooli jääda, kuigi ta oli vanem kui enamik sealseid tüdrukuid.

Ta tahtis veel palju õppida.

Lynda jätkas tunde oma vanade õpetajate juures ning veetis palju aega Pariisi raamatukogudes.

Need olid avatud väga heade tulemustega õpilastele.

„Sa saad nii targaks, Lynda,” hoiatasid teda tüdrukud, „et mehed hakkavad sind kartma.”

„Mina kardan palju rohkem seda, et nad mu ära tüütavad,” vastas Lynda, „ja selle põhjal, mida te mulle rääkinud olete, pole meestel muid huvisid peale spordi.”

Tüdrukud hakkasid naerma.

Lynda prantslannadest sõbratarid rääkisid vahetpidamata sellest, kuidas nende vennad ajasid taga Pariisi veetlevaid ja elutarku naisi.

Kuid nende inglastest suguvendadel polnud ilmselt tõesti muid huve peale hobuste ja jahipidamise.

„Sügisel,” rääkisid Lynda inglannadest sõbratarid, „lähevad nad kõigepealt Šotimaale tedrejahile. Siis tulevad koju ja lähevad faasani- ja põldpüüjahile.”

„Pärast seda peavad nad jahti muudele loomadele, kui maa just liiga külmunud pole. Seejärel, kui uus aasta saabub, tulevad hobuste võiduajamised, igal nädalal üks.”

Leedi Lynda nautis ratsutamist ja tahtis seda teha ka koolis olles.

Samal ajal avastas ta terve hulga tegevusi, mis olid veelgi paeluvamad.

Ta luges raamatuid maailma erinevatest linnadest.

Ta õppis tundma inimeste kombeid ja traditsioone ning õppis keelt oma sõpradelt.

Lynda mõtles, et kui ta kunagi reisida saaks, siis oskaks ta teiste maade inimestega vabalt suhelda.

„Arvatavasti ei satu sa kunagi mingisse märkimisväärsesse paika,” öeldi talle.

Kuid Lynda aimas südames, et ühel päeval see siiski juhtub.

Nende maade tavad ja kombed olid elavalt ta mällu talletunud.

Ta oli jõudnud Prantsusmaalt koju hilisõhtul ning avastanud, et isal oli majas peoseltskond.

Teenrid ütlesid talle, et päeval oli olnud hobuste taksitussõit.

Suur osa võistlejatest peatusid lossis.

Proua Meadows, majapidajanna, kes oli Lyndat armastanud sellest ajast peale, kui too oli veel väike laps, oli neiule külaliste nimekirja andnud.

Lynda laskis pilgu sellest üle ning mõistis, et enamik külalistest on talle tuttavad.

Ta oli kuulnud isa neist rääkimas lapsepõlvest peale, sest nad olid võidusõiduhobuste omanikud.

Nooremaid mehi mäletas neiu nii hobuste võiduajamistelt, mida isa korraldas, kui ka takistussõitudelt.

Ta imetles neid, aga kuna ta oli nii noor olnud, võis ta neid vaid trepipiirete tagant piiluda või banketisaali kohal olevalt rõdult jälgida.

Mõnikord olid džentelmenid temaga vestelnud, kui ta võiduajamisi vaatas.

Aga teda peeti liiga nooreks, et ratsutama kaasa võtta, ning see valmistas Lyndale pahameelt.

„Sul on võimalus paljude härrasmeestega tutvuda, kui saad débutante’iks,” oli ema öelnud, „ja minu meelest on suur viga, kui viieteist-kuueteistaastane tütarlaps viibib vanemate meeste seltskonnas.”

See rahustas Lyndat.

Nimekirja silmitsedes nägi ta seal ühe mehe nime, mida ta tundis teistest paremini.

„Nii et Buckingtoni hertsog on ka siin,” lausus ta valjusti.

„Oh jaa, preili,” vastas proua Meadows. „Tema hiilgus oli väga rahul, et ta sai takistussõidust osa võtta.”

„Kas ta võitis?” päris Lynda.

„Jah, nagu oligi arvata, preili, ta võitis, ning paljud inimesed ütlesid, et see polnud õiglane, sest tal on parimad hobused ja tegelikult polnud üldse mõtetki nendega võistelda!”

Lynda kuulas naist.

Kuid tegelikult mõtles ta sellele, mida üks tema sõbrannadest oli talle hertsogi kohta rääkinud.

Alice Dalton oli ühe kuulsaima Londoni kaunitari tütar.

Lynda taipas, et leedi Daltonil polnud eriti aega tütre jaoks, kes oli peaaegu sama kaunis kui ta ise.

Naine eelistas oma poega.

Ta oli saatnud Alice’i Prantsusmaale kooli, et temast lihtsalt lahti saada.

Kuueteistaastane tüdruk reetis oma vanust moel, mis Lynda arvates talle kasuks ei tulnud.

Leedi Dalton oli olnud Londoni seltskonna täht juba paar aastat.

Tal polnud kavatsustki oma troonist loobuda.

Vastu tahtmist tunnistas ta, et on kolmekümnene.

Leedi Dalton teadis väga hästi, et kui klatšimoorid Alice’it vaatasid, oli nende silmis küsiv pilk, mis kõneles sellest, et nad ei uskunud teda.

Alice saadeti Prantsusmaale.

Tüdrukule öeldi, et kui võimalik, peaks ta koolivaheaegu sõprade pool veetma.

Lyndal oli Alice’ist kahju, sest tema isa ja ema olid temasse väga kiindunud.

Sellepärast püüdis ta panna Alice’it huvituma mõnest sellisest asjast, mis teda ennastki paelus.

See oli raske, sest Alice tahtis rääkida ainult oma emast ja meestest, kes teda taga ajasid.

Nende seas oli ka nägus, esinduslik ja seltskondlikult tähtsal positsioonil mees - Buckingtoni hertsog.

„Ema on ta järele hull!” ütles tüdruk. „Kuigi hertsog veedab temaga palju aega koos, olen kuulnud, et tema elus on veel terve hulk teisi naisi.”

Lynda polnud alguses mõistnud, millele Alice vihjas.

Viimaks jõudis talle kohale, et leedi Dalton murdis abikaasale truudust, ning ta oli vapustatud.

Alice’ile ta seda ei öelnud.

Ta mõtles üsna pikalt nende juttude üle järele ning mõistis siis, et see oli midagi, mida kirjeldati sageli ajalooraamatutes, mida ta oli lugenud.

Aga ta polnud arvanud - ja ta pidas seda rumalaks -, et kuningate ja printside käitumist matkitakse ka kõrgemalt arenenud ühiskondades.

Charles II lood leedi Castlemaine’i ja teiste õukonnadaamidega toimusid ka tänapäeva seltskonnas, kelle hulka kuulus ka Buckingtoni hertsog.

Lynda oli õukonnaelust lugenud.

George IV sõgedast armumisest, kõigepealt proua Fitzherbertisse, kellega ta oletatavasti salaja abiellus, ja seejärel tema kiindumusest mitmesse vanemasse daami, nagu näiteks Hertfordi markiisi ja leedi Conynghami.

Lynda mõtles sellele, kui väga ema isa armastas ja kuidas nad teineteist jumaldasid.

Oli võimatu ette kujutada, et kumbki neist oleks huvitunud - kui see oli õige sõna - kellestki teisest.

Alice’i sõnul oli hertsog vallutanud tema ema südame.

Leedi Dalton polnud temasse mitte ainult armunud, vaid ka armukadetses pööraselt.

Leedi Daltonist võib see ju häbematu olla, mõtiskles Lynda endamisi, aga on põlastusväärne, kui härrasmees võrgutab abielunaise ning sellest teavad tolle lapsed, nagu näiteks Alice.

Ta püüdis mitte mõelda rikutusele, milleni hertsog ja leedi Dalton olid laskunud.

Kuid Alice pajatas:

„Hertsog käib meie juures, kui papa ära on. Ma kuulen, kuidas ta pärast õhtusööki ülakorrusele ema magamistuppa läheb. Koidikul kuulen teda alla hiilimas ja ise eesukse kaudu väljumas.”

„Ma ei usu seda!” ütles Lynda. „Sa mõtled selle välja! Kindlasti sa magad koidu ajal.”

„Mõnikord olen ma ärkvel,” vaidles Alice vastu. „Ma kuulen teda enda järel ust kinni tõmbamas ja mööda tänavat eemale kõndimas. Kui papa ära on, ütleb ema alati ööportjeele, et tal pole vaja fuajees olla.”

Lynda oli kodus käinud aasta eest, just enne ema surma.

Isa oli Marlowe lossis korraldanud hobuste võiduajamise ning hertsog oli olnud üks võistlejatest.

Lynda jälgis teda tahtmata uudishimuga, meenutades kõike, mida oli mehe kohta kuulnud.

Siis oli tema liason amoureuse, nagu prantslased ütlesid, leedi Daltoniga alles alanud.

Lynda oli rabatud.

Ja veel enam vapustas teda see, kui Alice talle rääkis, et mehest oli eelmisel aastal räägitud seoses kuninganna Victoria kena õuedaamiga.

„Kas kõik seltskonnadaamid petavad oma abikaasasid?” oli Lynda endalt küsinud.

Aga kui ta oli hertsogi näinud, mõistis ta, miks too nii väga naistele meeldis.

Mees oli pikk, laia õlgne ja nägus, tal oli suurepärane kehaehitus ja kohe kindlasti oli ta silmapaistvalt hea ratsanik.

Hertsog võitis võiduajamise vaid hobusepikkuse jagu pelgalt osavuse abil.

Kaotaja oli maruvihane.

„Pagan võtaks, Buck!” kuulis Lynda teda raevukalt sõnamas, kui nad hobuseid ära viisid. „Sa oled võtnud mult naise, selle Soiled Dove’i, kes mulle meeldis, ja nüüd, pagan teid võtaks, ka tuhat naela!”

Mehe raevukas hääl kostis kaugele.

Lynda ei saanud teda valesti mõista.

Kuid hertsog oli vaid naernud.

„Anna andeks, Edward,” sõnas ta, „aga kui tahad, viskan sinuga kulli või kirja, topelt või mitte midagi!”

„Sinu vedamist arvesse võttes,” vastas Edwardiks kutsutud mees, „oleksin täitsa loll, kui su ettepaneku vastu võtaksin. Aga ühel päeval, pane mu sõnu tähele, ühel päeval saad sa oma palga. Võid selles kohe päris kindel olla!”

Seda öelnud, ratsutas mees endamisi pomisedes minema.

Hertsog ei teinud väljagi.

Ta patsutas hobust ja jalutas minema.

Rahvahulk ja Marlowe hertsog ootasid, et talle aplodeerida.

Vaene Alice, mõtles Lynda, teades, et tüdruk oli veel üks, kes kannatab võiduka hertsogi pärast.

Lynda polnud meest tol külaskäigul kohanud.

Ema oli hoidnud teda rangelt koolitoas ja ta oli külalisi õhtusöögi ajal vaid piilunud.

Ta jälgis neid akendest, kui nad parki ratsutasid, kuid polnud kellegagi suhelnud.

Nüüd kohtun ma hertsogiga, mõtles neiu.

Ta tahtis mehele öelda, kui põlastusväärne tema käitumine on ja kui väga Alice Dalton tema pärast kannatas.

Tüdruk oli klammerdunud Lynda külge, kui too hakkas koolist lahkuma.

„Sa lähed tagasi Inglismaale,” sõnas Alice, „aga ema ütleb, et mina pean siia jääma, kuna keegi pole mind vaheajaks enda poole kutsunud.”

Tüdruk vaikis ja jätkas siis:

„Ta ei taha mind näha või õigemini ta ei taha, et hertsog või keegi tema meessõpradest üldse teaksid minust.”

Alice’i silmad täitusid pisaraist:

„Mis küll juhtub järgmisel aastal, kui mind... peaks esitletama seltskonnas?”

„Ma olen kindel, et su ema lepib selleks ajaks olukorraga,” lausus Lynda sõbrannat lohutades.

„Asi on hertsogis - ma olen kindel, et asi on hertsogis! Ema kardab, et too mees ei armasta teda enam, kui saab tema õige vanuse teada.”

„Kui vana siis hertsog on?” küsis Lynda.

„Ta on kakskümmend kaheksa ja kui mina sündisin 1852. aastal, nagu papa ütleb, järelikult peaks ema olema vähemalt kolmkümmend viis.”

Lynda mõtles endamisi, et leedi Daltonil ei õnnestu enam kaua oma vanust varjata.

Kõik teised tüdrukud olid suveks koju vanemate juurde läinud.

Aga Alice pidi jääma kooli, vaid üks vanematest õpetajatest oli talle seltsiks.

„Tead, mida ma teen,” ütles Lynda. „Ma küsin papalt, kas sa tohid minu juurde tulla, aga kõigepealt pean ma välja uurima, kas ta kavatseb mind Londoni õukonnale esitleda.”

Ta vaikis hetke ja jätkas siis:

„Küsimus on ainult selles, et pean Buckinghami paleesse minnes ühe sugulase juures peatuma, aga ma olen kindel, et ta nõustub sinu küllatulekuga, kui me maal oleme.”

„See meeldiks mulle väga!” hüüatas Alice. „Oh, palun, Lynda, püüa mind enda juurde saada.”

„Muidugi püüan,” vastas Lynda. „Ära kurvasta, palun!”

„Kuidas ma saan mitte kurvastada,” küsis Alice nukralt, „kui ema ei taha mind ja papat huvitab vaid poistele laskmise õpetamine. Teda ei huvita ükski asi, mis mulle huvitav on.”

Lynda ei osanud enam midagi öelda.

Ta suudles Alice’it põsele ja lubas, et kirjutab kohe, kui Inglismaale jõuab.

Ta oli võtnud nõuks rääkida isaga, niipea kui pidu läbi on.

Isa oli tema juurde tulnud, kui ta juba voodis oli, ja suudles teda armastavalt.

„Mul on kahju, mu kallis,” lausus ta, „et sa jõudsid alles võistluse lõpuks kohale.”

„Ma ei saanud varem tulla, papa,” selgitas Lynda, „ma pidin Prantsusmaal nii paljudega hüvasti jätma ja lahkuse eest tänama.”

Hertsog vaatas talle küsivalt otsa ning neiu jätkas:

„Ma ei liikunud Prantsusmaal seltskonnas, aga mind õpetasid ja aitasid paljud väga targad professorid.”

Lynda naeratas ning sõnas:

„Nii et ma pidin neid tänama lahkuse eest, mida nad osutasid Inglise tüdrukule, kes esitas liiga palju küsimusi!”

Hertsog naeris.

„Vähemalt nüüd oled sa kodus,” lausus isa, „ja nii tore, et sa jälle siin oled, mu kullake.”