Читать книгу Avatud tiivad - Barbara Cartland - Страница 5

“Kas ma saan teid aidata?”

Lorna laskis küünarnukist kõverdatud käed rippu ja pööras pead. Ta vaatas üle puuviljaaia piirdetara ja nägi noort meest, kes oli arvatavasti üks laatsaretti järelravile suunatud ohvitseridest.

“Tänan, aga ma olen juba peaaegu lõpetanud,” vastas neiu ja näitas näpuga ääreni täis korvide poole, mis puu all seisid ja millesse ta oli juba üle kahe tunni kirsse korjanud.

“Aga kas ma tohin tulla ja aidata neid süüa?”

Lorna puhkes naerma.

“Muidugi mitte. Enamik saagist viiakse konserveerimiskeskusesse, kus sellest tehakse moosi. Meile jääb alles üksnes tibatilluke osa.”

“Ikkagi tahaksin millegagi kasulik olla,” ei jätnud võõras jonni. Ta laskis pilgul üle aia rännata, leidis ühe armetult katkise koha ja ronis sisse. Lorna märkas, et pikk ja sihvakas külaline lonkab jalga ning mehe üks käsi on kaela riputatud.

“Teil on vist kange tööhimu. Kui tõepoolest jaksu on, siis võite aidata mul seda oksa tühjendada. Mujal tegin juba puhta töö.”

Lorna sirutas korvi kutsuvalt ette. Tulija jäi tema kõrvale seisma, noppis ühe käega kirsse ja hakkas neid tühja korvi loopima. Ent veidi aja pärast märkas neiu, et võõras ei keskendu niivõrd töötegemisele kui tema jälgimisele.

Kui oks oli tühjaks nopitud, ronis Lorna mööda redelit alla ja märkas, et juuksed on sassis ning nägu õhetab. Ta võttis puuvillase kitli taskust taskurätiku ja pühkis otsaesist.

“Kas korjamisega oli tuli nii takus?” imestas abiline.

“Nojah, need tuli täna õhtuks või õigemini teeajaks ära korjata.”

“Väga hea, järelikult on teil nüüd vaba aega!” rõõmustas võõras. “Istume viivuks maha ja saame tuttavaks. Tean, et olete kirikuõpetaja tütar Lorna, aga oleksin huvitatud teiega lähemalt tutvumisest. Istuge ja jutustage mulle endast.”

Mõne sammu kaugusel vedeles pehkinud puutüvi. Mees istus tüvele ja naeratas segadusse aetud, ujedale ning imestunud Lornale, kes tema ees seisis.

“Tulge-tulge,” julgustas mees. “Ärge kartke mind.”

“Ma ei kardagi,” protestis Lorna ja punastas tahtmatult. Seejärel hakkas ta vastumeelselt puurondi poole loivama, teadmata, kuidas ära öelda.

“Nii on juba parem,” kiitis mees. “Nüüd võime juttu ajada. Mina olen Braith, Jimmy Braith, ja nagu te kindlasti teate, olen siin tervist parandamas.”

“Kuidas te haavata saite?” küsis Lorna vaikselt.

“Hädamaandumisel,” kohmas mees. “Arvasin, et jõuame koju vaatamata sellele, mida sakslased olid meiega teinud. Jõudsimegi, aga maandumine oli raske, sellest ka muhud ja sinikad. Õnneks pole need kuigi tõsised ja mul on hea meel, et maandusin vanal heal Inglismaal. Vesisesse hauda olnuks hirmus sattuda!”

“Ärge rääkige niiviisi, see kõlab väga ohtlikult.”

Braith puhkes naerma. “Mina naudin iga hetke, kui saan lennata. Olen seda juba lapsepõlvest saadik teha tahtnud.”

“Ja sõda viis teie unistuse täide?!”

“Oh, ei! Ma lendasin juba enne sõda. Te ei aimagi, kui tähtsa isikuga te vestlete!”

“Te ei tutvustanud end korralikult. Oleksite pidanud oma tiitli või auastme nimetama!”

“Palun vabandust. Olen Kuninglike Õhujõudude eskadrillikomandör Jameson Braith.”

“Nii on juba palju parem. Avaldate mulle tohutult muljet.”

“Väga hea, see ongi mu eesmärk. Kunagi näitan teile oma mundrit. Räägitakse, et miski ei pane naise südant kiiremini põksuma kui vormiriietust kandev mees.”

“Ja meie siin Little Waltonis anname endast parima, et teile vastutulelikkuse eest tänulikud olla,” aasis Lorna.

“Ma ei tea, keda te “meie” all silmas peate,” nipsas Jimmy Braith. “Olete esimene alla kuuekümneaastane naine, keda olen teie külas kohanud. Väga üksluine paik. Kui pean siia kauemaks jääma, siis hakkan varsti meie komandandiga flirtima ja issand olgu mulle armuline, kui see juhtub!”

Lorna kihistas naerda, sest ta teadis leedi Abbotti suurepäraselt ja mõte, et too naine võiks kellegagi flirtida, kõlas peaaegu pühaduseteotusena.

“Kahju, et teil siin igav on,” lausus ta ja vaatas kaugusesse, kus puuderivi tagant paistis külakiriku hall kandiline torn.

“Kas teil polegi igav?”

Lorna raputas pead. “Jumaluke, muidugi mitte! Mul on nii palju tegemist. Praegugi pean lippama. Tänan teid abi – või peaksin ütlema segamise? – eest.”

Neiu naeratas ja tema põskedele ilmusid lohukesed. Jimmy jäi neid silmitsema ja ajas end aeglaselt püsti.

“Ärge minge,” palus ta. “Või kui te just peate, siis võtke mind kaasa. Aitan teil korve tassida.”

“Oh, kõige suurem korv võib siia jääda,” vastas Lorna. “Mu vend Peter lubas sellele pärast tennisemängu järele tulla ja ülejäänud kahega saan ise hakkama.”

“Rumalus! Te nikastate end ära. Ühe korvi võtan mina.”

Et mehele oli võimatu vastu vaielda, siis otsustas Lorna alistuda.

“Hea küll, aga sel juhul võtame kõik korvid kaasa. Paneme suure korvi kahe vahele ja väiksemad selle peale.”

Kandam oli küllaltki raske. Nad kõmpisid aeglaselt läbi puuviljaaia, kuni jõudsid puuväravani, mis viis kiriklaaeda.

“Peter peaks äärmiselt tänulik olema,” nentis Jimmy.

“Oh, muidugi on,” vastas Lorna. “Ta vihkab tassimist ja tarimist. Ütleme talle, et tegime tema eest raske töö ära. Muide, ärge tema juuresolekul lendamist mainige.”

“Miks mitte?”

“Sest ta on sellest väga huvitatud. Ta on alles seitseteist, aga mul on tunne, et ühel päeval liitub ta oma noorusest hoolimata õhuväega. Ta oleks seda juba teinud, kui poleks Peke’i.”

“Kes on Peke?”

“Minu õde.”

“Mäherdune veider nimi!”

“Oh, tema ristinimi on Patricia, aga varsti pärast tema ja Peteri sündimist, nad on kaksikud, hakkas mu ema kartma, et üks lastest on surnud ja saatis isa lastetuppa asja uurima. Naastes ütles paps, et poiss karjub nagu ratta peal ja tüdruk norskab nagu pekinglane. Ja nii see nimi talle külge jäigi.”

“Niisiis teie peres sirguvad kaksikud,” tähendas Jimmy. “See on alles saavutus!”

“Mitte saavutus, vaid raharöövel!” täpsustas Lorna.

“Kas nad on sarnased?”

“Varsti näete ise.”

Nad pöörasid kivimüüri nurga taha ja jõudsid kiriklasse. Madal ja laialivalguv, algselt Elizabethi-stiilis ehitatud hoone oli iga põlvkonnaga arhitektuuriliselt uusi elemente omandanud ja nägi välja nagu segasummasuvila.

Aed oli korrastamata ja maa harimata, kuid ometi valitses siin teatav metsik ilu. Kõikjal kasvas ohtrasti lilli. Põõsaid ja puid polnud keegi juba aastaid püganud ega kärpinud.

Muru, mida oli lohakalt niidetud üksnes tenniseväljaku piirkonnast, valendas karikakardest. Isegi laguneva võrgu all turritasid kõrged rohupuhmad taeva poole.

Väljakul oli kaks mängijat. Mõlemad kandsid kulunud halle flanellpükse ja valgeid avatud kaelusega särke. Kui Lorna ja Jimmy neile lähenesid, sööstis pall kõrge kaarega läbi õhu, põrkas vastu maad ja kadus rododendronipõõsaste vahele.

“Kurat võtaks, Peter! Sa tegid seda jälle!”

“Geim ja sett!” säras noormees, viskas reketi õhku ning püüdis osavalt kinni.

“See polnud aus,” nurises tema kaksikõde, ent vakatas Lornat märgates.

“Tšau!” tervitas ta tulijaid. “Peter tegi mulle oma võtetega jälle pähe.”

“Palu talt revanši,” soovitas Lorna.

Peke kõmpis üle väljaku nende poole. Eemalt oli jäänud mulje, et tegemist on kleenukese, halvasti riietatud poisikesega, ent mida lähemale ta jõudis, seda selgemaks sai, et ühel päeval saab Peke’ist imekaunis naine.

Praegu olid neiu juuksed kõrva taha lükatud, et need silma ei tükiks, ja kulmud lapsikult kortsus, viitamas asjaolule, et neiu häbeneb võõra mehe juuresolekut.

“See on mu õde,” ütles Lorna Jimmyle.

“Kuidas käsi käib?”

Peke ei hakanud käepigistamisele aega raiskama, vaid napsas korvist paar kirssi.

“Värskendav suupiste – just seda ma vajasingi!” hõiskas Peter ja tuli samuti lähemale.

“Ei, sina ei saa midagi!” pahandas Lorna. “Kuni teie siin mängisite, nägin mina korjamisega kurja vaeva. Eskadrillikomandör Braith aitas mul korvid koju tassida. Niisiis pead sina, Peter, oma näpud kirssidest eemal hoidma!”

“Eskadrillikomandör!” hüüatas Peter ja tõmbas ärevalt hinge. “Kas te peatute laatsaretis?”

“Jah.”

“Kui tore! Siis ehk kohtume härraga veelgi?”

Peteri elevus pani Jimmy muigama. “Jah,” lubas ta. “Loodetavasti veel palju kordi.”

“See oleks vahva,” nentis Peter, “eks ole, Peke?”

Neiu ei põrnitsenud enam altkulmu, vaid naeratas sõbralikult. Oli ilmselge, et mõlemad kaksikud on õhinas.

“Kas aitate kirsid majja tassida?” pöördus Lorna hoiatava tooniga Jimmy poole.

“Muidugi.”

“Ei, lubage, et teen seda ise, härra,” sekkus Peter.

Pärast lühikest vaidlust asuti koos maja poole teele ja järsku olid kõik meeletult abivalmid. Lornat see ei üllatanud, sest ta teadis, mis selle oli põhjustanud.

Nad viisid kirsikorvid tagauksest sisse ja tõstsid jahedasse vanamoelisesse, kiviplaatide ja valgendatud seintega sahvrisse.

“Kuidas oleks väikese teejoomisega, Lorna?” pakkus Peter. “Võib-olla soovib eskadrillikomandör Braith meiega liituda. Mis te arvate, härra?”

“Hea meelega, kui see teile tüli ei tee,” vastas Jimmy.

Ta rääkis arglikult, ent Lorna oli kindel, et külalisel oli olnud algusest peale plaanis nende juurde jääda. Ja see tegi neiule tuska, ehkki ta ei teadnud, mispärast.

Ta juhatas kaaslased suurde elutuppa, millest avanes läbi klaasuste vaade aiale. Jäi mulje, et siin oli kunagi olnud vastuvõtutuba. Praegu polnud see enam nii, ent sellegipoolest oli tuba meeldivalt kodune. Siin oli erinevas stiilis mööbliesemeid ja aknaid katsid närused, luitunud sitskardinad, mida oli korduvalt lapitud ning nõelutud.

“Kaksikud lahutavad teie meelt, kuni ma teevee tulele panen,” ütles Lorna.

“Teate,” kohmas Jimmy, “ma ei taha kellelegi tüli teha. Kas saan kuidagi abiks olla?”

“Mul on üksi lihtsam,” nipsas Lorna. “Olete mul ühe pärastlõuna kohta liigagi kaua jalus tolknenud!”

Nende sõnadega naeratas ta heatahtlikult ja kadus vaateväljalt, jättes segadusse aetud Jimmy ringi vahtima.

“Kõik on korras, härra,” lohutas Peter. “Teil pole tõepoolest midagi teha. Meie peres keedab teed alati Lorna.”

“Mulle tundub, et Lorna teeb teil peaaegu kõike,” nentis Jimmy ja süütas sigareti.

“Oh, ma ei tea,” mühatas Peter. “Ma arvan, et ta on säärase elukorraldusega rahul. Eks ole, Peke?”

“Nii on see alati olnud.”

“Kas teid on veel?” uuris Jimmy.

“Ainult Beth,” lausus Peter. “Ta on praegu koolis ja peaks kella kuue paiku koju jõudma.”

“Kui vana ta on?”

“Viisteist või kuusteist, ma ei mäleta täpselt. Ei, ta on meist kaks aastat noorem. Järelikult on ta viisteist.”

“Ja Lorna vaatab teie kõigi järele?” küsis Jimmy ja vaatas Peterile otsa.

“Jah, härra.”

“Jumala eest, ära kutsu mind härraks! Paned mind tundma, justkui oleksin ühe jalaga hauas. Mu nimi on Jimmy.”

“Ah soo, tänan teid!” Peter punastas heameelest. “Kuulge, kui see teile tüütu pole, siis võiksite oma lennukogemustest pajatada.”

Kui Lorna teekannuga naasis, oli Jimmy juba jutuhoos. Kaksikud istusid põrandal ja kuulasid keskendunult. Õe vaheletulek häiris neid märgatavalt, sest Jimmy ajas end silmapilkselt jalule. Lorna takseeris külalist pahakspaneva pilguga.

“Palun vabandust,” kohmas Jimmy. “Ma ei saanud sinna midagi parata.”

“Ja selle eest jääte teest ilma,” ähvardas Lorna. “Te pole seda ära teeninud!”

“Lorna, kuidas sa võid nii julm olla?!” hüüatas Peke. “Kas sina teadsid, et Jimmy on Berliinis käinud!”

Lorna kergitas kulmu. “Jimmy?” lausus ta.

“Alandlikult teie teenistuses,” vastas Jimmy Braith.

Mehe toon oli ühtviisi väljakutsuv ja õrritav. Lorna oli segaduses.

“Ma arvan, et...” alustas ta, kuid Jimmy segas vahele.

“Ärge olge ennast täis,” anus mees. “Tunnen end vabalt ja olen juba kahe pereliikmega sõbrunenud. Miks teie tõrgute?”

Jimmy tumedates silmades ja meeldivates näojoontes oli midagi kütkestavat, peaaegu vastupandamatut. Mehe hääl oli äärmiselt lummav ja selle omanikule oli raske midagi keelata. Ent sisetunne käskis Lornal hoiduda mehe uljastele võtetele alistumast. Kõik juhtus liiga kiiresti.

Arukas olnuks ettevaatlik olla ja distantsi hoida, kuid see polnud kerge. Lorna kõhkles ja kaotas pea. Temast vanematel ja kogenumatelgi naistel olnuks lihtsam laviini peatada kui Jimmy tormakatele ja kirglikele lähenemiskatsetele külmaks jääda.

Lorna ei lausunud sõnagi, mispeale kaksikud jutustamise üle võtsid ning oma kangelasele süüa pakkusid.

“Võtke kurgileiba.”

“Ja võiküpsiseid! On näha, et Lorna on külalise nimel pingutanud.”

“Te panete mind piinlikku olukorda,” kohmas Jimmy.

“Ärge muretsege,” torkas Lorna rõõmsalt vahele. “Tegin seda meie moosivarude päästmiseks.”

“Järgmine kord, kui teile külla satun, võtan oma toidu kaasa.”

Elutoa uks avanes ja reverend Arthur Overton astus sisse. Piisas ainsast pilgust tulijale ja sedamaid oli selge, kust on pärit kaksikute kreekapärane välimus. Peale selle oli reverendil kandiline laup, mida katsid paksud hallid juuksed. Ta oli laiaõlgne ning sportlase kehaehituse ja -hoiakuga. Vaatamata saledusele ja ületöötanud ilmele oli tema silmis säde ning suunurgas varjamatu muie.

“Lorna, mu kullake,” pöördus reverend tütre poole. “Olen oma kalendermärkmiku kuhugi kaotanud. Kas mul on täna või homme kaardimänguõhtu?”

“Homme, kallike,” vastas Lorna. “Tule nüüd teed jooma.”

“Ahaa, väga hea! Kartsin, et ei jõua esmaabikursustele, aga tuleb välja, et siiski jõuan. Olgu pealegi, joon teiega teed. Mul on viis minutit aega. Miks me toas joome?”

“Sest meil on külaline,” teatas Lorna. “Isa, see on eskadrillikomandör Braith. Ta elab laatsaretis.”

“Ma vist nägin teid eile, härra,” lausus Jimmy ja sirutas käe.

“Kuidas käsi käib? Meeldiv tutvuda. Jah, käisin eile laatsaretis. Kuidas teile meie kant meeldib?”

“Olen siin alles paar päeva viibinud,” märkis Jimmy, “kuid mulle on hakanud tunduma, et kehv esmamulje oli ekslik.” Nende sõnadega vaatas ta Lorna poole ja neiu tundis, kuidas puna tahtmatult palgetele ilmub.

“Nojah, meil on siin vaikne ja eraldatud paik,” möönis kirikuõpetaja. “Vähemalt praegu oleme selle eest siiralt tänulikud.”

“Ei usu,” vaidles Jimmy vastu. “Kuulsin, et teil on pommide suhtes õnne olnud.”

“Katsuge puitu!” hüüdsid kaksikud nagu ühest suust, mispeale Jimmy kummardus ja tugitoolijalast kinni haaras.

“Kas kõik teie kandi inimesed on ebausklikud?”

“Vist küll,” arvas Peter. “Kui Peke poleks hobuserauda näinud, siis ei pääsenuks me elu sees Marseille’s laevale.”

“Marseille’s?” oli Jimmy hämmeldunud.

“Kui me möödunud aprillis Itaaliast tädi juurest naasime. Ta kuulis kusagilt, et Itaalia võib lähiajal sõtta astuda ja saatis meid hirmuga koju. Jõudsime Prantsusmaale, kuid jäime lahkumisega pisut hiljaks ja maanteed olid nagu põrgu eeskoda.

Marseille’sse jõudes olime pikast reisist väsinud ja näljased. Mina tahtsin sadamasse minna, et näha, kas meid võetakse mõnele laevale, aga tädi ja Peke tahtsid kõigepealt hotelli pesema ja sööma minna. Me ei jõudnud kuidagi kokkuleppele.

Kui peatasime auto, silmas Peke teel hobuserauda, mis osutas sadama poole. Võtsime raua kaasa ja asusime kohe teele. Ja meil vedas, sest jõudsime napilt viimasele laevale, söepraamile. Vahetult meie järel kaile saabunud inimesed jäeti maha.”

“Oleksite pidanud neid nägema, kui nad koju jõudsid,” pistis Lorna vahele. “Mustad nagu murjanid! Pidime neid nädal aega küürima, enne kui nad jälle inimese moodi välja nägid.”

“Kindlasti oli reis kohutav,” arvas Jimmy. “Olen söealustest üht-teist kuulnud.”

“See oli hirmutav, ent põnev kogemus,” ütles Peke. “Nautisime reisi algusest lõpuni, ehkki olime näljast nõrkemas. Meremehed olid meie vastu väga lahked. Pardal oli ka üks suure toidukorviga vanapaar, kes ei jaganud teistega leivapalukestki. Uskumatu, kuidas me neid vihkasime!”

“Oleksin tahtnud nende moonakorvi üle parda visata,” kostis Jimmy kaastundlikult.

“Oleksime seda ise teinud, aga nad ei jätnud seda hetkekski järelevalveta! Nad võtsid korvi kaasa isegi siis, kui meid vahepeatustes tekile kamandati.”

“Nojah, loodame, et nad kaotavad oma toidutalongid ja peavad mitu kuud nälgima.”

“Oh, nendesugused ei nälgi kunagi.”

“Ära ole selles nii kindel,” ütles kirikuõpetaja vaikselt. “Muide, enamasti juhib inimeste käitumist rumalus, mitte teadlik pahatahtlikkus.”

Lorna tõusis, suudles isa otsaesist ja napsas laualt tühja teetassi.

“Sina oskad alati kõigis head näha,” kiitis ta. “Oled idealist, kullake. Sinusugused on maailma õnnelikemad inimesed, sest nad näevad kõikjal täiuslikkust.”

“Kui täiuslikkusest rääkida,” sekkus Peter õhinal, “siis mida te uuest Stirlingi pommitajast arvate, Jimmy? Kas olete sellega lennanud?”

Lorna oigas. “Oh, issand, läheb lahti!” kurtis ta isale. “Ma poleks tohtinud lendurit külla kutsuda.”

“Püha taevake! Kas tõesti on kell nii palju?” hüüatas kirikuõpetaja, kui kaminasimsi kell pooltundi lõi. “Pean minema. Arvatavasti jään õhtusöögile hiljaks, kullake. Ärge mind oodake.”

“Ootame küll. Võiksid vähemalt proovida õigeks ajaks jõuda, paps. Su kokkusaamine algab kell kaheksa ja sa pead enne seda midagi sööma.”

“Ma püüan anda endast parima,” lubas kirikuõpetaja, “aga mul on tõesti palju tegemist.” Ta tõusis rutakalt. “Nägemiseni, eskadrillikomandör. Loodetavasti kohtume veel!”

“Tänan teid, härra. Kui teil midagi selle vastu pole, siis hakkan siin tihti käima.”

“Mul on selle üle väga hea meel. Olete alati oodatud.” Kirikuõpetaja pani käe ukselingile, ent pööras uuesti ümber. “Ah soo, Lorna, oleksin peaaegu unustanud, et nägin hommikul Michaelit ja ta palus küsida, kas tohib täna õhtusöögile tulla. Ta tuleb minuga koosviibimisele. Praegu on ta vist haiglas operatsioonil.”

“Oh, issand! Väga hea, et meelde tuletasid. Lihast ja kartulipudrust ei jätku kõigile.” Lorna kattis näo käega ja vajus mõttesse. “Meil peaks vist mune olema. Järelikult söövad naised kooreta keedetud mune.”

“Ärge olge nii murelik,” soovitas Jimmy. “Ja kes on Michael?”

“Michael Davenport,” täpsustas Peke, enne kui vanem õde jõudis midagi öelda. “Ta on meie arst ja Lorna noormees.”

“On või?” kohmas Jimmy pettumust väljendava tooniga.

“Peke, ära ole rumal! Ärge pange teda tähele. Michael on vana perekonnatuttav. Tunnen teda juba aastaid. Lastele meeldib mind lihtsalt narrida, muud ei midagi.”

Äge kaitsepositsioonile asumine üllatas Lornat ennastki. Viivuks tundus talle, et Jimmy pilgus peegeldub kergendus, ent siis hakkas tal säärase mõtte pärast häbi. Ta sai kurjaks ega usaldanud enam võõrast, kes oli nii sujuvalt nende ellu trüginud. Ta vaatas kella.

“On juba hilja,” märkis ta. “Ma ei tahaks teid tagant kiirustada, aga teil on aeg laatsaretti naasta ja minulgi on palju tegemist.”

“Lorna!” Kaksikud vaatasid õde siira kohkumusega.

“Tundub, et minust püütakse vabaneda,” ühmas Jimmy ja tõusis. “Sellepärast püüan lahkuda enne, kui mind välja visatakse.”

“Vabandust,” ütles Lorna. “Ma ei tahtnud ebaviisakas olla, aga mul on tõepoolest palju tegemist. Saage minust aru.” Tema toon oli peaaegu anuv ja ta kartis, et on külalise vastu andestamatult järsk olnud.

“Saan aru,” vastas mees leebelt. “Annan teile andeks, kui saadate mind puuviljaaiani. Tahan teilt üht teenet paluda.”

Lorna oli kahevahel.

“Kas te ei saa seda siin teha?”

Jimmy raputas pead.

“Saatke mind oma valdustest turvaliselt minema. Nägemiseni, kaksikud! Peatse kohtumiseni!”

“Ärge unustage lubatud raamatuid mulle tuua,” tuletas Peter lahkujale meelde.

“Ei unusta. Toon need juba homme.”

“Mis asjad?” muutus Lorna uudishimulikuks.

“Ah, lubasin talle veidi lugemist tuua,” ütles Jimmy sundimatult. “Mul pole raamatuid raske tassida.”

Lorna aimas, et võõras otsib ettekäänet tagasitulekuks, kuid ei öelnud midagi, vaid laskis end vaguralt aeda talutada, soovimata laste kuuldes kärkima hakata.

“Noh?” küsis ta, kui nad olid maja kuuldeulatusest välja jõudnud. “Mis tähtis asi see oli?”

“Ärge olge nii kuri, te hirmutate mu ära.”

“Lollus!”

“See on tõsi. Kui naeratate, siis olete imelisim naine, keda olen elus kohanud. Aga kulmu kortsutades sarnanete mu karmide ja pahurate tuttavatega.”

“Võib-olla on neil selleks põhjust?”

“Teist on kalk seda öelda. Ma ei mõista, miks te mind halvaks inimeseks peate, ehkki te peaaegu ei tunnegi mind. Võin teile kindlalt väita, et mu iseloomu peetakse vägagi heaks!”

Lorna põskedele ilmusid lohukesed. “Küll teie olete alles upsakas!”

“Meeletult. Ja praegu julgen oletada, et tahaksite minuga uuesti kohtuda.”

“Te räägite nii, nagu oleks see ilmselge.”

“See ongi ilmselge,” märkis Jimmy tõsinedes.

Lorna oli üllatunud. “Kuidas nii?”

“Arvasin, et teate seda isegi,” selgitas mees, mispeale neiu tundis, kuidas põsed jälle punaseks muutuvad.

Nad jõudsid värava juurde, mis viis hoovist puuviljaaeda.

“Teie võtted on meie maailmas liiga libedad,” lausus Lorna. “Pidage meeles, et Little Waltoni rahvas on pikaldane, ent kindlameelne.”

“Minagi olen kindlameelne,” kinnitas Jimmy. “Mis kell me homme kohtume?”

“Pole aimugi. Mul on käed tööd täis.”

“Mida te täna õhtul pärast sööki teete?”

“Mitte midagi erilist. Mis siis?”

“Sel juhul võiksime juba täna kokku saada. Jalutan siia ja ajame veidi juttu.”

“Keeldun kategooriliselt!” pahvatas Lorna.

“Mispärast?” ei jätnud Jimmy jonni ja lisas madala ning kütkestava häälega: “Mida te kardate?”

“Esiteks ma ei karda ja teiseks ma ei tea, mida te silmas peate. Ma lihtsalt ei näe meie kohtumisel mõtet.”

“Mõte on olemas, aga te kardate.”

“Ei karda!” nähvas Lorna, söandamata Jimmyle otsa vaadata, sest mees oli tõtt rääkinud. “Ma pean minema,” pomises neiu kiiresti. “Head aega!”

Ta tahtis minema jalutada, kuid mees haaras tal käest.

“Tulge täna õhtul kindlasti,” palus Jimmy. “Ootan tund aega. Kell kümme pean tagasi minema, aga kell üheksa leiate mu siit.”

“Ärge olge naeruväärne,” tõreles Lorna ja püüdis end lahti rabelda.

“Ma püüan teid veenda, et ma pole seda. Kohtumiseni, Lorna! Kell üheksa näeme!”

Jimmy tahtis Lorna käe oma huultele tõsta, kuid neiu ei lasknud sel sündida.

“Ärge raisake asjatult aega,” ühmas ta. “Ma ei tule teiega kohtama!”

Ta ei jäänud mehe vastust ootama, vaid jooksis läbi põõsaste ja puude rägastiku maja poole, kuni jõudis muruplatsini. Järsku taipas ta, et süda taob meeletult, ja mitte üksnes tormamisest, vaid ka mingisugusest veidrast ja enneolematust tundest, ning astus aeglaselt ja rahulikult tuppa.

“Kui tobe!” turtsatas ta valjusti ja pani klaasukse enda järel kinni.