Читать книгу Avatud tiivad - Barbara Cartland - Страница 6

“Räägi mulle temast kõik!”

Beth sööstis tuppa, kus Lorna parajasti kleiti vahetas. Ta viskas kübara ja mantli voodile, istus tooli käetoele ja kõlgutas tolmustes kingades jalgu.

“Kellest?” ei taibanud Lorna.

Ta nööpis parajasti õhtusöögikleiti kinni ega vaevunud lärmakale nooremale õele pilkugi heitma.

“Õhuväemehest loomulikult! Kaksikud rääkisid mulle ainult seda, missuguseid lennukeid ta on juhtinud, aga mina tahan kõike teada. Kas ta oli nägus? Kuidas te tuttavaks saite? Minu ebaõnn, et pidin sel ajal ära olema!”

Lorna lõpetas kleidi kohendamise.

“Kui sa just teadma pead, siis kohtusin temaga puuviljaaias kirsse noppides,” poetas ta vaikselt.

“Lorna! Kas sa tahad öelda, et lihtsalt noppisid ta ära?”

“Ei midagi säärast,” vastas Lorna väärikalt. “Ja ma ei tea, kust sa küll nii labaseid väljendeid oled õppinud.”

“Oh, ära ole selline põrsas, Lorna. Räägi välja, sa ju tead, et olen uudishimust lõhkemas!”

“Miks see sind nii väga huvitab?” küsis Lorna, ehkki teadis vastust.

“Ära ole rumal. See pole huvi. Ma olen lihtsalt elevil!” sädistas Beth. “Võib-olla korraldatakse lähiajal pidu ja me võime ta endaga kaasa kutsuda, ja ta võib ka tenniseväljakule neljandaks tulla. Tead ju küll, et kaksikud ei luba mind väljaku lähedalegi.”

“Ta on haavatud,” lausus Lorna. “Oled vist unustanud, et vastasel juhul poleks teda siin. Ta lonkab ja tal on käsi kaela seotud. Ma ei usu, et temast sportlikus mõttes erilist tolku on.”

“Oi, kui kahju! Aga ma tahan teda sellegipoolest näha. Millal ta jälle meile tuleb?”

“Pole aimugi,” luiskas Lorna ja lohutas end ettekäändega, et teeb seda Bethi huvides.

Beth oli perekonna murelaps. Ta oli kergesti erutuv, lärmakas ja just niisuguses vanuses, mil tüdrukud hakkavad vastassoo esindajate vastu suurt ja liigagi innukat huvi ilmutama.

Viimase kuue kuu jooksul olid neiu kiindumusobjektideks olnud panga kassiir, naaberküla orelimängija ja noor talumees, kes turupäevadel sageli nende majast möödus. Viimane kiindumus oli olnud lühiajaline, sest kaksikud olid välja uurinud, et mehel on naine ja neli last, ning Bethi halastamatult narrima hakanud.

Seepeale oli neiu asunud otsima uut ohvrit, kellele oma tormakas süda kinkida.

Aeg-ajalt käis Lornale tema ohjeldamine üle jõu, ent üldiselt arvestasid vend ja õed Lorna kui vanima õe ning autoriteedi arvamusega. Kaksikud olid rõõmsameelsed ja nii enesekesksed, et muu maailm huvitas neid vähe, kuid Beth oli paras mässaja ja Lorna oli tema tuleviku pärast veidi mures.

Pealegi oli ilmselge, et Bethist sirgub tõeline kaunitar. Juba viieteistkümneaastaselt oli ta silmatorkavalt kütkestav. Bethi juuksed sarnanesid Lorna omadega, kuid neil oli kuldne varjund; neiu silmad olid uskumatult sinised ja tema kahvaturoosa nahk pani vastu tugevamatelegi päikesekiirtele.

Bethi ainuke miinus oli tema lopsakas kehaehitus. Polnud kahtlustki, et tegemist on puberteediaegse rasvakihiga, mis kaob vanuse lisandudes, kuid neiule tegi see palju muret ja sellepärast pidi Lorna hoolikalt jälgima, et väike õde korralikult sööks. Polnud mõtet näljutada end lihtsalt selleks, et viimaks kiusatusele järele anda ja ohjeldamatult maiustusi ning suupisteid õgida. Korralik söömine oli tähtsam kui edevus.

Tõik, et Beth oma vaimustust alati avalikult demonstreeris, aitas Lorna ärevust mingil määral leevendada. Beth ei osanud tundeid varjata ja sellepärast oli terve perekond tema vägitükkidega hästi kursis – tõtt-öelda oli neil tema südamepuistamistest täiesti kõrini. Ent tänu rõõmsameelsusele ja sõbralikule iseloomule oli ta armastusväärne inimene, kelle armumiste pihta ei tihatud väga teravaid kriitikanooli pilduda.

Lorna naeratas heatujuliselt ja andis õele pärastlõunastest sündmustest lühikese ja mugandatud ülevaate.

“Minu arvates on see ääretult põnev,” sädistas Beth. “Täpselt nagu mingisuguse romaani algus. Oi, Lorna, kas sa juba sured igatsusest teda uuesti näha?!”

“Muidugi mitte,” vastas vanem õde, “ja ma ei usu, et ta teist korda meie juurde satub. Arvatavasti juhtus esimenegi kord lihtsalt uudishimust.”

Lorna rääkis näiliselt ükskõikse tooniga, ent pidi möönma, et oleks sügavalt pettunud, kui tema sõnad tõeks osutuvad. Ta ihkas Jimmy Braithi veel kord näha. Ta lausa unistas sellest.

“Ja miks see ei peakski nii olema?” pomises ta endamisi. “Meil käib nii vähe võõraid, et juhuslikust möödujast huvitumine on täiesti loogiline.”

“Huvitav, kas ta on rikas?” küsis Beth unelevalt.

“Ma ei mõtle säärastele asjadele,” nähvas Lorna. “Mine ja säti end õhtusöögiks valmis. Michael tuleb ka.”

“Ma tean. Paps ütles.”

“Millal sa teda nägid? Kas ta on juba tagasi?”

“Jah, ta astus uksest sisse, kui ma ülakorrusele tulin.”

“Äh, miks sa mulle ei öelnud? Ta tuli varem kui tavaliselt ja ma tahaksin temaga millestki rääkida. Mine nüüd sättima.”

Lorna sööstis trepist alla, avas isa kabineti ukse ja leidis ta kirjutuslaua äärest.

“Oled täna varajane, kullake. Ma ei teadnud, et jõuad enne õhtusööki koju.”

“Jah, lõpetasin pisut varem,” vastas isa. Ta pani paberid, mida parajasti uuris, käest ja keeras tooli tütre poole. “Kui hästi sa oled riietatud! Kas meile tuleb külaline?”

“Ainult Michael,” kohmas Lorna, “ja see kleit on üle kahe aasta vana.”

“Kas tõesti? Ma ei teadnudki, et olen seda varem näinud,” jätkas isa hajameelselt. “Loodan, et sa ei hakka lähiajal uusi rõivaid tahtma. Loen siin just arveid.”

“Seda ma kartsingi, kullake, ja sellepärast tulingi sinuga rääkima. Need on sel kuul jälle tublisti kasvanud, kuid sinna pole midagi parata. Bethil oli paari asja tarvis ja kaksikutele on kõik kingad väikeseks jäänud.”

Kirikuõpetaja ohkas.

“Tean-tean, aga katust on samuti vaja parandada ja jalgrattale uus kumm osta, sest Robinson keeldus vana kummi paikamast.”

“Püüan järgmisel kuul kokkuhoidlikum olla,” lubas Lorna, “aga see saab raske olema.”

“Ma tean, kallike, ja mul on kahju, et pead sellepärast pead vaevama. Selle asemel et majapidamisarvestusega tegelda, võiksid vahel puhata.”

“Sa tead väga hästi, et mul pole arvepidamise vastu midagi,” kostis Lorna ja pani käe hoolitsevalt isa õlale. “Raha on üks kohutav nuhtlus!”

“Õigemini selle puudumine,” ohkas kirikuõpetaja uuesti. “Elu kallineb vahetpidamata. Ja muide, Lorna, tahaksin sinuga kaksikutest rääkida.”

“Jah?” Lorna tõmbas sügavalt hinge, sest teadis, mis teda ees ootab.

“Kohtusin pärastlõunal härra Maidstone’iga, kes ütles, et Peteril läheb õppetöös kehvasti. Ta ei tee kodutöid ning peale selle on Peter ja Peke lohakad ega pane tunnis tähele. Tead, Lorna, meil vedas kõvasti, et härra Maidstone soostus kaksikutega tegelema. Ja sellepärast peavad nad iseäranis kõvasti pingutama.”

“Ma tean, paps. Nad on viimasel ajal tõepoolest tüütud olnud ja Peter ei räägi enam muust kui õhuväkke minekust.”

“Ta on ju liiga noor.”

“Jah, aga ta loodab, et ta võetakse vastu, kui end vanemaks luiskab. Hoiatasin, et sa tood ta koju tagasi, kui ta oma vanuse kohta valetab. See on ainuke viis teda ohjeldada.”

“See on ju lauslollus! Ta on alles seitseteist ja peab veel vähemalt aasta ootama. Ja kui ta korralikult õppetööd ei tee, siis ei soorita ta ka piloodieksamit.”

“Ütlesin talle seda,” lausus Lorna, “aga ta tegeleb ikkagi ainult sellega, millest tema arvates kasu on. Nad loevad Peke’iga kõikvõimalikke raamatuid lendamise ja lennukite kohta, kuid ei ilmuta härra Maidstone’i õppeainete vastu vähimatki huvi ja tammuvad edutult paigal.”

“Pean nendega vist ise rääkima,” arvas kirikuõpetaja. “Võib-olla peaksime Peteri kooli saatma. Kahju, et nad ei saanud kooliharidust kätte enne, kui see jamps algas!”

“Jah,” möönis Lorna nukralt, “ajastus on tõepoolest kehv.”

“Oleme alati su tädile lootnud. Mäletan, kuidas ta mulle pärast kaksikute sündimist ütles: “Hakkan mõlemale lapsele ristiemaks ja vastutan nende eest terve elu.

Ta teadis, et ei saa ise kunagi lapsi ja sellepärast oli nende vastu lahke, liigagi lahke. Sinagi peaksid teadma, et Peke’ile ja Peterile on saanud osaks erikohtlemine, mida mul polnud võimalik sulle ega Bethile pakkuda.”

Lorna ohkas.

“Kõik oleks korras, kui tädi Edith poleks itaallasega abiellunud. Huvitav, mis temast Itaalias saab? Inglasena ootavad teda võõrsil kindlasti suured ebamugavused.”

“Ta on seal juba pikka aega elanud,” vastas kirikuõpetaja, “aga kindlasti on tal praegu väga ebamugav ja raske. Tema abikaasa ja sugulased sõdivad ju meie vastu.”

“Onu Leonie on alati sakslasi vihanud. Huvitav, mida tema asjast arvab?”

“Ta on fašistliku partei liige,” kostis isa. “Ta peab olema.”

“Nojah, meid nad igatahes aidata ei saa. Aga sina ära muretse, kullake.” Lorna kummardus isa suudlema ja heitis pilgu kirjutuslaual seisvale kellale. “Õhtusöök on paari minuti pärast valmis. Ei tea, kas Michael on juba siin?”

Ta avas ukse ja kuulis, kuidas kellegi auto maja ette sõidab.

“Siin ta ongi!” hüüdis Lorna ja tõttas eesukse poole, kuid enne, kui ta jõudis selle avada, astus Michael kutsumata sisse. Ta oli lüheldast kasvu ja kiirete, äkiliste liigutustega mees, keda tiivustas iseenda elujõulisus. Tulija sirutas käed Lorna poole. Tema pikad ja tundlikud näpud olid kirurgi elukutseks justkui loodud.

“Anna andeks, et hilinesin, aga ma ei pääsenud varem tulema.”

“Aga sa ei jäänud ju hiljaks.”

“Enda seisukohalt jäin! Lootsin, et saan enne sööki vähemalt pool tundi aias puhata, aga nüüd pean õhtusöögi alla kugistama ja sellele neetud kokkusaamisele ruttama!”

“Kas sa ei võiks minemata jätta?” uuris Lorna kaastundlikult.

“Kahjuks mitte. Peakorterist saadeti keegi, kes tervele meie piirkonnale esmaabipostide, kiirabihaiglate ja jumal teab mille kohta õpetust jagab! Mina ja su isa peame kindlasti kohal viibima.”

“Kui tüütu! Ah, lähme parem elutuppa. Oled väsinud moega.”

“Ma olengi väsinud.” Michael pani käed silmade ette.

“Sa lõhnad tuimastite järele,” märkis Lorna nina kirtsutades. “Kas sul oli keeruline operatsioon?”

“Jah, küllaltki. Aga õnneks kulges see edukalt.”

“Bannisteri laps?” sekkus kirikuõpetaja, kes oli kabinetist väljunud ja astus Michaeli kannul elutuppa.

“Oi, tere, härra! Jah, just see.”

“Ja operatsioon läks hästi? Tubli, Michael! Teadsin, et oled ainuke, kes suudab ta päästa.”

“Tänan teid.” Michael lõi komplimendi peale särama. Viivuks oli väsimus tema näolt pühitud ja ta nägi välja nagu poisike.

Tema viimase aja töökoormus oli üleinimlikult suur nagu paljudel teistelgi arstidel, kuid sellele vaatamata oli ta suutnud vormi säilitada. Enne sõda oli Michael ühe suure Londoni haigla alluvuses töötades patsiente kogunud, kuid siis oli tema isa, Little Waltoni armastatuim tohter juba viiskümmend aastat, rabanduse saanud.

Esialgu oli veel lootust, et vana mehe tervis taastub. Olnuks julm teda mujale viia või märku anda, et tema elutöö on tehtud. Seetõttu oli Michael isa tööposti üle võtnud ja jätkas kohakaaslusega ka haiglas töötamist, käies seal nüüd ainult kaks korda nädalas.

Ent siis algas sõda ja teine kohalik arst oli abiteenistusse läinud. Selle tagajärjel langesid Michaeli õlgadele mitte üksnes üldine arstiabi andmine, vaid ka lähipiirkonna järelravihaiglad ja tuhanded evakueeritud, kes olid ligi kolmekümne miili kaugusel asuvast suurest tööstuslinnast siia toodud.

Kahtlemata oli see hea kogemus, ent ükski inimene ei võinud kõrvalise abita niisugustel tingimustel töötamist jätkata. Michael oli alles kolmekümneaastane, kuid nägi välja vähemalt kaheksa või üheksa aastat vanem.

Kirikuõpetaja lapsed tundsid Michaelit juba hällist saadik ja Lorna oli teda alati kellekski vanema venna taoliseks pidanud, vähemalt alguses. Kuid hiljuti oli tema ja tohtri suhtlemine uuele tasandile jõudnud. Lorna kinnitas endale, et kujutab seda kõike lihtsalt ette, sest Michael polnud muutunud. Ta oli lihtsalt väsinud ja ületöötanud.

Järsku ulatus nende kõrvu gongi hääl. Peter kõmistas seda täie jõuga. Kui kumin hakkas vaibuma, astus tuppa Peke, kes oli hallid flanellpüksid sinise linasest riidest kleidi vastu vahetanud.

“Minnie palus öelda, et söök on valmis.”

“Saime sellest juba aru,” vastas Lorna. “Peter tegi kõrvulukustavat müra.”

“Noh, lähme nüüd,” õhutas kirikuõpetaja. “Me ei tohi hiljaks jääda.”

Kui seltskond söögitoa poole liikus, tuiskas Beth trepist alla nagu tuulispask.

“Ma ei jäänud hiljaks!” hüüdis ta hingeldades, võttis viimased kolm astet korraga ja maandus isa jalgade ette. “Tšau, Michael! Tegin end sulle ilusaks.”

“Näen-näen,” kohmas tohter ja silmitses lõbusalt Bethi lokikesi, mis olid korralikult pealaele kinnitatud. Lorna ei lausunud musta ega valget, aga tal ei jäänud märkamata, et Beth on jälle tema huulepulga kallal käinud ja noorema õe püstisel ninaotsal on paks puudrikiht.

“Edaspidi pean meigivahendid luku taha peitma,” mõtles Lorna, ehkki üks kord varem oli ohjeldamatu Beth end seepeale kilptäidest saadava punase värvaine ja köögist, Minnie seljatagant näpatud jahuga mäkerdanud.

Söögituppa oli kaetud lihtne laud. Kirikuõpetaja nina ees ootas serveerimist imetilluke portsjon kartuliputru ja liha ning teises laua otsas oli kolm hiiglasuurt röstsaiaviilu munaga.

“Lorna, kullake, kas tohin sulle veidi oma osast pakkuda?” küsis isa.

Tütar raputas pead.

“Ei, aitäh, kallike. See on sulle, Michaelile ja Peterile.”

Nende sõnadega ulatas ta tüdrukutele munaga saiu. Peter laskis kõrvallaual seisnud salatikausi ringi käima.

“Hea, et sa paar tundi varem ei tulnud, Michael,” sädistas Beth. “Sind oleks oodanud ebameeldiv üllatus. Neil käis täna pärastlõunal külaline, ehtne külaline.”

“Mis mõttes ehtne külaline?” tahtis Michael teada. “Kas mina polegi ehtne?”

“Muidugi mitte,” põlastas Beth. “Me näeme sind nii tihti, et sinu külaskäik pole midagi erilist. Aga Lorna püüdis täna õhuväelase kinni. Oleksin hirmsasti tahtnud sel ajal kodus olla.”

“Jah, ta oli väga meeldiv noormees,” möönis kirikuõpetaja. “Loodetavasti kohtume temaga uuesti.”

“Kohtutegi,” vastas Peter. “Ta toob mulle homme ühe raamatu. Seal pidi olema kõikidest lennukimarkidest midagi kirjutatud.”

“Juba homme?!” hüüatas Beth. “Oi, Lorna, ja sina ütlesid, et ei tea, millal te uuesti kohtute!”

Lorna punastas tahtmatult ja tundis Michaeli pahakspanevat pilku, ehkki mehel polnud pahandamiseks vähimatki alust.

Lapsed jätkasid vadistamist. Peter üritas vestlust õhuväelastel ja lennukitel hoida ning Beth palus luba koju jääda, juhul kui külaline peaks varahommikul tulema, või teeajaks koolist koju tulla, et teda kindlasti näha. Ainult Michael oli kahtlaselt vaikne.

Alles pärast õhtusööki, kui Lorna ja tohter kahekesi aeda sattusid, pöördus mees tema poole: “Kes on see võõras, kes teid nii elevile on ajanud?”

“Ma ei tea temast midagi peale selle,” vastas Lorna, “et ta peatub laatsaretis. Võib-olla oled sinagi teda näinud.”

“Tõenäoliselt,” kohmas Michael.

“Tema nimi on Braith, eskadrillikomandör Braith.”

“Jah, teda ma tean. Mäletan, et tal oli käsi vigastatud. See pole küll midagi tõsist, aga paranemine võtab aega.”