Читать книгу See on siis armastus. Teine raamat - Барбара Фритти - Страница 4

Emma Callaway kõndis kiiresti mööda tänavat, soovides, et oleks õigeks ajaks isa peole jõudnud, sest siis oleks ta saanud parema parkimiskoha ega peaks kolm kvartalit mäest üles kõmpima. Ööpäev läbi avatud kaupluse ees suitsetavast mehest möödudes tabas Emmat ebameeldiv tunne. Mehe pilk järgnes talle ja ta lisas tempot.

Tavaliselt ei kartnud ta öösiti väljas olla ja kindlasti mitte San Francisco West Portali piirkonnas, aga selles tänavas olid peamiselt poe- ja ärihooned ning kell üheksa pühapäeva õhtul olid need kõik suletud, nii et ta tundis end üksiku ja eraldatuna.

Emma vaatas kähku üle õla. Keegi ei järgnenud talle, aga pime tänav ei leevendanud ebamugavustunnet. Ta keelas endal asju ette kujutada. Ta oli lihtsalt närviline. Viimased nädalad olid tööl olnud keerulised ning ta tahtis vaid lõõgastuda ja veeta mõned tunnid pere keskel, tähistades isa hiljutist ametikõrgendust San Francisco tuletõrjeameti juhi kohale.

Emma oli isa üle väga uhke, aga Jack Callaway viimane saavutus oli lati Emma ja teiste Callaway klanni liikmete jaoks veelgi kõrgemale nihutanud. Latt oli muidugi algusest peale kõrgel olnud. Nende suguvõsa liikmed olid vähemalt neli põlvkonda, praegune kaasa arvatud, tuletõrjujatena töötanud. Tema kolm venda olid tuletõrjujad ja ka Emma oli alustanud tuletõrjujana, aga saanud aasta tagasi süütamiste uurijaks.

Talle meeldis olla uurija, aga samas oli see keeruline töö. Üks asi oli otsustada, kas tulekahju oli tahtlikult süüdatud või mitte, sootuks teine oli leida süüdlane ja ta kohtu ette saata. Ent täna õhtul ta töö peale ei mõtle. Ta tahtis lihtsalt olla koos perekonna ja sõpradega.

Emma avas Brady’se grillbaari ukse, astus sisse ja peatus üllatunult, nähes seal nii palju inimesi. Isa oli mõistagi populaarne, aga praegu tundus, et pool linna oli tema viimast saavutust tähistama tulnud. Pikk mahagonist baarilett jäi tagaseina ja selle ääres seisid inimesed kolmes reas kokteile oodates. Tantsupõrand olid täis joovaid, vestlevaid ja naervaid inimesi ning kõik peasaali lauad olid hõivatud. Emma vaatas paremale ning nägi koridoris inimesi ja nende taga ruumi, kus sai mängida piljardit ja loopida nooli.

„Brady’se baar teenib täna kõvasti,” mõtles Emma naeratades, ehkki neil läks alati hästi. Brady’s oli tuletõrjujate baar. Omaniku Harry Brady poeg Christian oli ka tuletõrjuja ja vahetused lõppesid tihti just siin. Emma nägi kõikjal tuttavaid nägusid. Ta oli kohalik tüdruk ja Brady’s oli kohalik baar – selline koht, kus kõik teadsid kõikide nimesid.

Uks tema taga avanes ja külm novembrikuine õhk pani selja kihelema. Emma heitis pilgu üle õla ja külmus muutus kiiresti kuumuseks, kui ta kohtas San Francisco politseijaoskonna uurija Max Harrisoni roheliste silmade pingelist ja läbitungivat pilku.

Max oli kolm kuud tagasi Los Angelesest siia üle tulnud ja sestsaadik olid nende teed liiga tihti kohtunud. Emma meelest oli Max ülbe, võimukas uurija, kelle arusaam informatsiooni jagamisest oli selline, et Emma räägib talle kõigest ja tema Emmale mitte millestki.

Kuigi Emmale Maxi suhtumine ei meeldinud, nautis ta siiski mehe kulunud teksades, heledas kootud särgis ja pruunis nahktagis keha. Mees oli pikk ja sportliku ahvatleva kehaga, helepruunide kullaselt sätendavate juuste ja liiga seksika suuga. Ent Emma teadis, et see mees ei tõota head, ja praegu polnud tal vaja sekeldusi meestega. Ta oli mõni kuu tagasi lõpetanud tõsise suhte ega tahtnud uut alustada, eriti veel sellise mehega, kes tema keha ühe pilguga kuumaks suutis kütta.

„Mida sina siin teed?” küsis Emma järsult.

Nende kohtumised olid alati pingelised, segu vihast ja külgetõmbest muutis need enamasti kohmetuks ja ebamugavaks. Oli niigi halb, et nad pidid aeg-ajalt koos töötama – Emma ei tahtnud mehega veel ka vabal ajal kokku puutuda.

„Su vend Burke kutsus mind. Me mängime kolmapäevaõhtuti koos korvpalli.”

Loomulikult. Politsei-tuletõrje korvpalliliiga oli tohutult populaarne. Naissoost tuletõrjujana tundis Emma end alati väljajäetuna, kui jutt läks korvpallile. Ta oleks võinud võistelda pesapalli segavõistkonnas, aga korvpall oli meeste ala ja nii neile meeldis.

Telefon pirises ja ta võttis selle kotist välja, lootes, et tegemist pole töökõnega.

Kulmu kortsutades ekraani vaadates sai ta aru, et oleks eelistanud töökõnet. „Kuramus,” pomises ta.

„On midagi halvasti?” küsis Max.

Emma pistis telefoni koti välimisse taskusse. „Ei.” Ta oli vaevu seda öelda jõudnud, kui telefon pirises taas.

„Tundub, et on,” sõnas mees, kahtlustav pilk silmis. „Kas sa ei vasta?”

„Ei.”

Telefon pirises taas ja Emma võttis selle välja, et heli maha keerata. Seda tehes nägi ta ekraanil kolme sõnumit. Tõsiselt või? Jon polnud temaga nii palju rääkinud ka siis, kui nad ühes korteris elasid. „Uskumatu,” pobises Emma ja soovis, et oleks suu pidanud, kuna Maxi uudishimulikud silmad vaatasid talle otsa. „Endine kallim,” selgitas ta.

„Ta tahab vist uut võimalust.”

„Mehed tahavad alati seda, mida ei saa.”

Max kallutas pead. „Jaht võib olla ahvatlev.”

„Ma ei oska mänge mängida.”

„Selles ma kahtlen. Olen näinud, kui auahne sa oled.”

„Siis mitte, kui asi puudutab armastust,” tähendas Emma.

Max naeratas ja see tekitas Emma kõhus erutust, muutis peopesad niiskeks ja mööda selgroogu väreles ootusärev judin. Nad seisid teineteisele üsna lähedal, nii et nende vahele jäi vaid paarkümmend sentimeetrit. Piisaks ühest sammust, et panna käed mehe rinnale, nõjatuda lähemale ja kergitada nägu mehe poole.

Stopp!

Emma tõmbas sellistele mõtetele pidurit. Ta ei suudle Max Harrisoni. See oleks mõtlematu ja rumal. Samas oleks see arvatavasti imeline, sest Max nägi välja nagu mees, kes oskab naist suudelda, ent Emma ei kavatsenud seda teooriat praktikas katsetada.

Ta ei tohtinud lasta ihal kainet mõistust tumestada. Nad peavad koos töötama. Nende vahel saab olla vaid professionaalne suhe.

Ta köhatas ja ütles: „Pean isa üles otsima.”

„Kas see pole mitte tema?” Max nookas ruumi keskele.

Inimesed tõmbusid veidi eest ning Emma nägi ruumi keskel laua taga istumas oma vanemaid, vanavanemaid ja vendi-õdesid. Isa oli tähelepanu keskpunktis, mis teda ei üllatanud. Jack Callaway tõmbas alati tähelepanu ja nagu tema iiri esivanemad, nautis ka tema üle kõige ühe hea loo jutustamist ja paari kannutäie õlle joomist.

Nüüdseks halliseguste tumepruunide juuste, teineteisest kaugel asuvate siniste silmade ja kõmiseva naeruga Jack oli karismaatiline ja sarmikas ning sellepärast ta ilmselt oligi karjääriredelil nii hästi edenenud – ta oli sündinud juht. Ta oli ka väga väärikas ja oma tööle pühendunud inimene, mis tegi temast suurepärase eeskuju. Emma oli teda kaua imetlenud mitte ainult isa, vaid ka tuletõrjujana. Ta nägi samasugust lugupidamist laua taga kõigi silmis.

„See on tema,” pomises Emma Maxi poole vaadates. „Te pole veel kohtunud?”

„Ei. Kas see ilus blondiin punases kleidis tema kõrval on su ema?”

„Jah.”

„Sa oled rohkem ema kui isa moodi.”

„Ma olen ema moodi, aga Jack pole ka mu bioloogiline isa, vaid kasuisa.”

Maxi pilgus vilksatas üllatus. „Ma ei teadnud seda. Sul on tema perekonnanimi.”

„See oli väga ammu. Minu ema Lynda abiellus Jackiga, kui ma olin nelja-aastane. Jack lapsendas minu ja mu vanema õe Nicole’i kolm aastat hiljem. Kuna me nägime oma bioloogilist isa harva, said meist Callawayd hea meelega.”

„Nii et sina ja Nicole olete bioloogilised õed. Aga teised õed-vennad? Kes on kelle laps?”

„Burke, Aiden, Drew ja Sean on mu kasuvennad. Nende pärisema suri. Jack oli minu emaga kohtudes lesk. Kui nad abiellusid, sündisid kaksikud Shayla ja Colton. Siin on sinu, minu ja meie lapsi, aga tegelikkuses oleme üks suur õnnelik ja mõnikord ka pöörane perekond.”

„Näen su pilgus uhkust,” märkis mees.

„Ma armastan oma perekonda, ehkki kui sa oled Callaway, siis on sinu peal teatud ootused. Jack ja tema isa on tõsise märgi maha pannud.”

„Minu arvates oled sa võimeline sama palju saavutama.”

Emma kallutas pead ja vaatas meest mõtlikult. „Oli see kompliment, Harrison?”

„Ära sellest üleliia leili mine, Callaway. Kes veel su isa lauas istuvad?”

„Ema kõrval on Jacki vanemad Eleanor ja Patrick, siis mu noorem õde Shayla. Ta on geenius. Alles kakskümmend kolm ja arstiteaduskond peaaegu lõpetatud. Ja viimasena Colton, Shayla kaksikvend. Ta on algaja tuletõrjuja. Ma ei tea, kus ülejäänud õed-vennad on.”

„Nad on vist kõik ülipüüdlikud.”

„Jack ütles meile, et Callawayd sünnivad teenima ja kaitsma, ning enamik mu vendadest-õdedest on seda traditsiooni järginud, sest neli on tuletõrjujad, üks töötab meditsiinialal, üks päästeteenistuses ja üks õpetab. Mu vend Sean on ainuke, kes seda plaani ei järginud. Ta on muusik, vapustav laulja ja laulukirjutaja,” lisas Emma, soovimata, et Max arvaks, et ta pole Seani üle uhke. „Ta ei saanud täna tulla, sest on looderannikul tuuril.”

„Kuidas ta su isaga läbi saab?”

„Pole viga, aga Sean on alati oma teed käinud. See on minu perekond. Räägi nüüd enda omast.”

„Nemad pole kaugeltki nii huvitavad,” vastas mees napilt.

„Las selle üle otsustan mina.”

„Võib-olla mõni teine kord. Kas sa midagi juua tahad? Tundub, et järjekord hõreneb.”

Emma polnud üllatunud, et Max vastamisest kõrvale põikles. Mees polnud kunagi oma eraelust rääkida tahtnud. Emma oli mitu korda tundnud ahvatlust selle kohta uurida, aga oli end tagasi hoidnud. Mida vähem ta mehest teab, seda parem.

„Kui sa baari lähed, too palun mineraalvett,” ütles ta. „Olen sel nädalavahetusel valves.”

„Hästi.”

Kui Max pöördus, oleks üks Emma ammustest sõpradest, Tony Moretti, ta peaaegu pikali jooksnud.

Tony oli kena välimusega kolmekümne kahe aastane Itaalia juurtega mees. Tema ja ta kaksikvend Jarod olid elanud lastena nende lähedal.

„Emma,” ütles Tony ja ajas käed laiali. „Lootsingi, et sa tuled. Otsisin sind täna missal, aga sind polnud.” Emma kallistas teda korraks, teades, et Max polnud läinud baari, nagu oli lubanud. Selle asemel seisis ta sealsamas ja vaatas neid. Emma arutles, miks Tony meest huvitab.

„Ma ei jõudnud täna hommikul kirikusse,” vastas Emma Tony poole pöördudes. „Tööl on palju tegemist.”

„Uskumatu, et keegi pani St. Andrew’si kooli põlema. On sul kahtlusaluseid?”

„Veel mitte, aga ma pole alla andnud.”

„Muide, sa oled mulle kohtamise võlgu,” jätkas Tony. „Mäletad? Ma aitasin sul endise kallima korterist välja kolida ja sa pakkusid, et teed mulle õhtusöögi välja.”

„Mäletan küll. Anna andeks. Mul on olnud palju tegemist.”

„Lepime siis midagi kokku.”

Emma nägi Tony pilgus otsustavust ja imestas, millest see tuli. Ta tundis meest sellest saadik, kui oli kuueaastane, ja ehkki nad olid aastaid samade inimestega suhelnud, polnud nad kahekesi väljas käinud ja Emma polnud kindel, kas tahabki seda teha. Tony meeldis talle, aga mees oli suur flirtija ja Emma ei tahtnud sattuda ebamugavasse olukorda. Nende perekonnad olid sõbrad.

„Ma vaatan homme kalendrist järele ja küllap leiame sobiva päeva,” lubas ta.

„Tore.”

„Mis on tore?” küsis mehehääl.

Emma naeratas Tony vennale Jarodile. Morettid ei olnud identsed kaksikud, ent tumedate juuste ja silmadega olid nad siiski väga sarnased.

„Kas mu vend lööb sulle jälle külge, Emma?” küsis Jarod.

„Me ainult lobiseme,” vastas naine. „Kuidas sul läheb? Kuidas ehituses seis on?”

„Äri edeneb.” Jarod kallutas pea paremale ja silmitses teda mõtlikult. „Ma pole sind vist sestsaadik näinudki, kui sinust süütamiste uurija sai. Kuidas läheb? Kas sa tegeled St. Andrew’si tulekahjuga?”

„Jah.” Emma vaikis. „Pean isa tervitama minema. Pärast räägime, eks?”

„Ära unusta mulle helistada,” hõikas Tony talle järele.

Inimeste vahelt läbi minnes vaatas Emma ruumis ringi. Max oli läinud baari ja naine tundis kergendust, et mees teda enam ei jälgi. Ta ei vajanud oma ellu rohkem pingeid, aga just pingeid Max tekitas iga kord, kui tema lähedusse ilmus. Loodetavasti ei jää mees peole kauaks.

Jooke oodates tundis Max end rahutu ja ärritatuna. Emma Callaway mõjus talle alati nii ja tänane õhtu polnud erand. Tavaliselt suutis ta nendevahelist külgetõmmet ohjes hoida. Tavaliselt oli naine tööriietes või tuletõrjujavormis, heledad juuksed kiivriga kaetud, sale keha paksude vormitute tunkede all, aga täna oli naine tal hinge kinni võtnud oma lühikese türkiissinise kleidi, seksikate paljaste säärte, kõrgete kontsade, ilusa soengu ja tihedate mustade ripsmete alt sätendava sinisilmade pilguga.

Kurat võtaks! Ta poleks pidanud Burke’i kutset vastu võtma. Ent Max oli üksiolemisest tüdinud ja ta tahtis Emmat ka väljaspool tööd näha. Nüüd olid nad teineteist näinud, nüüd, kui pulss oli kiire ja terve keha erutatud, sai ta oma veast aru. Taganeda oli hilja, aga ta võib ära minna. Ta ostab naisele joogi ja läheb siis koju. Emma temast nagunii puudust ei tunne. Tal oli seltsiks suur pere, rääkimata vallalistest meestest baarileti ääres.

Tegelikult oleks lihtsam, kui naisel oleks kallim. Max ei jahtinud teiste meeste naisi, aga Emma oli vallaline ja tema ise ka ning ehkki naine käis talle oma kangekaelsuse ja iseseisvusega närvidele, imetles ta Emmat. Naine oli ilus ja seksikas ning lisaks tugev, julge ja tark.

Max teadis, et peab temast eemale hoidma. Nad ei tohi suhet alustada, sest pidid koos tööd tegema, ja midagi tõsisemat nende vahel olla ei saa, sest Max polnud selline mees. Ainuke võimalus oligi naisest eemale hoida, mis oleks kõvasti lihtsam, kui ta ei tahaks naist nii väga puudutada. Korraks oli talle enne tundunud, et Emma tahab teda suudelda. Arvatavasti kujutas ta seda ette.

Max vaatas läbi ruumi. Emma oli jõudnud isa laua juurde ja kallistas teda. Nende naeratustes oli palju armastust ja mingil põhjusel pitsitas see Maxi südant, tuletades meelde sidet, mis oli temal ammu katkenud.

Baarmen pani tema joogid letile. Max oli segamise eest tänulik. Ta ulatas mehele raha ja suundus siis läbi saaliosa, olles kummaliselt närvis. Ta polnud kunagi vanematega kohtudes normaalselt olla osanud ja ehkki see polnud selline hetk, oli ta ikka pinges.

Emma võttis joogi ettevaatliku naeratusega vastu. „Aitäh.”

„Pole tänu väärt.” Max nägi, et osa Callaway perekonna liikmeid heitis talle uudishimulikke pilke, ja talle tundus, et Emma perekond suhtub naisesse sama kaitsvalt kui naine neisse.

„Ma tutvustan sind,” ütles Emma. „Isa, see on Max Harrison. Ta on San Francisco politseijaoskonna uurija. Minu isa Jack Callaway.”

Jack tõusis, et Maxi kätt suruda. Tema pilk oli vahe ja otsekohene. „Meeldiv kohtuda. Hank Crowley kiidab sind.”

„Mina suhtun kapten Crowleysse ülima lugupidamisega,” vastas Max, imestades samal ajal, miks tema mentor oli Jack Callawayga temast rääkinud. Hank teadis, et Max eelistab püsida tagaplaanil, ja kui oli mõni inimene, kes ei tahtnud tagaplaanile jääda, oli see Jack Callaway.

„Kuidas sa Emmat tunned?” uuris Jack.

„Me töötasime eelmisel kuul koos süütamise ja mõrva uurimisel.”

„Max tuli hiljuti Los Angelesest siia üle,” selgitas Emma. „Aga sa võib-olla tead seda juba, kuna oled kapten Crowleyga rääkinud.” Ta heitis isale kahtlustava pilgu.

„Hank mainis seda. Mis tunne on kodus olla?”

„Kodus?” sekkus Emma Maxi poole vaadates. „Sa oled pärit San Franciscost? Sa ei öelnud mulle.”

„Sa ei küsinud,” vastas Max.

„Kus sa elasid?”

„Noriega Streetil Sunset Districtis.”

„Mul oli kunagi maja Noriega Streetil,” lausus Emma vanaema.

Max vaatas üle laua Eleanor Callawayd. Naisel olid valged juuksed ja sinised silmad, mis tundusid veidi ähmased, peaaegu unistavad, nagu poleks ta täie mõistuse juures.

„Millal sa Noriegal elasid, vanaema?” küsis Emma.

„Ammu,” vastas Eleanor. „Kui su isa käis keskkoolis. See oli väga ilus maja.” Ta pöördus abikaasa poole. „Sa värvisid meie voodi taguse seina siniseks, mäletad?”

„Nagu sinu silmad,” vastas Patrick, vaadates armastavalt oma naist.

Nende vahel oli ilmselgelt tugev side, mõtles Max ja arutles, mis tunne oleks olla armunud ja viiskümmend aastat kellegagi abielus. Ta ei osanud seda ette kujutada.

Eleanor naeratas abikaasale. „Meil oli selles majas nii vahva, suured õhtusöögid, kõik lapsed ümber laua. Ma olin õnnelik.” Ta vaikis ja naeratus kustus. „Aga siis pidime ära minema. Pidime pärast seda väga halba päeva sealt ära minema.”

„Keegi ei taha sellest kuulda,” ütles Patrick, hääletoon järsk ja kindel.

„Kõik saab korda, eks?” küsis Eleanor, abikaasat vaadates mure silmis. „Sa ütlesid, et saab. Sa lubasid.”

„Kõik on korras,” rahustas teda Patrick. „See oli ammu.”

„Mis oli ammu?” küsis Emma.

„Ära aja teda küsimustega rohkem segadusse,” sõnas Patrick ja heitis Emmale karmi pilgu.

Emma palus kohe vabandust. „Anna andeks.”

„Mina olen Patrick Callaway,” ütles tema vanaisa Maxi poole pöördudes. „Ja see on mu abikaasa Eleanor.”

„Väga meeldiv teie mõlemaga kohtuda.” Max arutles, kuidas pääseda olukorrast, mis paistis iga hetkega piinlikumaks muutuvat. Tal polnud aimugi, millest Emma vanaema rääkis, aga vana naise kummalised sõnad olid lauas kõik sõnatuks võtnud.

Eleanor ajas end järsku sirgu, näol hämming, ja osutas sõrmega Maxi peale. „Sa pole Emma kallim. Sa pole Jon.”

„Ei, mina olen Max.”

„Jon meeldib mulle.” Vanaema heitis Emmale pahase ja hämmeldunud pilgu. „Miks sa Joniga pole? Ta toob mulle alati neid klaaskomme.”

„Jon ja mina läksime lahku, vanaema.”

„Aga ta armastas sind ja sina armastasid teda. Te pidite abielluma ja lapsi saama.”

Emma köhatas. „Me otsustasime, et meie suhe pole õige.”

„Kas see mees on su uus kallim?” küsis Eleanor rahulolematult.

„Ei, ta on kolleeg. Me töötame vahel koos. Ei enamat.” Emma paistis tundvat kergendust, kui Burke laua juurde tuli ja jutuajamisele vahele segas. „Burke,” ütles Emma. „Sa oled siin. Ja Max on siin.”

„Näen jah,” vastas Burke Maxi kätt surudes. „Kas sa kohtusid juba kõigiga?”

„Emma tutvustas just mind,” vastas Max.

Emma viitas teistele lauas istujatele. „Minu ema Lynda, õde Shayla, vend Colton.”

Ema ja õde-venda ütlesid tere. Colton paistis olevat rohkem huvitatud sellest, mida ta telefoniekraanilt luges, kui käimasolevast jutuajamisest. Shayla heitis Maxile väga uudishimuliku pilgu. Õnneks ei pidanud Max kellegagi rääkima, sest rühm inimesi tuli Jacki õnnitlema.

Uutele tulijatele ruumi tehes astus Max eemale. Emma samuti.

„Vabanda selle pärast,” ütles naine. „Mu vanaemal on algstaadiumis Alzheimer ja me ei tea kunagi, mida ta öelda võib.”

„Kahju, et ta on haige.”

„Raske on pealt vaadata, kuidas tema tervis halveneb. Kui ma noorem olin, oli ta väga terase mõistusega. Tal ei jäänud midagi märkamata.” Emma kortsutas kulmu. „Ma ei suuda uskuda, et ta mäletas Joni. Jon pole mitu kuud meil käinud.”

„Tundub, et Joni toodud kommid jäid su vanaemale meelde.”

„Mina viisin talle sünnipäevaks komme. Jon võttis lihtsalt au endale.” Emma pilk kandus tagasi vanaemale. „Ma ei tea, mida ta silmas pidas, kui viitas mingile väga halvale päevale. Kui kummaline seda öelda.”

„Su vanaisa paistis teadvat, milles asi. Ta segas kiiresti vanaemale vahele.”

Emma pilk libises küsivana tagasi mehele. „Minu meelest ka. See on teine kord viimaste nädalate jooksul, kui vanaema mainib mingit saladust ja vanaisa muudab teemat. Ma ei kujuta ette, mis saladus see olla saab.”

„Oled sa vanaisalt küsinud?”

„Ei. Minu vanaisalt selliseid asju ei küsita. Tõtt-öelda olen ma teda alati natuke peljanud. Tema on ainuke inimene perekonnas, kes tekitab minus kasulapse tunde.”

See märkus üllatas Maxi. Emma tundus nii enesekindel, nii kindel oma kohas maailmas, aga sel hetkel nägi mees tema silmis ebakindlust ja arutles, kas Emma pidi olema võimekas ja tal pidi olema alati õigus selleks, et tõestada ennast oma perekonnale, kuna ta polnud sünni poolest Callaway. See võis seletada asjaolu, et naine tahtis alati võita, edukas, kõiges parim olla.

„Igatahes,” ütles Emma ja pöördus mehe poole tagasi. „Miks sa ei öelnud, et kasvasid siin, ja ära ütle, et ma ei küsinud. Ma rääkisin sinuga Los Angelesest ja su siiatuleku põhjustest ja sa ei öelnud kordagi, et tuled koju tagasi.”

„Ma ei ole seda linna väga kaua aega oma koduks pidanud. Lahkusin siit kaheksateistkümneaastasena. See oli neliteist aastat tagasi.”

„Kas su pere elab veel siin?”

„Osa pereliikmeid.”

„Miks sa lahkusid ja miks sa tagasi tulid?” küsis Emma vett rüübates.

„Läksin kolledžisse ja tulin tagasi, sest oli aeg.”

„See oli väga ebamäärane vastus, Harrison.”

„Pane siis vihjet tähele ja jäta see teema, Callaway.”

Emma ohkas dramaatiliselt. „Jälle keegi, kel on saladusi. Neid paistab täna palju olevat.”

Mees naeratas. „Ei tea midagi. Su Itaalia poisid tunduvad üsna ausad.”

„Moretti kaksikud? Ma tunnen neid lapsest saadik. Neid ei saa tõsiselt võtta.”

Emma ükskõiksed sõnad tekitasid Maxis palju parema tunde selle suhtes, mille tunnistajaks ta varem oli olnud. „Oled kindel? Esimene tundus olevat sinust sisse võetud.”

„Tony on flirtija. Ta on kõigiga selline.”

„Kui sa nii ütled.”

„Ütlen jah,” sõnas Emma kindlalt. „Aga sina? Sul pole täna kohtamist?”

„Mitte täna.”

„Sulle meeldib olla salapärane, jah?”

„Arvan, et see muudab mu võluvamaks.”

„Võluvamaks? Sa arvad, et oled võluv?” küsis Emma kahtlevalt.

Max muigas tahtmatult tema pahura ilme peale. „Sina ilmselgelt nii ei arva.”

„Täna on esimene kord, kui ma näen sind naeratamas. Võib-olla on sinus siiski peidus midagi enamat, kui ma arvasin.”

„Võib-olla.”

Emma vaatas talle otsa ja ütles siis: „Noh, mul pole salapärasteks meesteks aega. Mul on hetkel niigi tegemist.”

Max oleks pidanud selle vastuse üle kergendust tundma, aga oli hoopis kummaliselt pettunud.

„Ma pean inimestega suhtlema,” sõnas naine.

„Jah,” vastas Max klaasi tühjendades. „Mina pean minema.”

„Juba?”

„Pean vara tõusma. Ilusat õhtut.”

„Sulle ka.”

Max pani tühja klaasi lauale ja läks kiiresti läbi rahvast täis baari. Kui ta väljas seisatas, nägi ta üllatunult mingit meest baari aknast sisse vahtimas. Mehel olid jalas teksad ja seljas lohvakas dressipluus, mille kapuuts oli pähe tõmmatud. Mees nõksatas, taibates, et Max vaatab teda. Ta pöördus kohe ja sammus eemale.

Maxi tabas ebamugav tunne. Tema auto oli teisel pool, aga miski sundis teda mehele järgnema. Mees lisas tänavanurgale jõudes tempot. Max tegi sama, aga kui ta ümber nurga jõudis, oli mees kadunud.

Max seisatas, pahane, et oli mehe käest lasknud, ehkki ei teadnud täpselt, miks ta teda taga ajas, ent ta oli kaua aega oma sisetunnet usaldanud ja enamasti see ei eksinud. Võib-olla seekord eksis. Ta oli närviline. Tema elu pidi lähiajal palju muutuma ja ta ei teadnud, kas on selleks valmis.

Ta pöördus ja läks tuldud teed tagasi. Auto juurde jõudes helises telefon. Ta võttis telefoni välja ja nägi ema numbrit. Kõhulihased tõmblesid.

„Ema? Mis on?”

„Tahtsin kontrollida, kas sa võtad mu homme kell kaheksa peale,” ütles ema.

„Ma ju lubasin,” vastas Max.

„Ära hiljaks jää. Su vend on seda päeva kaua oodanud.”

„Ma ei jää hiljaks,” lubas Max. Ta torkas telefoni tagasi taskusse, avas autoukse, istus rooli taha ja süda põksus veidi kiiremini, kui ta mõtles järgmisele hommikule – pea sajakilomeetrisele sõidule põhja poole vanglasse, kust ta saab kätte oma venna.