Читать книгу See on siis armastus. Teine raamat - Барбара Фритти - Страница 5

Hädakõne tuli esmaspäeva hommikul kell kolm, kolm tundi pärast Callawayde peo lõppu. Emma oli maganud, nähes und endisest kallimast Jonist, ebameeldivast inspektor Harrisonist ja oma vanaemast, kui mobiiltelefoni helin ta üles ajas.

Mõistus ei tahtnud seda halba uudist kohe vastu võtta. See polnud tavaline tulekahju, vaid tulekahju Brady’se grillbaaris ja esimesed kohalejõudnud tuletõrjujad olid otsustanud, et tegemist võib olla süütamisega.

Emma ajas riided selga ja sõitis tagasi baari juurde. Ta pidi parkima kvartali kaugusele, kuna tänavat ummistasid tuletõrje- ja politseiautod. Lähemale minnes nägi ta leeke läbi katuse ja katkiste akende paiskumas. Kõhus keeras. Soe, mõnus baar, kus ta oli nii palju kordi käinud, oli üleni leekides. Tundus irooniline, et tuletõrjujate jaoks nii tähtis paik nüüd maha põles. Mõni tund tagasi olid kümned tuletõrjujad siin tema isa ametikõrgendust tähistanud. Nüüd võitlesid kümned tuletõrjujad leekidega.

Milleks? Kas keegi oli tahtnud maha põletada just selle koha, kus tuletõrjujad koos käisid?

Sündmuspaigale lähemale jõudes tiirles Emmal peas kümneid küsimusi. Ta vaatas ringi lootuses leida kedagi, kes siia ei sobi, tundub tuld vaadates liiga uudishimulik või rõõmus. Süütajad jäid tihti oma kätetööd imetlema. See käis asja juurde. Mõned teatasid ise tulekahjust, et saaksid vaadata, kuidas tuletõrjeautod mööda tänavat kohale kihutavad ja kohkunud elanikud kodudest välja jooksevad.

Õnneks olid selles piirkonnas ärihooned, sekka mõned üksikud teise ja kolmanda korruse korterid, nii et inimeste pärast nad eriti muretsema ei pidanud. Tänaval seisis kümmekond pidžaamades ja hommikumantlites inimest. Kõrvalasuvad hooned olid ilmselgelt evakueeritud. San Franciscos oli tulega võitlemine alati keeruline, sest paljudel majadel olid ühised seinad. Tuli võis levida tervele kvartalile, kui sellele õigel ajal piiri ei suudetud panna.

Kohe, kui Emma kohale jõudis, astus ta komandör Grant Holmesi juurde, kelle alluvuses ta oli tuletõrjujana töötanud.

Mees noogutas napilt. „Callaway. Sa jõudsid kiiresti.”

„Ma ei suutnud uskuda, et tegemist on Brady’sega. Me tähistasime siin äsja isa ametikõrgendust.”

„Tundub, et nüüd siin tükk aega pidu pidada ei saa.”

„Kuidas see alguse sai?”

„Leidsime ees- ja tagaukse juurest kütusekanistreid. Tagumine katuseosa varises kokku varsti pärast seda, kui esimesed mehed teatasid hukkunud naisterahvast. Me pole teda veel välja tuua saanud.”

Emma kõhus keeras. Ta tundis mitmeid Brady’se ettekandjaid. „Kas te teate, kellega on tegu?”

„Ei.”

„Kas omanikuga on ühendust võetud?” küsis Emma ja otsis pilguga Harry Bradyt.

„Ta oli siin koos poja Christianiga, aga Harryl tekkisid rinnus valud ja parameedikud viisid ta haiglasse.”

Emma oli seda kuuldes kurb. „Loodan, et see polnud midagi hullu. See baar on tema elu.”

„Loodame, et ta polnud see, kes selle maha põletas,” sõnas Holmes küüniliselt.

Emma ei uskunud, et Harry hävitaks oma sissetulekuallika, aga omanikuna on ta küsitletavate nimekirjas esimene.

Grant eemaldus, et vestelda ühe meeskonna ülemaga, ja Emma nägi Maxi enda poole tulemas. Mees kandis samu riideid, mida õhtul, aga juuksed olid sassis ja lõuga kattis habemetüügas. Kui see üldse võimalik oli, siis nägi ta veel seksikam välja.

„Mida sa tead?” küsis mees järsult.

„Suurt mitte midagi. Tundub, et keegi naine on hukkunud. Sellepärast sa ilmselt siin oledki. Nad pole saanud surnukeha veel välja tuua.” Emma vaatas hoonet. „Mul on tunne, et näen und. Olime siin ju alles mõni tund tagasi. Kõigil oli lõbus. Nüüd see möllav tuli...”

„Huvitav iroonia,” nentis Max. „Tuletõrjujate baar põleb maha.”

Ta kahtlustas sama, mida Emma, et keegi oli tahtnud tuletõrjujatele sellega mingi sõnumi edastada. „See võib olla kokkusattumus,” tundis Emma vajadust öelda. „Aga ma leian selle, kes baari süütas. See siin pole ainult töö, sest seda võtan ma ka isikliku rünnakuna.”

Max kallutas pead ja vaatas teda mõtlikult.

„Mis on?” küsis Emma.

„Mõtlen, et ka eelmised kaks tulekahjut olid sinu jaoks isiklikud – keskkool ja St. Andrew’si algkool.”

„Ma kasvasin siin kandis ja kõik kolm tulekahjut on toimunud kogukonnale tähtsates hoonetes, aga see ei tähenda, et need on minu jaoks isiklikud. Asi on lihtsalt asukohas. Süütajad tegutsevad tihti kodu lähedal. Nad saavad kaifi sellest, et nemad teavad midagi, mida teised ei tea.”

„Loogiline, aga pead tunnistama, et sa oled ühine tegur.”

„Paljudel inimestel on see ühine. Tuhanded lapsed on käinud viimasel kahekümnel aastal St. Andrew’sis ja keskkoolis.” Emma vaikis. „Muide, kas õde Margareti on õnnestunud leida?”

Margaret Flannery oli üks St. Andrews’is õpetavaid nunnasid, kes oli kadunud veidi rohkem kui nädal tagasi vahetult enne seda, kui tulekahju kaks klassiruumi hävitas. Õde Margaret oli kümme aastat varem õpetanud ka keskkoolis ja see asjaolu oli andnud Maxile põhjust teda süütamistes kahtlustada. Ent Emma ei uskunud hetkekski, et õde Margaret oli süütaja.

„Paraku mitte,” vastas Max. „Kuidas su juurdlus edeneb?”

Emma poleks tahtnud tunnistada, et ta polnud edusamme teinud, sest koolisüütamisel tunnistajaid polnud ja asitõendeid samuti mitte. Tema juurdlus tammus paigal. „Ei midagi uut. Pean keskenduma sellele tulekahjule. Vestlen naabritega.”

„Ma tulen kaasa,” sõnas mees.

„Kui sa just pead,” tähendas Emma tujutult.

Tema sõnade peale kerkis mehe suule muie. „Ma võin abiks olla, Callaway.”

„Sa võid ka jalgu jääda,” vastas Emma.

„Sina ka, aga ära unusta, et me oleme samal poolel.”

Millegipärast ei tundunud kunagi sedamoodi. Enamasti nad vaidlesid ja kahtlesid teineteise töö tulemustes. Nad pidid leidma mingi võimaluse koos tõhusamalt tööd teha, aga seni polnud Emmal see õnnestunud.

Ühte kohta kogunenud inimestega vestlemine ei võtnud kaua aega. Nad olid ehmunud ja muretsesid oma korterite pärast. Keegi polnud midagi näinud. Kõik ütlesid, et neid äratasid tuletõrjujad või politseinikud, kes käskisid neil majast välja minna. Kui nad välja said, möllasid leegid hooga.

Emma pani kirja nimed, aadressid ja telefoninumbrid. Pärast esimesi küsimusi oli Max kuhugi kadunud ja Emma arutles nüüd, kuhu mees minna võis. Tavaliselt meeldis talle olla sündmuste keskel.

Kui Emma küsitlemise lõpetas, nägi ta Maxi teisel pool teed kahe maja vahelisest tänavast väljumas. Ta läks mehe juurde. „Kus sa käisid?” küsis ta kahtlustavalt.

„Vaatasin ringi.”

„Mida sa vaatasid?”

Mees kehitas õlgu. „Ei usu, et see midagi olulist on,” pomises ta.

„Räägi.”

„Kui ma su isa peolt eile lahkusin, nägin Brady’se ees ühte meest. Ta vaatas aknast sisse ja võpatas, kui ma välja tulin, nagu oleks pahateoga vahele jäänud. Ta jooksis minema enne, kui ma teda korralikult näha sain. Umbes kahe-kolmkümnene, kandis teksaseid ja halli dressipluusi, kapuuts oli peas.”

Emma ei uskunud, et Max oleks meest maininud, kui ei peaks teda võimalikuks kahtlusaluseks. Talle ei meeldinud, et Max nende juhtumeid üle võttis, aga mehe sisetundest pidas ta ometi lugu.

„See on ohver,” sõnas Max ja läks kiiresti üle tänava, kui kaks tuletõrjujat surnukeha välja tõid. Nad panid naise kanderaamile.

Emma astus Maxi kõrvale, et vaadata. Naise näojooned olid ehmatavalt tuttavad. Ta ahmis õhku ja pani käe suule, sest järsku tabas teda iiveldustunne. „See on õde Margaret,” ütles ta.

Maxi silmad läksid suureks. „Raisk!”

Emmal oli väga raske vaadata selle naise elutut keha, kes oli olnud tema õpetaja, aga ta sundis end seda tegema. Iga pisiasi oli tähtis.

Õde Margaretil olid väga lühikesed valged hõredad juuksed. Tema nägu polnud põlenud, aga nahk oli väga valge ja kergelt sinakas. Tal olid jalas laiad mustad püksid, mis rippusid räbaldunult põlenud, villis jalgade ümber. Valge nööpidega särk oli suitsust ja nõest must. Pikad varrukad olid põlenud ning kätel ja sõrmedel oli luude peal vaid natukene liha.

Emma pidi võitlema kurku kerkiva oksetundega. Ta nägi põlenguohvreid tihti, aga polnud sellega ikka harjunud.

„Tema käed on põlenud,” nentis Max, silmitsedes samuti hoolega surnukeha.

Emma tahtis öelda, et õde Margaret ei võinud kuidagi tulekahjut süüdata, aga ei saanud. Kas see naine oli salaja tulest võlutud olnud? Kas ta oli langenud iseenda kätetöö ohvriks?

Noa ega mingi muu relva silmaga nähtavaid haavu ei paistnud. Kas õde Margaret suri vingumürgitusse või juhtus midagi muud?

„Kohtuarst peaks oskama rohkem öelda,” sõnas Max ja andis parameedikutele käega märku surnukeha ära viia.

„Ma ei suuda seda uskuda,” pomises Emma, kui parameedikud surnukeha kiirabiautosse tõstsid. Ta mõtles juhtlõngadele, mida nad olid suutnud koguda. „See, kes süütas tulekahju, tappis ka õde Margareti.”

„See on üks teooria.”

„Ära ürita teha õde Margaretist kurjategijat,” sõnas Emma teravalt, elades viha ja valu Maxi peal välja. „Ta ei teinud seda.”

„Ma ei välista midagi. Võib-olla peaksid sina samamoodi suhtuma, laskmata isiklikel tunnetel oma otsustusvõimet mõjutada.”

„Minu otsustusvõimel pole midagi viga,” nähvas Emma. „Sina tee oma tööd ja mina teen oma.”

„Me peame koos töötama.”

„Täna öösel mitte. Sina ei tohi hoonesse siseneda enne, kui tuli on kustutatud, aga mina võin minna kohe.”

„Emma, oota,” ütles mees, kui Emma lahkuma pöördus.

„Mis on?”

Mehe suu tõmbus kitsaks kriipsuks. „Ole ettevaatlik.”

Emma ei osanud selle peale midagi kosta, sest talle jäi mulje, nagu muretseks mees tema pärast.

„Olen alati ettevaatlik,” vastas ta ja eemaldus. Emma tundis kergendust, kui rühma komandör andis talle loa hoonesse siseneda. Õde Margareti surm oli panuseid tõstnud ja ta tahtis leida kaabaka, kes oli tapnud tema lemmikõpetaja ja pannud põlema Brady’se baari.

Max vaatas, kuidas Emma sisenes ikka veel põlevasse hoonesse. Ta imetles tahtmatult naise julgust. Tulekahju oli kontrolli alla saadud, aga mitte kustutatud ja osa katust oli juba sisse varisenud, ent naise sammus polnud mingit kõhklust. Tal oli kindel eesmärk. Max soovis, et oleks saanud naisega koos majja minna, aga ta pidi ootama ja ta vihkas ootamist. Ta vihkas ka asjaolu, et Emma saab esimesena kuriteopaika uurida, ent naine tundis oma tööd ja tema eesmärk oli säilitada võimalikult palju asitõendeid. Loodetavasti viivad need asitõendid neid mõlemaid õigesse suunda.

Max vaatas kella ja nägi, et kell on pool viis hommikul. Hetkel polnud tal siin midagi teha. Ta ootab, kuni kohtuarst on ametlikult surnukeha tuvastanud, ja teavitab alles siis õde Margareti sugulasi. See ei juhtu enne homset. Ta ei pääse ka niipea Brady’sesse. Mõistlik oleks koju minna ja mõni tund magada. Teda ootas tähtis päev ja ta polnud selleks kaugeltki valmis.

Oma korterisse jõudnud, vajus Max voodisse. Paraku ei lasknud erutus tal uinuda. Alati, kui ta sai uue juhtumi, tabas teda adrenaliinisööst, ja õde Margareti surm oli tekitanud hulga küsimusi. Ta oli esialgu selle juhtumi vastu võtnud teenena oma mentorile kapten Hank Crowleyle. Hank oli tundnud õde Margareti aastaid ega tahtnud, et see juhtum vajuks kusagile kadunud isikute otsimisega tegeleva ja niigi tööga koormatud üksuse kaustade vahele, ning oli palunud Maxil asja uurida.

Max oli vestelnud nunna sõprade ja sugulastega pärast õde Margareti kadumist korduvalt ning oli lootnud teistsugust lahendust. Nüüd, kui kõige halvem oli juhtunud, jätkub juurdlus uues suunas. Loodetavasti leiavad nad DNA-d või mingeid vihjeid nunna mõrtsukale, kui ta ikka tapeti.

Ehkki Max sai aru, miks Emma nii kindlalt oma endist õpetajat kaitseb, ei saanud ta jätta tähelepanuta asjaolu, et nunn oli kadunud vahetult enne tulekahjut oma töökohas ja tema surnukeha leiti järgmise kahtlase tulekahju kohast. Kui ta polnud süütaja, oli ta süüdlasega kuidagi lähedalt seotud. Max pidi välja mõtlema, kuidas.

Kui ta oli kolm tundi voodis vähernud, käis ta duši all, jõi kohvi ja sõitis ema juurde. Ta jõudis kohale täpselt kell kaheksa, nagu lubatud. Välisuks oli lahti ja kohe, kui auto peatus, tuli ema majast välja ja lukustas enda järel ukse. Ema kibeles teele asuma, Max ei olnud kaugeltki sama innukas.

Kui ema trepist alla tuli, märkas Max tahtmatult, et ema pole kaua aega olnud nii tarmukas ja talitsetud. Ta oli lasknud teha pruunidesse juustesse heledaid triipe ning vahetanud tavapärased teksad ja dressipluusi mustade pükste ja halli jaki vastu. Autosse istudes oli ema pruunides silmades säde, mis lasi tal paista noorem kui viiskümmend kuus. Susan Harrison oli saanud kusagilt juurde optimismi ja energiat. Max tundis ta vaevu ära, kuna viimased kakskümmend aastat oli ema olnud väsinud, nutune ja depressioonis.

„Ma ei arvanud, et see päev kätte jõuab,” ütles ema turvavööd peale tõmmates. „Tundub, nagu oleks see olnud igavik.”

„See oleks võinudki olla igavik,” mõtles Max käiku sisse lükates, ent tema venna õnneks oli mõrvasüüdistus muudetud tapmissüüdistuseks.

„Ostsin su venna lemmiktoiduaineid,” jätkas ema. „Õhtusöögiks on rostbiif, kartulipuder ja köögiviljad, magustoiduks õunakook ja jäätis. Ma pole niimoodi ammu süüa teinud. Kummaline oli minna poodi ja osta asju rohkem kui ühele inimesele.”

„Olen kindel, et Spencerile maitseb kõik, mida sa lauale paned.”

„Sina tuled ka,” ütles ema.

„Ma ei tea, kas saan.”

Ema heitis talle morni pilgu. „Ära ole tobe, Max. See on esimene õhtu väga pika aja jooksul, kui me saame perekonnana õhtust süüa. Muidugi sa tuled. Meil on palju rääkida.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Loodan, et Spenceril on kõik hästi. Ma ei taha mõeldagi, mida ta selles hirmsas kohas on pidanud üle elama. Loodan, et vangla pole teda püsivalt muutnud.”

Max lootis sama, aga kahtles selles.

„Soovin, et oleksime juba kohal,” lausus ema. „Tahaksin oma poja juba koju tuua.”

Max ei vastanud, teades, et ema mõtleb ainult õnnelikule perekondlikule taasühinemisele. Vanem vend oli alati olnud ema lemmik. Spencer oli olnud kaksteist, kui nende isa jalga lasi, ja ema oli vanemast pojast perekonnapea teinud. Max polnud kaheksa-aastasena suutnud ema vajalikul määral toetada, aga Spencer oli seda teinud.

Max oli oma vanemat venda imetlenud. Hiljem, täiskasvanuna, mõistis ta, et tema iidolil oli puudusi, aga vaevalt ema sellest kunagi aru sai. Tema nägi Spenceris ainult head.

„Sa ei räägi suurt midagi, Max.” Ema heitis talle hoiatava pilgu. „Ma ei taha, et miski seda päeva rikuks, nii et kui sul on midagi negatiivset öelda, ütle see kohe välja, enne, kui me Spenceri peale võtame.”

„Mul pole midagi negatiivset öelda.”

„Tore. Tean, et meie kõigi omavahelised suhted on olnud keerulised ja kohmetud, aga me oleme perekond ja me oleme taas koos ja muu ei loe.”

„Sul on õigus.” Max lootis, et Spencer suudab vihast lahti lasta ja eluga edasi minna.