Читать книгу Armastuse tähtsus - Барбара Картленд - Страница 5

„Lähme, tädi Edith,” sosistas Luella Ridgeway, kui nad lifti sisenesid, samal ajal jälgides, kuidas hotelliteener nende kohvritega maadles. „Me peame kiirustama.”

Hotelliteener kohendas ähkides kaenlas olevat kohvrit mugavamasse asendisse. Ta ei suutnud mõista, kuhu inglise daamid sellisel varajasel kellaajal kiirustasid.

„Luella,” lausus krahvinna Ridgeway end neiu kõrvale lifti pressides. „Kas sa padja alt oma ööriided võtsid ära? Ma loodan, et sa seda kena siidöösärki maha ei unustanud.”

„See on pruunis kohvris,” vastas Luella ohates, kui lift aeglaselt allapoole liikuma hakkas.

Liftiuste avanedes sisenesid nad õõvastavalt vaiksesse vestibüüli. Nad nägid vaid ööportjeed ja ühte registraatorit.

Krahvinna kõndis enesekindlalt leti juurde ja küsis selges prantsuse keeles arvet.

„Te lahkute, madam krahvinna?” uuris registraator.

„Jah, ja ma oleksin teile väga tänulik, kui te ei avaldaks kellelegi infot meie siinviibimise ega ka meie sihtkoha kohta. Me soovime reisida salaja.”

„Bien sûr¹, madam krahvinna,” vastas registraator arvet ulatades.

Krahvinna uuris hetkeks paberit läbi silmade ette tõstetud lornjeti ja võttis seejärel käekotist välja mitu suure väärtusega rahatähte. Luella seisis närviliselt tema selja taga, uurides ümbrust hirmunud pilgul.

„Tädi, ma väga loodan, et see kohutav mees hotelli uksest sisse ei astu,” lausus ta pelglikult.

„Ära muretse,” vastas krahvinna. „Ma kuulsin, kuidas ta mõni tund tagasi hilisemaks ajaks endale kasiino ette tõlla tellis – ta on veel tükk aega hõivatud. Ta mängib, kuni kapital otsas.”

„Ma väga loodan,” pomises Luella käega kübara alt valla pääsenud heledat juuksesalku tagasi lükates. Ta kahvatusiniste pärani silmade pupillid olid hirmust laienenud. Armsa südamekujulise näoga neiu alahuul võbeles ja kogu tema õbluke olek tekitas tunde, nagu ta oleks ebamaine olend, kelle jumalad ise on maa peale saatnud.

Just tema ebaharilik välimus oligi talle häda kaela toonud. Alates hetkest, mil ta Frank Connollyt ühes Monte Carlo hotellis kohtas, oli raske mehest lahti saada.

„Nende majanduslikes raskustes närukaeltega on alati sama lugu,” oli tädi öelnud, kui Luella talle kurtis, et on väsinud mehe pidevast soovimatust tähelepanust. „Ta vaatab sind ja kuigi soovib meeletult omada ka sinu ilu, näeb ta sinus vaid varandust, mis teda avalikust häbist päästaks. Ta peab teadma, et sa oled suurte rikkuste pärija, rääkimata veel minu Šotimaa valdustest, mille sa minu lahkudes endale saad.”

„Oi, tädi, ära seda mitte mainigi! Mind ei huvita su raha mitte üks raas, kuigi pean tunnistama, et armastan su lossi väga.”

„Ja ühel päeval saab see sinu omaks,” oli krahvinna talle vastanud.

Ja nüüd, kuu aega hiljem, olid nad sunnitud hotellist hotelli põgenema, Frank Connolly lakkamatult nende kannul.

Lõpuks, pärast kohutavat nädalat Pariisis, mil mees lubas endalt elu võtta, kui Luella ei nõustu temaga kohe abielluma, otsustasid nad Inglismaale suunduda ja naasta Šoti valdustesse Perthshire’is.

Tädi Edith võttis käekoti kaenlasse ja järgnes hotelliteenrile väljas ootava tõlla suunas, nii et ööportjee ruttas neile ust avama.

„Bon voyage², madam krahvinna, preili Ridgeway,” lausus mees kummardades. „Kas külastate meid peagi uuesti?”

„Tõenäoliselt mitte,” vastas krahvinna kõrgilt. Seejärel pöördus kutsari poole ja lausus kiirustades: „Depechez-vous, monsieur. La Gare Saint Lazare, s’il vous plait.³”

Kui mõlemad naised ja nende pagas turvaliselt tõllas olid, sööstis sõiduk ettepoole ja Luella ohkas kergendatult.

Ta teadis, et tädil on õigus. Frank Connolly istub mängulauas varaste hommikutundideni ja selleks ajaks sõidavad nad juba Doveri sadamasse suunduvas rongis.

Mööda Pariisi tänavaid kihutades nõjatus Luella vastu istme seljatuge ja mõtles Šotimaast.

Sellest oli juba terve aasta, kui ta viimati Briti pinnal astus, ja ta ootas pikisilmi sinna naasmist.

„Doveris me pikalt ei viibi,” ütles tädi Edith jaama jõudes. „Ma tean ühte diskreetset hotelli Hastingis, kus saame rahulikult enne edelasse suundumist peatuda.”

„Edelasse!” hüüatas Luella. „Kas me ei lähegi Londonist edasi Invernessi rongiga? Ma nii ootasin poodide ja vaatamisväärsuste külastamist.”

„Ei,” kinnitas krahvinna vaikselt oma sõnu. „London on esimene koht, kust Connolly meid otsima hakkab. Me kavaldame ta üle, põigates kõigepealt Cornwalli ja sealt hakkame põhja poole liikuma alles siis, kui olen veendunud, et õhk on puhas.”

„Miks just Cornwall, tädi?”

„Üks mu väga hea sõber, keda ma pole juba aastaid näinud, elab Bude’i lähistel. Ma kirjutasin juba talle, et oleme tulemas. Frank Connolly taolist meest on raske maha raputada – nagu meeleheitel mehi ikka. Ma ei saa rahu enne, kui oleme laevas ja ma olen veendunud, et teda pardal pole.”

Jaama saabudes avas kutsar neile ukse ja Luella nägi pagasikäruga portjeed nende poole kiirustamas.

„Jah, mida rutem me Calais’sse jõuame, seda parem,” nõustus Luella kärule järgnedes. „Ma loodan südamest, et oleme Frank Connolly lõplikult maha raputanud.”

„Hea küll, Kennington, näidake kaarte.”

Punaste juuste ja kenasti pöetud vuntsidega mees tõmbas sigarist tugeva mahvi, hoides kaarte näo lähedal, nii et suits nende tagant lae poole kerkis. Tema vastas istuv David, vikont Kennington, ohkas ja viskas kaardid lauale.

„Seitsmete paar,” lausus ta põlglikult, kui kaasmängija laua keskel olevat müntide ja rahatähtede hunnikut enda poole tõmbas. „Mina olen väljas, vanapoiss.”

„Mida, te lõpetate?”

„Kahjuks küll, Chalmers,” ohkas vikont Kennington end toolil sirgu ajades. Ta silus käega tumedaid tihedaid juukseid ja sirutas oma pikad lihaselised käed välja.

Kohendamata lõdvalt kaelas olevat lipsu, kogus ta väikese mündihunniku kokku. Seejärel tõusis ta püsti ja haaras toolileenilt oma kuue.

„Järgmisel korral on teil ehk rohkem õnne,” lausus lord Chalmers.

„Viimasel ajal on hakanud mu huvi kaardimängu vastu kustuma,” vastas vikont väsinult.

„Rumalus, mu sõber. Teil on viimasel ajal lihtsalt viltu vedanud. Proovige järgmisel korral uuesti.”

Vikont naeratas mõrult ja kohendas kaelasidet. Kell oli kaks öösel ja ta oli väsinud. Loodetavasti pole ta kutsar Hannoveri väljakul tukkuma jäänud.

„Hüvasti siis, Kennington. Kas ma teid järgmisel nädalal Reformi klubis näen? Straffordidel on üht-teist tähistada – nende poeg ja pärija võtab naise.”

„Eks näis. Head ööd, Chalmers.”

„Head ööd, Kennington, ja ärge meid alt vedage! Strafford on kindlasti väga pettunud, kui te kohale ei ilmu.”

Vikont naeratas mehele läbi sigarisuitsu ja pani kuue nööbid kinni. Seejärel suundus ta väljapääsu poole nõtkel sammul, mis andis tunnistust nooruses harrastatud spordist.

Cambridge’is oli ta olnud nii ragbimeeskonna staar kui ka sõudmistšempion.

Kuid need ajad olid möödas, nagu ka tema huvi arhitektuuri vastu, mille pärast ta ülikooli astunud oli.

Paljud tema juhendajad olid lootnud, et temast saab kuulus arhitekt, kuid alates Londonisse naasmisest oli ta vaid mängupõrgutes ja pealinna erinevates džentelmenide klubides aega surnuks löönud.

Seltskonnahooaja algusega kaasnes palju huvitavamaid tegevusi – ja siis veel Gaiety teatri ilusad ning vallalised naised.

Oma isa suureks pettumuseks ei ilmutanud vikont mingit soovi abiellu astuda, et suguvõsa nime järglaste kaudu edasi kanda. Vastupidi, mees tegi kõik selleks, et seda vältida.

„Ma ei omista armastusele suurt tähtsust,” rääkis ta ühel õhtul oma kaaslastele lord Cheshunti juures õhtustades. „Nauding peaks olema loomulik. Aga abielu? See jäägu neile, kellel pole valikut.”

Paljud lauas istuvad lordid, krahvid ja baronetid noogutasid nõustuvalt, sest kuigi nad kõik olid teinud abielludes „hea partii”, otsisid nad lõbutsemiseks lõpuks ikkagi võõraste naiste seltskonda.

Tõlda ronides vikont haigutas ja rõõmustas, et Hannoveri väljakult South Audley tänavale on lühike tee. Ta igatses oma mugavat voodit majas, mille oma tagasihoidliku sissetuleku eest oli ostnud.

„Kui vaid mu isa poleks otsustanud mind karistada,” mõtles ta.

Vikont tundis meelepaha, et isa oli oskuslikult kärpinud tema lootust renoveerida ja ümber kujundada üht hooletusse jäetud hoonet, millest lord Chalmers talle rääkis.

Pärast seda, kui ta keeldus Merriotti varanduse pärijaga abiellumast, näitas isa oma pahameelt sellega, et vähendas tema rahalist toetust ning keelas vanaisal asjasse sekkuda ega lubanud tollel oma lemmiklapselapse sissetulekut täiendada.

„Vanaisa on alati olnud huvitatud sellest, et ma jätkaksin oma arhitektikarjääri ja Chalmersi mainitud maja aitaks mul seda teha,” lausus ta vaikselt endamisi rääkides. „Vahest peaksin teda homme külastama ja proovima veenda end aitama. Isa ei pea sellest ju midagi teadma!”

Lootusrikkalt nõjatus ta vastu tõlla istme seljatuge ja lasi sel end unne kiigutada. South Audley tänavale jõudes polnud ta end juba nädalaid nii õnnelikuna tundnud.

Järgmisel hommikul ajas vikondi kammerteener Hoskin tal habet ja aitas riietumisel.

„Kas te soovite hommikusööki, milord?”

„Täna mitte, Hoskin. Ma plaanin oma vanaisa külastada. Kuum kohv on kõik, mida ma vajan.”

Kohe kui Hoskin oli lõpetanud tema teenindamise, neelas vikont tassitäie kohvi alla ning pani pähe kübara ning selga kerge kuue, sest väljas oli soe ja ilus ilm.

Mõttes mõlkus tal vaid see müügis olev kinnistu, millest Chalmers talle rääkinud oli – Buckinghami lähistel asuv barokkstiilis hooletusse jäetud mõis, mille juurde kuulus ka küllaldaselt maad ning sellest läbi voolav jõgi.

„See annaks mulle võimaluse iseendale tõestada, et olen endiselt suuteline looma imelisi ja moodsaid kavandeid,” lausus ta endamisi, kergitades samal ajal kübarat leedi Castlefordile, kes temast parasjagu teel Hyde Parki oma lahtises kaarikus mööda sõitis.

Grosvenor Place’ile lähemale jõudes kiirendas ta sammu.

„Ma väga loodan, et vanaisa saab mulle vajamineva summa anda,” mõtles ta, tõtates piki Grosvenor Crescenti Belgrave’i väljaku kaugemas nurgas asuva suursuguse maja suunas.

Peagi helistas ta juba kaunistustega messingist uksekella ja ootas, et vanaisa ülemteener Bates talle ukse avaks.

Massiivne uks avanes ja teda tervitas turske Bates.

„Armuline milord! Tema hiilgus rõõmustab teid nähes. Ta sööb söögitoas hommikust. Kas katan teile ka koha?”

„See oleks suurepärane, Bates. Tänan.”

Vikont kõndis söögitoa poole ja sisenes ootamata, et Bates tema saabumisest teada annaks. Alderberry markii oli parasjagu hõivatud muna lõikamisega, vaadates samal ajal ohates mingit ajalehes olevat pealkirja.

„David. Kui tore sind näha,” hüüdis ta. „Paganama jama selle Buuri sõjaga,” lisas ta ajalehele osutades. „Hakkab jälle tuliseks kiskuma.”

Vikont ohkas. „Sõjaväega seotud teemad mind ei huvita. Mõned mu Cambridge’i semud on hetkel seal ja kirjutavad mulle, kui kohutav seal kõik on.”

Ta võttis istet toolil, mille Bates tema jaoks välja tõmbas.

Vanaisale meeldis tugev hommikusöök ja nagu tavaliselt, hoiti puhvetil soojas erinevaid maitsvaid roogi.

„Mida ma teile pakun, milord?”

„Kedgereed⁴ ja röstsaia palun, Bates.”

„Niisiis, millele võlgnen selle au, noormees? Tavaliselt sa nii varasel kellaajal mind külastamisega ei austa. Ma kahtlustan, et see ootamatu külaskäik on ajendatud millestki või siis kellestki.”

Vikont naeris armastavalt.

„Sa oled sama nutikas nagu alati, vanaisa. Jah, ma tõepoolest soovin sinuga midagi arutada.”

„No nii, lase siis käia,” lausus vana mees naeratades.

„Vanaisa, ma räägin avameelselt. Ma vajan märkimisväärset summat, et investeerida hooletusse jäetud kinnistusse, mille kohta sain infot, et see tuli äsja müüki. Ma usun, et see oleks projekt, millele soovin pühenduda.”

„Sa siis tahaksid oma Cambridge’is omandatud teadmisi kasutada?”

„Jah, ma olen praegusest eluviisist väsinud ja arvan, et on aeg oma huvi arhitektuuri vastu taas ellu äratada. Teddy Chalmersi sõnul on majal suurepärane asukoht ja see omab ettevõtliku mehe jaoks suurt potentsiaali.”

„See on imetlusväärne, David, ja mul on väga hea meel, et soovid sellise auväärse projektiga tegelda, aga kahjuks on su isa teinud kõik selleks, et ma ei saaks sulle raha anda.”

„Ma tean, et ta on keelanud mind aidata, kuid ta ei saa ju sulle ometi ette kirjutada, mida sa omaenda rahaga teed?” küsis vikont kahvliga kedgereed torkides.

„Mu poeg on isepäine ja kangekaelne mees. Ta on kõik mu likviidsed varad investeeringutesse matnud ja sellist hunnikut sularaha, mida sul vaja oleks, mul pole. Mul on kahju, David, kui ma saaksin, siis kindlasti aitaksin sind. Su isa on siiani pahane, et Merriotti preiliga abiellumisest midagi välja ei tulnud.”

Vikont asetas isutult kahvli lauale.

„Isa,” lausus ta vihaselt läbi kokkusurutud hammaste. „Ta kurdab, et ma raiskan oma elu, aga kui ma kõigest hingest üritan omale nime teha, viskab ta mulle kaikaid kodaratesse.”

„Ta ei anna järele, David, ja mul on väga kahju, et sind aidata ei saa. Saaksid äkki kelleltki teiselt küsida?”

„Mitte nii suurt summat, vanaisa. See poleks õige. Ja kuna pank on isa mõju all, ei laena nad mulle sellist summat. Ta on väga osavalt mind vangistanud, kuniks ma nõustun abielluma.”

„Sellest on kahju, David,” ohkas markii. „Ma kostan sinu eest, kuid ei julge eriti loota, et ta oma otsusest taganeb. Kui ta on kord juba midagi pähe võtnud, ei suuda isegi Kõigevägevam teda teelt eksitada.”

Vikont jõi kohvi lõpuni ja viskas salvräti lauale.

„On äärmiselt kahetsusväärne, et selline võimalus jääb kasutamata,” lausus ta. „Nüüd aga lasen sul rahus edasi olla. Kas vanaema on kodus?”

„Ei, ta peatub Brightonis sõbra juures ja jõuab tagasi alles täna õhtul.”

„Siis anna talle edasi minu tervitused. Ma ei pea sind kauem kinni.”

Ta tõusis, surus vanaisal pühalikult kätt ja nägi, et Bates ootas teda juba kübaraga.

Vikont otsustas Green Parki jalutama minna ning võttis suuna Buckinghami palee poole, kuid polnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui talle kõndis vastu ei keegi muu kui tema lihane isa.

Sügavalt sisse hingates valmistas vikont end ette vältimatuks konfliktiks. Isa ja poja vaheline suhe oli pingeline ja ta oli kindel, et see kohtumine saab olema raske.

Krahv seisatas hetkeks, kui nägi poega enda suunas tulevat. Ta rullis ajalehe otsusekindlalt kokku ja kõndis sünge ilmega pojale vastu.

„David,” lausus mees vikonti kinni pidades. „Mida sa siin teed?”

„Ma käisin vanaisa vaatamas,” vastas vikont, valmistudes paratamatuks vihapurskeks.

Isa ei valmistanud talle pettumust.

„Mida sa tegid?” raevutses isa, muutudes näost punaseks. „Ma käskisin sul teda raha kerjamisega mitte tülitada, sa tänamatu!”

„Aga isa, ma lootsin oma arhitektikarjäärile elu sisse puhuda ja leidsin sobiva hoone, millega oma oskusi kõigile näidata...”

Krahv haaras pojal käsivarrest kinni ja hakkas teda vägisi Belgrave’i väljaku poole tagasi tirima.

„Nüüd tuled minuga kaasa ja vabandad tema tülitamise pärast.”

„Isa, ma tõesti soovin, et sa ei kohtleks mind nagu last,” anus vikont end isa haardest vabastades.

Järgmisel sünnipäeval saab ta kolmekümneaastaseks, kuid isa käitus endiselt, nagu ta oleks kümnene. Ju kuna David oli ainus laps, siis pidi ta üksinda kandma isa poolt Kenningtonidele seatud ootuste ja plaanide rasket koormat.

„Ma soovin, et ema oleks veel elus,” mõtles ta tagasi vanaisa maja poole kõndides. „Tema vähemalt astus alati minu eest välja.”

Kuid ema suri vahetult pärast seda, kui David Cambridge’i ülikooli lõpetas. Ta oli nakatunud tüüfusesse, aidates East Endis vaeseid, ja kuna ema oli nõrga tervisega, sai temast vaid mõne nädalaga haiguse ohver.

Peagi jõudsid nad markii majja. Bates oli jahmunud, nähes krahvi koos vikondiga ukselävel seismas.

Krahv ei jäänud ootama, millal ülemteener rääkima hakkab, vaid tormas temast mööda, alistunud ilmega vikont talle järgnemas.

„Isa!” hüüdis krahv. „Kus sa oled?”

Eakas markii tuli lohisevate sammudega halli, hoides endiselt käes ajalehte. Jäi mulje, nagu oleks ta äsja hommikusöögi lõpetanud.

„David,” hüüdis ta, kuna krahvil oli pojaga sama nimi.

„Isa, ma olin just teel siia, kui leidsin selle närukaela sinu maja juurest minema hiilimas. Ma olen korduvalt keelanud tal sind tülitada ja olen äärmiselt pahane, et ta minu keelust üle astus.”

„David, kui sa vaid kuulaksid oma poega. Tal on võimalus oma eluga midagi mõistlikku teha ja perekonna nimele kuulsust tuua.”

„Rumalus! Ta lootis raha mängupõrgutes kulutamiseks. Ärge arvake, et ma olen nii loll, et ei tea, kus ta enamiku oma ajast veedab. Ega sa ometi uskunud, mida ta sulle rääkis?”

„Aga isa, vanaisa räägib tõtt. Teddy Chalmers andis mulle vihje ühe vana maja kohta, mis võiks oma oskuste näitamiseks ideaalselt sobida.”

„See oleks vaid aja raiskamine! Mulle ei mahu siiani pähe, kuidas sul üldse õnnestus Cambridge’ist läbi saada. Ja ma olen selle eest juba mitmel moel tasunud.”

„David, pole mõtet jälle minevikku üles kaevata. Poiss ei tahtnud põhjendatult Merriotti-tüdrukuga abielluda.”

„Ja mina jäin ilma nii suurtest rahadest kui ka tulusast äripartnerlusest vaid sellepärast, et tema ei olnud nõus neiuga paari heitma. Milline rumal noormees! Oleks meie pered ühinenud, oleksime saanud riigi mõjuvõimsaimaks suguvõsaks.”

„Aga ma ei soovinud abielluda, isa.”

„Me pole siia maa peale valitseva klassina sündinud, et saaksime valida, millal ja kellega abiellume,” nähvas krahv vihaselt. „On tähtsamaid asju, millega peab arvestama, nagu näiteks lojaalsus oma perekonnale. Asjad, mida sa oled ilmselgelt oma isekas elus unustanud.”

„Lõpeta,” hüüatas markii, olles olukorrast ilmselgelt häiritud. „Ma ei luba oma majas sellist juttu rääkida.”

Sellegipoolest jätkas krahv oma poja sarjamist, muutudes sõnavõtuga üha pöörasemaks. Ta torkas korduvalt sõrmega vastu noormehe rinda, lastes inetutel sõnadel suust voolata.

„Lõpeta!” hüüdis markii taas jõuetult.

Bates märkas, et tema isand muutus näost järjest kaamemaks ja tal paistis olevat raske hingata. Siis muutus mehe nägu sinakaks ja ta vajus põlvili.

Kuna krahv oli seljaga isa poole, sai ta alles siis aru, et midagi on valesti, kui vikont ruttas Batesile appi ja aitas vana mehe lähimale toolile istuma.

„Saatke keegi arsti järele,” karjus vikont vanaisa kaelasidet lõdvemaks lastes. „Ja tehke kiiresti.”

Krahv seisis kohkunult hallis. Ta ei suutnud liigutada ega rääkida.

„Vanaisa! Kas sa kuuled mind?”

Vikont põlvitas vana mehe kõrval ja silitas tema kätt. Markii laskis kuuldavale sügava ohke ja seejärel lahkus siitilmast.

„Vanaisa. Ei! Ei! Ei!”

„Sa... tapsid... ta,” pomises krahv jõuetult vastu seina toetudes.

Vikont langetas pea vastu surnud vanaisa põlve ja tõi kuuldavale summutatud nuukse.

Teda kasvatati üles teadmisega, et nutmine pole mehelik, kuid kuidas sai ta seda mitte teha, kui äsja suri mees, keda ta armastas ja austas üle kõige maailmas?

„Tõuse püsti, tohman!” hüüdis ta isa kähisevalt. „Sa teed end naeruväärseks, nuttes nagu nõrguke plika.”

Vikont jäi arsti saabumiseni markii kõrvale.

„Mul on väga kahju, milord,” ütles doktor pead raputades. „Ma teen ettepaneku, et laseksite teenritel ta surnukeha magamistuppa kanda. Ma lähen koduteel matusekorraldaja juurest läbi ja palun tal kohe siia tulla.”

„Tänan,” vastas vikont pisaraid tagasi hoides. „See on teist väga lahke.”

„Ma lähen koju, kirjutan surmatunnistuse valmis ja saadan selle teile võimalikult kiiresti. Matusekorraldajal on seda vaja.”

„Loomulikult, suur tänu, doktor.”

Vikont saatis arsti ukseni, möödudes vapustusest liikumatust isast.

Kui ta oli arsti järel ukse sulgenud, pöördus ta näoga isa poole.

„Isa...”

„Ära räägi minuga ja ära vaata minu poole,” urahtas krahv ähvardavalt kõmiseva häälega. „Sa pole enam minu poeg!”

„Isa, sa oled endast väljas... sa ei saa aru, mida räägid.”

Krahvi silmad välkusid vihast, kui ta poega jäise pilguga vaatas.

„Sa tapsid ta. Sina ja su isekus,” karjus ta. „Kao mu silma alt minema!”

Ta tormas pojast mööda ja tõmbas välisukse sellise hooga lahti, et see oleks seinast tagasi põrgates ta peaaegu jalust maha löönud. Ukseavas seistes karjus ta pojale: „Vanaisa surm jääb sinu südametunnistusele. Ma ei andesta sulle seda kunagi. Mitte kunagi, kas kuuled?”

Seejärel jooksis ta trepist alla tänavale.

Väljas oli sadama hakanud ja krahv tõmbas edasi rutates kübara silmile, jättes murest murtud ja emotsionaalselt kurnatud vikondi endale tuima pilguga järele vaatama.

1 Bien sûr – prantsuse keeles „loomulikult”. Tlk

2 Bon voyage – prantsuse keeles „head teed”. Tlk

3 Prantsuse keeles „Kiirustage, härra. Gare Saint Lazare’i rongijaama palun.” Tlk

4 Kedgeree – vürtsikas riisi-muna-suitsukalasalat. Tlk