Читать книгу Miljardäri poja lapsehoidja - Barbara McMahon - Страница 4

Samantha Duncan tõstis kortsus paberi põrandalt. See oli maha kukkunud, kui naine üht kontoriruumi paberikorvi tühjendas. Sam silus paberit mahagonipuust leti lamedal pinnal ning libistas sõrmedega mööda reljeefset kirja, mille kohal ilutses kuldne embleem. See oli pilet Atlanta Black and White uusaastaballile. Paksust, kreemikast paberist ja uhkest kirjast õhkus hinnalisust. Muidugi, ballipiletid maksavad ju viissada dollarit tükk ja need peavadki elegantsed välja nägema.

Ning antud pileti omanik oli selle kortsutanud ja ära visanud. Sami silme ette tekkis üks kujutluspilt. Talle meeldiks väga end uhkelt üles lüüa, ballile minna ja flirtida esinduslike tööstuspomode või usaldusfondi meestega, kes ei pea ots otsaga kokku tulemiseks iialgi kahel kohal töötama.

Sam hoidis piletit suure kasti kohal, kuhu visati terve korruse prügi, kõhkles hetke, libistas siis pileti põlletaskusse ning jätkas McAlheny Industries tegevjuhi kontori koristamist. Ilmselt ei olnud sel piletil mehele mingit tähtsust. Ta oli üks rikkamaid mehi Atlantas, võib-olla isegi kogu idarannikul. Tühipaljas viissada dollarit on tema jaoks sandikopikad.

Tööd tehes arendas Sam edasi kujutluspilti, kuidas ta Tuhkatriinu kombel ballil viibib. Ta kannaks uhket disainkleiti. Mehed jookseksid tormi, et saaks vaid teda tantsima kutsuda. Samil poleks võimalik ühtki tantsu vahele jätta. Ning ta säraks oma teravmeelse löögivalmidusega.

Käisid jutud, et ballil pakutav toit viib keele alla. Sam oli maias ning arutles endamisi, kas magustoidud on veelgi imelisemad? Kreembrülee või rammus šokolaaditort sobiks suurepäraselt.

“Kas läheme järgmisele korrusele?” Üks Samantha töökaaslastest ootas uksel. Sam heitis läikima löödud kontoriruumile pilgu peale ja noogutas. Kujutlusmull lõhkes. Sam tundis väsimust. Hea uudis oli see, et järgmisel korrusel jäi veel ainult viis kontorit koristada ja siis oli töö selleks õhtuks lõppenud.

Terve päev palgatööd teha ning seejärel veel kuus tundi kontoreid koristada oli raske, kuid Samil oli raha hirmsasti vaja. Oli õnn, et ta selle töö leidis. Kuid siiski, on ju reede õhtu. Kui ta koristamisega ühele poole saab, järgneb kaks päeva, mil saab kaua magada, puhata ja järgmiseks töönädalaks valmistuda.

Ja Tuhkatriinuball tuleb unustada. Sam teadis oma piire. Pärast Chadi polnud ta enam nii rumal, et unistada oma jalge ette langevatest meestest. Reaalsus jõudis alati pärale niipea, kui nad kohtasid Charlene’i.

Laupäeva hommikul magas Sam kella üheksani. Mitte küll väga kaua, kuid piisavalt inimese jaoks, kes tavaliselt tõuseb üles enne seitset ning jõuab kella kaheksaks tööle.

Sam tõmbas hommikumantli selga, pistis ballipileti taskusse ja läks trepist alla. Tema õde istus väikeses kabinetis, mida ta oma kontorina kasutas, ja trükkis. Sam jäi uksele peatuma.

“Kas sa oled juba söönud?”

Charlene vaatas üles ja raputas pead. “Ootasin sind. Lootsin mustikapannkooke saada.”

“Kõlab hästi,” ütles Sam ja suundus köögi poole. Ta vaatas pisut nukralt lapitud seina poole, mille orkaan George’i ajal oli läbistanud vana tammepuu. Sein oli siiani katki ja ootas parandamiseks raha. Vaikselt ohates hakkas Sam kiiresti pannkoogitaina jaoks koostisosi kokku otsima, et väikesel kahe plaadiga matkapliidil kooke küpsetada. Kui ta piisavalt raha kogub, lasevad nad köögi korda teha ja siis ostab ta viimase peal gaasipliidi.

Charlene tuli kööki.

“On sul abi vaja?” küsis ta.

“Ei, saan hakkama. Miks sa laupäeval töötad? Arvasin, et püüad nädala sees kõigega valmis saada.”

“Ma tean, kuid lasin end neljapäeval lapitööst haarata ja olen nüüd pisut graafikust maas. Pean esmaspäevaks valmis saama.”

Charlene oli kohaliku kliiniku haiguslugude trükkija. Ta töötas kodus ning tema ja Sami sissetulek toitis nad tavaliselt ära. Orkaan oli sundinud neid minema tagasihoidlike säästude kallale, kuid mõned remonditööd ootasid veel tegemist.

“Vaata, mis minul on,” ütles Sam ballikutset taskust tõmmates ja õele ulatades.

“Ilus,” sõnas Charlene kutset vaadates. “Ma ei teadnudki, et sa pileti said.”

“Ma ei saanudki. See kukkus eile õhtul ühe kontori prahi hulgast välja. Tõin selle sulle näitamiseks koju. Jube peen, kas pole?”

Charlene keerutas piletit ja heitis aeg-ajalt pilgu Sami poole, kes lennutades pannkooke pööras ja need siis lauale kandis. Niipea kui Sam istus, ütles Charlene: “Sa peaksid minema.”

“Kuhu?”

“Ballile muidugi.” Charlene koputas piletiservaga vastu lauda. “Tõenäoliselt ei taha keegi seda kutset kasutada.”

“Keegi maksis selle eest kõva raha. Ma ei saa seda võtta,” märkis Sam pannkookidele vahtrasiirupit valades.

“Miks mitte? Inimene, kes kutse ostis, mõtles ümber ja viskas selle minema. Suhtu sellesse kui taaskasutusse.” Charlene hakkas oma mõttest tuld võtma. “Minu arust oleks see sulle hea võimalus kodust välja saada ja lõbutseda. Seda pole sa orkaanist saadik just tihti teinud.”

“Siis, kui meil remont tehtud saab, hakkan jälle kohtamas käima. Praegu olen ma liiga väsinud.”

Kohtamas käimine polnud ainus teema, mis oli Sami elus sassi löödud. Sam oli ülikooli ajal armunud, kuid pärast õnnetust, mis nõudis tema ja Charlene’i vanemate elu ning Charlene’i pöördumatult vigastas, jättis kallim Sami maha. Mees ei suutnud toime tulla tõsiasjaga, et tema perekonnas oleks invaliid. Hetkeks meenus Samile pärast Chadiga haiglas Charlene’i külastamas käimist toimunud muserdav stseen.

Ära meenuta seda, ütles Sam endale. Chad on minevik. Vaja on mõelda tulevikule. Vaid vahel harva mõtles Sam, milline tema elu oleks olnud, kui see joodik poleks nende pere autole otsa põrutanud ja kõigi tulevikku pea peale pööranud.

Sam käis küll vahetevahel kohtamas, kuid kõik mehed hakkasid tavaliselt kõrvale hoidma, kui said teada tema halvatud õest, kes ei suuda omaette elada ja vajab kogu ülejäänud elu teatud määral abi. Või kadusid vennikesed jalamaid, nagu juhtus viimase kohtamaskäimise puhul mullu augustis. Sam lootis siiski leida ühel päeval täiusliku mehe, kes teda meeletult armastaks ja suudaks leppida sellega, et Charlene on osa nende elust.

Kuid praegu olid Samil teistsugused prioriteedid. Nagu näiteks köögi remontimiseks piisava rahasumma teenimine ja seejärel õhtusest tööst loobumine.

“Vean kihla, et Margaret laenaks sulle ühe oma kleitidest,” ütles Charlene.

Sam vaatas õele otsa. “Sul pole ometi tõsi taga.”

“No mida ma sulle räägin? Muidugi on. Mõtle natuke. Black and White ball on Atlanta kõige eksklusiivsem üritus. Vana-aastaõhtu balli piletid müüdi mullu tänupühade ajal välja. Ballini on kolm päeva aega. Sina leidsid pileti. Võta seda kui saatuse tahet. Minu arvates peaksid sa minema.”

“See pilet ei kuulu mulle,” protesteeris Sam. Talle meenus eileõhtune unistus. Oleks tõesti tore minna nii elegantsele üritusele. Jätta mured maha ja teeselda, et elus on kõik hästi.

“Kui sa piletit ei kasuta, läheb see lihtsalt raisku,” märkis Charlene. “Keegi ei saa teada, kuidas sa pileti endale said. See ei huvita mitte kedagi. Heategevus on juba oma raha saanud. Helistan kohe pärast hommikusööki Margaretile.”

Sam vaagis seda mõtet. Oleks tore, kui leiduks üks eriline sündmus, mida hiljem meenutada. Ja millal tema ise endale viissada dollarit maksvat peokutset lubada saaks?

Ja mitte lihtsa peo, vaid uhke balli kutset.

“Võib-olla lähen siis – juhul kui Margaretil kleiti on. See peab ju olema must või valge. See ongi kogu balli põhimõte.” Mida enam Sam sellele mõtles, seda enam ta arvas, et kui ta ballile lähekski, paistaks ta seal kohe petisena silma. Kuid siiski oleks kahju lasta kutsel raisku minna. Kas ta peaks jätma otsuse saatuse hooleks ja sõltuvaks sellest, kas Margaretil on sobivat kleiti?