Читать книгу Miljardäri poja lapsehoidja - Barbara McMahon - Страница 5

Samantha sisenes Atlantian hotelli fuajeesse ühtaegu põnevust ja hirmu tundes. Ta aeglustas sammu ja vaatas ringi, silmitsedes iga detaili. Avar fuajee oli uhke. Laes, mille kõrgus oli vähemalt seitse ja pool meetrit, rippusid valgusest sädelevad ja kiirgavad kristall-lühtrid. Särav puitpõrandapind vaheldus kohevate Pärsia vaipadega, millel seisid uhked plüüssohvad ja sügavad tugitoolid. Ballisaali viivalt teelt kõrvale kaldudes astus Sam meelega ühele karmiinpunasele vaibale, kuhu tema kingakonts ohtlikult sisse vajus. Pilku enda ümber heites ja vaadates, ega keegi teda ei näinud, imetles Sam vaiba luksuslikkust ja naeratas siirast rõõmust.

Ta tundis end kui koolitüdruk, kes on esimest korda suurde maailma pääsenud. Kuid see polnud tema maailm. Elegantsed hotellid, uhked ballid, hinnalised kleidid ja juveelid olid asjad, millest ta tavaliselt võis ainult lugeda. See oli esimene ball, millest ta ka päriselt osa võttis. Sam ei suutnud uskuda, et oli lasknud Charlene’il endale minekuks augu pähe rääkida.

Samantha manas näole muretult elegantse ilme ning suundus garderoobi lootes, et tema olek jätab mulje, justkui oleks sellisel üritusel osalemine tema jaoks tavaline. Ta andis garderoobi oma mugava villase mantli, mis nägi küll kašmiiri ja siidi kõrval välja üsna vilets.

Haaranud oma käekoti ja näpatud pileti, lükkas Samantha lõua püsti ja astus ballisaali viivate hiigelsuurte uste juurde. Atlanta Black and White uusaastaball oli talvehooaja üks prestiižsemaid heategevusüritusi. Värske traditsiooni kohaselt oli selle eesmärk koguda raha lastefondile ning tähistada samas ka uue aasta algust. Selliste toetajate abil nagu Gideon Fairchild ja Vanessa Winters tõmbas sündmus ligi Atlanta kogukonna koorekihi. Ja täna õhtul saab Sam kõigi nende hulgas viibida!

Samantha naeratas uksel seisvale valgete kinnastega mehele, kes ihaldusväärseid kutseid kontrollis. Sam näitas talle oma kutset, arutledes omaette, kas mees taipab kohe, et Sam ei peaks siin viibima, ja takistab teda sisenemast.

Mees heitis kutsele vaid põgusa pilgu ja ütles: “Laud number kakskümmend üks asub poodiumi lähedal.”

Samantha noogutas ja astus lummavasse ballisaali. Ta vaatas saalis ringi, silmitsedes igat luksuslikku detaili. Tosinast lühtrist särav ere valgus peegeldus üht seina ääristavates antiikpeeglites. Fuajees rippunutest veelgi kaunimad kristallvalgustid sädelesid vikerkaarevärvides, mis sobisid kokku ballikülaliste juveelide hiilgusega.

Ümmargused lauad olid kaetud peente linade, portselannõude ja hõbedast toiduriistadega. Iga laua keskel oli väike ja tagasihoidlik silt lauanumbriga. Kelnerid kõndisid ringi šampanjapudelitega ning täitsid oskuslikult pokaale. Vormiriietuses ettekandjad pakkusid eelroogi. Mõned inimesed istusid juba laudades, kuid enamik liikus sõpru tervitades ringi. Sam astus uhkes saalis aeglaselt edasi. Ta tundis end justkui ballile saabunud Tuhkatriinu. Tal polnud siin ühtki tuttavat, kuid see ei vähendanud tema põnevustunnet.

Inimesed naeratasid Samile ning ta vastas neile sõnatu tervitusega, naeratades ja kergelt pead noogutades. Ta pööras pilgu poodiumi poole, mille kõrval asuv ürituse toetajatele mõeldud laud hakkas tasapisi täituma. Sam tundis ajalehes nähtud fotode põhjal ära paar kuulsamat linnaelanikku.

Ürituse teema kohaselt olid kõik riietunud valgesse, musta või nende kombinatsiooni. Mehed nägid oma tumedates smokingites suurepärased välja ning mõned neist kandsid ka valget rõivastust. Nii noored kui vanad mehed olid smokingites peened ja stiilsed. Sam soovis, et pidulikku riietust nõudvaid üritusi oleks rohkem. Kuigi ta neist osa võtta ei saa.

Naiste kleidid olid fantastilised. Neile lisasid värvi kaelas, kõrvades ja randmetel helklevad juveelid. Sami enda pärlikee näis smaragdide, rubiinide ja teemantide kõrval üsna tagasihoidlikuna, kuid see oli kuulunud tema emale ning meeldis Samile väga.

Tavaliselt tuli Samanthal valgele kleidile mõeldes silme ette pulmakleit. Kuid mitte täna. Rõivastiil varieerus peenest ja elegantsest peaaegu sündsusetuni. Musti kleite oli näha rohkem kui valgeid, kuid kõik need olid ilmselgelt moekunstnike valmistatud.

Sami kleit sobis ballile täiuslikult. Sõbranna Margareti vanade rõivaste poest laenatud kleit oli põrandani ulatuv õlapaelteta pihik, mille valge värv tumenes ülalt alla järk-järgult halliks ning lõppes allservas musta lindiga. Kleit oli üle viiekümne aasta vana, kuid selle eest oli armastusega hoolitsetud ning Sam tundis end kleidis nii mugavalt, justkui kannaks ta seljas tänapäevast kõrgmoodi. Kleidi vanuse tõttu polnud tõenäoline, et siin täna teist samasugust kohata võiks.

Sam tundis end printsessina ja ajas pea veel rohkem püsti, et oma kleiti paremini näidata. Ta polnud kunagi varem midagi nii elegantset seljas kandnud. Sami juuksed, mida ta tavaliselt kandis lahtiselt või hobusesabas, oli Charlene sõlminud kuklasse silmuseks, mille kõrvalt mõned lokikiharad seljale langesid. Sam surus alla soovi puhtast vaimustusest paar piruetti teha ja tundis end nii erutatult kui ei kunagi varem. Pärast õhtusööki algab tants. Kas ta saab tantsida? Enda ümber heidetud hindav pilk näitas, et enamik inimestest näis olevat tulnud paarikaupa. Kergelt ohates otsustas Sam nautida iga hetke – ükskõik kas ta saab tantsida või mitte. On väga ebatõenäoline, et tal oleks veel kunagi võimalust Black and White ballist osa võtta.

“Šampanjat?” Šampanjapokaale täis kandikuga kelner astus lähemale.

“Tänan,” ütles Sam klaasi võttes. Kui kelner oli edasi läinud, võttis naine arglikult ühe sõõmu. Mmm. Veel üks sõõm. Tavaliselt ei saanud Sam endale šampanjat lubada. Jook oli maitsev.

Enne kui Samantha jõudis edasi minna, astus tema ette üks mees.

“Olen kindel, et oleme kusagil kohtunud,” ütles mees muiates. Ta rüüpas pisut kõikudes oma klaasist lonksu šampanjat ning Sam arutles endamisi, kui palju mees juba joonud on.

“Kardan, et mitte,” ütles Sam naeratades.

“Fred Pearson. Teie treenistuses.” Mees raputas pead. “Teenistuses.”

Ta sirutas käe välja ning haaras Samanthal käsivarrest. “Olete siin üksi? Mina olen. Mulle ei meeldi neil üritustel üksi käia. Liiga t-tobe, kas teate? Aga teie nägu on mulle tuttav. Oleme kindlasti kohtunud.”

“Ei. Minu nimi on Samantha.” Sam ei tahtnud jäme olla, kuid Fred takistas teda lauda minemast ning naine nägi, et paar inimest juba vaatab neid. Endale tähelepanu tõmbamine oli viimane asi, mida ta teha tahtis. Mis siis, kui keegi küsib, kes ta on ja millal ta pileti ostis?

“Pean oma lauda minema,” ütles Sam lootes, et Fred ta vabastab.

“Minu laud on just…” Mees vaatas ringi, piieldes läheduses asuvate laudade numbreid ja endiselt Samantha käsivarrest kinni hoides.

Sam hakkas mõtlema, kas ta ei tee seda mitte enda püsti hoidmiseks.

“… kusagil siin,” lõpetas Fred, loobudes ilmselt oma laua otsimisest. “Kas sooviksite tantsida?”

“Muusika pole veel mängima hakanud,” ütles Sam, püüdes vaikselt oma kätt mehe haardest vabastada.

Fred vaatas uuesti ringi ja jõi oma klaasis oleva šampanja lõpuni. “Varsti hakkab.”

“Arvan, et enne on õhtusöök. Oli kena teiega kohtuda. Pean oma lauda minema.”

“Minu laud on kusagil siin lähedal,” ütles Fred ringi vaadates ja vääratades nii, et pidi peaaegu Sami jalust niitma.

“Siin sa oledki. Mõtlesin, et ei leiagi sind üles.”

Sam vaatas endast vasakule, kus smokingusse riietunud mees teda kõnetas. Mees vaatas Fredile otsa.

“Pead ta vabaks laskma. Võtan nüüd ise üle,” ütles mees.

“Oih, ma mõtlesin, et ta on eksinud,” sõnas Fred pisut kõikudes. Ta vaatas oma kätt, mis Sami käsivarrest kinni hoidis, ja lasi selle aeglaselt lahti. “Vajan veel üht napsu.”

“Mulle tundub, et meie koht pole siin,” ütles Sami päästja. Soe käsi haaras naise õlavarrest ning tõmbas teda kiiresti vasakule. Laudade ning jutlevate paaride vahelt läbi juhituna leidis Sam end varsti rahvahulgast eemal.

Ta pööras ringi ja vaatas oma päästjat hoolikamalt – ja jäi samas hingetuks. Tema süda hakkas puperdama ning hingamine lakkas. Mees oli veetlev, pikk, tumedapäine ja hingetukstegev. Temast lausa õhkus seksapiili. Sam oli sellisest nähtusest küll varem lugenud, kuid polnud seda ise kogenud. Nüüd sai ta aru, mida raamatus öelda taheti. Väikest peapööritust tundes tuli tal lõpuks meelde hingama hakata.

Mees oli nii pikk, et Sami pea ulatus talle vaevalt õlani. Laiad õlad, mis smokingikandmisele uue tähenduse andsid, jätsid mulje, justkui oleks see rõivaese ainult toda meest silmas pidades disainitud, ning voldid särgi rinnaesisel rõhutasid tema maskuliinsust. Mehe juuksed olid lõigatud pikkusesse, mis meelitavad naist sõrmedega neist läbi tõmbama, ning tumedaid silmi ümbritsesid ripsmed, mida kadestaks iga staar. Mehel oli jõuline lõuajoon. Tema kaunid huuled kaardusid kergeks naeratuseks, mis tõi nähtavale vasakus põses peituva lohukese. Mehe pilk oli Samile kinnitunud. Oh taevake, kas ta ütles midagi?

Sam pilgutas silmi ja vaatas kõrvale, endal süda tagumas. Heldeke, ta ei pööranud kunagi sellistele asjadele tähelepanu. Kas Tuhkatriinu kombel ballile tulemine oli suurendanud lootust kohata võluvat printsi? Sam pidi peaaegu naerma puhkema, kuid vastakad tunded panid ta pea ringi käima.

“On teiega kõik korras?” küsis mees. Juba teist korda?

“Ma ei oodanud küll, et ma siin ballil kellegagi tülli pean minema,” pomises Sam, vaadates uuesti suunas, kus Fred läbi rahvahulga trügis. “Kas arvate, et temaga on kõik kombes?”

“Ilmselt küll. Aga Napsumehe puhul ei või seda kunagi teada.”

“Napsumehe?” kordas Sam.

“See on Fredi hüüdnimi. Räägitakse, et ta joob hommikusöögiks viskit. Ta alles jõudis siia, aga on juba maani täis. Hoidke temast eemale.”

“Seda ma teen. Kui oleksin teda tulemas näinud, läinuksin teist teed. Tänan, et te mu päästsite.”

“Pole tänu väärt.”

Nende juures peatus ettekandja ja pakkus kaaviariga kaetud pisikesi küpsiseid.

Samantha kõhkles. Ta polnud varem kunagi kaaviari maitsnud, kuid oli sõpradelt selle maitse kohta vastakaid arvamusi kuulnud.

Tema kaaslasel kahtlusi polnud. Too võttis paar küpsist ja vaatas siis naisele otsa.

“Te ei soovi?”

“Maitsen ühte,” ütles Sam julgust kogudes. Kuid kuna ta hoidis ühes käes käekotti ja kutset ning teises šampanjapokaali, ei teadnud ta, kuidas küpsist võtta.

Mees lahendas tema kimbatuse. “Kas tohin?” küsis ta. Mees pistis Samile ühe küpsise suhu ning tema sõrmed puudutasid õrnalt naise huuli. Sam ei tundnudki kaaviari maitset, sest oli kogu olemusega vaevutuntavale puudutusele keskendunud ning väristas end kergelt, kuid mitte külma tõttu. Sam vaatas üles sügavpruunidesse silmadesse ja tundis, kuidas tema jalad nõrgaks lähevad ning iga rakk justkui ärkaks uute elamuste ootuses. Oh taevake, nüüd on ta hädas.

“Veel üks?” küsis mees uut küpsist pakkudes.

Sam noogutas ning mees pistis talle jälle küpsise suhu. Seekord vaatas naine kõrvale ja keskendus kaaviari tugevale maitsele.

“Mmm,” ütles ta nina kirtsutades. Ta polnud kindel, kas kaaviarist just tema lemmiktoit saab.

Mees naeris ja võttis endale veel ühe küpsise, enne kui ettekandja järgmise peokülalise juurde liikus.

“Saan aru, et see pole teie maitse,” ütles mees eelrooga suhu pistes.

Sam raputas pead, pilk mehe huultel, kui too oma maiuspala näris. Võta ennast kokku!

“Mul on hea meel, et sain seda proovida. Nüüd ma tean, et mul pole kallis maitse,” ütles ta.

“Kas olete siin esimest korda?”

Sam noogutas.

Mees vaatas ringi ja küsis: “Kas teie kaaslane teab, kust teid leida?”

“Tulin üksi. Ma arvan, et Fred – Napsumees – sai sellest aru.” Kas see kõlas veidralt? Kas Sam peaks midagi välja mõtlema, näiteks, et tema kaaslane jäi viimasel hetkel haigeks või midagi taolist?

“Ka mina mõistsin seda. Kui olete valmis oma lauda minema, siis saadaksin teid sinna,” ütles mees leebelt.

Sam naeratas ja tundis äkki, et täna õhtul võib nii mõndagi juhtuda. Ta rüüpas sõõmu šampanjat ja arutles, miks näeb mees välja nii, nagu oleks ta tulnud siia üksi. Võib-olla et tema kaaslane jäigi haigeks.

“Teie abikaasa ei saanud tulla?” küsis ta lootes, et tema küsimus pole liialt läbinähtav.

“Ma pole abielus.” Mehe hääletoon oli muutunud nukraks.

Halb teema. Sam viipas käega poodiumi poole. “Minu laua number on kakskümmend üks. Uksehoidja ütles, et see on poodiumi lähedal.”

Mees vaikis hetke ja vaatas Samile otsa. “Huvitav. See on ka minu laud.”

Sam muutus valvsaks ja tõmbus hetkeks pingesse. Mees ei arvanud ju ometi, et ta meelega samasse lauda istub? Lõppude lõpuks oli ta ju Sami päästnud. Kuid tema reaktsioon oli veider. Samil oli kutse endiselt käes ning ta näitas seda mehele. Too kallutas pisut pead ja osutas, et Sam hakkaks suure ballisaali lavaesise poole kõndima.

“Minu sõbrad hüüavad mind Maciks,” ütles mees kätt Samantha seljale toetades, kui nad õhtut nautivate naervate ja vestlevate peokülaliste rühmade hulgast läbi laveerisid.

“Minu sõbrad kutsuvad mind Samiks, lühendina Samanthast,” pomises Sam, endal süda sees tagumas – ta polnud päris kindel, kas seda põhjustas mehe puudutus, tulvav adrenaliin või lihtsalt hirm paljastamise ees. Mitte keegi polnud siiani tema tuleku kohta vastust nõudnud. Ta peaks end turvaliselt tundma. Kuid siiski vaatas Sam ringi, et näha, kas keegi talle erilist tähelepanu pöörab. Seda ei toimunud.

“Mac ja Sam, see kõlab nagu rokigrupi nimi või midagi taolist,” vastas mees. Vestlevatest peokülalistest möödudes kõnetas Mac neid paaril korral, kuid ei jäänud peatuma, et Sami esitleda.

Lauad olid kaetud kaheksale. Kui Mac ja Sam kahekümne esimese laua juurde jõudsid, istus seal juba üks paarike. Kõik tutvustasid end eesnime pidi, Mac juhatas Sami tema kohale ja istus ise tema kõrvaltoolile. Ilmselgelt arvasid teised, et nad on koos ballile tulnud. Sam ootas, et Mac asja selgitab, kuid mees ei teinud teiste oletustest väljagi.

Ajaks, mil hakati salatit serveerima, olid veel kaks inimest lauda jõudnud. Vestlus muutus üldiseks ning õhtusöögi edenedes hakkas Sami pinge järele andma. Näis, et risk on end ära tasunud. Ta võis täielikult pühenduda õhtu nautimisele ega pidanud enam paljastamise ees hirmu tundma. Millal see oligi, kui ta viimati puhtalt lõbu pärast väljas käis?

Orkaan George’i tõttu oli sellest möödunud juba kauem, kui Sam endale tunnistada julges.

Mac oli suurepärane õhtusöögikaaslane. Ta vestles Sami ja enda kõrval istuva naisega. Kaks kohta lauas jäid tühjaks. Kui veider, et need inimesed oma kutsed kasutamata jätsid. Või olid ka need prügi hulka visatud? Ürituse toetajad olid kuulutanud, et õhtu on välja müüdud. Kas seda oli tehtud lihtsalt reklaamiks või oli miski viimasel hetkel takistanud mõne kutseomaniku tulekut?

Kui viimased taldrikud olid laudadelt koristatud ja kohv serveeritud, lahkusid teenindajad vaikselt saalist ning lavale astus kõnepidaja. Kõne oli lühike ja asjalik ning õhutas kõiki kohalviibijaid lastefondi annetama ja puuetega lapsi heldelt toetama.

Siis hakkas parempoolne sein paneelidena kokku liikudes avanema ning tõi nähtavale tantsupõranda ja muusikat mängiva orkestri. Ühe seina ääres seisis külluslikult erinevate dessertidega kaetud puhvetlaud. Kummalgi pool lauda asetsesid kaks suurt avatud baari. Ülejäänud ruum säras kristall-lühtrite valguses, mis olid suures ballisaalis intiimsema õhkkonna loomiseks hämaramaks keeratud.

Muusika hakkas mängima ning Mac pöördus Sami poole. “Sooviksite tantsida?”

Samantha noogutas, süda taas tagumas. Ta oli küll lootnud tantsida, kuid polnud arvanud, et see toimub nii kütkestava tantsupartneriga. Tantsupõranda poole minnes märkas Sam neile saadetud varjatud pilke. Ta teadis, et need olid Macile mõeldud. Sam naeratas, tundes rõõmu, et viibib saali kõige nägusama mehe seltskonnas.

Mõne hetke pärast olid nad juba tantsupõrandal ja liuglesid orkestri mängitava kauni valsi saatel. Siiani oli kõik hästi läinud. Sam kavatses tantsimist nautida ja seejärel lahkuda. Üheskoos einestamine ei valmistanud piinlikkust, kuid kui algas tantsimine, olid esikohal paarid.

Mac jätkas sujuvalt Sami keerutamist tantsupõrandal ning naine unustas hirmu saada ballil paljastatud ja sealt välja saadetud. Ta nägi vaid Maci, tundis tema tualettvee ahvatlevat lõhna ja nautis mehe pintsaku all peituvate lihaste tugevust. Mac oskas jumalikult tantsida ning Samantha tundis end kui laps kommipoes. Ta armastas tantsimist. Ratastooli aheldatud õe tõttu väärtustas ta seda tegevust veelgi enam, kuigi käis tantsimas harva. Seepärast oli tänane õhtu eriti meeldiv. Sam sulges silmad ja liikus muusika taktis, nautides sellest tekkivaid aistinguid. Mac oli suurepärane tantsupartner. Sellest ajast, mil Samantha viimati puhtalt oma lõbuks väljas käis, oli möödunud liiga kaua. Ehk kuulutas see üritus järgmiseks aastaks paremat tulevikku. Samantha lootis seda väga.

“Olete väga vaikne,” ütles Mac valsikeerutamise keskel.

“Naudin seda õhtut tohutult,” ütles Sam üles vaadates. Mehe tumedate silmade pilk oli hüpnotiseeriv. Sekundid möödusid. Sam oleks tahtnud puudutada õrna lohukest Maci vasakul põsel. Libistada käe mehe õlalt tema kaelale ja tunda tema naha soojust. Ta oleks soovinud rohkem teada saada võõrast, kellega koos ta nii imeliselt tantsis. Õhtu oli maagiast tulvil ning Samantha nautis iga hetke. See õhtu lõpeb liiga kiirelt ja siis peab ta igapäevarutiini tagasi pöörduma.

Sam teadis, et see aeg on tema jaoks laenatud, kuid mõned varastatud hetked Maciga tantsimiseks olid iga riski väärt. Kui mõni ametnikest otse tema poole tulema hakkaks, lipsaks ta uksest välja ja kaoks öhe.

“Selliseid uusaastapidusid, mida peetakse suures saalis ja kus mängib muusika, pole tänapäeval enam eriti palju,” märkis Mac.

Sam noogutas ja pomises midagi nõusolekuks. Ta teadis, et balli esmane eesmärk on raha kogumine, kuid eelkõige pakkus see kõigile kohalviibijatele elegantset ajaveetmisevõimalust. Milline suurepärane viis vana aasta lõpetamiseks ja uue sissejuhatamiseks.

“Kas te olete Atlantast?” küsis Mac.

“Olen siin nii sündinud kui kasvanud,” ütles Sam vaikimisest loobudes. Mac püüdis vestlust arendada ning Sam käitus kui keele alla neelanud koolitüdruk. Võta ennast kokku, Sam. “Teie?”

“Sündisin Savannah’s ja tulin siia kümme aastat tagasi.”

“Savannah on väga kaunis. Atlanta on lõunaosariikide New York – põnev ja dünaamiline –, kuid mitte ehk nii lummav kui Savannah.”

“Siin elamine sobib mulle suurepäraselt,” ütles Mac.

Sam naeratas ja arutles endamisi, millega mees tegeleb ja kus kandis ta linnas elab. Mis talle siin elamise juures kõige rohkem meeldib.

Sam soovis, et võiks öelda, et Atlanta sobib ka talle. Ta vaatas üle mehe õla, tundes äkitselt valusat igatsust tuleviku järele, mida oli kord arvanud endale saabuvat. Tema unistus saada rahvuspargivahiks ja elada kusagil läänes asuvas pargis, kus on laialt avarust ja looduse ande kõikjal, oli purunenud kogu tema elu muutnud autoõnnetuse tõttu.

Selle asemel ümbritses teda klaas, betoon ja tihe liiklus. Ja ta vihkas pea iga linnas veedetud hetke.

Muusika vaikis, kuid Mac hoidis endiselt tema kätt.

“Kuna tulite üksi nagu minagi, siis kas tahaksite veel tantsida?” küsis mees.

“Tänan, see meeldiks mulle tõesti.” Sam tundis surinat oma käes, mida mees peos hoidis. Sekund või paar suutis Sam kujutleda, justkui oleksid nad kohtamas. Et Mac on temast huvitatud ja tahab temaga veel kohtuda. Nad võtaksid koos uue aasta vastu ja lipsaksid siis kahekesi mõnda kõrvalisse paika.

Kuid isegi kui mees seda temalt paluks, peaks Sam ära ütlema. Varsti saabub südaöö ja siis aeg koju minna. Kui nad veedakski koos pisut aega, siis Charlene’i nähes hakkaks Mac eemale hoidma nagu teised mehedki. Sellist meest, kes Sami jalust niidaks ja armastaks teda nii, nagu keegi seda teinud pole, ning kes oma elu igaveseks temale pühendaks – sellist meest pole olemas.

Unusta pühendumine, noomis Sam ennast. Enne lahkumist on vaja iga hetke nautida.

Muusika hakkas uuesti mängima, seekord kiirema loona. Tants ei soosinud vestlemist, kuid see sobis Samile hästi. Talle meeldis Maciga tantsida, aga ta teadis, et see õhtu on ainukordne. Esmaspäeva hommikul istub ta jälle oma töölaua taga Beale Foundationis ja õhtul koristab kontoreid.

Kui muusika lõppes, asetas Mac Samile uuesti käe seljale, juhtides teda tantsupõrandalt eemale. Mees oli väga hoolitsev ja Sam tundis end hoitu ja naiselikuna. Juba pikka aega polnud teda niiviisi puudutatud ja midagi seesugust polnud ta kunagi varem tundnud.

“Soovite midagi juua?” küsis mees peaga baari suunas osutades.

“Vesi sobiks praegu janukustutamiseks hästi,” ütles Sam.

“Jääb siis mulliga jäävesi,” ütles Mac naist ühe peokülalisi teenindava suure baarileti poole juhatades. Järjekord liikus kiiresti edasi. Sam vaatas tantsijaid ja heitis pilgu ka laudade suunas. Seisvaid ja vestlevaid inimesi oli rohkem kui tantsivaid. Sam oleks nende asemel orkestrimuusikat ära kasutanud ja mitte lihtsalt sõpradega juttu puhunud. Ta ei tahtnud ühestki loost ilma jääda.

“Palun,” ütles Mac naisele suurt klaasitäit gaseeritud jäävett ulatades. Sam jõi kiiresti, tundes värskenduse üle rõõmu. Ka Mac oli vee tellinud. Ta lõpetas joomise enne Sami ja juhtis nad kandiku juurde, kuhu asetati tühjad klaasid. Sam tühjendas klaasi ja pani selle mehe oma kõrvale.

Valgus muutus hämaramaks ja algas aeglane lugu.

“Veel üks tants?” küsis mees.

Sam kõhkles. Kuid ahvatlus sai temast võitu.

“See meeldiks mulle väga,” ütles ta.

Tantsupõrandal keereldes arutles Sam, kas ta kujutab seda ette või hoiab Mac teda endale veelgi lähemal kui enne. Mitte et Sam oleks seda pahaks pannud. Ta toetas lauba vastu mehe lõuga ja sulges taas silmad. Niiviisi tantsides tundis ta end justkui pilvedel hõljuvat. Teda läbistav kerge värin lisas õhtule veelgi maagiat.

“Kas õhtu meeldib teile?” küsis Mac vaikselt.

“See on imepärane,” vastas Sam mõistes, et see on tõde. Tal oli hea meel, et siia tuli.

“Minu arvates samuti. Toredam kui ootasin.”

Sam tõmbus pisut tagasi ja vaatas mehele otsa. “Miks nii?”