Читать книгу Lissabon. Merede valitsejanna - Barry Hatton - Страница 8

Keegi ei pane teile pahaks arvamust, et Lissaboni Alfama kvartali elanike reielihased on punnis otsekui mäesuusatajatel.

Mäetipul asuvasse kindlusesse jõudmiseks mööda keskaegse piirkonna tihtipeale järske ja kitsaid tänavaid üles ja alla matkates ei kulge te üksnes läbi Lissaboni ajaloo. Ühtlasi on tegemist füüsiliselt koormava, imelise ja kaasahaarava üritusega. Enamgi veel: Püha Jüri kindlusesse ronimine ja selle Odüsseuse torni tippu tõusmine on parim viis Lissaboni enda jaoks kaardistamiseks. Kindlusemüüridelt avanev vaade pole mitte üksnes vapustav. See annab ühtlasi väga konkreetselt aimu sellest, miks linn just selle koha peale tekkis.

Linna asukoht vastab kolmele olulisele tingimusele: kõrge ja järskude külgedega mägi kui kaitserajatis; lai ja külluslik jõgi ning suur looduslik sadamakoht Atlandi ookeani rannikul. Varesepesa meenutav mäetipp annab Tejo jõe põhjakaldale peaaegu tasase lõunakaldaga võrreldes trumbid kätte. Arheoloogide sõnul kinnitasid just sellel mäel kanda Lissaboni esimesed asukad. Foiniiklased rajasid seitsmendal sajandil eKr siia kindlustatud asunduse; juba sellal oli tegu elava sadamaga ning järgmistel sajanditel tulid nende jälgedes roomlased, barbarid, maurid (Põhja-Aafrika päritolu moslemid) ja veidi hiljem kujunenud portugallased.

Foiniiklaste asurkonna suuruse kohta oldi pikka aega kahtleval seisukohal. Arheoloogid on Lissabonist leidnud üksnes foiniikia kirjadega potikilde, mis võis tähendada ka seda, et foiniiklased rändasid sealt läbi. Kuid 2014. aasta väljakaevamiste käigus leiti veenvaid tõendeid selle kohta, et foiniiklaste kogukond oli seal võrdlemisi suur. Nimelt leiti enam kui 70 sentimeetri kõrgune rauaajast pärit hauakivi. Sellel olevad foiniikiakeelsed kirjad olid pärit 7. sajandist eKr, viidates foiniikia kalmistule ja seega alalisele asundusele. Tegemist oli ühe kõige tähelepanuväärsema arheoloogilise leiuga kahekümne esimese sajandi alguse Lissabonis. Väljakaevamised leidsid aset kesklinnas jõe kaldal; praegu asub kunagise kai asukohas Rua do Cais de Santarém.

Alfama linnaosa kannab endas Lissaboni vastsema mineviku hõngu. Mauride päevil, mil selle iselaadne labürindivorm alles kuju võttis, oli see lõunapoolne mäekülg aristokraatide elukeskkond. Siit avanes kaunis vaade jõele ja tugevad linnamüürid tagasid turvalisuse. Alfama, linna vanim bairro ehk piirkond, säilitas elitaarse maine sajanditeks, kuni rahakad inimesed sealt 1755. aasta maavärina järel lahkusid ja vaesed kasutasid seejärel rususid olemasolevatele vundamentidele neile omases stiilis hoonete ehitamiseks. Ameerika kirjanik Mary McCarthy kirjutas 1954. aastal Portugalis reisides oma sõbrale ja poliitikateoreetikule Hannah Arendtile saadetud kirjas, et nägi kindluse all, Alfama piirkonnas olulisel määral Aafrikaga sarnanevat vaesust.

Alfama ei vaevle enam vaesuse kütkeis. Tegelikult kuuluvad selle piirkonna asukad üha enam keskklassi hulka. Kuid sellele vaatamata on kvartal säilitanud teatava tahumatuse ja maaläheduse ning seda linnaosa iseloomustab elanike kõige madalam sissetulekutase. Selle linnaosa põiktänavad ja omavahel vaat et kokku puutuvad katused aitavad ette kujutada, milline nägi välja kogu linn kuni kaheksateistkümnenda sajandi keskpaigani. Anonüümse autori tööna kuueteistkümnendal sajandil valminud Panorâmica de Lisboa ehk Lissaboni panoraam, mis asub praegu Leideni ülikooli raamatukogus, näitab, et kogu linn oli täpselt selline tänavate labürint. Alfama on selle perioodi jäänuk – miniatuuris säilinud keskaegne linn.

Alfama on munakivisillutisega kaetud, kohati süngete ja kasimatute tänavate keerdkäigustik. See on pundar madalate uste ja tibatillukeste akendega maju, mille vahele on pikitud pisikesi köögiviljakaupluseid, baare, kohvikuid ja restorane, mis jätavad mulje idamaisest turuplatsist. Tihti lehvib üle tänavate veetud nööride küljes pesu, sundides möödujaid seda otsekui ülekasvanud tukka näo eest kõrvale tõrjuma. Nagu McCarthy mainis, võib siin tunduda, et iga päev on pesupäev. Sellised stseenid on esindatud paljudes viimasel sajandil Lissabonis vändatud must-valgetes Portugali filmides. António Salazari kahekümnenda sajandi diktatuuri tingimustes ei nähtud selles kombes mitte vaesuse eksponeerimist, vaid hoopis märki praktilisusest. Tänapäeval on Lissabon üks vähestest Euroopa pealinnadest, kus linnasüdame lähedal võib näha kuivama riputatud aluspesu.

Läbi Alfama uidates võib tüllkardinate tagant kuulda hääli ja telerihelisid. Väikeste akende tagant vahivad näod, kohalikud jälgivad maailma toimimist. Uste ees suitsevad järelevalveta jäetud grillid ning küpseva toidu lõhn hõljub laisalt tänavatel. Jesús, sõber, kes on pärit Goast, kunagisest Portugali kolooniast Indias, näppas noore, värskelt Lissaboni jõudnud näljase poisina ühelt neist grillidest sardiini. Ta püüdis sellega pageda, kuid kala oli tulikuum ja poiss pillas selle maha. Kui ta seal aurava sardiiniga maadles, ilmus uksele kala omanik ja hüüdis teda. Naine tahtis teada, kas poisil on kõht tühi, lubades talle sel juhul süüa anda. Jesús läks arglikult naise juurde tagasi, oodates laksu vastu pead, kuid naine pani poisi istuma ning söötis ta kõhu täis. „Sel hetkel teadsin, et minu elu möödub Lissabonis,“ ütleb Jesús. Just sellise käitumise üle tunnevad Alfama elanikud uhkust.

Alfama Rua de São Miguelilt hargnevad kõrvaltänavad, nende seas vaid mõne jala laiune Beco da Bicha. Tüüpilisest kuueteistkümnenda sajandi hoonest, mille aknaid katavad eenduvad rohelised luugid ja ülemised korrused ulatuvad alumistest veidi kaugemale, avaneb vaade Largo de São Miguelile. Largo de São Rafaelil seisab jupike vana linnamüüri ühel joonel kaasaegsete hoonetega. Beco de Carneiro kohal saavad kokku katused. On sügavaid varje ja aknaid, mis selles päikesepaistelises linnas iialgi otsest päikesevalgust ei näe. Tänavate kohale kummarduvad õitsevad puud ning jalutajat üllatavad bugenvillea ootamatud lillad ja oranžid värvilaigud. Tulemuseks on nõiduslik üldmulje. Eksimine on lihtne ja meeldiv.

Dona Fernanda elab ühes Alfamale iseloomulikest väikestest ja hubastest eluasemetest, milleks tema puhul on kolme meetri laiune majake. See näeb välja niimoodi, otsekui oleks see jõuga pisut kõrgemate kõrvalhoonete vahele pigistatud. Naise maja on kenake. Selle akende piirdeliistud on tumerohelised ning lillepeenras maja ees õitsevad punased roosid, lillad hortensiad ja roosad pelargoonid. Kuid lese elu on raske. Maja on vanamoeline, selles pole iialgi olnud ei vanni ega tualetti. Naine kasutab ööpotti ja käib pesemas kohalikus päevakeskuses. Dona Fernanda on üheksakümmend neli aastat vana ning nimetatud aastatest seitsekümmend elanud selles majas. See seisab Santiago kiriku vastas; kiriku ees kasvab küpressipuu ja selle kõrval seisab silt, millele on kirjutatud „Aqui começa o camonho“ („Siit algab tee“) koos punase noolega, mis osutab põhja poole, Hispaania ja Santiago de Compostela suunas; selle all olev infotahvel annab teada „610 kilomeetrit“. Dona Fernanda, kes oli kunagi käekotivalmistaja kohalikus tehases, maksab kuus vaid 28 eurot üüri. Ta igatseb Alfamas, kuhu jõuab järjest rohkem turiste ja tippjuhte, kõige enam kaotsi läinud kogukonnatunde järele. „Kõik vanad harjumused ja kombed on kadunud – naabritele tere hommikust ütlemine, leiva ja piima koju toimetamine,“ ütleb naine.

Dona Fernanda maja asub kunagise mauride mošee kohale ehitatud Lissaboni katedraalist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Katedraal sai 1337., 1344. ja 1347. ning seejärel 1755. aasta maavärinates rängalt kannatada ning seda on korduvalt remonditud ja uuesti üles ehitatud. Hoone ehitamiseks andis korralduse kuningas Afonso Henriques pärast seda, kui tema sõjavägi linna 1147. aastal vallutas; tegemist on riikliku monumendi ja riigi ühe kõige olulisema näitega keskaegsest arhitektuurist. Ometi on tegemist pettumust valmistava hoonega. Kahekümnendal sajandil avaldatud laitmatu „Guia de Portugal“ (Portugali reisijuht) kirjeldab nukral toonil „kahetsusväärset lappimistööd“ ja „arhitektuurilist kaost“. Kõige enam tuntakse seda ilmselt kohana, kus vihased kohalikud 6. detsembril 1383. a heitsid põhjapoolsest tornist alla piiskop Marinho Anese, kes toetas hispaanlaste püüdlusi pääseda Portugali troonile.

See piirkond asus seespool keskaegset linnamüüri, mida tuntakse Cerca Moura (mauride linnamüüri) ehk Cerca Velha (vana linnamüüri) nimetuse all. Müür on riiklik kultuurimälestis ja mingid osad sellest jäävad Alfama hooneterägastikus tänini silma. Ajaloolased usuvad, et müüri algne vundament rajati juba Rooma aegadel, niisiis orienteeruvalt neljandal sajandil AD, ning maurid asusid seda pärast Lissaboni saabumist 714. aastal täiustama. Augusto Vieira da Silva, insener, kes avaldas mauride linnamüüri kohta 1899. aastal raamatu, pidas arvutuste põhjal seda 1250 meetri pikkuseks ja kuni 2,5 meetri paksuseks. See lubab oletada, et müüriga ümbritsetud kindluslinna pindala oli üheksateistkümnenda sajandi lõpus umbes 30 hektarit – mis vastab laias laastus ligikaudu kolmekümnele ragbiväljakule. Muud hooned olid laiali pillatud väljaspool müüri, umbes 15 hektaril. Arvatavalt elas Lissabonis sellal 5000 kuni 20 000 inimest.

„Keskaegse Lissaboni topograafiline planeering oli ennekõike omane islamile,“ kirjutas üks Portugali juhtivatest kahekümnenda sajandi ajaloolastest António Oliveira Marques.

Me ei tea, milline oli linnaplaneering Rooma aegadel, kuna selle piirjooned on aegade jooksul kadunud. Arvatavasti kasvas algupärane Lissabon lossimäe lõunaküljele, castrum mäe tipus ja hooned kuni Tejoni välja hargnemas. Selle tulemusel tekkis enamvähem kolmnurgakujuline ala, mis on väga iseloomulik Vahemere piirkonna ja islami linnadele.

Mauride mõjutustest ei aidanud täielikult vabaneda isegi reconquista. Mauride kohalolu on Alfamas tunda tänini. Nad on oma pitseri, tihtipeale vaevumärgatava, jätnud kogu Portugali kultuurile. Portugalikeelsed sõnad, mis algavad silbiga „al“ – näiteks Alfama – on tuletatud araabiakeelsest sõnast, mis tähistab kümblemist või joogivett – ja on islami okupatsiooni pärand. Üheks pärandvaraks on ka portugallaste käsitsi maalitud kahhelkivid, azulejos. Ning Porto, 300 kilomeetrit põhja pool asuva Portugali suuruselt teise linna ja ühtlasi pealinna suurima rivaali elanikud pilkavad lissabonlasi, nimetades neid maurideks, otsekui polekski nad tõelised eurooplased.

Alfama ja ülejäänud linna kohal kõrguv kindlus on tõenäoliselt Lissabonile kõige omasem maamärk ja sealt avanev vaade jalustrabav. Kui päike Atlandi ookeani kohal loojub – selle suunas teele asudes oleks esimeseks maismaamassiiviks, millega meresõitja kokku puutub, Põhja-Ameerika – annab elektrisinine maad värvide kaleidoskoobile. Päike kahvatub aprikoosiroosaks ja sellele järgnevad enne võidukat viimast, kannikesekarva, fuksiaroosat ja veripunast lahvatust heledamad varjundid: karamelliroosa ja sirelililla.

Lissaboni võlud on inspiratsiooni andnud poeetidele. Miguel de Cervantes, kes kirjeldab palverändurite rühma saabumist Lissaboni oma seitsmeteistkümnenda sajandi kirjatöös „Persilese ja Sigismunda toimetused“, lasi jungal hüüatada: „Maa, maa … kuigi ehk oleks parem rääkida taevast, kuna me oleme ühegi kahtluseta jõudnud Lissaboni nime kandvasse kuulsasse ankrupaika.“ Lord Byron kirjutas oma kaheksateistkümnenda sajandi „Childe Haroldi palverännakus“: „Milline ilu avaneb esmakordselt Lissaboni nähes! … See paistab kaugele ja tundub taevalik …“

Kindlus on tihedalt seotud Portugali varase ajalooga. Sellest sai kaheteistkümnendal sajandil, pärast seda, kui portugallased olid selle pöördelise Lissaboni piiramise järel mauride käest ära võtnud, riigi poliitiline ja sõjaline süda. Kaks sajandit hiljem innustas oluline võit lahinguväljal kuningas João I lossile rüütelliku sõjamehe ja varakristliku märtri järgi Püha Jüri nime andma. Kuningat ajendas sellist suurejoonelist žesti tegema teda 1385. aastal Aljubarrota lahingus, 130 kilomeetrit põhja pool saatnud kangelaslik sõjaväeline edu: umbes 6000 Portugali sõdurit, keda abistasid Inglise ammukütid, lõid puruks arvatavalt 30 000 sõdurist koosneva ründava armee. See ei lasknud Portugali kuningriigil naaberriigiks oleva Kastiilia, võimsa ja hiljem Hispaania tuumiku moodustanud Ibeeria kuningriigi kätte langeda. Portugallased kasutasid Aljubarrotas sõjahüüdu „Portugal ja Püha Jüri!“ See on Portugali sõjaväe sõjahüüuks jäänud ka seitse sajandit hiljem ning Püha Jüri on sõjaväe kaitsepühak.

Kindlus kasvas välja kaheksandal sajandil suuremat osa Ibeeria poolsaarest valitsenud mauride poolt umbes 1050. aastal rajatud kindlustusest. Mauride kindlustusehitisi täiendasid portugallased, kes lisasid sellele ruumika kuningapalee ning piiskopiresidentsi ja kuningliku arhiivi. 1455. aastal oli palee kuningas João II, hilisema maadeavastamise ajastu ühe liikumapaneva jõu, ja hiljem, 1502. aastal üheksateistkümne aasta vanusena kuningaks saanud João III sünnipaigaks; viimase kolmkümmend kuus aastat kestnud valitsusaeg oli muljet avaldav tänu nii selle kestusele kui ka uute piirkondade koloniseerimisele India lääneosas. Nende hulka kuulus ka Bombay, vanas portugali keeles Bom Bahia ehk Hea Laht. Kindlus oli sünnipaigaks ka Portugali teatrikunstile, siin etendati 1502. aastal esimest korda Gil Vincente näidendit „Monólogo do Vaqueiro“ („Lehmakarjuse monoloog“) ning siin võeti vastu maailma ajaloos uue peatüki avanud India reisi järel 1499. aastal naasnud Vasco da Gamat. Need olid kindluse hiilgeajad.

Kuigi sajandite jooksul aset leidnud maavärinad kahjustasid kindlust olulisel määral ning tegid selle värskemad juurdeehitised maatasa, avaldab see kultuurimälestis muljet tänaseni. Kindlusel on kümme kandilist torni ja seda ümbritseb vallikraav. Kindlus on enam-vähem ruudukujuline, selle külgede pikkus on igas küljes umbes 50 meetrit ning ehitise rajamiseks kasutatud kollane kivi annab sellele hommiku- ja õhtupäikeses pehme kuma. Müürid on kuni kümne meetri kõrgused ja viie meetri paksused. See sobiks ideaalselt keskajateemalise filmi võtteplatsiks.

Kuni neljateistkümnenda sajandi lõpuni paistis kindlusetornidest kätte terve linn; majad pudenesid otsekui omavahel kokku jooksvate katuste lapitekk mäest alla, jõe poole. Tänapäevalgi on tegemist maalilise paigaga, kuigi asukohast tingitult võib see isegi suvel, mil puhub nortada (põhjatuul), olla tuuline ja jahe. Selle muruplatsidele heidavad varju kõveraks kasvanud oliivipuud ning puhmakujulised piiniad pakuvad üles mäkke ronides ideaalseid puhkepaiku. Siin korraldatakse keskaegseid piigivõitluseid ning giidiga ekskursioonide osaks on öine jalutuskäik, mis annab võimaluse näha nahkhiiri, kelle koduks kindlus on. Entusiastlike korraldajate sõnul õnnestub erilise vedamise korral näha tava-kurdmokka, kääbus-nahkhiirt ja veelendlast.

Vaatamata sellele, et tänapäeval tunglevad siin külastajate parved – neid on enam kui miljon aastas – pole kindlus sugugi alati olnud Lissaboni tõmbenumber. Selle korrashoiule ei pööratud sageli tähelepanu. Mis veelgi hullem, üheksateistkümnendal sajandil ehitati kindluse kohale sõjaväebarakid ja muud haldushooned, mis vaate sellele sisuliselt ära varjasid. See oli arhitektuurilises ja kultuurilises mõttes erakordselt tundetu käitumine. See koeranael eemaldati alles 1940. aastatel, mil valitsus kindlust korrastama asus ja selle keskaegse välimuse taastas.

Lissaboni all-linnast üles kindluse poole vaadates jäävad silma kindlusemüüril kõrvu lehvivad Portugali lipp ja Lissaboni must-valge lipp. Ülevalt vaadates tundub all-linn olevat nii lähedal, et tekib tunne, otsekui pudeneks siit alla visatud kivi keset toimekat väljakut. Mäeküljed olid keskaegsete piiramisseadmete – piiramistornide ja katapultide – jaoks kindluseni jõudmiseks liiga järsud. Lisaks oli kindluse plaan ka piiramise seisukohast nupukalt läbi mõeldud. Kindlus meenutab ehituselt Vene matrjoškat, sel on sise- ja välismüürid koos siksakiliste käiguteedega, mis suunasid ründajad otse risttule alla, ning kitsad nurgad ei lasknud taraani kindlusesse toimetada. Püha Jüri kindluse käes on rekord, mille üle tunneks kadedust iga kindlustusrajatis: seda ei õnnestunud kordagi vallutada.

Pikka aega lähtusid ohud Lissaboni turvalisusele merelt. Alates seitsmeteistkümnendast sajandist on Atlandi ookeanilt Lissabonile lähenejad näinud kõigepealt Tejo suudmes üksildase ja trotsliku vahimehena seisvat Bugio torni. Linnast vaadatuna kükitab see silmapiiril otsekui nööp, mida lained vaikselt piitsutavad; selle ümmargune kuju on iseloomulik renessansiajastule. Aga Lissaboni sissepääsu kaitsmine kujunes alates viieteistkümnendast sajandist tõsiseks murekohaks. Portugali välisvallutuste tulemusel hangitud varandust ihaldasid paljud. Esialgu vastati ohule suure sõjalaeva jõesuusse ankurdamisega ning hiljem kasutati seda Bugio torni ja teiste maal asuvate kantside kaasabil risttule tekitamiseks. Üheks väravavalvuriks oli hirmutav galeoon nimega São João Baptista. Seda peeti laeva ehitamise ajal – 1534. aastal – üheks maailma kõige võimsamaks sõjalaevaks. Selle sajad pronkskahurid teenisid alusele välja hüüdnime Botafogo (Tulesülgaja).

Bugio torn kuulutati 1945. aastal kasutuskõlbmatuks ning anti üle mereväeministeeriumi majakate osakonnale. Bugio seisab kohas, kus lõpeb liivane Tejo jõesuu paremast kaldast eenduv maasäär, mida vahused lained limpsivad. Mõõna ajal on maasäär juurdepääsetav ja seda külastavad lõbusõidujahid, kuid laevanduse seisukohast on see ohtlik. Bugio tuletorn, mis ei ole küll esialgse mälestise osa, on praegu 14 meetri kõrgune ning annab laevadele iga viie sekundi tagant vilkuva rohelise tulega märku, kummalt poolt majakast mööduda. See tekitab tahtmise kujutada endale ette toimuvat jõekaldalt jälgivat Portugali Gatsbyt.

Tejo jõel on 10 kilomeetri laiune suur ja haigutav suu. See on paik, kus üks Euroopa pikimatest jõgedest kohtub maailma suuruselt teise ookeaniga. Sellise avasülise vastuvõtu järel muutub jõgi kiiresti kitsamaks otsekui lehter ning on kõige kitsamas punktis vaid 2,3 kilomeetri laiune. Just sellesse kohta ehitati 1966. aastal esimene sild üle Tejo jõe. Selle sarnasus San Franciscos asuva Kuldvärava sillaga on lausa kummastav.

Pärast seda muutub Tejo jälle laiemaks. Mar da Palha (Õlemeri) suudmelaht on kõige laiemas punktis enam kui 20 kilomeetri laiune ja 46 meetri sügavune. Lissabon kerkib selle hiiglasliku järve kohale ning on tunnistajaks selle vete pinnal peegelduvatele meeleoludele. Õlemeri võib olla erksat koobaltsinist karva ja madalate, kalasoomustena sillerdavate lainetega, või siis mossitades poripruuniks tõmbudes tuule käes mäslevaks ja ärrituvaks muutuda. Suudmelahe nime päritolu ei ole teada. Mõne inimese sõnul kannab see endast vihjet õlgedele, mis kaugemal põhjas asuvatelt põllumaadelt allavoolu hõljusid. Teiste väitel pudenesid vette Lissabonis kunagi Saksa laevadele lastitud õled. On neidki, kelle arvates vihjab selline nimi värvusele, mille veepind omandab siis, kui päike sellelt madala nurga all vastu peegeldub.

Kuigi Lissaboni elanikud on oma Rio Tejo’st suures vaimustuses, pole nad selle eest sugugi alati hästi hoolt kandnud. Kuni 2013. aastani leidis enam kui 100 000 Lissaboni elaniku reovesi puhastamata kujul tee otse Tejo jõkke. See võrdub enamvähem jõele kuueteistkümnendal sajandil osaks saanud reostusega. (1989. aastal Lissaboni linnapea valimiste ajal ujus sotsiaaldemokraatide kandidaat Marcelo Rebelo de Sousa – keda ootas enam kui kakskümmend aastat hiljem Portugali presidenditool – poliitilise reklaamitriki otstarbel ja oma nime tutvustamiseks üldsusele Tejo jões. Üldsuse reaktsioon sellele oli üheselt „Väkk!“)

Jõevesi on kuni suudmest 40 kilomeetri kaugusel asuva Vila Franca de Xirani soolane. Kui veel rohkem ülesvoolu liikuda, laieneb Tejo jõe org viljakaks settepinnasega tasandikuks, mis on Lissaboni juba kaua aega toitnud. Tejo saab alguse sügavalt Hispaaniast. Selle lätteks on Sierra de Albarracín Aragónis, mõnisada kilomeetrit Madridist ida pool.

Kui Kastiilia Filipe II sai 1580. aastal Portugali kuningaks, tundis mees jõge silmitsedes huvi, kui kaugele ülesvoolu oleks seda mööda võimalik seilata. Ehk oleks tal võimalik sealtkaudu koju pääseda. Ta tegi kuninglikule insenerile João Baptista Antonellile ülesandeks see välja selgitada. Mees jõudis järeldusele, et jõgi on laevasõiduks sobilik Lissabonist kuni Aranjuezini, mis asub Madridist umbes 40 kilomeetrit lõunas. Pärast jõe mõningast puhastamist hakkasid alused nende kahe punkti vahet kurseerima. Näiteks on suur osa marmorist, mida kasutati Escoriali kuningakoja ehitamiseks, pärit Portugali linnast Estremozist ja selle transportimiseks kasutati Tejot.

Tejo on Ibeeria jõgedest pikim, veidi üle 1000 kilomeetri, ja enam kui pool sellest asub Portugali territooriumil. See jõgi on olnud Lissaboni eluveri. Antiikaja geograaf Strabon mainis, et Tejo sisaldab rohkesti kalu ning on täis austreid. Keskajal ütlesid inimesed, et Tejo koosneb kahest osast veest ja ühest osast kaladest. Praegusel ajal kubiseb jõesuu varastel hommikutundidel vooluga kaasa hõljuvatest täpikestena mõjuvatest kalapaatidest. Nende kalaretkede rütmi määrab ära Lissaboni Instituto Hidrográfico (hüdrograafiainstituudi) loodete tabel. Aga tihtipeale sekkuvad mängu ka etteaimamatud jõud. Tugevate vihmade korral või siis, kui ülesjõge asuvad tammid oma lüüsid avavad, võivad hoovused jõesuus viibimise keeruliseks muuta, liikudes veepinna lähedal ühes ja jõesängis teises suunas, nagu räägivad kalamehed. Kalasaak oli hea kuni kahekümnenda sajandi lõpuni, mil ülepüük ja röövpüük viimaks mõju avaldama hakkasid. Jõgi pole linna mitte üksnes toitnud; see on aidanud seda ka kaitsta. Üheksateistkümnenda sajandi ajaloolase Oliveira Martinsi sõnul oli Tejo suurepärane vallikraav.

Lissaboni nime päritolu jälgedel liikudes jõuame välja Rooma aegadesse, täpselt nagu paljude teiste Euroopa paikade puhul. Oletuslikult rajas linna Vahemerel Trooja sõja järel koju naastes eksinud Odüsseus ja see arvamus on pigem pentsik kui müütiline. Väidetavalt foiniiklaste poolt antud nimi Alis Ubbo, mis tähendab „rahulikku abajat“, on laialdaselt käibele läinud linna arvatava sünninimena. Aga auväärse „Grande Enciclopédia Portuguesa e Brasileira“ („Suure Portugali ja Brasiilia entsüklopeedia“) väitel on see lollus; seda kirjeldatakse „poeetilise, kuid mõttetu väljamõeldisena“.

Roomlased kasutasid nime Olisipo, millest mauride valitsusajal sai Al-Uxbuna. Kristlaste vallutus tõi endaga nime Lixboa.

***

Millest on tingitud Lissaboni eriline valgus? Seda küsimust on esitatud sageli ja juba niivõrd kaua, et sellest on kujunenud omamoodi seltskonnamäng.

Lissaboni valguses on isegi talviste pilvede all midagi imetlusväärset. See pole mitte niivõrd linna tunnus kui selle kullaproov. Selle mitmekihiline sära, koorekarva kuma on ühtaegu erk ja siidjas.

On inimesi, kelle meelest on Lissaboni valgusorgia põhjustajaks lai suudmelaht, jõgi, ookean või kõik kolm korraga. Teised panevad selle linna tihedalt kõrvuti pressitud valgete hoonete ja terrakotakatuste või siis laiuskraadist lähtuva õnnistuse arvele. Ja mõne inimese sõnul on see roomlaste pärand.

Traditsiooniline Portugali mosaiikkividest tänavasillutis, mida kutsutakse calçada portuguesa’ks, on ainulaadne. See on valmistatud rusikasuurustest lubjakivi- ja basaldikuubikutest; musti kive kasutatakse mosaiiki meenutava mustriga valdavalt valgete tänavakatete ilmestamiseks. Selle tehnika mõtles 1840. aastatel välja sõjaväeinsener, kindralleitnant nimega Eusébio Furtado. Mees oli tuttav roomlaste kasutatud tänavasillutise paigaldamise tehnikaga ja sai sellest innustust. Luisa Dornellas, Lissaboni linnavalitsuse koolitusosakonna juhataja, kes korraldab sillutist paigaldavate töömeeste väljaõpet, ei kahtle hetkekski selle tähtsuses. „Lissaboni sära tõstab teiste linnadega võrreldes esile just see maapinnast kiirgav valgus,“ ütleb naine. Nagu mujal kunagistel impeeriumi aladel, on roomlaste valitsusaja jäänused siingi valdavalt vajunud sügavale linnatänavate alla. Lissabonis asub osa sellest pärandist otse teie kingataldade all.

Kindralleitnant Furtado oli aastatel 1840 kuni 1846 Püha Jüri kindluse komandant. 5. jalaväepataljoni paraadiplats asus kindlusemüüride vahel ning kujutas endast paljast maapinda. Komandant otsustas 1842. aastal selle asendada kivisillutise ja lillepeenardega, mida ilmestavad puud. Ta mõtles välja roomlastelt inspiratsiooni saanud sillutusskeemi ja leidis odava tööjõu ka selle kontimurdva töö teostamiseks: vangid. Need toodi ahelates töömaale ja said oma grilhões (ahelate) järgi tuntuks kui grilhetas.

Linna toonaste ajalehtede andmetel lõid must-valged mosaiikkivisillutisemustrid kõvasti laineid. Väidetavalt tulid inimesed massiliselt kindlusesse, et näha oma silmaga seda uudset lahendust. Seda pani tähele ka linnavalitsus ning 1848. aastal anti luba Furtado kesklinnas asuva Rossio väljaku Rooma stiilis sillutisega katmise plaani elluviimiseks. 323 päevaga teostatud Rossio lainemuster sai nimeks Mar Largo (Suur meri). See kaunistab väljakut tänaseni.

Portugallased levitasid calçada portuguesa tehnikat kogu impeeriumis; ehk tekitas see neis kodutunnet. Seda näeb Macaus, Hongkongi lähistel; Aafrika troopilisel läänekaldal Luandas ja Rio de Janeiros, kus asub kuulus Copacabana calçadao. Kus te sellega ka kokku ei puutuks, mõelge hetkeks selle paigaldaja peale. Calcateiro veedab oma päevad, vasar käes, tillukesel taburetil kükitades ning kivitükke tahudes, et anda neile korrapärane kuju ja seejärel need liivasele aluskihile asetada. Sedalaadi ränk töö on ausammast väärt ja 2007. aastal see Lissaboni kesklinna ka püstitati.

Portugallased on oma calçada üle tohutult uhked. Aga see peidab ühtlasi väga pikalt varjatud ebameeldivat tõsiasja: märjana on sillutis eluohtlik ning avaldab pikaajalisel kõndimisel jalataldadele kohutavat mõju. Lissaboni toonane linnapea, António Costa, sai 2014. aastal hakkama tõelise ketserlusega, väljendades Portugali mosaiikkivisillutise paigaldamise kalli äri kärpimise põhjendamiseks avalikult just selliseid mõtteid. Mees mainis ühtlasi, et tema käsutuses ei ole sunnitöölistest tasuta tööjõudu, ja lisas: „Olgem ausad, see on silmale küll ilus vaadata, kuid kõndimise seisukohast jube. See on libe, see on ebamugav.“ Linnavalitsus otsustas sellise sillutise säilitada turistide poolt külastatavates piirkondades, kuid mujal linnas sellega tagasi tõmmata.

Muus osas tõendeid kuuendal sajandil Lissabonis tegutsenud roomlaste mõjutustest eriti silma ei hakka. Ning sellegi vähese, mida tänapäeval näha on, avastamiseks läks tarvis maavärinat ning hiiglaslikku maa-alust puurimisseadeldist.

Roomlaste käes oli Lissabon alates teisest sajandist eKr kuni viienda sajandini AD. Aastal 195 eKr surusid roomlased Cato Vanema ülemjuhatuse all maha ülestõusu Hispaanias ning kunagi Püha Jüri kindluses olnud graveering lubab arvata, et ta viibis ka Olisipos. Olisipo liideti Rooma impeeriumiga aastal 138 eKr. Sõjaväe juht Decimus Junius Brutus Callaicus lisas mäetipule, kus praegu seisab kindlus, kaitserajatisi ning kasutas kohta oma baasina, kust Rooma juhtis poolsaarel elavate hõimude taltsutamiseks tehtavaid ponnistusi. Julius Caesar vallutas impeeriumi idapiiril asuva Lusitaania provintsi lõplikult alles umbes aastal 60 eKr.

Keiser Augustuse valitsemisajal Lissaboni poliitiline ja haldusalane tähtsus kasvas. See nimetati ümber Felicitas Julia Olisipoks ning oli halduskeskuseks piirkonnale, mis ulatus jõe lõunakaldast kuni viiekümne kilomeetri kaugusel paistvate Arrábida mägedeni. Olisipo koosnes kolmest põhitsoonist: oppidum ehk kindlustatud asula mäe tipus; vallimäe lõunapoolsele nõlvale ehitatud linnapiirkond ja jõeäärsed rannaribad, kus maabusid kala- ja kaubapaadid.

Pärast seda, kui roomlased olid Britannia vallutanud, kasvas Lissaboni tähtsus taas, kuna tegemist oli peatuspaigaga Atlandi kaubateel, mis ühendas Vahemere maid ja Põhja-Euroopat. Olisipo kujunes roomlaste kaubanduse ja tööstuse südameks. Ülesvoolu asuvad viljakad tasandikud varustasid põllumajandustoodanguga ja nagu Strabon oli maininud, kubises jõgi kaladest. See tegi piirkonnast ideaalse koha garum’i, roomlaste poolt armastatud ja maitseainena laialdast kasutust leidva lehkava kalakastme valmistamiseks ja eksportimiseks kogu impeeriumisse amforates, mida osaliselt valmistati Tejo lõunakaldal. Lissaboni Atlandiga piirnevatelt rannikualadelt õnnestub tänapäevalgi püüda rohkesti rasvaseid kalu – sardiine, kilu ja makrelli. Nimetatud kalad on koos soolikate ja marjaga ideaalne tooraine garum’i valmistamiseks; selleks segatakse kala soola ja maitsetaimedega ning jäetakse seejärel päikese kätte käärima; saadud segu segatakse aeg-ajalt, kuni see muutub vedelaks. Lissaboni jõekaldal seisis kunagi võimas tööstuslikes mõõtmetes kompleks garum’i kääritamise tõrtest; see ulatus kuni Baixa-nimelise kesklinna osani välja. Nüüdisaegse panga rajamisel avastatud roomlaste kalmistu Rua dos Corrieiroses oli kasutusel kuni esimese sajandini AD, misjärel see koliti kääritamistõrtele ruumi tegemiseks Praça da Figueirasse.

Lissaboni vast leitud rikkus aitas kinni maksta termide, maa-aluste galeriide, amfiteatri ja hipodroomi rajamise. Sellised edukale linnale omased asutused andsid Lissabonile uue keiserliku maine. Nende 1000 aasta vanused varemed jäid inimeste pilgu eest varjule kuni 1755. aastani, mil maavärin maapinna lõhestas ning selles peituvad saladused väljakaevamiste käigus päevavalgele tulid. Avalikud termid ehitati aastal 44 AD. Maapõues peitunud müürilt avastati punase värviga kirjutatud pealdis, mis tähistab algupärase Thermae Cassiodorum’i renoveerimist aastal 336 AD. Cassia termid, mis said oma nime ühelt linna prominentide suguvõsalt, kaevati korralikult välja alles 1990. aastate alguses. Need asuvad Rua das Pedras Negrasel, kuid muuseumi pole selle koha peale veel rajatud.

Maavärinajärgsete taastustööde käigus praeguse kesklinna piirkonnas 1771. aastal välja kaevatud Rooma-aegsete maa-aluste galeriide otstarbe üle on pikka aega aru peetud. Kõige tõenäolisemaks peetakse selgitust, mille kohaselt rajati need maa-alused võlvid maapealsetele ehitistele, teiste seas ehk ka foorumile, kindla vundamendi tagamiseks. Vanalinna selle osa all asuvad kuni viieteistkümnenda sajandini Tejosse suubunud jõgede ja ojakeste sängid. Geoloogilises plaanis on see piirkond järskude nõlvadega org ja tunnelid lubavad maa-alusel veel minema voolata. Tunnelites on harilikult meetrikõrgune vesi, kuid kaks korda aastas – aprillis ja septembris – pumbatakse see üldsusele külastusvõimaluse andmiseks välja. Külastajad seisavad Rua da Pratal järjekorras ning ronivad läbi tänava keskel asuva kanalisatsioonikaevu luugi, autod ja trammid ümberringi kihutamas, et mööda astmeid ettevaatlikult Lissaboni kaugesse minevikku laskuda.

Rooma amfiteater, mis asub Püha Jüri kindluse aluse mäe nõlval, oli kõigi jõgepidi Olisiposse saabujate jaoks silmapaistev maamärk. Selle nimel ehitati see lõunasuunalisena, mis on Rooma amfiteatrite puhul ebatavaline. See demonstreeris linna valitsejate mõjuvõimu ja eesõiguseid. Suur, kolmetasandiline hoone mahutas tunde kestvatel etendustel ära umbes 3000 inimest. See rajati Augustuse ajal ning ehitati hiljem Nero valitsusajal ümber.

Amfiteater avastati alles 1798. aastal. Itaalia arhitekt Francisco Xavier Fabri joonistas toona nähtu üles ning korraldas kampaania varemete säilitamiseks. Kuid mehe palved kõlasid kurtidele kõrvadele. Teatri asukohale ehitati majad, kuid Fabri joonised jäid alles. Esimene põhjalikum väljakaevamine leidis aset 1960. aastatel, mil seitse selles kohas asuvat maja ära osteti ning neist neli lammutati, et arheoloogidel tekkiks võimalus Alfama Rua de São Mamedel üheksa meetrit maapinnast madalamal asuva teatrini jõuda. Lisaks varemete peale ehitamisele oli kunagise amfiteatri raskeid kivitahukaid ja sambaid kasutatud ka sellele rajatud ehitiste püstitamiseks. Nukrale seisule vaatamata on ametivõimud teinud kiiduväärt katseid mälestise taastamiseks. Amfiteatri muuseumist leiab väljakaevamistel avastatud esemeid, mille seas on ka rauaaja mälestisi.

Umbes 200 aastat pärast nimetatud avastuste tegemist keskendus Lissabon enda üleslöömiseks kahekümnenda sajandi viimase maailmanäituse korraldamiseks ning linna metroosüsteemi laiendamiseks kohale toodud hiiglaslikud tunnelite rajamise masinad liikusid ajas tagasi, tuues päevavalgele ammu unustatud aardeid. Kesklinnas tehti suurejooneline avastus: leiti Rooma-aegne hipodroom, kus korraldati kunagi filmis „Ben Hur“ nähtutega sarnanevaid kaarikuvõiduajamisi. Areen avastati kuue meetri sügavuselt Rossio väljaku alt, linna kaubanduskvartali südamest. Vähemalt 190 meetri pikkune võidusõidurada oli ilmselt suurimate seas, mis iial Rooma impeeriumis ehitatud. Avastus, mille kohaselt Lissabonis oli väga mastaapsel kujul esindatud koguni kaks roomlaste meelelahutusasutust – teater ja hipodroom – lubab linna vaadata hoopiski teistsuguses ajaloolises valguses. „Me olime seni arvamusel, et Rooma impeeriumi seisukohast ei omanud Lissabon erilist tähtsust ning täitis peamiselt kaubavahetuspunkti ülesannet,“ ütles tunnelite rajamise üle järelevalvet teostanud arheoloog Ana Vale, „kuid selgub, et tegu oli tähelepanuväärse linnaga.“

Sellele hiilgusele ei olnud antud kauaks kestma jääda. Rooma langus ja roomlaste lahkumine avas ukse barbarite võidukäigule; see kestis kolm sajandit, kuni Lissaboni jõudis järjekordne kõrgelt arenenud tsivilisatsioon: maurid.