Читать книгу Lissabon. Merede valitsejanna - Barry Hatton - Страница 9

Kui Euroopa ühendarmee koondus 1147. aastal Lissaboni alla eesmärgiga linn seda viis sajandit oma koduks pidanud moslemite käest ära võtta, oleks nende omavahelised nääklused ettevõtmise napilt lõpetanud veel enne, kui see alatagi jõudis. Lahinguks oma read ühendanud Põhja-Euroopast pärit ristisõdijad läksid tõsiselt kiskuma küsimuses, kuidas uskmatuid rünnata. Nende võõrustaja, Portugali kuningas Afonso Henriques, nägi nende nõudmistega arvestamiseks ja huvide ühildamiseks pöörast vaeva. See kõik paneb mõtlema tänapäevastele NATO konverentsidele Lähis-Ida küsimustes.

Ühendvägede ründejõud jõudsid viimaks mingit laadi kokkuleppele ning 1. juulil algas sündmus, mida tänapäeval tuntakse Lissaboni piiramise nime all. Aga nääklused jätkusid ka pärast linna vallutamist umbes seitseteist nädalat hiljem. Sellele vaatamata läheb Lissaboni hõivamine ja selle kristlastele võitmine kirja kui muus osas igati nadiks osutunud Teise ristisõja parim tulemus.

Kõige põhjalikumaks säilinud ülevaateks keskaegses Lissabonis noil suvekuudel ja varasügisel aset leidnud sündmustest on ühe inglasest ristisõdija kiri koju. Originaalkäsikirja hoitakse Cambridge’is Corpus Christi kolledžis. Õpetlased on kirja autorluse üle pikalt aru pidanud. Kõige levinuma seletuse kohaselt oli selle saatjaks anglo-normanni preester nimega Raoul, kes kirjutas kirjale alla lihtsalt initsiaali „R“, ja saajaks Bawdsey Osbert Inglismaa idaosas asuvast Suffolkist. Aga autorikandidaate on teisigi, teiste seas Roberti-nimeline anglo-normanni kirikutegelane, kellest hiljem sai Lissaboni katedraali praost.

Kiri on kirjutatud ladina keeles. Lissaboni Teaduste Akadeemia avaldas selle esimest koda 1861. aastal ning selle tõlkis inglise keelde Charles Wendell David oma 1936. aasta kirjatöö „The Conquest of Lisbon“2 tarvis. Andekas üheksateistkümnenda sajandi Portugali kirjanik Alexandre Herculano kasutas seda väga suures osas oma „História de Portugali“ („Portugali ajaloo“) kirjutamisel; tegemist on läbimurdelise materjaliga, kuna selle koostamisel kasutati algallikatest pärit tõendusmaterjali ning selle käigus purustati mitmed rahvuslikud müüdid.

Kirja tuntakse pealkirja „De expugnatione Lyxbonensis“ – „Tormijooks Lissabonile“ – nime all. Sellele kirjutisele annab erilise võlu tõsiasi, et tegemist on piirajate juhi siseringi juurdepääsu omanud pealnägija jäädvustatud üksikasjaliku kirjeldusega. Teisalt tuleb kindlasti märkida sedagi, et ühtlasi on tegemist võitjate kirjutatud versiooniga ajaloost.

Pühale Maale teel olnud ristisõdijate laevastik peatus Portugali põhjaosas asuvas Portos, kus kohalik piiskop kasutas oma sõnaosavust selleks, et meelitada sõjavägi enne, kui nad teekonda Lähis-Itta jätkavad, olema Portugali monarhile abiks Lissabonis elutsevate saratseenide löömisel. „Lissabon“, nagu mainib kiri Osbertile, oli „väga rikas ja jõukas“. See pani sõdalastel, kes olid ühevõrra huvitatud nii sõjasaagi kogumisest kui ka jumalasõna levitamisest, kindlasti silma särama.

Kuningas Afonso Henriquese armeed oli seni saatnud suur edu. Märtsis olid nad hulljulge öise üllatusrünnaku tulemusel kiiresti enda kätte võtnud Santarémis, Lissabonist 80 kilomeetrit kirdes viljakal tasandikul asuva olulise mauride linna ning monarh kiirustas oma eeliseid ära kasutama. Aga Lissabon asus kaitse seisukohast igati kadestamisväärses asukohas ja oli ühtlasi mauride vägevaim linn Lääne-Ibeerias. See kuulus kaubandusvõrku Põhja-Aafrikaga ning viljast, oliiviõlist ja veinist seal puudust ei tuntud. Järjekordne üllatusrünnak oli välistatud, kuna pealetungivaid vägesid oleks linna mäetipus asuvast linnusest õige kiiresti märgatud.

Afonso Henriques üritas Al-Uxbunaga asju klaarida juba teist korda. Ta oli linna all 1140ndate alguses kaotuskibedust maitsta saanud, suutmata – samuti ristisõdijate toetusel – tugevast kaitsest läbi murda. Tema jõud olid sel korral sunnitud tagasi tõmbuma, aga mitte enne, kui olid hävitanud viljasaagi ja teinud maatasa väljaspool linnamüüre asuvad hooned.

Selleks, et teist korda õuna haugata, olid mehel seekord kamandada suuremad relvajõud. Al-Uxbunat kirjeldatakse Raouli kirjas väga hästi kindlustatud kantsina, mida ümbritses ringikujuline kindlus ja mille müürid kulgesid kolmnurkse kujuga linna kaitstes Tejoni välja. Afonso Henriques vajas toorest jõudu ja Teise ristisõtta teel olev sõjavägi oli selle saavutamiseks parimaks võimaluseks. Relvajõud koosnesid ligikaudu 12 000 inglasest, šotlasest, prantslasest, sakslasest ja flaamlasest ristisõdijast, kelle käsutuses oli 170 laeva. Kuningas, kelle enda sõjaväes oli umbes 5000 meest, pidi vaid jälgima, et tema liitlased seatud sihti silme eest ei kaotaks.

Kuningas ja tema sõjavägi marssisid Al-Uxbuna alla, kus nad kohtusid Portost meritsi saabuvate ristisõdijatega. Afonso Henriques seisis peagi silmitsi välismaalastevaheliste vaidlustega. Mõned vaidlesid selle üle, kas ja kuidas üldse edasi tegutseda ja millistel tingimustel. Nagu Osbertile saadetud kirjas seisab, „ei tahtnud nad pika ja vaevarikka piiramisega seotud kulutusi kanda“ ja soovisid kiiresti Vahemerele siirduda, kus neil oleks võimalik Aafrika ja Hispaania kaubalaevadelt „palju kergema vaevaga raha välja pigistada“. Teised polnud sellega nõus ja kirja andmetel järgnes üldine karjumine. Pinged leevendusid pärast seda, kui Afonso Henriques oli lubanud ristisõdijatele anda enne, kui ta linna kohal oma lipu heiskab, sealt saadava sõjasaagi, kaasa arvatud pantvangide eest makstava lunaraha. Ristisõdijate juhid andsid vande kokkuleppest kinni pidada.

Liitlasväed seadsid end laagrisse kolmel mäetipul, millelt avanes vaade linnale. Al-Uxbunal olid väravad nii lääne- kui ka idaküljel ja lisaks veel üks jõe ääres. Ründajate ja kaitsjate vahetatavate solvangute rohkuse põhjal on selge, et vaenutsejad paiknesid lähestikku. Selline mõnitamine võib meie Monty Pythoni järgses maailmas veidi koomilisena tunduda, seevastu olukorda kirjeldanud kroonikakirjutaja ei häbene öeldut – vähemalt moslemite poolt – ka üksikasjalikult välja tuua:

Sellal, kui meie ööl ja päeval nende müüride all vahti pidasime, loopisid nemad meie suunas rohkesti pilkeid ja mitmeid solvanguid. Nad mõnitasid meid vihjetega paljudele lastele, kes meie äraolekul kodus sünnivad, ja ütlesid, et meie naised ei jõua meie surma ära oodata, kuna kodus on juba rohkesti väikeseid sohilapsi.

Enamgi veel, nad näitasid risti sümboli suhtes suurt põlgust üles. Nad sülitasid selle pihta ja kasutasid seda oma tagapalgetelt rooja pühkimiseks. Viimaks urineerisid nad selle otsekui iseäranis põlastusväärse asja peale ning viskasid meid ristiga …

Olles linna kaitsejõu proovile panemiseks mõnda aega tüli norinud ja väikeseid kokkupõrkeid maha pidanud, asusid ründajad asja kallale. Nad ehitasid kaks hiiglaslikku piiramistorni, vastavalt 30 ja 25 meetri kõrgused, mida kaitsti vitspunutiste ja loomanahkadega, ning valmistasid taraanid ja katapuldid. Kaks katapulti, mida kumbagi mehitasid vahetustega 100 meest, lennutasid väidetavalt linna pihta 5000 kivi tunnis. Mõistagi pole üllatav, et linnas viibijatele „selline tegevus palju tüli tekitas“. Aga sisuliselt kõik need seadmed põletati maatasa, kui ainus alles jäänud piiramistorn liiva sisse kinni ja Tejo tõusu kätte jäi. (Nii sellal kui ka roomlaste ajal ujutas jõgi tihtipeale linna madalamad osad üle. Üks praegusel ajal läbi Lissaboni Baixa linnaosa alt läbi voolav Tejo lisajõgi tekib nüüdisaegse linna kahe põhiavenüü – Avenida da Liberade ja Avenida Almirante Reis – alt läbi voolava oja ühinemise tulemusel. Tugevate vihmade korral tabab jõeäärseid piirkondi tänapäevalgi üleujutus.)