Читать книгу Tänapäeval on kõigi nimi Sorry - Bart Moeyaert - Страница 7

2

Minu selja taga teeb mikrolaineahi plõnn, aga ema ei tõsta ikka midagi lauale.

Ta istub köögilaua taha ja nõjatub küünarnukkidele. Ta ütleb, et tal on meile üks jutt.

„Rahu,“ ütleb ta Alanile ja hoiab kätt tema näo ees, justkui oleks Alan juba liiga palju lobisenud, kuigi Alan istub vägagi rahulikult ja hingab.

Ema võtab Alanilt noa ja kahvli ära.

Seejärel paneb ta küünarnukid uuesti lauale ja toetab lõua kätele. Ta pilk liigub minult plekile laudlinal, see on kalakujuline.

Ema tõmbab sügavasti hinge ja teatab, et isa ja tema Cruz tahavad asju nüüdsest teistmoodi korraldada kui varem.

Mina ütlen: „Ema, katsu kordki ilma sissejuhatuseta.“

Ilma sissejuhatuseta ütleb ema, et isa ja tema Cruz peavad mind taltsutamatuks.

See pole mingi uudis.

Järgnev ettepanek on aga küll.

Neil oleks lihtsam, kui ma enam ei veedaks igat nädalalõppu nende juures. Nende meelest oleks üle nädala parem. Või siis kolme nädala tagant. Nad arvavad, et mulle endale meeldiks ka nii rohkem.

Noh?

See ei kõla ettepaneku moodi. See kõlab nagu miski, mida me nüüd hakkamegi tegema.

Ometi tahavad nad teada, mida mina asjast arvan.

Mu pilk liigub emalt valgele taldrikule mu ees.

Taldrik on tühi, aga halloo: vaata hoolega! Äkitselt on seal tükk sitket liha, mida ma palunud ei ole.

Ütlen: „Ma ei ole taltsutamatu. Mõnikord ma lihtsalt käitun halvasti.“

„Need ei ole minu sõnad, Bianca,“ lausub ema.

„Ei ole,“ vastan, „aga sa võiksid ju isale vastu rääkida.“ Mu hääl väriseb.

Ema raputab pead ja teeb, nagu naerataks.

„Ma ainult annan isa sõnu edasi,“ vastab ema. „Sa võid ise temaga sellest rääkida, nad tulevad Cruziga sulle pärastlõuna ajal järele. Ise otsustad. Tead ju küll, et sinuga on sada häda, ja mina võtan seda arvesse. Tahtsid ilma sissejuhatuseta, ja ma ei hakanud sõnumit ilustama. Kasutan sedasama sõna, mida nemad kasutasid.“

Taltsutamatu.

Lükkan taldriku eemale.

Vaatan Alanit, kes on noa ja kahvli uuesti pihku võtnud ja laseb neil nagu kahel sõduril taldriku kõrval oodata, kuni mikrolaine­ahjust tuld antakse.

„Ja tema?“ küsin emalt, peaga Alani suunas noogates.

Minu poolest tehku Alan nende söögiriistadega, mida tahab. Kuigi ta hoiab nuga näole ohtlikult lähedal ja võib endal niimoodi silma peast välja torgata.

Alan vaatab mulle otsa. Ta ohkab. Ta ei taha minu arvamust teada.

Ema selgitust kuulab ta küll.

Ema ütleb, et Alani jaoks ei muuda see midagi.

„Tema tervise juures teistmoodi ei saa. Poiss on üheksane.“

Ema tahab sellega öelda, et Alan on kõigest üheksane, aga ta ütleb seda nõnda, nagu ei saakski Alan kunagi kümme täis.

Pööritan silmi. Oi, appike.

Ema ja teater.

Ema võtab juba paar nädalat tunde ja seda on näha.

Alan tunneb tungi väljendada, mida ta äsja kuulis. Et ta on kõigest ussike. Tühine tegelane. Abitu olend.

Ta laseb pea kuklasse, üle tooli seljatoe rippu, ja kiunub ning teatab siis „Perepea“-sarja Stewie häälega, et tal on kõht tühi. Ta ütleb, et võiks nahka panna terve pikkpoisi. Ta suudab silmagi pilgu­tamata pista pintslisse terve potitäie kuumi kirsse.

Jahaa.

Juba tal ila tilgubki nende järele.

Ema paneb sõrme valgele tabletile Alani joogiklaasi kõrval. Ta lükkab selle Alani poole.

„Tore,“ ütleb ema. „Alusta sellest.“

Ema võtab Alanil noa ja kahvli üksteise järel käest ja asetab need taldriku kõrvale. Ta ütleb, et söök saab kohe valmis ning et tal oleks hea meel, kui Alan paar-kolm suutäit võtaks.

„Meil on Biancaga jutud juba peaaegu lõpetatud.“

Alanil on hundi kurk ja hiire magu. Kui söök veel taldrikus pole, siis mängib suurt meest, aga kui see siis talle nina ette tõstetakse, on seda tema jaoks alati liiga palju ja ta jätab kõik järele.

Vaatan emale otsa ja küsin pilguga, kas ta ootab minult, et teeksin otsemaid „plõnn!“, sest olen saanud terve minuti isa ja tema Cruzi uue plaani üle järele mõelda ja jõudnud järeldusele, et see on kahtlemata / lõppkokkuvõttes / loomulikult / hea / väga tore / super.

Ema ootab.

Mina olen vait.

Ei mingit plõnni.

See asi ei meeldi mulle. Mul on midagi hoopis muud mõttes. Täiesti teised plaanid.

Ema kummardub minu poole, just nagu oleksin ma öelnud midagi, mida tema ei kuulnud.

„Ära nüüd tee nägu, et sa nii väga ootasid neid nädalalõppe, Bianca. Mulle küll ei ole muljet jäänud, et sa neist puudust tunneksid, või kuidas? Mais oli sul ju hea meel, kui nad ütlesid, et tulevad sulle järele laupäeval, mitte reedel. Isegi poolteist päeva nende majas on sinu jaoks liiga pikk aeg.“

„Nad ei ela majas.“

„Elavad küll majas. Nad elavad koos paljude teiste inimestega ja sel hoonel on katus peal, nii et see on igatahes maja, selline on sinu isa valik.“

„Ja tema Cruzi,“ vastan mina. „Olgu pealegi.“

Kehitan õlgu.

Maja, mis varem oli laohoone, kus ei ole peaaegu üldse vaheseinu ja kus peaaegu kõik kuulub ühtviisi kõigile / jah, okei / see on maja / sellel on katus peal.

Paar sekundit ja rohkem pole tarvis otsustamaks, et mul pole tahtmist seda vestlust jätkata. Nad ei õpi ka kunagi: kõigepealt otsustavad ilma minuta ja alles siis küsivad, kas see on minu arust õige otsus.

Seekord on vastus ei.

Mulle ei meeldi mu vend, kes algul teeb, nagu oleks äranäljutatud elukas, kes oma taldrikut ründab, et seejärel lihatükki paar korda sonkida ja siis võileiba küsida – ja selle ta veel saab ka.

Mulle ei meeldi mahl, mis näeb välja nagu veri.

Ja et me peame ettevaatlikult sööma, sest kirsid jätavad plekke ja köök on valge ja uus, ja vaata ometi, kui ilus roheline see kuradi­puu seal potis on.

Lükkan tooli lauast eemale. Toolijalad teevad kivipõrandal läbilõikavalt kriipivat häält.

Ema haarab peast.

Suurepärane.

„Mul ei ole kõht tühi,“ ütlen.

„Sa pead sööma.“

„Mina ei pea,“ vastan.

Ema teatab mu seljale, et ma pean paigale jääma. Et ma pean sööma, sest muidu läheb kõht kohe jälle tühjaks. Et ma ei tohi nii halvasti käituda. Et varsti tuleb üks sõber Alaniga mängima. Ja et sel sõbral on eriline ema. Et ma olen siis seitsmendas taevas, sest ma ju tunnen seda naist. Päriselt ka.

Ema annab oma ausõna.

„Sinu arust on ta nii äge.“

Kuna ma ei reageeri, muudab ema tooni.

Ta ütleb, et ma olen täiesti arusaamatu. Et varsti on ta isa ja tema Cruziga minu suhtes ühte meelt.

Jään trepi juurde seisma, käsi trepikäsipuul.

Taltsutamatu.

Seda sõna ema välja ei ütle, aga see käib tal peast läbi küll.

Tahaksin nii palju asju teha ja nii palju asju öelda, aga ma hingan sügavalt sisse ja väga sügavalt jälle välja.

Alan teatab: „Ma kuulen, kuidas ta hingab, ta on veel elus.“

„Jah,“ ütleb ema. Ta võtab Alani taldriku, läheb sellega pliidil oleva kirsipoti juurde ning küsib, kuidas selle tema sõbra nime õieti hääldatakse. „Šjääs?“

Alan ütleb mingi nime, mis kõlab küll sedamoodi.

„Just,“ lausub ema. „Niimoodi.“

Nad kihistavad mõlemad naerda.

Mina siia ei jää. Mul läheb nende kahe naerukihistamisest alati silme ees pisut mustaks.

Koban püksitaskut.

On mul võti kaasas?

On.

Teen välisukse lahti. Seejärel tõmban selle enda järel kinni.

Ma ei taha, et sa arvaksid, et ma olen vihane, aga ega sellest midagi hullu ei ole ka, kui sa nii arvad.