Читать книгу Tänapäeval on kõigi nimi Sorry - Bart Moeyaert - Страница 8

3

Ema ütleb, et ma olen metsik.

„Ma tean küll, mida sa tunned, tüdruk. Ma olin umbes sinu­vanuselt ise samasugune.“

Ta olevat pidanud iga väiksemagi asja peale auru välja laskma, sest muidu hakkas ta asju loopima.

Ma tean küll, mis aur on, aga emal pole vähimatki aimu, mida mina tunnen.

Ta võrdleb mind ärahellitatud lapsega, kes on vihasena põrandal pikali maas, taob jalgadega ja pröökab „ei-ei“.

Ta eksib.

Ma olen veel palju vihasem, kui ta arvatagi oskab, üheainsa erinevusega: ma ei tee peaaegu mingitki lärmi.

Kui ma pärast koju tagasi tulen, siis ta küsib, et kus ma käisin.

Ta tahab teada, kas ma olin ikka ettevaatlik. Kas väikene jalutus­käik oli abiks ja kas sain auru välja lasta?

Kas ma olen jälle – ee – taltsutatav?

Vastan, et jah.

Kirjeldan jalutuskäiku, mida ma ei teinud.

Peaksid nägema, kuidas ma seda ette näitan. Ema käe alt läbi joonistan sõrmega, kuidas ma üle silla lähen. Raamatukogust mööda. Ringiga ümber vanadekodu. Ja ma mainin midagi inimeste kohta, keda ma tee peal nägin. Või siis ütlen, et hängisin niisama mänguväljakul ja kiikusin seal.

Ema võtab näitlemistunde – minul neid vaja ei ole.

Ema vaatab siis mulle silma ja mina vaatan vastu ja jätkan oma väljamõeldistega, kuni ema järeldab: asjad liiguvad Biancaga õiges suunas. Ega sel lapsel kerge ei ole, aga minul on hea meel sellegi üle, kui tal iga päev veidikenegi paremini läheb.

Kui ta vaid teaks.