Читать книгу Kaks ema ja kolm isa - Beatrix Mcgill - Страница 5

“JUUNI SAN FRANCISCOS ON suurepärane,” mõtles Amber pargipingil istudes ja eemal loksuvat ookeani vaadates. Läänest puhus jahe tuuleke ning Amberile tundus, et ta hakkab ärkama sellest udusest ükskõiksusest, milles ta pärast Jimmy surma oli viibinud.

Temast vasakul ilmus nähtavale jooksja, keda ta ennegi oli näinud.

Mees ilmus parki alati ühel ja samal ajal. Kas mitte sellepärast ei otsustanud Amber siin puhata? Või veenda end selles, et see on kokkusattumus?

Amber vaatas, kuidas mees sirutusharjutuste tegemiseks rööbaspuude juures peatus. Mehe kätel ja seljal mänglesid elastsed lihased. T-särk tuli lühikestest pükstest välja ja naine silmas mehe musklilisi kitsaid puusi. Painutanud end vähemalt kakskümmend viis korda, heitis mees pilgu Amberile, viipas talle sõbralikult käega ja hakkas uuesti jooksma, kadudes kiiresti silmist.

Amber jälgis meest hinge kinni hoides.

Oh sa poiss! Sellist figuuri omades võiks küll kalendri kaanepildi jaoks poseerida. Amber oli mehest juba sõbranna Betsyle rääkinud. Betsy tahtis meest kohe vaatama tulla, kuid Amber oli sellele vastu seisnud.

Teda haaras kahetsus. Tal ei sobinud meeste vastu huvi ilmutada, sest alles oli ta enda oma kaotanud. Tegelikult, ega see olnudki huvi, vaid mehe ilus keha oli lihtsalt tema tähelepanu köitnud.

Istunud veel kümmekond minutit, Amber tõusis. Eksamid on sooritatud, õppeaasta kolledžis lõppenud. Tuleb oma paberid läbi vaadata ja kõik ülearune minema visata. Seejärel tuleb otsustada elamispinna küsimus. Ühetoaline korter ei sobi lapsega naisele.

Ema ja kasuisa juurde ei tahtnud ta kolida, kuigi nad teda kangekaelselt keelitasid seda tegema. Sara ja Matt olid abiellunud pärast Amberit ja Jimmyt ning seetõttu pidas Amber neid ikka veel noorpaariks. Ta ei tahtnud neile tülinaks olla.

Peale selle ei tunne ta end seal kuigi mugavalt, sest nad on nii silmanähtavalt teineteisesse armunud ning selline olek kutsub kõrvalseisjates tavaliselt esile kadeduse. Jimmy oli alati nii töösse süvenenud, et võttis armastust kui midagi enesestmõistetavat.

Pargist väljunud, suundus Amber kodu poole. Millal see jooksja õigupoolest ta tähelepanu oli köitnud? Oli see nädal tagasi? Nüüd juba ootab ta iga päev mehe ilmumist. Üliõpilasele ta ei sarnane, ehk treenib enne tööd?

Ust avades mõtles Amber kahetsusega, et abikaasa surmast ei ole veel viit kuudki möödas. Lein peab vist kestma terve aasta?

Sisenedes kuulis Amber telefonihelinat ja võttis toru.

“Amber?”

“Jah, Virginia.”

Amber istus diivanile ja toetus vastu seljatuge. Teda haaras süütunne: ta ei olnud veel ämmale öelnud, et too saab jõuludeks vanaemaks. Küll nad koos Jamesiga rõõmustavad, et nende pojal on laps! Rasedus muutus juba nähtavaks. Miks ta sellest varem ei olnud neile rääkinud?

“Kus sa olid? Helistasin sulle kolm korda. Ootame Jamesiga sind täna õhtusöögile. James tahab Jimmy toa korda teha, aga minu arvates on veel vara... Mis sina arvad?”

“Eks te ise tea, kui aeg selleks küps on,” ütles Amber.

Seda küsimust oli ta kuulnud vähemalt korra nädalas. Erinevalt ämmast ei ole tal midagi vaja sorteerida, sest nad elasid Jimmyga praktiliselt eraldi.

Milline nende abielu oli olnud?

“Meil ei ole seda tuba vaja. Minu arvates tuleks kõik jätta nii nagu on.”

“Jimmy ei tule enam kunagi tagasi, Virginia,” vaidles Amber rahulikult vastu.

“Ma tean,” ämma hääl värahtas, “kuid ma ei suuda uskuda, et mu poega enam ei ole.”

Kuuldes tema hääles pisaraid, pühkis ka Amber oma märjaks muutunud silmi. Ta ei suutnud samuti uskuda, et ei näe oma meest enam iialgi.

Viimase kahe aasta jooksul olid nad koos olnud vaid mõned nädalad. Mees oli märgatavalt muutunud, täpselt nagu ta isegi.

Esimest korda tuli talle pähe mõte, et nad oleksid pidanud abiellumisega veel ootama. Ema oligi keelitanud teda ootama, kuni Jimmy teenistus lõpeb.

“Ma ei saa õhtusöögile tulla,” ütles Amber, “mul on teised plaanid. Tuba aga võiks veel mõneks ajaks jääda nii nagu see on.”

Tal polnud vähimatki soovi nende vaidlustesse sekkuda. Amber oli Jamesi poolt ja see kurvastas Virginiat. Amberile meeldis Jamesi ellusuhtumine.

“Millised plaanid?” imestas Virginia.

Amber ohkas vaikselt. Ämm tahab temaga Jimmyst rääkida. Virginia elu nagu oleks seiskunud sel päeval, kui poeg suri. Ta kujutab ette, et sama oleks pidanud juhtuma ka Amberiga. Kas ämm muutub, kui lapselapsest teada saab?

“Virginia, ma tuleksin õhtusöögile laupäeval, kui see teile sobib.”

Reedel läheb ta ämmaemanda juurde ning laupäeval saab ta oma rasedusest teatada ja ka värsket informatsiooni jagada.

“Jah, nagu ka igal muul ajal. Ootame sind õhtul kell kuus.”

Amber asetas toru hargile ja vaatas laual olevat Jimmy pilti.

“Su ema ajab mind hulluks.”

Viimasel ajal jälitas teda süütunne. Ta peaks samamoodi kurvastama nagu Virginia, kuid see ei tulnud välja. Loomulikult igatses ta Jimmy järele, kuid viimasel aastal ei olnud nad enam nii lahutamatud olnud nagu koolis. Jimmy teenis armees ja kumbki elas oma elu.

Amber silitas oma kõhtu. Kahju, et lapsuke kunagi oma isa ei näe. Amber oli olnud kolmekuune, kui ta isa nad emaga maha jättis. Lõppude lõpuks on tema lapsel Matt ja James, temal aga ei olnud ei vanaema ega vanaisa.

Ta tõusis ja läks kööki limonaadi jooma. Vaevalt ta kunagi mehele läheb. Kui see siiski peaks juhtuma, saab tema meheks inimene, kellel on ohutu töö – raamatupidaja või mehaanik näiteks.

Adam Carrousers lõpetas jooksu, mis ta alati rööbaspuude juurde tõi. Nende lähedal asus pink ja pingil istus kenake blondiin. Esimest korda nägi ta naist paar nädalat tagasi. Tundus, et ta käib pargis iga päev, sellepärast püüdiski mees sinna ilmuda iga päev ühel ja samal ajal.

Lõpetades venitused, meenus Adamile naeratus, millega blondiin tema käeviipele oli vastanud. Tahaks temaga tutvuda. Mees tuli rööbaspuude juurde tagasi, et vestlust arendada, kuid naine oli juba lahkunud.

Ilmselt elab ta kusagil pargi lähedal. Adami korter oli siit kahe kvartali kaugusel ja ka tuletõrjedepoosse võis minna jalgsi. Ülikooli läheduse tõttu tuli korteri eest vähe maksta. Suurem osa üürilisi olidki üliõpilased. Tegelikult tunneb ta oma naabreid halvasti, sest oli alles kahe nädala eest sisse kolinud, seda pärast Hanter Pointi depoost siia ületoomist.

Adam möödus tühjast pingist. Ehk veab tal reedel!

Reedel istus Amber bussi ja sõitis ema juurde. Matt avas ukse ja embas teda.

“Kuidas läheb?” küsis ta.

“Hästi. Aga emal?”

“Suurepäraselt, ta tuleb kohe.”

Amber naeratas. Matt viibis rõõmsas erutuses. Sageli viis ta neid oma autoga arsti juurde, sest nad olid otsustanud ühe ja sama ämmaemanda abi kasutada. Kuigi Amber tundis end liigsena, meeldis talle sellegipoolest nendega koos käia.

“Tere, kallis!”

Ema embas Amberit ja suudles teda põsele.

“Loodan, et ei lasknud teid kaua oodata,” ütles ta kõõrdi mehe poole vaadates.

Amber keeras pilgu kõrvale. Selge, millega nad olid tegelenud. Jälle torkis teda kadedus. Ta oli küll ema üle rõõmus, kuid tahtis ka ise õnnelik olla. Tal oli selline tunne, nagu poleks ta juba ammu enam naine. Liialt kiiresti möödusid mesinädalad ja see lühile aeg, mil Jimmy ajutiselt USA-sse üle oli toodud.

“Kas tuled pärast meiega lõunatama?”

“Ei, aitäh, pole aega!” ütles Amber.

Lõuna pärast võib ta hilineda “kohtumisele” jooksjaga ja siis peab kannatama pühapäevani.

“Me viime su siis koju,” pakkus Matt.

“Miks ka mitte,” nõustus Amber. See võimaldab tal varem tagasi pöörduda.

Hetkeks tegi talle nalja, et ta mõtleb sellest, kuidas võõrast meest kaugelt vaadata.

Ent järsku on see märk sellest, et temas tärkab taas huvi elu vastu?

“Homme õhtul teatan Virginiale ja Jamesile lapsest,” ütles Amber end auto tagaistmel sisse seades.

“Küllap nad on vaimustuses,” naeratas Sara tütre poole pöördudes.

“Kahtlemata tahab Virginia teada, miks sa sellest varem neile ei rääkinud, James aga on lihtsalt õnnelik.”

“Loodan, et Virginia suudab mõtted Jimmy surmast eemale kiskuda. Temaga on nii raske suhelda. Ta tahab ainult fotosid vaadata ja muudkui arutada tema eluperioodide üle. Ma ju tean, kui hästi ta koolis õppis, milliste spordialadega tegeles ja kes ta sõbrad olid. Õppisin ju nendega koos. Mulle tundub, et Virginia ei suuda seda meeles pidada.”

“Tal on raske, kuid ta püüab vastu pidada. Aeg ja meeldiv uudis aitavad ehk teda,” ütles Sara pehmelt.

“Kas tahad meiega homme poodi tulla?” küsis Matt. “Tahame vaadata voodit, kiiktooli ja teisi asju, mida vastsündinu sinu ema kinnitust mööda vajab.”

Amber naeratas ja raputas pead.

“Mina ostan vist kõik komisjonikauplusest. Ja mitte praegu. Minu korterisse ei mahu midagi. Ma pean sealt ära kolima. Õpingud on nüüdseks lõppenud ja nüüd võin end pühendada korteri otsinguile. Jumal tänatud, Jimmy raha jätkub veel mõneks ajaks. Ma ei kujuta ette, millist tööd ma kuuendal raseduskuul leida võiksin.”

“Ei mingeid komisjonikauplusi,” teatas Matt, “selle eest hoolitsevad armastavad vanaema ja vanaisa – ette!”

Ta naeratas Sarale.

“Me ostame sulle lastemööbli.”

“Ei, ma ei saa...” püüdis Amber vaielda.

“Saad, kallike, saad,” ütles Sara Matti kätt puudutades, “ära ütle ära, vaid vali, mida tahad.”

Amber, liigutatud vanemate headusest, neelas pisaraid.

“Laske, ma leian kõigepealt korteri.”

“Ma jätsin meie endise korteri alles. Võiksid sinna kolida,” pakkus Sara ebakindlalt.

“Ema, sa kolisid sealt juba paar kuud tagasi välja, miks sa siis ikka veel sellest kinni hoiad?”

Sara vaikis.

”Elasime sinuga seal kaua aega, üür on seal ka madal. Kui ma Jimmy surmast kuulsin, arvasin, et järsku tahad sinna kolida. Ma ei sunni, aga seal on kaks magamistuba, bussipeatus lähedal, sa tead seda kanti hästi. Ma ei sunni sind, kuid mõtle ikkagi selle võimaluse peale.”

“Noh, olgu siis.”

Amber neelas alla kurku kerkiva klombi. Ema oli alati väga hoolitsev olnud. Kas tema ka oskab oma lapsesse niimoodi suhtuda? Sara jäi üksi, kui mees tema juurest ära läks. Vanemad ei olnud talle mingit abi osutanud. Amberil on Sara ja Matt. Ta teab, et ka Virginia ja James hakkavad teda Jimmy mälestuse nimel aitama.

Tal tuleb välja! Ta armastab oma last ja kasvatab temast hea inimese. Ta jutustab lapsele Jimmyst, kes oleks olnud armastav isa.

Amber püüdis varem parki jõuda. Arst oli teda rahustanud: rasedus kulgeb normaalselt. Paari nädala pärast peab ta tegema sonogrammi, kuid ta polnud kindel, kas tahab enne sündi lapse sugu teada.

Tema õnnistatud olek veel eriti märgatav ei olnud. Pärast Jimmy surma kadus tal söögiisu, kuid arst pidas seda normaalseks. Aga varsti peab ta hakkama kandma raseda riideid…

Amber nõjatus pingi seljatoele ja sirutas näo soojade päikesekiirte poole. Esimest korda pärast Jimmy kaotust tunneb ta end paremini. Paari kuu pärast saab ta lapse ja õe või vennakese. Kui tema laps enne sünnib, on ta oma onust või tädist vanem. On ju naljakas?

Pettumus, mis teda järsku valdas, üllatas teda. Ta ei tea ju isegi mehe nime, ometi ootab iga päev temaga kohtumist.

Poole tunni pärast andis ta alla. Igaks juhuks tuleb ta homme enne Woodwortidega kohtumist ka siia.