Читать книгу Kaks ema ja kolm isa - Beatrix Mcgill - Страница 6

PÜHAPÄEVAL WOODWORTIDE POOLE sõites tundis Amber, et tal läheb süda pahaks. Õnneks ei olnud tal hommikusi iiveldushoogusid nagu emal. Plaan teatada Jimmy vanematele oma rasedusest oli ta rööpast välja löönud.

Virginia tervitas Amberit kurvalt ja surus enda vastu. James ootas oma järjekorda ja juhatas seejärel minia külalistetuppa.

“Veel on pool suve ees. Oskad sa öelda, mida teha?” küsis James, kui nad istet võtsid.

Virginia valas klaasidesse jääteed.

“Minul igatahes on palju plaane.”

“Milliseid, kui see saladus ei ole?” küsis Virginia.

“Virginia, palun istu! Ma pean teile midagi ütlema.”

Miks ta niimoodi pabistab? Neil peaks ju hea meel olema.

Virginia laskus mehe kõrvale diivani äärele ja vaatas rahutult Amberile otsa.

“Mis lahti on?”

“Ma olen rase, laps sünnib novembris. Teist saavad vanaema ja vanaisa,” ütles Amber ilma sissejuhatuseta.

Mõlemad vaatasid hämmastunult tema poole.

“Oled rase…” kordas James.

“Kas see on Jimmy laps?” purskas Virginia. “Miks sa meile varem ei öelnud? Kuidas sa end tunned? Oo, James! Me saame lapselapse!”

James embas naist ja naeratas Amberile.

“Suurepärane uudis, kallis!”

“Miks sa meile varem ei ütelnud?”

Virginia vabastas end mehe embusest.

“Kas Jimmy teadis?”

Amber raputas pead.

“Kui ma temaga viimast korda vestlesin, ei teadnud ma sellest isegi. Ei jõudnud talle öelda.”

“Kallis, on tähtis, et meie praegu teame,” ütles James naisele hoiatava noodiga hääles.

“Millal ta sünnib? Meil on nii palju vaja teha. Pead meile kolima, kallis. Sellesse haledasse pugerikku sa jääda ei või! Siin on palju ruumi. Võid külalistetoa endale saada, lapse paigutame Jimmy tuppa.”

“Aitäh, Virginia, kuid mul on teised plaanid. Ema ja Matt kutsusid mind...”

“Milline tobedus! Sinu ema ootab ise last. Tal jätkub sinu beebitagi tegemist. Ma nõuan.”

“Aga mina mõtlen kolida meie vanasse korterisse. Seal on kaks magamistuba – üks mulle ja teine lapsele. Korter asub lähedal nii teile kui ka emale.”

Virginia kargas püsti ja sõnad lausa voolasid temast välja:

“Ma ei taha sellest kuuldagi! Sa pead meile kolima. Tead sa juba, kas on poiss või tüdruk? Me peame mööbli ostma. James, me vist ei hoidnud Jimmy lapsepõlveasju alles.”

Amber oli vapustatud. Ta oli küll oodanud Virginia poolt mingit entusiasmi, kuid see oli juba liig. Tal polnud vähimatki tahtmist elada koos Jimmy vanematega. Milliseid plaane Virginia ka välja ei mõtleks, lapse ema on tema, Amber. Tema otsustab, kus elada ja millist mööblit osta.

James taipas, mis on minia vaikimise taga.

“Virginia, räägime sellest õhtusöögilauas. Oletan, et tahate kõik süüa.”

“Jumal küll, kuidas sa söögile mõelda saad – me saame vanaemaks ja vanaisaks!”

“Aga mitte täna õhtul! Me kutsusime Amberi õhtusöögile. Anname siis tüdrukule süüa.”

Kogu õhtusöögi aja jätkas Virginia nimekirjade koostamist.

Ta on valmis planeerima kogu lapse elu, mõtles Amber. Unistagu vaid! Ent see on parem kui mõtted, mis teda pärast poja surma maha ei tahtnud jätta. Ei ole vaja talle täna vastu vaielda.

Huvitav, kuidas Jimmy lapse sündi suhtuks? Rõõmustaks? Nad ei olnud kunagi lastest rääkinud. Jimmy oli teenistusega nii hõivatud olnud ning Amber tahtis enne lapse saamist kolledži lõpetada.

Nüüd tuli õpingute jätkamiseks väga oskuslikult majandada. Ehk ema või Virginia saavad seni last hoida, kui tema on loengutel. Ammu enne lapse lasteaeda minekut saab ta diplomi ja hakkab tööle.

Kui Virginia vait jäi, tuli Amber tagasi tegelikkusesse.

“Kuulsid sa vähemalt sõnakesegi sellest, mis ma rääkisin?” küsis ämm kerge ärritusega hääles.

“Mõtlesin tulevikule. Loodan selleks ajaks diplomi saada, kui laps lasteaeda läheb. Ma saan suurepärase töö. Suvel ja koolivaheaegadel saan ilma kõrvalise abita hakkama.”

“Lollus! Sa ei pea tööd tegema. Me hoolitseme sinu ja Jimmy lapse eest.”

“Ma ei kavatse kodus istuvaks emaks hakata,” vaidles Amber vastu.

Sellele vaatamata, et ta ema tööl käis, ei olnud tema hoolitsusest puudust tundnud.

“Järsku pead sellele mõtlema, et annad Jimmy lapse meile?” ütles Virginia aeglaselt. “Sa oled noor ja sul on kogu elu ees. Me võime teda kasvatada ning jutustame talle isast. Sina saad siis tööl käia.”

Amber raputas pead.

“Ma kasvatan teda ise. Ning loodan, et vanaema ja vanaisa saavad tema elu loomulikuks osaks.”

Kohe, kui see sünnis oli, Amber lahkus. Ta ei tahtnud suhteid Woodwortidega rikkuda, aga teda väsitas Virginia enesekindlus selles, et just tema hakkab lapse elus kõige tähtsamat rolli mängima. Oma ema usaldas Amber igatahes rohkem.

Koju jõudnud, helistas Amber Betsyle.

“Kuidas nad uudise vastu võtsid?” küsis sõbranna kohe, kui Amberi häält kuulis.