Читать книгу Seitse maailma - Berit Renser - Страница 7

Nora

Frida ees seisis mees. Imelik, sest rand oli äsja olnud täiesti tühi. Nüüd aga oli võõras mees meid segamas. Ju me siis olime vestlusest nii kütkestatud, et ei pannud võõrast tähele.

„Kust te pärit olete?“ küsis ta äkilisel toonil. Ta näoilme ei reetnud erilist huvi.

„Eestist.“

Jälle tüütasid nad meid selle küsimusega. Mis vahet sel on, kust me pärit oleme, mis on me nimed või kui palju on kell. Meie teadsime, et tegelikult see neid ei huvita. Ja nemad teadsid seda veel paremini.

„Tu bolsa!“ käratas mees äkiliselt. Tajusin võõra suhtes midagi ebameeldivat. Kõik algas sellest, et me hispaania keelest ööd ega mütsi ei jaganud.

„Tu bolsa!“ röökis ta meile näkku. „Tengo una pistola, tu bolsa!“

Mida kuradit ta tahab, oli mu ainus mõte. „Mis bolsa, mis pistola?Pistola! Nagu püstol? Appi.“

Ta käsi liikus tagatasku poole. Kas tal tõesti ongi seal püstol? Mida ta tahab? Miks ta käed on Frida koti küljes? Miks Frida seda kotti nii hirmsasti kinni hoiab? Äkitselt oli Frida punaseruudulise froteesärgiga jõulise mehe poolt ümber piiratud. Ta oli korraga kõikjal. Magnetväli oleks mind sealt justkui kaugemale lükanud ning nüüd seisin tardunult eemal rannaliival.

Frida vajus pikali maha, mees jooksis minema, aga mina seisin endiselt paigal. Rand oli jälle täpselt sama vaikne kui enne mehe tulekut.

Frida

Mu silme ette ilmus pilt sellest, kuidas see turske mees mulle kuuli kerre kihutab, kuidas langen verisena liivale ning olen sunnitud veetma järgmised kaks nädalat Lima haigla intensiivravipalatis. Või veelgi hullem – kujutasin ette Eestis levivat kuulujuttu kahest tüdrukust, kes läksid Lõuna-Ameerikasse reisima. Ühel hetkel nad enam kirjadele ei vastanud. Räägitakse, et surid röövlite käe läbi ning jäeti kuhugi Peruu kõrbe kõdunema.

Aga ma ei olnud päris kindel, kas tal ikka on püstol – miks ta seda siis välja ei võta? Samas polnud mitte miski kindel ja kõik oli võimalik – olin esimest õhtut võõral maal, Lõuna-Ameerikas. Ma ei tundnud reegleid, ma ei teadnud midagi mängukorrast.

Taganesin veel kaks sammu ja hüüdsin raevukalt: „Ei, ei, ei!“

Oleksin tahtnud talle selgitada, kui palju see tühine pihuarvuti mulle tähendab, õigemini selles sisalduv. Oleksin andnud talle kõik, aga mitte seda.

Korraks suutsin teda oma jäärapäise vastuhakuga isegi jahmatada. Siis ta aga lausa lendas mulle peale. Ta haaras kotist kinni ja rebis seda mu haardest. Mu peas keerles: püstol, suremine, arvuti ja selles sisalduvad andmed. Kõik kontaktid!

Koti rabedad sangad purunesid. Jässaka mehe tugev käsi pigistas mu päikesepõlenud õlavart. Kähmlesime, kuni ta andis mulle tugeva hoobi vastu pead. Kukkusin valusalt märjale liivale. Veelgi valusamalt mõjus mulle vaatepilt varganäost, kes marssis kiirel sammul üle liivaluidete, toppides samal ajal mu närust kotti endale põue. See kõik toimus vaid sekundite jooksul.

Hüüdsin Norale jõuetult: „Meie arvuti!“

Sirutasin nõrkenult kätt päti suunas, kes kadus nüüd juba põõsaste vahele. Nora näost võis lugeda, et ta ei saanud ikka veel aru, kui väärtusliku kraamiga mees minema pääses. Ma ei mõistnud üldse, kus oli Nora olnud kogu kakluse ajal!

Ajasin end püsti ja koperdasin vargale järele.

Meenus püstol. Seisatasin hetkeks, kartsin. Läksin siiski edasi. Ma ei suutnud toimunuga leppida. See ei olnud aus.

Üksik kalamees sikutas ükskõikselt õngeritva, nagu poleks midagi vahepeal toimunud. Rand oli jälle täpselt sama vaikne kui enne mehe tulekut.

Nora

Jalutasime mööda autosilda edasi linna poole. Püüdsin Fridale kaasa tunda, aga mind ümbritses paks segaduseudu. Mu jalad olid veidi nõrgad ja keha kuidagi haavatav.

„Kõik, kõik oli seal sees,“ ütles ta loiult.

Ma ei lausunud midagi.

„Mu fotokas…“

Mind tabas iiveldus, kui mõtlesin, et keegi on suuteline naist pikali paiskama.

„…ja kõik pildid fotokast. Kõik mu muusika pleierist… ja plaadid…“

Vaikisin endiselt.

„…ja märkmik!“ Frida meeleheide hakkas moonduma vihaks. Kurb ja lootusetu pilk tema silmis asendus kättemaksuhelgiga. „Kurat, ta võttis märkmiku ka! Kontaktid…“

Ma olin seda Fridat varem näinud. Mul tekkis hirm. Teadsin, kuidas ta võib end üles kütta ja enesevalitsuse kaotada. Ta võib tahtmatult karjuda midagi tänavamüüjale, kogu maailma korraga jälestama hakata ja lõpuks masenduses voodile langeda. Ma tõepoolest kartsin seda ohjeldamatut poolt Fridast.

„Fuck! Ja tead, mis on eriti sitt?“

„Nooh?“

„Kurat! Ta võttis isegi arvuti!“

„Nalja teed või? Fuck! Arvuti! Kurat, kõik kontaktid olid ju seal! Kurat küll, ma ütlen…“

Frida

Lonkisime mööda autoteed üles linna poole. Küsisin igalt vastutulijalt üleskääritud käistega flanellsärgis mehe kohta. Rumal lootus, ent asi seegi. Vaatasin teraval pilgul iga mööduva rikšajuhi nägu, kuid seegi oli väga rumal lootus.

See kõik tundus nii vastik. Kogu maailm tundus vastik. Mind oli röövitud, mind oli solvatud ja nemad tegid selle peale vaid kaastundlikku nägu. Mõttes kehitasid kindlasti õlgu. Raisk. Mul oli vastik olla valge inimene Lõuna-Ameerikas.

Kuigi oli juba päris pime, istus Atahualpa endiselt palmi all, kuhu ta laotas iga päev laiali kogu oma loomingu: punutud kaelakeed ja käepaelad, mille vahele on põimitud erinevates toonides kivikesi, papagoisulgedest kõrvarõngad, metallist või puidust käevõrud, sõrmused, prossid ja muu, millega kaksteist aastat käsitöölisena elatist teeninud indiaanlane võiks lagedale tulla.

Atahualpa oli meie ainus tuttav nägu selles linnas. Vaatasime Noraga tol hommikupoolikul tema ehteid, kui see pisut armilise näoga mees meilt küsis: „Kas te tahaksite näha, kuidas neid ehteid tehakse?“

Muidugi tahtsime.

Mulle meeldis tema lett kõige rohkem. Ta ei olnud ka pealetükkiv. Paarikümnest käsitöölisest, kes seal teepervel oma päevaraha teenisid, oli Atahualpa ainus, kes ehete vaatamise peale häirivalt familiaarseks ei muutunud. Küllap oli ta ainus, kes mõistis, et eurooplastele ei meeldi, kui ka võõrad üksteist sõpradeks nimetavad. Tema hoidis viisakat distantsi. Ta lihtsalt istus seal punudes ja köitis meie tähelepanu oma autentse välimusega.

Olime hipide tööd juba ammu imetlenud. Nad nikerdasid peenikesest lõngast või traadist kaelakeesid, käevõrusid, kotte ja sõrmuseid, põimides sisse kive ja mereelukaid. Loomulikult tahtsime näha nende valmimise lugu.

Sealsamas palmi all punusimegi oma elu esimesed käevõrud. Atahualpa näitas tehnika ette ning meie pusisime iseseisvalt edasi. Muidugi polnud see nii lihtne. Meie sõrmed ei paindunud niite tõmbama ja pikad küüned takerdusid aasade taha. Ühe paela peale kulus pool tundi. Kiirus, nagu Atahualpa armastas öelda, tuleb harjutamisega. „Ganas y paciencia,“ olid ta kuldsed sõnad.

„Ma näen teis kõvasti potentsiaali.“ Mina nägin vaid hädakomplimenti kobadele Euroopa linnatüdrukutele.

Käsitöötunni lõpuks ostsin talt kolme musta kiviga sõrmuse. Selle eest küsis ta poole kõrgemat hinda, sest sõrmusel olevat hea energia. Lõuna-Ameerika müügistrateegia. Kui ta nii väidab, mõtlesin ükskõikselt. Veel lasin endale pähe punuda kirevates toonides paeltest patsi, mille otsas ripnes paar korallitükikest. Nora sai endale papagoisulgedest kõrvarõngad.

Nüüd oli Atahualpal aeg müügilett kokku pakkida. Ta hõiskas meile juba kaugelt: „Hola, chicas!“ Aga meie näod olid mossis.

Püüdsime oma puises hispaania keeles jutustada talle kogu loo. Indiaanlane vastas klassikaliselt: „Puta madre!“

Ta mõtles hetke, vaatas ärritunud pilgul ringi ja lausus uuesti: „Puta madre!“, rõhutades veenvalt iga tähte sellest kõikeütlevast sõnapaarist. Ta nõksutas närviliselt põlve.

„Mul on teile ettepanek,“ ütles Atahualpa lõpuks, kui olime kogu rööviloo üksikasjalikult läbi võtnud. „Aga ma parem räägin teile sellest õhtul. Teate, turistidega juhtub seda tihti. Alatasa läheb keegi randa ja neid röövitakse. Just seal, veidi kaugemal keskusest,“ viibutas ta sõrmega. „Miks te sinna üldse läksite?“

Olime seda küsimust endale korduvalt esitanud. Miks me pidime minema randa koos kõikide asjadega? Miks me ei läinud otse internetikohvikusse, nagu algselt plaanisime? Vaatasime Atahualpale õnnetult otsa ja oskasime vaid õlgu kehitada.

„Nad ju teavad, et turistid on rikkad ja nad kannavad alati kaameraid kaasas. Ja teil oli veel arvuti! Turist ei oska ohtu näha. Aga mul on teile ettepanek,“ kordas ta. „Tulen teie hotelli juurde, siis räägime.“

Tänavakunstniku lähedus mõjus rahustavalt. Alles samal hommikul olime Peruusse jõudnud. Lõpuks ometi olime saanud tunda kuuma päikest oma kehadel, juua tänavakohvikus veini, kuulata pleierit ja kõlksutada paljaste varvaste otsas plätusid. Olime mõelnud, et see ongi vabadus. Ja nüüd oli kõik kadunud. Äkitselt tundsin end vaesemana kui ükskõik milline juhutöölisest hipi tänavalt. Nüüd oli meil vaid pikkade mustade juustega indiaanlasest tänavakunstnik, kes meist natukene hoolis.

Nora

Sisenesime politseijaoskonda. Tuhmroheliste seintega ruumis võttis meid leti taga vastu ümmarguse päikesest parkunud näoga mees. Ilmselgelt talle liiga kitsas vormirõivastuses politseinikuhärra kutsus meid tagumisse kabinetti.

„Rand. Suur mees. Tu bolsa. Tengo una pistola. Kotti pole. Kell viis.“ Kuidas ma vihkasin, et ma ei osanud hispaania keeles korralikke lauseid moodustada.

Ülekaaluline politseinik muheles laua taga.

„Mis värvi kott?“

Koputasin sinise taeva peale seinal rippuval maalil.

„Azul,“ kirjutas mees ruudulisse vihikusse.

„Millised riided olid mehel?“ uuris ta edasi.

Frida joonistas õhku ruudustiku: „Punane ja valge.“

„Ja mehel oli püss?“

„Ei tea. Ütles, et püstol. Mina püstolit ei näinud.“

„Ja mis edasi sai?“

Frida mängis stseeni uuesti läbi. Seal tühjas valges toas, kus keset põrandat seisis üksik pruun laud ja laes tiirles ventilaator, seisis Frida oma mõtteis justkui jälle rannaliival. Ta kiskus kujuteldavat kotti vihaselt enda poole, viskudes paremale ja vasakule, ja võitles röövliga otse politsei silme all. Ta hüples nagu dadaetenduses, hõisates vahele üksikuid meenuvaid hispaaniakeelseid sõnu. „Bolsa! Computadora! Pistola!“ Näitemäng lõppes, kui nähtamatu vaenlane lükkas Frida põrandale ning ta minu ja ehmunud politseiniku ette ahastavalt põlvitama jäi. Valgete krohvitud seinte vahel istuv keskealine ametnik oli juba parasjagu amüseeritud. Ta naeratas meile lahkelt, aga mitte eriti kaastundlikult.

„Meil käivad iga nädal siin turistid, kel kaamera, kel rahakott varastatud,“ lausus ta. Tema jaoks oli ohvrite ülekuulamine igapäevatöö osa, kuid nii kirglikku vaatemängu ei olnud ta varem näinud. Frida ei leidnud selles midagi naljakat. Ta ei tundnud, nagu oleks ta kaotanud paar peent vidinat. Ta oli kaotanud väärtusliku osa elust.

Ta seletas paksukesele emotsionaalselt: „Me peame varga kätte saama! Meie elu on võõra mehe käes. Me peame oma arvuti kätte saama. Ma peame oma fotoka… oma pleieri… oma märkmiku kätte saama! Me peame oma maailma tagasi saama!“

Mees võttis laua taga uuesti istet ning avas aeglaste liigutustega oma hiiglaslikus arvutis kataloogi nimega „Ladrones“.

Pikk rida fotosid siniseks pekstud või lömmi löödud lõustadega varastest seisis meie ees. Tundsin selle kuradi litapoja peagi ära. Nentisin, et sellel fotol on ta märksa saledam. Mauricio de la Cruz, lugesime pildiallkirja.

„Aga elukoht?“ pärisin kohe.

„Pole teada,“ väitis politseinik. „Need tüübid elavad seal, kus juhtub.“

Selle peale nõjatus ta tooli seljatoele, tegi oma täissöödud vatsale laua taga veidi ruumi ja vaatas meile laia naeratusega otsa.

Toauks avanes. Sisse astus uus mees, tundus, et šerif. Näis, nagu oleks ta meie looga juba kursis või on varem pidanud seda juttu korduvalt rääkima:

„Niipea, kui turist ranna keskusest eemale jalutab, lendavad vargad peale. Selliseid juhtumeid jõuab meieni peaaegu igal nädalal. Siin on alad, mis on turvalised ja meie täieliku kontrolli all, aga ka väga ohtlikud piirkonnad, kus alati röövitakse. Siin on ikka ohtlik noortel tüdrukutel üksi käia…“

Frida vaatas talle etteheitva pilguga otsa. Olime seda juttu juba kuulnud. Korduvalt. Šerif märkas tema ilmselget pahameelt.

„No hea küll, tüdrukud, lähme homme, vaatame selle koha üle. Me läheme investigeerima.“

„Lähete randa?“

„Jah. Tegelikult võiksite teie ka tulla. Peibutisteks.“

Frida keeras kõrva mehe poole, et tema juttu selgemini tabada.

„Jah. Lähme sinna, te teete fotokaga pilti,“ klõpsas ta nimetissõrmega silme ees, „niikaua, kuni varas seda märkab. Ja kui ta röövima tuleb, siis säuh! võtame ta kinni ja surume liiva sisse,“ pressis ta kätega õhku põranda suunas.

Paks mees elavnes šerifi jutu peale. Ta tõmbas lauasahtli lahti, et kontrollida, kas relv on endiselt alles. Tal oli lõpuks ometi võimalus päeva põnevust tuua.

„Tulge homme kell kümme siia tagasi ja pange kott väärtusetut kraami täis,“ oli tema viimane soovitus meile.

Astusime politseist välja ja ma aimasin, et nüüd ütleb Frida lõplikult üles. Ta rääkis mulle vargusest juba kolmekümnendat korda.

„…ta tõmbas nii tugevasti… ma ei saanud talle seda kotti anda… raudselt sõitis ta selle rikšaga ära… miks see kalamees ometi midagi ei teinud… sina ka ei tulnud appi… mu päikseprillid olid ka kotis,“ kõlasid ta heitlikud mõtted.

Ta ei mõelnud juba ammu enam kainelt. Ta tahtis kohe tagasi koju sõita ja hetk hiljem lubas kas või elu lõpuni toda röövlit Peruus jälitada.

„Miks, kurat, sa mulle appi ei tulnud!“ hüüdis ta nii, et tänaval mööduvad inimesed keerasid pead.

„Ta oli meist mitu korda suurem. Tal võis olla relv. Kas sa tahtsid surma saada?“

„Mind ei huvita. Sama hästi oleks ta võinud mind ka tappa. Kurat, ma oleks pidanud talle rusikaga näkku virutama. Jalgadega kõhtu peksma. Hammustama. Sa oleksid pidanud tulema tema tagant ja kiviga pähe lööma. Homme öösel saame ta kätte.“

„Mis, kurat, sul viga on!“ Mu kannatus katkes, olin nutmise äärel.

„Tahad sinna tagasi minna ja seista nagu mingi lasketiiru sihtmärk? Ma võin elada ilma nende fotodeta, ilma selle muusikata. Ma lepin isegi kõikide meie kontaktide kadumisega, aga mina ei taha su vanematele seletama hakata, miks su laip kusagil Peruu pimedal rannal vedeleb.“

Ma vihkasin tema lollust rohkem kui varast. Tahtsin teda mõistusele raputada. Ma olin vastutav hullumeelse eest ja ma ei osanud temaga ümber käia. Ma ei mäleta, mida me karjusime, mitu korda me teineteise juurest ära jalutasime. Mäletan ainult enda raevu selle pärast, kui vähe ta endast hoolis.

Frida

Kuulsin alt kellegi vilistamist. Hiilisin rõdule ja nägin hotelli ees pimeduses kahe pikajuukselise siluetti.

Atahualpaga oli liitunud pisut noorem käsitööline Ray, kes pidi olema üks ta parimaid sõpru. Ray nägi välja nagu pisike kuradike: tumepruunid silmad, keskmise pikkusega rastapatsid, pooleks murdunud esihammas ja terane pilk.

Peagi istusime neljakesi rõdul plasttoolidel plastlaua taga. Atahualpa rinnal juuste otsas tilpnesid hiiglaslikud värvilised linnusuled. Ray silmad pildusid saatanlikke sädemeid. Nad on puhastverd indiaanlased. Mustad juuksed, tõmmu nahk. Aga mina uputasin oma pettumuse õllepudelisse, kuigi mulle õlu ei maitse.

„Turiste röövitakse siin alati,“ alustas Atahualpa rahulikult. „Ja kas teate, miks? Sest turist ainult vaatab enda ümber, aga ta ei näe. Röövel seisis kogu aeg rannal ja jälgis teid, aga te ei näinud teda. Või ei osanud te näha tühja ranna ohte. Te käite kõik reisimas nagu pardid. Teil on üks marsruut, uudistate samu monumente nagu lollakad! Ja te ei taha näha kohalikku reaalsust.“

Mida rohkem ta rääkis, seda ebamugavamalt ma end tundsin. Mul oli enda pärast häbi. Ma ei tahtnud tulla siia ignorantse turistina. Mind häiris, et meid peetakse samaväärseteks teiste reisijatega Lõuna-Ameerikas. Ja nagu teisi turiste, rööviti ka mind.

„Teate, mis?! Meil on teile suurepärane lahendus!“ hüüdis Ray ühel hetkel, nagu reklaamiks ta mõnd toodet. „Nüüd avaneb teile tõeline Lõuna-Ameerika. See on kogemuste elu. See on seikluste elu. Ja see on vendluse ja armastuse elu. Ma ju nägin teid täna päeval. Nägin teid päeval, tüdrukud! Te saate hakkama. Lähme! Lähme koos! Mõne kuuga olete täiesti arvestatavad käsitöölised ning teenite sellega head elatist. See on muretu elu. See on elu üks päev korraga.“

Tema jutt tundus täiesti ebamõistlik, hakkasime mõlemad Noraga naerma. „Oota, millest sa räägid, Ray? Atahualpa? Meie ja… käsitöölised?“ Me ei saanud mitte millestki aru. „Oota-oota-oota nüüd, Ray. Meie ja… käsitöölised?“

Aga Atahualpa noogutas Ray jutule rahulolevalt kaasa.

„Te peate tegema oma asja! Seda, mis teeb teid õnnelikuks. Rääkides vabadusest – kas see pole mitte ülim väärtus?“ jätkas Ray. „Kas te ei näe siis, et see vargus oli märk? See oli hale ebaõnnestumine. Aga ebaõnnestumine tähendab vajadust muutuste järele. See vargus oli kui märk, mis ütles, et teil on aeg lõpetada reisimine omas maailmas elava turistina. Meie siin oleme vabad ja näeme tõelist Lõuna-Ameerika elu. Iga elatud hetk teeb meid õnnelikuks. Meil on vabadus, armastus ja rahu. See on lihtne elu, aga see on tõeline, nii tõeline.“

Ma ei osanud reageerida. Kohkumus. Iroonia. Pilge. Kahtlus. Uudishimu. Vaimustus. Kõik korraga.

Tema alguses nii vastuvõetamatult kõlanud sõnad hakkasid tasapisi haakuma muu teadmisega minu peas. Ehmusin, kui avastasin end mõttelt, et see kõik tundub isegi atraktiivne. Nii kuratlikult tõeline. Nora raputas end õõvastuses. Mul oli korraga palav ja külm. Ray rääkis nagu mõni 1960. aastate hipi. Ma peaaegu juba uskusin, et see hetk ja tühjade õllepudelitega üle kuhjatud laud koos kahe salkus juustega indiaanlasega pärinevad 1960ndatest. Vabadus, armastus, rahu. Ja kui nemad tulevad sealt, võin vabalt ka mina praegu seal olla. Rüüpasin õlut ja hoidsin pilgu oma räsitud olekuga kaaslastel.

„Jah, ma töötasin kunagi Limas. Lennujaamas,“ jätkas Ray. „Iga päev tõusin varakult, sõitsin ühistranspordiga tööle, kandsin lipsu ja viigipükse, pügasin regulaarselt juukseid. Sain päris head palka, aga kõik kulus üürile ja kallile linnaelule. Kätte ei jäänud midagi. Kui ka jäi, polnud mul kunagi aega seda raha mõistlikult kulutada. Selle asemel soetasin endale asju ja püüdsin end veenda, et selline ongi hea elu. Aga kas siis on? Tegelikult ma vihkasin ennast ja oma elu. Eriti vihkasin ma lennujaama. Ühel päeval mõistsin, et see pole päris see, mida tahan. Tahan olla vaba. Tahan nautida päikest ja häid inimesi enda ümber…“

Ray mõnitas mõnuga oma paari aasta tagust „mina“. Ta pilk oli kibe, ta raputas aeglaselt pead ja põrnitses enda ette.

„Jään elu lõpuni tänulikuks nendele tüüpidele, kes näitasid mulle kätte hea elu otsa,“ sõnas ta pärast hetkelist mõttepausi. „Siin ma nüüd olen. Viimased kaks aastat olen reisinud linnast linna, külast külla täielikus vabaduses. Olen vabam kui lind! Punun oma ehet, suitsetan oma joint’i, õhtul võtan mõned õlled… Kui meeldib, siis jään. Kui ei meeldi, liigun edasi. Igal pool on sõbrad ees, igal pool on seiklused… Ja pidu… Küpsetame oma toidu rannas lõkkel. Tuttav kalamees või üks mu onudest toob merest kala. Mm, kui maitsev see on… See on õige elu, tüdrukud. See on vabadus! Te ei kujuta ettegi, kui maitsev on selle kandi kala. Ceviche’t juba proovisite?“

Tema toon muutus järjest rahulikumaks ja tõsisemaks. Ta ei rääkinud enam ammu nii, nagu hõiskaks meile tühje loosungeid. Ray vaikis hetkeks, otsides Atahualpa silmist heakskiitu, ja lisas kerge naeratusega veel kord, justkui üritades veenduda, et see kõik meile meelde jääb: „Tulge meiega! See on tõeliselt vaba elu. Te ei saa saavutada rahu iseendaga, kui teil ei ole teie vabadust.“

„Mis teid seal Eestis kinni hoiab?“ sekkus Atahualpa. „Töö? Kool? Sõbrad? Aga meil siin Peruus on tõeline elukool. Teate, mis see on, eks? Elukool. Me oleme nagu perekond! Teie seal Euroopas, suured individualistid, nagu te olete, teie seal mõtlete ainult endale. Aga meie siin Peruus hoiame kokku. Te ei kujuta ettegi, kuidas me üksteist hoiame – meie, tänavakunstnikud. Meist saavad tõelised vennad ja õed. Teeme sellest reisist teie jaoks midagi, mis jääb alatiseks teie elu kõige ägedamaks elamuseks. Lähme!“

Atahualpa tõstis selle peale klaasi ja lausus pidulikult: „Para pachamama!“

Meie Noraga ei saanud päris täpselt aru, mida ta selle ketšuakeelse sõnaga mõtles, aga lõime klaasid kokku ja rüüpasime Peruu õlut.

Mõni tund tagasi olin olnud täielikus masenduses nende tobedate varastatud asjade pärast. Ja nüüd istusid minu ees kaks indiaanipoissi, suled juustes, ning rääkisid sellest, kuidas muuta see reis olemasolevate vahenditega unelmaks. Või vähemalt millekski hoopis teistsuguseks. Mul oli tunne, nagu nad püüaksid vedada meid kuhugi teise maailma. Mitte siia sellesse Lõuna-Ameerikasse, mida mina olen näinud ja ette kujutanud, vaid kuhugi mujale. Oma allesjäänud dollaritega ei veaks me läbi. Isegi ratsionaalne pool minust sai aru, et vajasime muutust.

Võib-olla tõesti. Võib-olla peakski proovima. Võib-olla pidigi meie reis selliseks kujunema – selliseks, nagu elu siin tegelikult on.

Rüüpasime veel mõned klaasid, suitsetasime veel. Igavikulised kurvastuse tunnid olid möödas ja korraga tundus meid ees ootav veelgi igavikulisem. „Salud para pachamama!“ Me jõime veel. Me naersime veel.

Nende jutt hakkas vist juba leierkasti meetodil korduma. Ikka ja jälle rääkisid nad tõelisest Lõuna-Ameerika palgest, vabadusest, õnnest, looduslähedusest ja headest inimestest, kes seda elustiili kaunistavad.

Aga Atahualpa nägu hakkas moonduma.

Huuh! Kas ma kujutasin seda endale ette? Ta tõesti moondus. Tema põskedele tekkisid vertikaalsed jooned, ta kulmud tõmbusid kortsu ning kissis silmi ümbritses tume vari. Külmpunase suu nurgad vajusid alla. Ta nokats oli kuklasse libisenud ning selle alt paistis kiilanev pealagi. Ta naeris korraga ja kõvasti, kuid väsis paar sekundit hiljem ära ning muutus tagasi surmtõsiseks. Tema näkku tõusis mingi vastik jõle irve, mis ei saanud kuuluda heale inimesele. Minu vastas istus ühtäkki sünge monstrum, kes õõtsutas end laua taga rahutult ette ja taha. Ta haaras tormilise liigutusega klaasi, jõi selle põhjani ning kallas endale uue.

Ma pidin seda endale ette kujutama. See pidi olema vaid minu kujutlusvõime siin selle tuules kõikuva tuhmi lambipirni valguses.

Tundus, et Atahualpa on purjus. Kui olime andnud neile kaks põsemusi nagu siinkandis kombeks, taarusid poisid trepist alla. Lehvitasime läbi rõdu metallväravate, kui nad kadusid kottpimedale tänavale. Kaldasse sõitsid pimeduses sümmeetrilises mustris helendavad lained. Rand oli tühi ja tume. Hotellis valitses kõle vaikus.

Öösel libises mul palavuses vähkremisest lina madratsilt maha. Meie hotell oli nii verivärske, et põrand oli lihtsalt valatud tsemendist, vannitoa laes rippus juhtmeots ning madratsitelt polnud kilekattedki eemaldatud. Me ei saanud oma sealoleku lõpuni teada, mis on selle hotelli nimi. Olime vist ka ainsad külastajad. Kiletatud madrats kleepus mu põlenud keha külge. Esimene öö Peruus. Kipitas rämedalt.

Nora

Õhtu. Meid ootasid härrad politseinikud ja investigeerimisprotsess. Pidasin nende plaani mõnevõrra rumalaks. Nii väikses külas peaks iga pätt hästi teadma, milline kohalik konstaabel välja näeb. Ja kui mitte, siis mingi action-filmi keskele ei tahtnud ma ka sattuda. Frida oli muidugi endiselt vaimustuses: „Me peame seda proovima. Me peame oma töö, meie kontaktid tagasi saama. Peame kõiki võimalusi kasutama ja seda ei tohi nii lihtsalt katki jätta. Mina kavatsen lõpuni võidelda.“

Ta toppis mu kotti tualettpaberist nutsaku, viskas sinna vahele paar seebikarpi, hambapasta ja kivikesi. Keeldusin kotti kandmast. Frida kahmas selle mu käest ja käratas midagi pahaselt.

Pimedal tänaval politseijaoskonna ees ootasid meid kaks tugevat meest – seesama paksuke ja seesama laiaõlgne jurakas. Nad olid oma sinised mundrid vahetanud igapäevariiete vastu.

„Kui veab, tuleb varas välja,“ rääkisid politseinikud, kui ranna poole jalutasime. „Ja siis me krabame ta kinni.“

Paksuke avas kavala irvega oma kõhukoti, millest vaatas vastu läikiv revolver.

„Kas see on laetud?“ pärisin.

„No muidugi,“ muheles ta uhkelt.

„Teen selle ainult Frida pärast kaasa,“ pomisesin endamisi.

„Ära muretse, võta seda kui eksperimenti,“ vaatas ta mulle suurte silmadega otsa ja seletas õhinal edasi: “See on meie ainus võimalus meie asjad tagasi saada! Nad ütlesid, et kohalikel pättidel tavaliselt ei ole relvi, aga meil on püstol.“

„See on täiesti mõõ-ttee-ee-tuu-uu, Frida. Mõttetu. Ja ohtlik.“

„Me lähme investigeerima, Nora. Investigeerima,“ ajas ta mulle jäärapäiselt vastu.

Ma olin endiselt skeptiline. Jalutasime ranna suunas. Ma ei näinud ei merepiiri ega põõsaid. Kuulsin vaid aeglast ja rahulikku kohinat.

„Kujutagem ette, et oleme tavalised turistid, kes on öisele rannale jalutama tulnud,“ õpetas politseiülem ja hakkas minuga vestlema. Tema rääkis ja mina püüdsin tema lausetest aru saada nagu ikka. Tundsin ta vänget lõhna. See oli odav odekolonn, tõenäoliselt parim tema riiulilt. Ta irve oli diplomaatiline, kuid ta kehakeeles väljendus vaid üks. Kindlasti ei olnud see soov öösel pätte taga ajada. Ta tüüris mind kiiremini jalutama kui Frida ja see vastik paks mees.

„Nora!“ hüüdis Frida kusagilt kaugusest. Vaatasin selja taha. Paksukese näol paistis jälle seesama irve, mida alguses pidasin ametikohustuste juurde kuuluvaks kahjutundenaeratuseks. Alles nüüd tajusin selles lihalikkust. Ta kergitas oma pükse ja patsutas vöökotis lebavale revolvrile. Ma tundsin kannatamatust Frida hääles. Ta püüdis meeleheitlikult enda ja paksukese sammu kiirendada, et meile järele jõuda. Šerif minu kõrval lisas sammule kiirust.

„Kui kaua te reisite?“ püüdis politseiülem mu tähelepanu võita.

„Veel paar kuud.“ Vaatasin seda öeldes Frida poole.

„Ja kuidas sulle seni Peruu on meeldinud?“

Need küsimused ajasid mind juba oksendama. „Kust sa pärit oled? Mis su nimi on? Kui kaua sa siin riigis viibid? Ja kuidas sulle siin seni meeldinud on?“ Vandusin endale, et ühel päeval teen visiitkaardi, kus on stampvestluse esimesele kümnele küsimusele vastused kirjas. Siis annaksin need välja, käsiksin sealsamas läbi lugeda ja pärast tüütut infovahetust võiksime rääkida millestki intrigeerivamast, kas või elust enesest.

„Kaks päeva ja üks rööv. Hästi on meeldinud.“ Eneseiroonia oli minu trump raskustest ülesaamiseks. Mees naeris mu vastuse peale. Aga mitte ei muianud korraks, nagu selline vastus oleks väärinud, vaid naeris pikalt ja ülepaisutatult. Sellist naeru naerdakse siis, kui tahetakse huvitatuna näida, aga ei osata õigel hetkel lõpetada.

„Nora!“ hüüdis mu selja tagant juba veel kaugemalt kumisev hääl. Meid oldi juba paarikesteks eraldatud. Kaks hästisöönud Peruu politseinikku kahe petetud idaeurooplasega. Seda oli vastik vaadata. Seisatasime ja ootasime neid järele.

„Siin see toimuski,“ hüüdis Frida meile.

Me olime jälle selles hirmsas kohas, kus Frida oli päev varem liivale pikali lükatud ja kus mina seisin kivisambana. Olin kohas, mida ma nii väga soovisin unustada, ja nüüd seisin seal jälle. Meeste, relvade ja ohutundega. Vaatasin pimeda tühjuse poole. Ta võis praegugi siin põõsastes luusida. Jälgida iga meie liigutust. Varitseda oma saaki. Ootasin, et varas tuleks meid ründama, siis jälle lootsin, et me teda kunagi enam ei näe.

„Ja sinna varas põgenes, sealt võttis oma rikša ja sõitis tagasi linna,“ jätkas Frida.

Mehed sättisid meid pildile. Seisime Fridaga kõrvuti ja katsusime naeratada.

„Natuke veel vasemale,“ juhendas šerif. „Nii. Valmis?“

Meie silmi pimestas ere välk, mis valgustas korraks ümbrust. Ma nägin jälle meeste irveid. Ma olin kindel, et mingit röövlit nad seal tabada ei proovinudki.

Röövlit muidugi ka ei tulnud. Liikusime edasi-tagasi ja lõpuks võtsime kursi taas tulede suunas.

Politseiülem jäi seisma, kohendas liiva oma jalge all ja istus sinna maha, patsutades kohta enda kõrval. Suur osa suhtlusest toimus endiselt kehakeeles. Nüüd ta vist tahtis, et me kõik sinna maha istuksime. Politseiülem, mina, paksuke, Frida – just sellises järjekorras.

„Nora, lähme juba ära,“ ütles kärsitu Frida mulle eesti keeles.

„Täna on nii palju tähti taevas,“ ütles politseiülem mahedal häälel hispaania keeles.

„Kui sa oma asju veel kunagi näha tahad, peame viisakalt lahkuma. Kannata veel kümme minutit,“ vastasin Fridale nii rõõmsalt, kui sain, et jututeemat varjata.

„Tõesti kaunid tähed ja nii soe öö,“ sõnasin politseiülemale ja naeratasin.

„See paksuke sööb mind silmadega,“ hädaldas Frida.

„Augustiööd ongi meil sellised,“ muheles mees.

„Hoia distantsi, aga ole viisakas. Kohe varsti lähme,“ rahustasin Fridat.

„Oh, kui tore. Eestis on augustis juba nii vastikult külm.“ See oli kõige nõmedam lause, mis ma öelda suutsin. Eestis on igal ööl vastikult külm.

„Okei, kümme minutit veel, aga mitte rohkem,“ ütles Frida juba nii ärritunult, et lause sisu võis intonatsioonist aimata.

„Ma lähen toon siit baarist juua. Soovite ka midagi? Veini?“ tegi politseinik näo, et ei saanud midagi aru.

„Jah, võib küll.“

„Ei-ii!“ See kõlas Frida suust ainult minule arusaadavas keeles.

Hetk hiljem oli mees veiniklaaside ja õlledega tagasi. Ta istus maha. Ja hakkas meile rääkima kuumaveeallikatest, kuhu nad meid järgmiseks päevaks kutsuvad. Turske mees kirjeldas, kuidas allikatest voolab vett ja ümberringi lõhnavad lilled. Frida vastas ühesilbiliste sõnadega. Mina kiitsin hispaania keeles mehe ideid ja eesti keeles rahustasin Fridat. Ta oli oma veiniklaasi hetkega tühjaks kulistanud.

Samal hetkel, kui paksuke uute klaasidega tagasi jõudis, hüppas Frida järsku püsti ja hakkas pimeduse suunas minema.

„Kuhu sa nüüd lähed, Frida?!“ hüüdsin talle järele.

Võis näha, et tema pahameel ei olnud suunatud ei minule ega politseile, vaid tervele maailmale. Ta tormas kuhugi pimeduse suunas. Vabandasin politseinike ees, et vargus on ta stressi viinud.

Frida

Enne, kui jõudsin peas asjad selgeks mõelda, istusime rannas. Jõime Noraga valget veini, politseinikud panid õlut. Mind häiris, et olime justkui jagunenud paarideks. Nad on võmmid, kelle strateegia ei kandnud vilja. Nad on võmmid. Indiaanlased nimetaksid neid vaba maailma piirajateks.

Pärast esimest veiniklaasi rääkisid mehed juba mingitest kuumaveeallikatest. Millised suurepärased ideed, mõtlesin kibeda irooniaga. Mind oli äsja paljaks röövitud. Mind oli petetud. Olin tulnud Lõuna-Ameerikasse tutvuma nende kultuuri ja inimestega, aga minuga käitutakse sellisel moel – kõigepealt röövitakse ja siis räägitakse südant pahaks ajavat juttu. Saabus veiniklaas, aga lohutus sellest jäi tulemata. Nora ilmselt nautis šerifi tähelepanu. Ta kekutas naerda, puterdas püüdlikult hispaania keelt ja pidas aru uue veiniklaasi võtmise üle. Ma ei kannatanud enam sõnakestki nende võltsilt meeldida püüdvate politseinike suust. Tahtsin ära.