Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust. Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni. Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.
Оглавление
Berit Renser. Minu Indoneesia. Maailma makett
PROLOOG
ESIMENE OSA: JAAVA
RAMADAAN ON COOL
SUURE VENNA KULLIPILK
ÕIGETE JA VALEDE VASTUSTE MAA
MÄEVALVUR, KES ANDIS HALBA NÕU
TOPELTMORAALI MEISTRIKLASS
KÄRBSED, SITT JA OLELUSVÕITLUS
KUIDAS KIRJUTADA INDONEESLAST?
TEINE OSA: LUGUSID ARHIPELAAGIST
KALIMANTAN: KADUNUD METSADE KAJA
SUMATRA: NOMAADIST FILMINÄITLEJAKS
BALI: SPIRITUAALNE KAUBAMAJA
JAKARTA: KUULSUS JA TÄHESÄRA
Отрывок из книги
Taman Mini kultuuripark Jakartas jutustab oma külastajatele loo. „Bhinneka Tunggal Ika“ ehk „Ühtsus mitmekesisuses“ on Indoneesia moto. See fraas peab siduma tervikuks üüratu arhipelaagi 17 000 saart ja tuhanded etnilised grupid, kes neil kõrvuti elavad. Kultuuripargis saab väikese vaevaga, ilma mere- ja kultuuritõketele komistamata, jalutada jaavalaste joglo’de[1.], dajakite longhouse’ide[2.] ja Bali templite vahel. Vaadata Maluku pulmasid, Sulawesi matuseid või Nusa-Tenggara ümberlõikamistseremooniaid. Taman Mini on mitmekesisuse ideaalrefleksioon.
Indoneeslaste suur rahvuslik narratiiv on siiski üks paras väljamõeldis. Aastasadade jooksul vaheldusid siin hinduistlikud ja budistlikud kuningriigid ning islamistlikud sultanaadid, hõlmates eri aegadel eri piirkondi. Tänapäevase Indoneesia alad ühendas lõpuks Madalmaade ahne käsi, mis ei nimetanud saarestikku ümber mitte veel riigiks, vaid Ida-India Kompaniiks ja hoidis oma võimu 350 aastat. „Merdeka!“ oli võimas sõna. See tähendas vabadust. Pärast lõputuid rüselusi emamaa Hollandiga, aga ka Jaapani okupatsiooniga, saavutati lõpuks, 1945. aastal, iseseisvus. Arhipelaagi elanikud olid nüüd korraga küsimuse ees: kes me oleme ja mis meid seob?
