Читать книгу Filosoofia probleemid - Bertrand Russell - Страница 2

Kas maailmas leidub teadmist, mis oleks nii kindel, et ükski mõistlik inimene ei saaks selles kahelda? See küsimus, mis ei pruugi esmapilgul tunduda keeruline, on tegelikult üks kõige raskemaid, mida küsida saab. Kui oleme adunud neid takistusi, mis asuvad otsese ning kindlameelse vastuse ees, siis oleme hästi ette valmistatud filosoofia õppimiseks, sest filosoofia on pelgalt katse vastata sellistele ülimatele küsimustele; mitte hooletult ja dogmaatiliselt nagu tavaelus ning isegi teadustes, vaid kriitiliselt, pärast seda kui on uuritud läbi kõik see, mis muudab sellised küsimused mõistatuslikuks, ning pärast seda kui on hoomatud meie tavapäraste ideede ähmast ning segast alust.

Igapäevaelus peame tõsikindlaks paljusid asju, mis lähemal uurimisel osutuvad ilmseid vastuolusid täis olevaks, nii et ainult suur mõttetöö annab meile teada, mida me tõeliselt võime uskuda. Tõsikindluse otsingul on loomulik alustada meie praegustest kogemustest ning teatavas mõttes tuleb kahtlemata tuletada neist teadmine. Kuid iga väide selle kohta, mida meie vahetu kogemus meile teada annab, on tõenäoliselt väär. Mulle näib, et ma istun praegu tugitoolis, teatava kujuga laua taga, millel ma näen täiskirjutatud või – trükitud paberilehti. Pead pöörates näen läbi akna hooneid, pilvi ja Päikest. Ma usun, et Päike asub Maast umbes 93 miljoni miili kaugusel; et see on kuum taevakeha, mis on Maast mitu korda suurem; et Maa pöörlemise tõttu tõuseb ta igal hommikul ja niimoodi jätkuvalt määramata aja jooksul tulevikus. Ma usun, et kui ükskõik milline normaalne isik minu tuppa astub, näeb ta neidsamu toole ja laudu ning raamatuid ja pabereid nagu minagi ning et see laud, mida ta näeb, on seesama laud, mida ma tunnen oma käsivarre all. Kõik see tundub nii ilmne, et seda polekski tarvis sõnastada, välja arvatud vastuseks sellele, kes kahtleb, kas ma üldse midagi tean. Ometi saab kõike seda mõistuspäraselt kahtluse alla seada ning kõik see nõuab ulatuslikku hoolikat arutelu, enne kui võime kindlusega öelda, et oleme selle sõnastanud kujul, mis on täielikult tõene.

Et selgitada meie ees seisvaid raskusi, pöörame tähelepanu sellele lauale. Silmale tundub see piklik, pruun ja särav, puudutades tundub see jahe, sile ja kõva; kui ma sellele koputan, siis kostab puu kõla. Iga teine, kes näeb, tunneb ja kuuleb lauda, nõustub sellise kirjeldusega, nii et võiks tunduda, nagu mingit raskust tekkida ei saaks. Ent niipea kui püüame olla täpsemad, tekivad komplikatsioonid. Ehkki ma usun, et laud on „tõeliselt” üleni sedasama värvi, paistavad valgust peegeldavad osad palju eredamad kui teised osad ning mõni osa paistab valge peegeldatud valguse tõttu. Ma tean, et kui ma liiguksin, oleksid valgust peegeldavad osad teistsugused, nii et värvuste näiv jaotus laual muutuks. Sellest järeldub, et kui mitu inimest vaataksid lauda samal hetkel, siis ei näeks keegi täpselt sedasama värvuste jaotust, sest rohkem kui üks ei saa näha seda samast vaatepunktist ning iga vaatepunkti muutus tekitab muutuse valguse peegeldamise viisis.

Enamikus praktilistes küsimustes on need erinevused ebaolulised, kuid maalikunstnikule on need äärmiselt olulised: maalija peab vabastama end mõtteharjumusest, et asjadel näib olevat see värvus, mis neil tavamõistuse järgi „tõeliselt” on, ning omandama harjumuse näha asju nii, nagu nad paistavad. Siin kerkib meie ees üks neid eristusi, mis tekitavad filosoofias suurt tüli – eristus „näivuse” ja „tõelisuse” vahel; selle vahel, mis asjad paistavad olevat ning mis nad on. Maalikunstnik tahab teada, kuidas asjad paistavad, praktiline inimene ja filosoof tahavad teada, mis nad on; kuid filosoofi teadmisesoov on tugevam praktilise inimese omast ning teda häirib raskuste tunnetamine küsimusele vastamisel rohkem.

Naaskem laua juurde. Senivaadeldu põhjal on ilmne, et ei leidu värvust, mis paistaks valdavalt olevat laua või isegi laua mõne konkreetse osa päris värvus – laud paistab eri vaatepunktidest eri värvusega ning pole alust pidada mõnda neist rohkem selle tõeliseks värvuseks kui teisi. Ning me teame, et isegi ühest vaatepunktist paistab värvus teistsugune kunstlikus valguses või värvipimedale inimesele või inimesele, kes kannab siniseid prille, ning pimedas polekski laual mingit värvust, ehkki puudutades ja kuulatades on see jäänud muutumatuks. Värvus pole niisiis midagi, mis kuuluks laua loomusesse, vaid miski, mis sõltub lauast ja vaatlejast ning valguse lauale langemise viisist. Kui me tavaelus räägime laua päris värvusest, siis peame üksnes silmas värvust, mis tal paistab olevat normaalsele vaatlejale tavapärasest vaatepunktist harilikes valgustingimustes. Ent teistel värvustel, mis ilmnevad teistes tingimustes, on samasugune õigus olla peetud tõeliseks; ning et vältida ühe eelistamist, oleme seetõttu sunnitud eitama, et laual iseeneses oleks mõni üks konkreetne värvus.

Sama kehtib ka tekstuuri kohta. Palja silmaga saab näha puusüüd, kuid muidu paistab laud sile ja ühtlane. Kui me vaataksime seda läbi mikroskoobi, näeksime koredat pinda ja künkaid ning orgusid ja mitmesuguseid ebaühtlusi, mis on paljale silmale eristamatud. Kumb neist on „tõeline” laud? Meil on loomulik kiusatus öelda, et see, mida me näeme läbi mikroskoobi, on tõelisem, kuid veelgi võimsam mikroskoop annaks omakorda teistsuguse tulemuse. Kui me ei saa usaldada seda, mida näeme palja silmaga, miks peaksime usaldama seda, mida näeme läbi mikroskoobi? Nõnda hülgab meid jällegi usaldus meelte vastu, millest me alustasime.

Asi ei ole parem laua kujuga. Kõigil meil on harjumus eeldada asjade „tõelist” kuju ning me teeme seda nii ebareflektiivselt, et hakkame arvama, et näeme tegelikult tõelisi kujusid. Kuid tõsi on hoopis see, nagu meil tuleb ära õppida, kui püüame joonistada, et antud asi paistab igast erinevast vaatepunktist eri kujuga. Kui meie laud on „tõeliselt” ristkülikukujuline, paistab ta peaaegu igast vaatepunktist, nagu tal oleks kaks teravnurka ning kaks nürinurka. Kui vastandküljed on paralleelsed, paistavad nad, nagu nad lõikuksid mõnes punktis vaatlejast eemal; kui nad on võrdse pikkusega, paistab, justkui oleks lähim külg pikem. Neid asju ei panda harilikult lauda vaadates tähele, kuna kogemus on meid õpetanud konstrueerima „tõelise” kuju näiva kuju põhjal ning „tõeline” kuju on just see, mis huvitab meid praktiliste inimestena. Ent „tõeline” kuju ei ole see, mida me näeme; see on midagi, mille me nähtust järeldame. Ning see, mida me näeme, muudab pidevalt oma kuju, kui me ruumis ringi liigume; seega, jällegi ei anna meeled meile tõde lauast endast, vaid üksnes laua nähtumusest.

Samasugused raskused tekivad, kui vaatleme puutemeelt. On tõsi, et laud tekitab meis alati kõvaduse aistingu ning me tunneme tema vastupanu survele. Kuid saadav aisting sõltub sellest, kui kõvasti me lauale surume, ning ka sellest, millise kehaosaga me surume; seega, erinevat survet või eri kehaosasid arvestades ei saa eeldada, et erinevad aistingud paljastaksid otse laua kindlaid omadusi. Parimal juhul on nad märgiks mõnest omadusest, mis ehk põhjustab kõik aistingud, kuid ei ole üheski neist tegelikult nähtav. Sama käib veelgi selgemalt helide kohta, mida saab tekitada lauale koputades.

Niisiis saab ilmseks, et tõeline laud, kui ta on olemas, ei ole sama mis see, mida me kogeme vahetult nägemise, puudutamise või kuulmise teel. Tõeline laud, kui ta on olemas, ei ole meile üldsegi vahetult tunnetatav, vaid see tuleb järeldada sellest, mida tunnetatakse vahetult. Seega kerkib korraga üles kaks väga keerulist küsimust, nimelt: (1) Kas tõeline laud on üldse olemas? (2) Kui on, siis mis laadi objekt saab ta olla?

Nende küsimuste kaalumisel oleks abi sellest, kui meil oleksid mõned lihtsad terminid, mille tähendus on kindel ning selge. Anname nimetuse „meeleandmed” asjadele, mida tunnetatakse vahetult aistides: sellised asjad nagu värvused, helid, lõhnad, kõvadus, koredus ja nõnda edasi. Me nimetame „aistinguks” nendest asjadest vahetult teadlik olemise kogemust. Niisiis, alati kui näeme värvust, on meil värvuse aisting, kuid värvus ise on meeleanne, mitte aisting. Värvus on see, millest oleme vahetult teadlikud ning teadlikkus ise on aisting. On selge, et kui me üldse saame lauda tunnetada, siis peab see toimuma meeleandmete abil – pruun värvus, piklik kuju, siledus jne –, mille me seostame lauaga; ent juba selgitatud põhjustel ei saa me öelda, et laud on meeleandmed, ega isegi seda, et meeleandmed on otseselt laua omadused. Seega tekib probleem, millises suhtes on meeleandmed tõelise lauaga, eeldusel, et selline asi on olemas.

Tõelist lauda, kui see on olemas, nimetame „füüsikaliseks objektiks”. Niisiis tuleb meil vaadelda meeleandmete suhet füüsikaliste objektidega. Kõigi füüsikaliste objektide kogumit kutsutakse „mateeriaks”. Seega saab meie kaks küsimust ümber sõnastada järgmiselt: (1) Kas on olemas selline asi nagu mateeria? (2) Kui on, siis milline on tema loomus?

Filosoof, kes esimesena tõi esinduslikult välja põhjendused, miks ei tuleks pidada meie meelte vahetuid objekte meist sõltumatult eksisteerivaks, oli piiskop Berkeley (1685–1753). Tema „Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel: skeptikute ja ateistide vastu” võttis endale ülesandeks tõestada, et pole üldse olemas sellist asja nagu mateeria ning et maailm ei koosne muust kui vaimudest ja nende ideedest. Hylas on seni uskunud mateeriasse, kuid ta jääb alla Philonousele, kes ajab ta halastamatult vasturääkivustesse ja paradoksidesse ning laseb viimaks mateeria eitusel paista, justkui oleks see peaaegu tavamõistuslik. Kasutatud argumendid on väga erineva kaaluga: mõned on olulised ja kehtivad, teised eksitavad või väiklased. Kuid Berkeley väärib tunnustust selle näitamise eest, et mateeria olemasolu eitamine pole absurdne ning et kui üldse leidub meist sõltumatult eksisteerivaid asju, siis ei saa nad olla meie aistingute vahetud objektid.

Kui küsime, kas mateeria on olemas, siis peitub siin kaks eraldi küsimust ning on tähtis need lahus hoida. „Mateeria” all peame üldiselt silmas midagi, mis vastandub „vaimule”, midagi, mida me peame ruumi hõlmavaks ning täiesti mõtlemis- või teadvusvõimetuks. Peamiselt selles mõttes eitas mateeriat Berkeley, see tähendab, et ta ei eita, et meeleandmed, mida me harilikult peame laua olemasolu märkideks, on tõepoolest millegi meist sõltumatu olemasolu märkideks, kuid ta eitab, et see miski oleks mittevaimne, et see poleks kas vaim või mõnes vaimus mõlkuvad ideed. Ta möönab, et peab leiduma midagi, mille olemasolu jätkub, kui me toast lahkume või silmad sulgeme, ning et see, mida me kutsume laua nägemiseks, annab meile tegelikult aluse uskuda millessegi, mis püsib isegi siis, kui me seda ei näe. Kuid ta arvab, et see miski ei saa olla radikaalselt teistsuguse loomusega kui see, mida me näeme, ning see ei saa olla nägemisest täiesti sõltumatu, ehkki peab olema sõltumatu meie nägemisest. Ta on niisiis sunnitud pidama „tõelist” lauda ideeks jumala vaimus. Sellisele ideele on omane vajalik püsivus ning meist sõltumatus, ilma et ta oleks midagi täiesti tunnetamatut – nagu seda oleks mateeria – selles mõttes, et me saaksime seda üksnes järeldada ega saaks sellest kunagi otse ja vahetult teadlikud olla.

Teised filosoofid pärast Berkeleyt on olnud samuti seisukohal, et ehkki laua olemasolu ei sõltu sellest, et mina olen seda näinud, sõltub see sellest, et seda on näinud (või muul moel aistingus haaranud) mingi vaim – mitte tingimata jumala vaim, vaid sageli terve universumi kollektiivne vaim. Nagu Berkeley, on nad sellisel seisukohal peamiselt seetõttu, et nende meelest ei saa miski olla tõeline – või vähemalt ei saa teada, et miski on tõeline – peale vaimude ning nende mõtete ja tunnete. Võime sõnastada argumendi, millega nad oma seisukohta toetavad, umbes seesugusel moel: „Kõik, millest saab mõtelda, on idee sellest mõtleva inimese vaimus; seega ei saa mõelda millestki peale vaimus asuvate ideede; seega on kõik muu mõeldamatu ning mis pole mõeldav, ei saa eksisteerida.”

Selline argument on minu arvates vigane ning muidugi ei esita selle kaitsjad seda nii lühidalt ega jämedakoeliselt. Ent olgu ta kehtiv või mitte, seda argumenti on ühel või teisel kujul laialdaselt arendatud ning väga paljud filosoofid, võib-olla isegi enamik, on arvanud, et peale vaimude ja nende ideede ei ole olemas midagi tõelist. Selliseid filosoofe kutsutakse „idealistideks”. Kui nad hakkavad seletama mateeriat, siis ütlevad nad nagu Berkeley, et mateeria pole tegelikult midagi muud kui ideede kogum, või siis ütlevad nad nagu Leibniz (1646–1716), et see, mis ilmneb mateeriana, on tegelikult kogum rohkem või vähem algelisi vaimusid.

Kuid need filosoofid, ehkki nad eitavad mateeriat vastandatuna vaimule, tunnistavad sellegipoolest mateeriat teises tähenduses. Tuleks meenutada, et me küsisime kaks küsimust, nimelt: (1) Kas tõeline laud on üldse olemas? (2) Kui on, siis mis laadi objekt saab ta olla? Nii Berkeley kui Leibniz tunnistavad küll, et on olemas tõeline laud, kuid Berkeley ütleb, et see on teatud ideed jumala vaimus, ning Leibniz ütleb, et see on hingede koloonia. Seega vastavad mõlemad esimesele küsimusele jaatavalt ning lahknevad lihtsurelike vaadetest üksnes oma vastuselt teisele küsimusele. Tegelikult tundub, et peaaegu kõik filosoofid nõustuvad tõelise laua olemasoluga: peaaegu kõik nõustuvad, et olenemata sellest, kui palju võivad meie meeleandmed – värvus, kuju, siledus jne – meist sõltuda, on nende esinemine märk millestki, mis eksisteerib meist sõltumatult, millestki, mis erineb ehk täiesti meie meeleandmetest ning mida ometi tuleb pidada nende meeleandmete põhjuseks iga kord, kui asume tõelise lauaga sobivas suhtes.

On aga ilmne, et asi, milles filosoofid on ühel meelel – seisukoht, et on olemas tõeline laud, mis ta loomus ka poleks –, on ülitähtis ning enne kui liigume edasi järgmise küsimuse juurde laua loomusest, väärib uurimist, millised kaalutlused kõnelevad selle seisukoha omaksvõtmise poolt. Meie järgmine peatükk tegeleb niisiis põhjendustega selle eeldamise kasuks, et üldse on olemas tõeline laud.

Enne kui liigume edasi, on hea korraks vaadata, mida oleme seni avastanud. Ilmnes, et kui võtta mistahes harilik objekt, mida eeldatavasti tunnetame meeltega, siis see, mida meeled meile vahetult ütlevad, pole tõde objektist, nagu ta meist sõltumatult on, vaid üksnes tõde teatavatest meeleandmetest, mis meie arusaamise järgi sõltuvad suhetest meie ja objekti vahel. Seega on see, mida me otseselt näeme ja tunneme, pelgalt „näivus”, mida usume olevat märgiks mõnest „tõelisusest” selle taga. Ent kui tõelisus pole see, mis näib, siis kas meil on vahendeid saada teada, kas tõelisust üldse olemas on? Ja kui on, siis kas meil on vahendeid selle väljaselgitamiseks, milline ta on?

Sellised küsimused on hämmastavad ning on keeruline teada saada, et isegi veidraimad hüpoteesid ei pruugi olla tõesed. Nii on meie tuttavast lauast, mis pole meis varem põrmugi kahtlust äratanud, saanud probleem, milles peituvad üllatavad võimalused. Me teame selle kohta üht asja – et ta ei ole see, millena ta paistab. Peale selle mõõduka tulemuse on meil kõige täielikum vabadus oletada mida tahes. Leibniz ütleb meile, et see on hingede kooslus; Berkeley ütleb meile, et see on idee jumala vaimus; kaine teadus, mis pole põrmugi vähem imetlusväärne, ütleb meile, et see on tohutu elektrilaengute kogum hoogsas liikumises.

Kõigi nende üllatavate võimaluste kõrval närib kahtlus, et võib-olla ei olegi lauda olemas. Isegi kui filosoofia ei suuda vastata nii paljudele küsimustele, nagu me tahaksime, on tal vähemasti võime küsida küsimusi, mis kasvatavad meie huvi maailma vastu ning näitavad kõike seda eriskummalist ja ebatavalist, mis asub ka igapäevaelu kõige harilikumate asjade pealispinna all.