Читать книгу Filosoofia probleemid - Bertrand Russell - Страница 3

Selles peatükis küsime endalt, kas mingiski mõttes on olemas selline asi nagu mateeria. Kas on olemas laud, millel on teatav seesmine loomus ning mille olemasolu jätkub, kui ma seda ei vaata, või on laud üksnes mu kujutluse vili, unenäo-laud väga pikaleveninud unenäos? See on äärmiselt tähtis küsimus. Sest kui me ei saa olla kindlad objektide iseseisvas olemasolus, ei saa me olla kindlad teiste inimeste kehade iseseisvas olemasolus ning seetõttu ammugi mitte teiste inimeste vaimus, sest meil pole muud alust uskuda nende vaimu olemasollu kui see, mis pärineb nende kehade vaatlusest. Niisiis, kui me ei saa olla kindlad objektide iseseisvas olemasolus, oleme jäetud üksikule saarele – võib juhtuda, et kogu välismaailm on üksnes unenägu ning me üksi olemegi olemas. See on ebamugav võimalus, ja ehkki ei saa rangelt tõestada, et see oleks väär, pole vähimatki alust arvata, et see oleks tõene. Selles peatükis tuleb meil veenduda, miks see nii on.

Enne kui asume kaheldavate asjade juurde, püüdkem leida enam-vähem kindel paik, millest alustada. Ehkki me kahtleme laua füüsilises olemasolus, ei kahtle me, et on olemas meeleandmed, mis panid meid arvama, et laud on olemas; me ei kahtle, et vaadeldes paistab ta meile olevat teatud värvuse ja kujuga ning vajutades kogeme teatavat kõvaduse aistingut. Kõike seda psühholoogilist ei sea me kahtluse alla. Tegelikult, kui mis tahes muu võib olla kaheldav, tunduvad vähemalt mõned meie vahetutest kogemustest absoluutselt kindlad.

Uusaegse filosoofia rajaja Descartes (1596–1650) leiutas meetodi, millest võib endiselt tulu tõusta – süstemaatilise kahtluse meetodi. Ta otsustas, et ta ei usu midagi, mille tõesust ta ei näe selgelt ja kindlapiiriliselt. Ta kahtles kõiges, milles ta suutis end kahtlema panna, kuni leidis aluse selles mitte kahelda. Seda meetodit rakendades jõudis ta järk-järgult veendumusele, et ainus olemasolu, milles ta võiks olla päris kindel, on ta enda oma. Ta kujutleb petlikku deemonit, kes esitab tema meeltele ebatõelisi asju püsivas varjuteatris; sellise deemoni olemasolu võib olla küll väga ebatõenäoline, ent siiski võimalik, ning seega on võimalik ka kahtlus meeltega tajutud asjade suhtes.

Kuid kahtlus tema enda olemasolu suhtes ei olnud võimalik, sest kui teda ei oleks, siis ei saaks teda ka ükski deemon petta. Kui ta kahtles, pidi ta olemas olema; kui ta midagi koges, pidi ta olemas olema. Seega oli tema enda olemasolu talle absoluutselt tõsikindel. „Mõtlen, järelikult olen”, ütles ta (Cogito, ergo sum); ning sellelt tõsikindluse aluselt asus ta jälle üles ehitama teadmiste maailma, mille tema kahtlus oli rusudeks muutnud. Kahtluse meetodi leiutamisega ning selle näitamisega, et subjektiivsed asjad on kõige tõsikindlamad, tegi Descartes suure teene filosoofiale, teene, tänu millele on ta endiselt kasulik kõigile filosoofiaõppijatele.

Ent Descartes’i arutluse kasutamisel tuleb olla hoolikas. „Mina mõtlen, järelikult mina olen” ütleb palju enamat, kui on rangelt tõsikindel. Võib tunduda, nagu oleksime täiesti kindlad selles, et oleme täna seesama isik mis eile, ning mingis mõttes on see kahtlemata tõsi. Kuid tõelise Minani on sama raske jõuda kui tõelise lauani ning sel ei tundu olevat sellist absoluutset, veenvat tõsikindlust nagu üksikkogemustel. Kui ma vaatan oma lauda ja näen teatud pruuni värvitooni, siis pole otsekohe täiesti kindel mitte „Mina näen pruuni värvitooni”, vaid pigem „Pruuni värvitooni nähakse”. See hõlmab mõistagi midagi (või kedagi), mis (või kes) näeb pruuni värvitooni; ent see ei hõlma iseenesest seda enam-vähem püsivat isikut, keda me kutsume „minaks”. Mis puutub vahetusse tõsikindlusse, siis võib olla nii, et miski, mis näeb pruuni värvitooni, on kõigest hetkeline ja mitte seesama mis see miski, millel on mõni teistsugune kogemus järgmisel hetkel.

Seega on meie üksikmõtetele ja – tunnetele omane primitiivne tõsikindlus. Ja see käib niihästi unenägude ja hallutsinatsioonide kui ka normaalsete tajumuste kohta: kui me näeme und või tonti, on meil kindlasti need aistingud, mis me arvame endil olevat, kuid erinevatel põhjustel eeldatakse, et nendele aistingutele ei vasta ükski füüsikaline objekt. Niisiis ei ole oma kogemuste teadmise tõsikindlust tarvis kuidagi kitsendada, et võimaldada erandjuhtumeid. Seega on meil siin, kui see midagi maksab, kindel alus, millelt alustada oma teadmiste otsinguid.

Meil tuleb kaaluda järgmist küsimust: kui eeldada, et saame olla kindlad omaenda meeleandmetes, siis kas meil on mingit alust pidada neid millegi muu olemasolu märgiks, millegi, mida saame kutsuda füüsikaliseks objektiks? Kui oleme loetlenud kõik meeleandmed, mida on loomulik seostada lauaga, kas oleme siis ära öelnud kõik, mis on öelda laua kohta, või leidub siiski veel midagi muud – midagi, mis ei ole meeleanne – midagi, mis jääb püsima, kui lahkume toast? Tavamõistus vastab kõhklemata jaatavalt. Mida saab osta ja müüa, ringi paigutada ning mille saab katta riidega ja nõnda edasi, ei saa olla pelk meeleandmete kogum. Kui riie katab laua täielikult, ei omanda me lauast meeleandmeid ning seega, kui laud oleks pelgalt meeleandmed, oleks tema olemasolu lakanud ning riie hõljuks tühjas õhus, asudes imekombel selles kohas, kus varem oli laud. See tundub selgelt absurdne, kuid kes soovib saada filosoofiks, peab õppima absurdsusi mitte kartma.

Üks suurepärane põhjus, miks on arvatud, et lisaks meeleandmetele tuleb kindlustada ka füüsikalise objekti olemasolu, on see, et me soovime, et leiduks sama objekt eri inimeste jaoks. Kui kümme inimest istub ümber õhtusöögilaua, oleks ennekuulmatu väita, et nad ei näe sedasama laudlina, samu nuge ja kahvleid ja lusikaid ja klaase. Kuid meeleandmed on igale üksikisikule privaatsed; see, mida üks vahetult näeb, ei ole vahetult nähtav teisele: igaüks näeb asju natuke erinevast vaatepunktist ning näeb neid seetõttu natuke erinevalt. Seega, kui on olemas avalikud neutraalsed objektid, mida saavad teatud mõttes tunnetada mitmed eri inimesed, siis peab leiduma midagi lisaks eri inimestele ilmnevatele privaatsetele ja üksikutele meeleandmetele. Mis alust on meil siis arvata, et sellised avalikud neutraalsed objektid on olemas?

Esimese vastusena tuleb loomulikult pähe, et ehkki eri inimesed võivad näha lauda natuke erinevalt, näevad nad siiski kõik enam-vähem sarnaseid asju, kui nad lauda vaatavad, ning erinevused selles, mida nad näevad, alluvad valguse peegeldumise ja perspektiivi seadustele, nii et on lihtne jõuda püsiva objektini, mis on aluseks kõikidele eri inimeste meeleandmetele. Ma ostsin laua oma toa eelmiselt asukalt; ma poleks saanud osta tema meeleandmeid, mis kadusid, kui ta ära läks, kuid ma sain osta ning ostsingi vankumatu ootuse enam-vähem sarnasteks meeleandmeteks. Seega paneb see tõsiasi, et eri inimestel on sarnased meeleandmed ning et ühel inimesel on samas kohas eri ajal sarnased meeleandmed, meid eeldama, et lisaks meeleandmetele leidub püsiv avalik objekt, mis on aluseks või põhjuseks mitme inimese meeleandmetele eri ajal.

Sedavõrd kui eelnenud kaalutlused sõltuvad eeldusest, et peale minu leidub ka teisi inimesi, võtavad nad vaidlusaluse küsimuse juba eelduseks. Teisi inimesi esitavad mulle teatud meeleandmed nagu see, mida ma neist näen, või nende hääle kõla ja kui mul poleks mingit alust arvata, et on olemas minu meeleandmetest sõltumatud füüsikalised objektid, ei oleks mul mingit alust arvata, et teised inimesed on olemas väljaspool mu ulmasid. Seega, kui me üritame näidata, et peab leiduma meie meeleandmetest sõltumatuid objekte, siis ei saa me toetuda teiste inimeste tunnistustele, sest need tunnistused koosnevad ise meeleandmetest ning ei paljasta teiste inimeste kogemusi, välja arvatud juhul, kui meie enda meeleandmed on meist sõltumatult eksisteerivate asjade märgiks. Seega tuleb meil, kui võimalik, leida omaenda täiesti privaatsest kogemusest tunnusjooni, mis näitavad või kalduvad näitama, et maailmas leidub peale meie ja meie privaatsete kogemuste ka teisi asju.

Ühes mõttes tuleb tunnistada, et me ei suuda kunagi tõestada teiste asjade olemasolu peale enda ja oma kogemuste. Hüpoteesist, et maailm koosneb minust ja minu mõtetest, tunnetest ning aistingutest ja et kõik muu on pelk ettekujutus, ei tulene ühtegi loogilist absurdsust. Unenägudes kohtab väga keerukat maailma ning ometi leiame ärgates, et tegu oli pettekujutelmaga; see tähendab, et me leiame, et unenäo meeleandmed ei vastanud sellistele füüsikalistele objektidele, nagu me harilikult oma meeleandmetest järeldaksime. (On tõsi, et kui eeldada füüsikalist maailma, on võimalik leida unenägude meeleandmetele füüsikalisi põhjuseid: näiteks uksepaugatus võib põhjustada meil unenäo merelahingust. Kuid ehkki sel juhul leidub meeleandmetele füüsikaline põhjus, ei leidu füüsikalist objekti, mis vastaks meeleandmetele sellisel viisil, nagu neile vastaks tegelik merelahing.) Oletus, et kogu elu on unenägu, kus me ise loome kõik kohatavad objektid, ei ole loogiliselt võimatu. Kuid ehkki see pole loogiliselt võimatu, pole mingit põhjust pidada seda tõeseks; ning kui võtta seda vahendina meie elu tõsiasjade seletamiseks, siis pole see tegelikult lihtsam kui tavamõistuslik hüpotees, mille järgi on tõeliselt olemas meist sõltumatud objektid, mille mõju meile põhjustab meie aistinguid.

On kerge näha, kuidas lihtsus pärineb eeldusest, et füüsikalised objektid on tõeliselt olemas. Kui kass ilmneb ühel hetkel toas ühes kohas ning teisel hetkel teises kohas, on loomulik eeldada, et ta on liikunud ühest kohast teise, läbides rea vahepealseid asukohti. Ent kui tegu on pelga meeleandmete hulgaga, siis ei saaks ta olla üheski kohas, kus ma teda ei näe; seega tuleb meil arvata, et sellal kui ma ei vaadanud, teda ei eksisteerinudki, ja siis tekkis ta äkitselt uues kohas. Kui kass on olemas sõltumata sellest, kas ma näen teda või mitte, siis võime mõista omaenda kogemusest, kuidas tal tekib nälg kahe toidukorra vahel; ent kui teda pole olemas, juhul kui ma teda ei näe, siis oleks veider, kui isu kasvaks mitteolemasolu kestel sama kiiresti kui olemasolu kestel. Ning kui kass koosneb üksnes meeleandmetest, siis ei saa ta olla näljane, sest ainult mu enda nälg saab olla minu meeleandmeks. Seega osutub mulle kassi esitavate meeleandmete käitumine, mis tundub üsna loomulik, kui seda pidada nälja väljenduseks, täiesti seletamatuks, kui seda pidada üksnes värvilaikude liikumiseks ja muutumiseks, mis on sama võimetud tundma nälga, nagu kolmnurk on võimetu mängima jalgpalli.

Ent kassi puhul esilekerkiv raskus pole midagi võrreldes inimolendite puhul tekkiva kitsikusega. Kui inimolendid räägivad – see tähendab, kui me kuuleme teatud helisid, mida me seostame ideedega, ning ühtaegu näeme teatud huulteliigutusi ja näoväljendusi –, on väga raske oletada, et see, mida me kuuleme, ei ole mõtteväljendus, mis ta teatavasti oleks, kui me ise tooksime kuuldavale samu helisid. Muidugi juhtub selliseid asju unenägudes, kui me satume eksitusse teiste inimeste olemasolus. Kuid unenäod on rohkem või vähem mõjutatud sellest, mida me kutsume ärkvelolekuks, ning neid saab enam-vähem seletada teaduslike põhimõtetega, kui eeldame füüsikalise maailma olemasolu. Seega sunnib iga lihtsuse printsiip meid omaks võtma loomuliku vaatekoha, et leidub tõepoolest objekte peale meie ja meie meeleandmete, mille olemasolu ei sõltu sellest, et me neid tajume.