Читать книгу Invaliidid - Betti Alver - Страница 3

Varahommikune rong venib läbi kevadveest ujutatud lagendiku. Reisijad täiskiilutud kolmanda klassi vagunis näivad aovalguses tinahallena ja tülpinuina, ning siin-seal sobinud jutt hargneb loiult, suutmata kedagi paeluda. Need on peamiselt maainimesed, kes siin istuvad külg külje kõrval, mehed kangeksvanutatud villases, naised kirjus sitsis ja siidrätes. On siin veel sõdureid, käsitöölisi, mõningaid lihunikke ning paar-kolm linnarõivais isandat. Umbusklikult silmitsetakse kaasreisijaid, ning näib, kõigil on üksteise vastu mingi peidetud vaen. Lõpuks soikub kõnelus sootuks ja ratastemürinaga liituvad üksnes nohisevad hingetõmbed ja norskamine. Päike tõuseb.

Ülal naril lamav mees ärkab. Ta on nii pikk, et sirutudes ta lagunud saapad riivavad vastasnarile asetatud kompsu. Heites pilgu piibusuitsust ümbritsetud reisijaile, tabab ta nina õhus äkki leiva- ning kalalõhna. Vesi nõrgub suhu ning huuled tõmbuvad kokku söögiihast. Akna kõrval istub tüse vanamees, purres poolvalget leiba ja suitsutatud ahvenaid. Naril lebaja jälgib hinge pidades, kuidas vanamees vedrunoaga lõikab kandilisi leivatükke, eemaldab kaladelt naha ning siis mõtlikult hammustab. Lamaja tunneb, et kui vahib nii veel paar minutit, siis kargab sööja kallale nagu näljane loom. Ent samas taipab oma mõtte lapsikust; vagun ju puupüsti rahvast täis, ning einetaja suured, töntsid rusikad paneksid teda mõtlema ka siis, kui nad kohtuksid kuski üksildasel padrikuteel. See on laiaõlane räsäjas vanamees värnitsaga võõbatud vihmakuues, parknahkse näo ja hõreda põskhabemega. Väikesed valkjad silmad vaatavad punsunud laugude vahelt, mis punetuvad nagu liigsest tuules viibimisest. Näljane tõuseb küünarnukele, silmitseb sööjat terasemalt ning hõikab äkki:

„Saarpoom! Jätku kah.”

Vanamees langetab suu juurde tõstetud pala ning vaatab üles.

„Jätku vaja...”

„Kas ei tunne? No vaata, vaata terasemalt, vana Tanel!”

Kuuldes viimast nimetust, vanamees paneb kõrvale noa ja leivaviiluka, tõuseb püsti ning vaatab lamajale ainiti otsa. Ent selle pikk nägu, tugevad põsekondid ja heledad habemetüükad ei tuleta talle midagi meelde, ning ta sõnab pead raputades:

„Ei tunne. Kes sa's oled?”

„No kuule! Karsaküla metsavahti mäletad?”

„Kiipust?”

„Keda muud.”

„Tema poegi oled?” Vanamees mõõdab silmiga lamaja jäsemeid ning virutab talle kämblaga turjale. „Ena vaenlast! ...Jaak?”

„Ei, Peeter.”

„Või Peeter. Käisid mul paati tõrvamas ja korgivargil... Ja nüüd nisuke mürakas. Suured koolid puha läbi ja kõik. Mis sa's oled kah, advokaat ikka, nagu kuuldus?”

Peeter Kiipus tõuseb naril istuli, nii et päikesevalgus ta näole langeb. See on koltunud ja kurruline, lõtvade laugudega sinkjail silmil ning vasemale kõverdunud suuga.

„Ei ma ole midagi, logan niisama ringi. Sa, vanataat, hakka nüüd jälle sööma ja paku mulle kah.”

„Eks sa's roni alla.”

Saarpoom lõikab paksu kääru leiba ning ulatab noormehele, osutades teise käega avatud moonakorvile.

„Ole meheks, Saarpoom,” sõnab Kiipus ahnelt neelates. „Sul aga vägevad kalad. Kas ikka ise püüad?”

„Ju neid saab kah. Nüüd nagu kahe paadiga, mootorid ja... Lähen vaatan, ehk võtan linnast veel paar võrku lisaks. Püüdjat-poissi kah vaja.”

„Vaat kui uhkelt kohe.”

„Mis ta'nd uhkelt või... Sulle's ei meeldinud see kohtuvärk?”

Peeter Kiipus vaatab välja niidule, kus kulu alt tärkab värsket rohtu ning siin-seal põõsa varjus helendab veel kitsas lumeriba. Eemal orasepõllu taga siirdub künkaile lepik, paisuvaist pungist tihe ja lillakaspruun.

„Vaat, Saarpoom, sina istud eluaja seal Varamäe rannal, püüad silku... ja sul pole aimugi misukesi nalju on ilmas... Ju sa vist oled nüüd seitsmekümne lähedal?”

„Küünlapäev sain seitsekümmend kaks – Misukesi nalju seal's on?”

„Toredaid ikka. Nn toredaid, et pane või köis kaela... Aga kas sind see asjandus pole kunagi ära tüüdanud?”

„Misuke asjandus?”

„Noh, kõik need võrgud ja paadid ja õnged... sinu maja ja tõrvapajad ja kõik see värk?”

Vanamees vaatab vargsi Kiipusele, et veenduda küsimuse otsekohesuses. Ent märgates teise tõsist ilmet, naeratab ta, nagu naeratatakse lapse jutule.

„Mine'nd ikka. Kus siis see võib tüüdata.”

Põrgu sind teab, mõtleb Kiipus haigutades; sinu taip vist ei küüni kaugemale künnihärja omast.

„Hea sul elada, Saarpoom.”

Vanamees muutub tõsiseks.

„Ära'nd nisukest ütle. Ränk on, oi kui ränk. Aga mis nüüd sellest, küllap mina juba... Üks kapten Kiipus sai sõjas haavata... sina või?”

„Jaak.”

„Kas sai terveks?”

„Ei saanud. Parem jalg võeti maha.”

Eemalt hakkavad paistma linna tornid. Sõitjate seas tekib elevust, asutakse kompse kokku rabama ning tungitakse uste poole. Saarpoom vajutab korvile kaane ning vaatab veidi aega möödanihkuvaile agulimajule.

„Näe, mis tegid inimesega... Ja elab?”

„Elab.”

„Eks nad andsid teile pärast maad või nii...? Mis see küll enam...”

„Andsid küll.”

„Kas see nüüd elutseb talus või?”

Kiipuse näole laskub äkki tige ilme.

„Ei meil ole enam mingisugust talu.”

„Nonoh? Kuhu see's jäi?”

„Jäi, kuhu kõik jäänud. Mis sest seletada!”

Imestunult Saarpoom silmitseb narmendavat noormeest, kelle tõmblevad näolihased reedavad äkki ääretut tuska. Ent see hajub mõne silmapilgu jooksul, ning tundes nagu piinlikkust vanataadi ees, ta pöördub kõrvale ning ulatab narilt nööriga kokku tõmmatud rõivapuntra.

Rong peatub ning rahvast hakkab välja trügima.

Saarpoom ja Kiipus astuvad tänavale. On hele, päikesepaistene hommik. Linn kaigub ratastemürinast, vabrikuviledest ja inimhäälist.

„Kuhu kanti sa mõtled liikuda?” küsib Kiipus, nähes vanameest kõhklevana seisatuvat.

„Sinna... mis ta'nd oligi...” Saarpoom võtab taskust kirja ning uurib seda veidi. „Nojah, „Musta Kuke” teemaja jah. Tea, kas on kaugel siit?”

„Annab ikka kõmpida. Mul ka sinnapoole tee.”

Mehed sammuvad vaikides läbi linna. Ettevaatlikult vanamees astub mööda kitsast tänavat, piiludes aeg-ajalt majamürakate katuseile ja möödakihutavaile sõidukeile. Hetkest, mil kaotas silmist lageda maa, valdab teda ebamäärane hirm, nagu luuraks kõikjalt hädaoht, mis varitseb vaid silmapilku, et teda rabada. Mõeldes eelseisvale kohtumisele, tõmbuvad silmad palavalt niiskeiks ning rindu lööb isesugune valus rahutus. Misuke see nüüd küll on? Ja kuidas kõnelda temaga, et mitte tuletada meelde minevikku? Küllap on muutunud nende aastate jooksul tundmatuseni, kõneles ju kirigi sellisest paindlikust ja alandlikust meelest, millise võimeliseks ei uskunud eales Krõõta. Kui see kõik oleks ometi mööda, mõtleb ohates; ei ole heasoovlik temale see mürisev linn oma kokkusurutud liikumise ja tuhande võõra näoga.

Kiipus seisatub tänavanurgal.

„Siit keera nüüd selle vabriku poole, siis oled varsti päral. Näed seda maja seal tellingute taga? See ongi „Kukk”. Noh, ilus tervis siis,” ulatab vanale käe. „Mina lähen otse.”

Saarpoom raputab noormehe kätt, paneb korvi maha ning mõõdab uuesti teise pikka kogu.

„Head aega jah... Ma ikka vaatan ja vaatan, et küll inimene kasvab... Oli nagu piibuhork, aga näe, misuke nüüd... Eks sest ole ka oma viisteist aastat juba, või rohkemgi veel.”

Ent märgates teise kärsitust, lisab kohe:

„Nojah, ma's lähen siit. Ole terve, Peeter-poeg”

Viieminutise käigu järel ta jõuab halli maja ette, mille pudeneva krohvi alt tungib esile pehkinud palke ja puupilpaid. Kummalgi pool ust ripneb roostunud silt, mille luitunud põhjalt eraldub kaarsabane lind paari saiakringliga. Saarpoom astub räpasesse ruumi, kus laudade ääres istub paar-kolm unise näoga teejoojat. Leti taga seisab madal mehike, olles ametis klaaspurgi kuivatamisega.

„Tere, härrad,” sõnab Saarpoom lähemale astudes. „Kas siin teie juures elab keegi Krõõt Ristipuu?”

„Ristipuu?... Ah see, kes vangist tuli?”

„Seesama jah. Kas võiks kokku saada?”

Mees tõstab purgi üles, hoiab veidi aega vastu valgust ning paneb siis rahuldatult kõrvale. Lillelise eesriide tagant ilmub paistetanud näoga tütarlaps, ning kohe levib ruumis kampveri lehka.

„Liide,” pöördub mees tüdruku poole, „vii see papi number neljandasse. Minge, ta näitab.”

Saarpoom astub tütarlapse järel umbsesse koridori. Kustki ülalt kitsast aknast langeb tuhmkollast lambivalgust. Teisele korrale jõutud, tüdruk koputab ühele uksele ning avab kohe. Saarpoom astub sisse.

Raudvoodilt tõuseb umbes kolmekümneaastane, mustajuuksene naine, aukuvajunud põskede ning tumedate silmakoobastega. See kogu näib nii kuivetunud ja habras, et vanamehe süda valus kokku tõmbub. Paar silmapilku seisavad mõlemad liikumatult, siis läheneb naine tulijale.

„Tere, isa,” sõnab tasa. „Sina... ikkagi sina...” ent veretud huuled hakkavad värisema ja hääl ei pääse kurgust.

Vanamees tõmbab tütre rinnale ning paneb käe selle värisevale pihale. Naine langetab pea ning surub näo vastu karedat kuube, hingates ahnelt selle värnitsa- ja kalalõhna. Kolm aastat oli sellest kõigest eemal, kolm igavikupikkust aastat, ning nüüd tunneb jälle seda veidi soolakat kodulõhna. Ega tahakski eemaldada nägu sellelt rõivalt, mille all kuuleb isa aeglasi südamelööke; ei taha mingeid sõnu ega seletusi – nii on hea. Jälle see lapsepõlve suur rahutunne, mida oli tajunud isa seltsis purjekal õõtsudes või sügistuulte vingudes suitsutamisahju küttes. Polnud lainet, millega isa poleks tulnud toime, ühtki kurja võimu, mis poleks hajunud ta vaate all. Veidi pead kallutades näeb neid silmi nüüdki enesele vaatavat – otsatu kaastunne helgib neist. Puudutatuna sellisest mitte midagi pärivast hellusest, langeb äkki maha, põimib käed isa jalge ümber ning puhkeb taltsutamatu hooga pisaraisse. Tanel püüab tütart üles tõsta, ent see on kui kasvanud ta põlvede külge, ja nii ei taipa vanameeski muud teha, kui istub põrandale ning silitab oma karukämblaga tütre kukalt.

„Mine'nd, mine'nd, Krõõt,” sõnab kohmetult, „mine'nd ikka... Eks ole ennegi süüta inimesi vangis peetud... Mine'nd, mine'nd... Nüüd ju kõik jälle hea, mis nüüd enam...”

„Sina siis usud, isa, et see polnud mina...?”

Vanamees vajutab sõrmed risti.

„Mina usun,” sõnab aeglaselt, „mina pean uskuma. Muidu ma vist poleks jõudnud seda kanda.”

Krõõt tõstab pisaraist märja näo ning vaatab isale ahastusest laiunud silmil otsa. Taneli lõug hakkab äkki vabisema, kuna suu abitult virilaks kooldub.

„Või... või ehk oli neil ikkagi õigus?”

„Ei! See oli vale!” Krõõda hääl tungib kõrist rabedalt kähisedes. „Ämm valetas! Mina ei tahtnud Ludvit tappa! Mul polnud mingit pudelit villakorvis! See kõik oli ämma ja Tamaara vale, nende endi töö... mina ei tea midagi!”

„Kadri on surnud,” ütleb Saarpoom tasa.

„Ämm?.. Ammu juba?” Krõõda sinisoonelised käed muljuvad ärevalt seeliku halli riiet.

„Pühapäev saab kaks nädalat. Läks hommikul Sepamardile kalu suitsutama. Kui poisid alla tulid, olnud Kadri kummuli maas, külmgi juba. Ju see südamehaigus ta ikka rabas.”

„Küllap vist,” noogutab Krõõt, näol nagu kergendusilme levimas, ent samas see hajubki. „Aga... Ludvi?”

Saarpoom vaatab veidi aega vaikides tütre otsa.

„Ei saa mina temast targaks,” sõnab viimaks. „Ei ta kõnele kellegagi, aina nohiseb enda ette nagu uimane. Ega tast mehest enam olegi tea mis asja, jooksva üha kallal ja vanaks läheb vägisi.”

„Tema muidugi usub, et tahtsin... teda mürgiga...?”

„Kas nisuke ütleb, mida usub, ja mida ei usu? Pole mina käinud temalt pärimaski... Näe, ei ole ega ole seal enam õnne sest saadik kui... Kala ei tule tulemaski, pikne lõi mullu hobuse maha ja torm lõhkus toona võrgud viimaseni. Issand aita, kus siis nisuke hirmus asi võibki jääda...”

„Aga Tamaara? Kas tema on veel Ristipuul?”

„Ju ta näikse seal talitavat.”

Krõõt silmitseb ärapööramatult luitunud tapetililli, ning kollakashallide laikude tagant kerkib äkki tumejuuksene lapsepea.

„Ja Toomas?" küsib sosinal. „Kas tema on Ludvi juures?”

„Ei jätnud mina oma verd sinna valevandujate pessa.”

Krõõda silmanurgisse tekib mõningaid juuspeent kurde ning põsenukesse tõmbub nagu õhetuse aimust.

„Ta vist ulatub juba köiepooligi rannal lükkama?”

„Võrgugi viskab kuivama. See üsna Saarpoomi masti kohe.”

„Kas on?”

„Sinu hambad näikse tal olevat, nisukeste suurte vahedega... küllap ise varsti näed... kas siis sõidame täna?”

Krõõta valdab äge köhahoog.

„Ma kardan, isa...”

Tanel Saarpoom katab kämblaga silmad ning ohkab.

„Ju seal neid õelaidki, kes valmis kiviga viskama. Kuid asu peavad nad sulle andma – seni kui mina elan. Ega see ole kerge, ju sa „Hea küll... Kas Mall tuli juba koju?”

„Mall juba teist aastat Varamäel. Jättis katki kõik suured koolid ja püüab nüüd kala... Sul õite kange köha kohe.”

„Mis nüüd see... Kas Mall elab toa juures või vanas tuulikus?”

„Toa juures. Tuulik nüüd ongi tühi, see Kodara Leoniid uppus kõige piiritusega Kotlarahusse... Ega ma seal kellelegi nimetanud, et sõidan sulle järele... ma ju ei teadnudki, kas tahad tagasi tulla.”

„Ei mul ole kuhugi minna,” sõnab Krõõt tasa. „Kui sa söandad mind oma majja võtta...”

„Mis sa'nd ometi,” sõnab Saarpoom tõrjudes. „Näe, mis ta ei räägi... Ei see pruugi ühtegi karta, kelle süda puhas.”

Ent tütre piinatud ilme sisendab sellist pakitsevat viletsusteadvust, et tundub, nagu polekski lohutust tollele murele, mis urgitseb Krõõda südames. Taas valdab vanameest kohmetus ning laugudele immitseb niiskust.

„Ma nüüd lähen veidi linna, Krõõt,” sõnab toolile tõstetud korvi juures nokitsedes. „Eks sa vaata, mida Mari siia korvi pani; näe, kalasaba paistabki paberist.”

„Ju ma võtan.”

Kui uks isa järel kinni langeb, laskub Krõõt voodile. Kas siiski poleks parem jääda linna, otsida kustki tööd ning elada üksikuna, unustatuna, eemal kodukülast ja sellega ühendatud mälestistest? Ainult natuke vabadust oli ta ihanud, veendumust, et tema ja maailma vahel ei seisa too raske lukutatud uks. Ja nüüd, mil pole enam seda ust, nüüd pigistab ta südant uus, enneaimamatu äng. Kuid millised piinad ka ei valvaks Varamäe rannal – ta läheb ometi sinna. – Saates silmadega vabrikukorstnaist kerkivaid suitsupilvi, ta vajub rahutusse poolunne, virgudes pahatihti omaenese oigeist.