Читать книгу Invaliidid - Betti Alver - Страница 4

Peeter Kiipus astub nagisevat treppi mööda kolmandale korrale ning seisatub poolavatud ukse ees. Tuba helendab päikesepaistest; eeskotta hoovab priimusekahinat ning kohvilõhna. Akna juures istub naine punaseruudulises kleidis, jalg lauale tõstetud, ning nõelub sukka. Kiipus viskab rõivapuntraga naisele selga, nii et see kiljatab.

„Peeter! Sina?”

„Tervist, Liisa.”

„Kas tagasi?”

„Nagu näed.”

Tõtates naine õmbleb rebenenud suka kinni ning hammustab niidiotsa katki.

„Kuidas sa nüüd..? Kas lähed jälle ära?”

„Ju näeb. Eks maailmas ole ruumi küllalt.”

Liisa naeratab. Ta on neid naisi, kellest ei või öelda, kas nad vanad või noored, kaunid või inetud. Ainult lõdvalt kaarduv suu ja tülpinud silmad lasevad aimata möödunud päevade vintsutusi. Pinevalt keha haarav riie tõstab esile kaunilt kujunenud kasvu ning määrdunud sukis jalad on lapselikult kitsad ja väikesed.

,Ja mina ikka ootasin, et ehk kirjutad... Kuhu sa oma saapad panid?” küsib ta Kiipuse lagunud jalatseile vaadates.

„Maha mängisin.”

,Ja palitu?”

Kiipus võtab laualt niidirulli, viskab õhku ning püüab kinni.

„Kui kooleb papp, siis käib kantselgi kuradile.”

Liisa hakkab naerma.

„Mis? Mis sa?... Pjotr, Pjotr, sul olid jälle kirjud päevad! Kas olid?”

„Ju neid oli igat värvi.”

„Ja naisi oli?”

„Oli neidki.”

„Lori, lori,” sõnab Liisa Kiipusele lähenedes. „Ma ju tean...”

Kiipus eemaldab naise käsivarred ja haigutab.

„Näed, kohv keeb üle.”

„Peeter...”

„Hea küll, ma lähen ise.”

Kiipus astub pliidi juurde, tõstab kastruli põrandale ja kustutab tule. „Kus kann on?” küsib Liisa poole pöördudes, kes jälgib teda pilutatud silmil.

„Või nii?” asetab naine käed puusa ning viskab pea selga. „Nisuke siis oled sina!”

„Ole hea, Liisa, otsi kann üles.”

„Ära kiusa mind oma kannuga!... Kas ma ei söötnud sind ja seda seal?... Kas ma ei istunud sinu pärast pogris, ah? Kas ma ei armastanud sind nii, nagu... Ja sina...”

,Jäta see laul. Igavaks läheb juba.”

Naine hakkab närvlikult naerma ning paiskub voodile.

„Mine! Sõida kelle juurde tahad! Ei mina hakka ennast sinu pärast pooma nagu mõni poologar mamslike!”

Uue hooga kerkib Kiipuses läilustunne. Seda sisendavad räpased seinad, kohendamata ase, must pesuvesi kausis ning karedalt hahatav naine, kelle lõua all vabiseb vaevaltmärgatav rasvalott. Tekib äkki piinav kujutelm, nagu kannaks ta eneses kurna, millele jäänud peatuma jälki saasta. Ei miski selles ruumis ole nii vastik kui ta ise.

Nähes, et Kiipus püsib liikumatuna ja kortskulmusena, naine surub pea patja ning hakkab tasa nuuksuma. Ikka sama, mõtleb Kiipus; kuidas ma ometi olen tülpinud ja väsinud... Ent selles räpasuses on nii palju tema enesegi olemusest, et ta äkilisest kaastundesööstast haaratuna voodiäärele istub ja käe naise põletatud juuksele paneb.

„No mis sa ulud? Mis sa ometi peaksid ulguma?”

„Miks sa ei ole mu vastu nagu varem? Miks sa enam ei salli mind?... Peeter...”

Märgates naise lihavail huulil naeratust, hajub Kiipuse hetkeline kaastunne, ning tigeda muigega silmitseb ta lamaja nägu, millele hoovab hele juga kevadist päikesepaistet.

„Mis sa vaatad nii?” Liisa haarab vaibanurga ning mässib sellesse käed. „Oi, paikene, ära vaata nii... Mis sa mõtled, ah?”

„Mõtlen, et misukest surma sa küll ükskord peaksid surema?”

„Vot kus!... Kas nõnda tüütu olen sulle?... Mis seal’s nii mõelda, eks see ole meiesugusel teada. Veetakse ühel päeval kliinikusse ja... Või kihutab mõni Nahavere parisnik purjus päi kuuli kuklasse... ega's pikka palvet ikka ole. Mulle ütles üks rootsi laevakokk silmakulmude järele, et suren enne kahtkümmend viit aastat. Ega's sest midagi.”

„Ega ei. Poleks see veel tea kui halb. Aga rootsi kokk luiskas. Küllap sa elad seitsmekümne aastani. Su ihu tohletab ja läheb kortsu, hambad kukuvad suust, silmad vajuvad auku... Viie aasta pärast juba su käed hakkavad värisema, su mälu muutub järjest töntsimaks...”

„Pole vaja, pole vaja,” raputab Liisa tõrjuvalt pead ning jääb pärani silmi lakke vahtima.

Nii – nüüd just kui oleks süda kergem, mõtleb Kiipus tõustes ja astub sitsriidega varjatud ukse juurde, mis viib teise ruumi. See on eelmisest väiksem, kirstukaanega sarnaneva lae ning vildaka ahjuga kamber. Seinilt ripneb alla rebenenud tapetiribasid; põrandale heidetud raamatud, lõhkine aknakardin ja tolmuga kattunud toakraam kõnelevad elaniku hoolimatusest oma ümbrusele. Sohvataolisel koikul lamab umbes neljakümneaastane punajuuksene mees, silitades enese kõrval lebavat kassi.

„Hommikust, Jaak,” sõnab Peeter Kiipus sisse astudes ning tõstab jalgujäänud raamatu maast „Tohoh, kapteni” hüüab kärmet pilku selle kaanele heites, „Mõistlik majapidaja!”... Ena imet, mida uuritakse! Kas muust tarkusest juba villand?”

Jaaguks nimetatu tõstab veidi pead ning silmitseb tulijat; ta teineteisest liialt kaugele asetsevate silmade pilk libiseb nagu vaadeldast mööda, ning jääb tunne, et ta midagi ei näe.

„Villand,” langetab ta pea taas padjal silmad endiselt venda jälgimas, kes heitnud kuue seljast ning asub pesukausi juurde. „Rohkem kui villand. Ma nüüd ei loegi muud kui kokaraamatut. See vähemalt ei riku und.”

„Narr,” pomiseb Peeter. Kui ma kustki teised riided saaksin, mõtleb samas nägu seebitades – nii ei lasta mind ju ühestki uksest sisse.

Veepiisust heitununa nurrulööv kass tõuseb jalule, tõmbab turja küüru ja raputab ennast. Siis hakkab aeglaselt lamaja rinnale nihutuma, ettevaatlikult loogeldes, valmis iga hetk põgenema. Jaak Kiipus paneb käe looma seljale, kus halli karva vahelt paistab laiguti paljast nahka.

„Tahad süüa, Peeter?” küsib ta peopesaga seinale tagudes ja hüüab:

„Liisa! Kas saaks süüa?”

Peeter tõstab hetkeks vahuse pea ja kuulatab. Eespool jääb kõik vaikseks. Jaak hüüab veel kord.

„Lase olla,” sõnab pesija. „Ega see nüüd tule.”

„Ma kuulsin, mis sa seal ennist... See on loomapiinamine... jõhker, mõttetu.”

„Mõttetu... Mis ei ole mõttetu? Mõte!... Ikka sinu peas kummituvad need koitanud eelarvamused! Kui ma sulle ütlen: kõigel olemisel on mõte, või jälle: olemisel pole mõtet – kas see pole siiski üks ja sama mõttetus, ühevõrra petlik ja üles puhutud?... Mind pööritab valedest!”

Jaak ei pööra pilku venna nurgeliselt kogult, mis näib liialt suur selles madalas kambris. Igal sammul see komistab millelegi, põrkab vastu ripnevat lampi ning vannub endamisi.

Pesemise lõpetanud, ta läheb eestuppa toidu järele ning näeb, Liisa seisab juba jakis ja kübaras ukse juures; kollase klaasina helkivad silmaterad liigahtuvad korra anuvalt ning jäävad siis ootavalt maha vahtima. Kui Peeter Kiipus laualt kruusi võtab ja seda loputama hakkab, avab naine ukse ja väljub sõnatult. Peeter kuuleb, ta astub paar sammu ning seisatub. Pilku eeskotta heitmata teab ta, see istub nüüd ülemisel trepiastmel, pea vastu seina surutud, ning nutab. Mida võin's mina? mõtleb ta kohvi valades – ei ole mina kutsutud pettunute lohutajaks. Hall kass tuleb teisest kambrist ning nühib oma kärnast külge vastu ta jalgu. Kuski sisimas liigatab aimus, et tema, Peeter Kiipus, peaks toimima teisiti, sootuks teisiti. Mina ei saa ju, ütleb enesele vabandudes. Mina ei taha, lisab ähmane aimus. Mina ei saa tahta, sest mina usun oma keha rohkem kui oma aju, minu keha soovib, et seda naist poleks siin. Ning tajudes tigedat rõõmu sellest otsusest, ta haarab kassi ja heidab suures kaares uksest välja.

Peeter viib eine venna kambrisse ning haarab kinni lauast, et seda koiku ette kanda, kuid Jaak tõstab tõrjuvalt käe.

„Lase olla, sinna paistab päike. Ma õite kobin üles.”

Ta heidab sineli kõrvale, ulatab päitsest kargud ja komberdab puujalaga klõbistades akna juurde toolile.

Vendade söömaaeg möödub vaikides.

Vigane nõjatub õlgsele tooliseljale ning vaatab välja. Vastasmaja tulimüüri tagant paistab ribake helesinist taevast, ent sedagi varjab osaliselt vabrikukorstnaist tõusev suits.

„Ju nüüd paiguti on roheline,” lausub Jaak nagu iseendale. „Jajah.”

Peeter istub käsipõsekil laua ääres, otsaesine kortsus, silmad piluli.

„Mis roheline – maa veel puha lobjakut täis. No küll on tüütu,” lisab haigutades.

„Mis nii?”

„Kõik see pröökamine. Torma ringi ja mässa just kui jamps, asja ees, teist taga. Nagu nüüdki seal... Nädalapäevad käisin ametis, siis tuli kui püssist nisuke viha selle värgi vastu, et. –. nisuke tusk kohe, et viskasin juudile paberid vastu vahtimist ja pistsin jooma. Viis päeva tõmbasin järjest. Siis olid rahad ja riided läbi.... Sõiduraha pressisin kõrtsmikult välja.”

„Juudi poodi enam ei läinud?”

Peeter raputab pead, närib ülemist huult ning lööb rusikaga lauale. „Muidugi läksin. Kohe pärast laaberdamist läksin, et, vabandage, härrad, kas ei saaks tagasi või nii... ikka hästi alandlikult ja nigelalt... Vaat kus oli enesetunne, ma ütlen! Eks juut soolas oma jao ära ja näitas siis ust.”

„Ja mis sa's nüüd kavatsed?”

„Või mina tean. Kõik see minu elu on üks nässus kraam. Kuski pole enam asu. Torgi, torgi, siis tuleb nisuke vastikus selle sahkerdava kirbu vastu, et lööks puha uppi... Villand on.”

Jaak võtab tapeti seest nõela ja silmitseb mõtlikult selle otsa.

„Sina oled nagu see roostene nõel. Viili on vaja.”

Peetri suu kaardub pilkavale muigele.

„Nõndaks, kapten; kui sügavamõtteline ja üleliigne – nagu kõik sõnakõlksud.” Ta tõsineb äkki ning tõuseb toolilt. „Mis seal targutada, ju kuidagi ikka saab.”