Читать книгу Henrietta loss - Бетти Нилс - Страница 4

Õde Henrietta Brodie haigutas, ronides üles mõnest trepiastmest, mis viisid naisteosakonda; ta oli olnud eelmisel õhtul kaua üleval ja kuulanud koos teiste palatiõdedega Agnes Benti juttu. Agnes töötas meesteosakonnas ja oli sealt lahkumas, et mõne nädala pärast abielluda, aga ikka veel oli tal lahendamata keeruline probleem, kas kanda oma pulmas kübarat või loori. Tal oli leebe iseloom ja ta kuulas teiste arvamust ning vaidlus oli kestnud veel pärast keskööd. Henriettal oli olnud tore; talle meeldis Agnes, kes oli piisavalt kena, et kanda, mida iganes soovis. Aga igaühel oli oma arvamus ja vestlus kestis kauem, kui ta oli oodanud, ning nad jõid ära mitu kannu teed ja kui ta viimaks voodisse läks, lamas ta veel kaua aega ärkvel.

Agnese õnnelik sädistamine oli talle meelde tuletanud, et saab nädala pärast kakskümmend üheksa, ja veel hullem, ta oli hiljuti teist korda keeldunud Roger Thorpe’i, St. Clementi haigla peafarmatseudi abieluettepanekust ega arvanud, et mees veel kunagi ta kätt paluks. Kui Henriettal oleks olnud sugulasi, kes võinuks nõu anda, oleks talle ilmselt öeldud, et lihtsalt rumal oli lasta käest võimalus abielluda nii väärt mehega – Henrietta-vanuse, kindla ja tõsisega, kes teeb palju tööd. Roger polnud esimene mees, kes oli ta kätt palunud, aga võib-olla oli ta viimane.

Naine tõusis voodis istukile, ehkki kell oli kolm öösel, rabatud mõttest, et kakskümmend üheksa oli vaid aasta kaugusel kolmekümnest. Kas ta oli olnud rumal? Rogeril olid kõik võimalused saada heaks abikaasaks, aga naisele meenus, et mees oli ta keeldumisse suhtunud leige kahetsusega: ta võis olla küll pettunud, aga ta süda polnud murtud. Henrietta väsinud aju mõtles ähmaselt, kas ta kunagi üldse kohtab meest, kes poleks liiga tähtis ega liiga igav ja kes, kui ta oma rumalusest mehele ära peaks ütlema, järgneks talle visalt, kuni ta meelt muudaks. Ja see mees peaks olema rikas, kuna ta ise on vaene, ja hea välimusega; kuna ta ise on pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega, peaks mees olema temast suurem... Ta vajus jälle patjadele ja jäi selle mõttega magama.

Henriettale meenus see kõik väga selgelt, kui ta nüüd oma kabinetti läks, ja ta kõrvad registreerisid erinevaid palatihelisid: hommikusööginõud klirisesid, kui neid kärudele asetati; kardinad sahisesid, kui õed neid vooditele ette tõmbasid; siibrid kolksatasid metalselt palati teises otsas ja proua Pimi kile vana hääl hüüdis: „Õde! Õde!”, nagu alati pärast iga hommikusööki. Aga ei midagi ootamatut – Henrietta noogutas enda ette ja avas kabinetiukse.

Öövalves olnud õed ootasid teda, samuti õde Joan Legg. Ta ütles neile vaiksel meeldival häälel tere hommikust ja istus oma laua taha. Kardex oli avatud esimese patsiendi nime kohalt, valmis, et ta saaks seda lugeda, aga selle asemel küsis Henrietta: „Kas saite hästi magada, õde Cutts? See uus juhtum – preili Crow –, kas rahustit oli piisavalt või sooviksite täna ööseks suuremat annust?”

Ta tõstis pilgu ja naeratas õeks õppivale tüdrukule, kellega ta rääkis, ning naeratus valgustas ta armsat nägu. Henrietta võis olla oma kaaslastest kaheksa-üheksa aastat vanem, aga seda polnud eriti märgata. Ta oli pikka kasvu, lopsakas, ent mitte paks, tal oli kreemjas nahk ja tumedad pisut lokkis juuksed, mille ta pani üles kõvasse krunni. Ta suu oli meeldiv ja ilusa joonega ning silmad tumedad ja tihedate ripsmetega. Õeõpilane, kes kohtas nende pärivat pilku ja teadis peafarmatseudist kõike, arvas, et on tore, et õde Brodie mehele ära ütles. Ta oli liiga atraktiivne, et abielluda nii tavalise mehega; ta peaks abielluma kellegagi, kes on dramaatilise välimusega – pikk ja tumeda peaga, pisut ohtlik...

„Õde?” Henrietta hääles oli küsimus ja Cutts jättis mõtted oma ülemuse tulevikuõnnest ja hakkas andma ülevaadet möödunud ööst.

Kui öövahetuse õed olid läinud, Henrietta tõusis, kohendas tillukese peegli ees oma kroogetega musliinmütsi, seadis lipsu lõua all paremini ja läks vaatas aknast välja. „Nii,” ütles ta. „Baariumitest on kell kümme, siis kolm röntgenit, ja proua Pimi tuleb veenda minema alla füsioteraapiasse – kas paneksid nad pesemiseks valmis, Legg? Ma tulen kohe.” Ta heitis pilgu kellale. „Jumal ei tule enne poolt ühtteist, aga püüame kümneks valmis saada.”

Ta rääkis vanemkonsultant sir Cuthbert Cornishist, kelle kord oli palatites ringkäik teha. Ta oli ägeda loomuga mees, väga pikk ja kõhn ning valjuhäälne, mistõttu nooremad õed värisesid ta ees nagu sült; ta rääkis patsientidega alati väga meeldivalt ja tal oli kindel arvamus, et tal on alati õigus. Peaaegu alati oligi ja Henriettale ta meeldis – ta ei kartnud mehe kõva häält ning suhtles temaga külmavereliselt, mis omakorda meeldis doktorile. Henrietta läks ja võttis jälle istet, kui teised olid läinud, ning vaatas läbi patsientide haiguslood ja röntgenitulemused, värskendas mälu, sest Jumal, kes laskis tal avaldada oma arvamust patsientide kohta, ei sallinud pealiskaudsust – ta ootas õiget vastust, kui midagi küsis.

Varsti tõusis naine jälle püsti ja läks palatisse, käes mõned kirjad ja pakid; see oli kaks kärbest ühe hoobiga – jagada post laiali ja rääkida korraks iga patsiendiga. See võttis üsna kaua aega, aga ta püüdis mitte kunagi kiirustada, sest paljudel naistel käis harva külalisi ja neile ei saadetud kirju; nad tahtsid rääkida, kasvõi viis minutit, aga teised, kellel vedas, sest neil olid suured pered ja neid käidi külastamas ning neile kirjutati iga päev – nendele kulus vaid mõni minut. Ent ikkagi võtsid kolmkümmend patsienti temalt tund aega, vahel kauem, ja pidevalt teda segati: kas oli midagi kiiresti vaja või astus mõni arst palatisse sisse. Ent sellel hommikul laabus kõik sujuvalt. Ta käis ühe voodi juurest teise juurde, leides aega hoida palatitööl silma peal, ja selleks ajaks, kui ta oli jõudnud vanaproua Pimi juurde, kes lamas viimases voodis ukse juures, olid hommikused toimetused kenasti alanud – isegi kui Jumal tuleks varem, oleks kõik valmis. Henrietta saatis mõned patsiendid röntgenisse ja õe alla tegema baariumitesti ühele närvilisele naisele, kellel läheb seal ilmselt süda pahaks, lubas esimesed õeõpilased kohvipausile ja läks tagasi oma kabinetti.

Legg koputas minut hiljem uksele. „Kohvi?” küsis ta. „Kõik läheb kenasti.”

Henrietta noogutas. „Too endale ka tass,” pakkus ta, võttes laualt endale adresseeritud kirja. Sam, uksehoidja, oli selle üles toonud, kui varustusnimekirja järel käis; ta teadis, et visiidipäevadel polnud Henriettal võimalust palatist lahkuda ja oma posti õdede ühiselamust ära tuua. Henrietta keerutas kirja käes; see tundus olevat ametlik ja kuna oli kirjutusmasinal kirjutatud, ta ei teadnud, kes see võiks olla, ja nägi vaid, et ümbrikul on Londoni postmark. Ta libistas kirja taskusse, et lugeda seda hiljem, kui visiit on läbi.

Sir Cuthbert Cornish saabus varakult; tavaliselt jäi ta hiljaks, aga aeg-ajalt ilmus kohale kakskümmend minutit liiga vara, ilmselt lootes, et keegi pole veel valmis ja ta saab selle üle kaevelda, aga Henrietta oli olnud palatiõde nüüd juba mitu aastat ja teadis doktori trikke. Doktori võtsid vastu nagu alati ta registraator, nooremarst, sotsiaaltöötaja ja tüdruk füsioteraapiast, ning Henrietta oli pisut tagapool, et tervitada doktorit korrektselt, teised diskreetselt veelgi tagapool. Õeõpilane oli valmis tegema mis tahes tööd, mida suurmees võis välja mõelda. Aga täna oli doktorihärra leebes meeleolus; visiit läks hästi, oli vaid paar ebameeldivat seika, ja ta rääkis Henriettale ühe naljaloo. Kui visiit oli lõpuks läbi, lahkusid nad palatiuksel parimas teineteisemõistmises, ja kui nende väike rongkäik sammus meesteosakonda haigla teises plokis, läks Henrietta tagasi oma palatisse, kus söögikäru, mis oli köögis peidus, toodi kohale ning oldi valmis patsientidele lõunat serveerima. Ta valis välja hautatud kala, diabeetikutoidud ja pajaroa tervematele ning kõndis palatis ringi. Ta oli aeg-ajalt midagi kirja pannud, aga enamik Jumala instruktsioone oli tal peas; pärast nende enda lõunat läks ta koos Leggiga kabinetti ja nad vaatasid doktori märkused koos üle – ning neid oli palju –, et kõik ta käsud täpselt täidetaks.

Henriettal ei tulnud ta kiri meelde enne, kui külalised olid lahkunud ja patsiendid teed jõid. Palatis oli peaaegu vaikus, vaid kaks õde hoidsid patsientidel silma peal, aga ülejäänud töötajad olid ka ise läinud teed jooma. Legg oli lahkunud kell pool kolm ja pidi tagasi olema pool seitse ning Henrietta välja vahetama. Naine vaatas aknast halli, sünge jaanuarikuu õhtupoolikule omast ilma, püüdes otsustada, kas ta läheb õhtul vara magama – see oleks tore, mõtles ta, tõmmates Kardexi enda poole, ning alustas siis päevaraportiga, et Legg saaks hiljem oma sissekanded teha. Ent Florie, palatiteenija, tuli sisse, teekruus käes; see oli hea vabandus paar minutit vabaks võtta, ütles Henrietta endale, ja sel hetkel meenus talle kiri.

Ta avas selle ilma suurema huvita ja võttis lonksu teed, enne kui lugema hakkas. See oli advokaadibüroolt ja teatas, et ta tädi, preili Henrietta Brodie, oli nädal tagasi surnud ja testamendi järgi pärib tema ainsa sugulasena tädi kinnisvara Hollandis North Brabantis Gijzelmorteli külas aadressil Dam 3, koos kõige maja juurde kuuluvaga, samuti raha, mis jääb järele peale pärandimaksu. Kirjale oli alla kirjutanud Jeremy Boggett, kes palus teda esimesel võimalusel minna firmasse Messrs Boggett, Payne, Boggett and Boggett.

Henrietta luges kirja teistki korda läbi, vaatas paberi tagaküljele ja ümbrikusse, et olla kindel, ega tal ei jäänud midagi tähele panemata, pani selle seejärel lauale ja jõi teed edasi. Ta esimene reaktsioon oli, et ilmselt näeb ta und, ja seejärel, et küllap on see mingi eksitus. Tõsi, tal oli küll tädi Henrietta, sugulane, keda ta polnud kunagi näinud ja keda ta vanemad, kui nad olid elus, polnud kunagi maininud. Ta oli arvanud, et tädi on juba aastaid surnud, ta ei teadnud, kus ta elab, ega üldse mitte midagi temast. Ta valas endale teise tassi teed ja tõstis telefonitoru; erakõned polnud haiglas lubatud, aga praegu võis seda reeglit murda, selles oli ta kindel. Ta helistas numbrile, mis kirjas seisis, tegelikult uskumata, et keegi vastab – aga vastati; tarmukas naisehääl uuris, kuidas ta saaks aidata, ja kui Henrietta küsis ebakindlalt, kas ta võiks härra Jeremy Boggettiga järgmise päeva hommikul kohtuda, ja ütles oma nime, paluti teda oodata. Mõne minuti pärast vastas vanem mehehääl ja kinnitas, et tal oleks väga hea meel kohtuda Henriettaga esimesel võimalusel, ja küsis, kas talle kell kümme sobiks.

Henrietta pani toru hargile ja luges kirja veel kord läbi ning ta peas tormasid ringi elevil mõtted. Oma maja – ta võib minna ja seal olla... ja raha ka, ilmselt piisavalt, et ta saaks mõneks ajaks oma tööst loobuda. Pealegi, ta võib alati teise töö leida, kui raha saab otsa. See väljavaade oli ahvatlev – eks ta kuuleb, mida advokaadil talle on öelda, ja läheb siis oma ülemuse preili Brice’i jutule. Praegu oli aga vaja tööd teha. Ta pani kirja taskusse ja tõmbas Kardexi enda poole.

Järgmisel päeval polnud tal vaja enne kella ühte tööle minna, niisiis oli tal piisavalt aega advokaadibüroos käia, kusagil kohvikus einestada ja õigeks ajaks kohale jõuda. Kuna oli kena hommik, ehkki külm, ja tal oli palju aega, läks ta jalgsi selle pool tundi, mis kulus haiglast Lincoln Inni minekuks. Advokaadibüroo Messrs Boggett, Payne, Boggett and Boggett asus kitsa georgiaanliku hoone ülemisel korrusel. Henrietta ronis trepist üles, kiri pihku pigistatud nagu talisman, ilma et oleks seda ikka veel päriselt uskunud.

Aga see oli tõsi. Härra Jeremy Boggett, kes oli kindlasti seeniorpartner, nagu Henrietta arvas, sest mees oli valgete juuste ja vuntsidega ning väga vana, pakkus talle istet ning asus Henrietta tädi testamenti ette lugema.

Tädi maja kuulus nüüd Henriettale. „Mõnus majake, preili Brodie, aga väike – muidugi möbleeritud ja väga väikeste ülalpidamiskuludega.” Mees vaatas Henriettat üle prillide ja naeratas. „Teie tädi kirjast, mille ta saatis mulle just enne oma surma, lugesin välja, et teil pole teisi sugulasi, mistõttu on eriti tore, kui teil on oma kodu, ehkki te võite sellega muidugi teha, nagu soovite. Võib-olla maha müüa?”

Henrietta raputas pead. „Oh ei – see on küll viimane asi, mida ma teha tahaksin. Mul pole olnud eriti palju aega selle üle järele mõelda, aga mulle meeldiks mõneks ajaks sinna minna – elama.”

Mees heitis pilgu paberitele, mis tal käes olid. „Muidugi on see võimalik. Ma ei tea, kui hästi te olete rahaliselt kindlustatud, preili Brodie, aga nii palju kui ma hetkel võin öelda, jättis teie tädi teile vaid väikese rahasumma – umbes kuussada naela –, mis antakse teile välja esimesel nõudmisel.”

See tundus suurepärane. Isegi tänapäeval, kui ta on kokkuhoidlik, saaks seal elada üpris kaua – üüri pole vaja maksta ja kui raha otsa saab, võib ta alati jälle töö leida ja maja välja üürida. „Kas seal on lisakulutusi?” küsis ta. „Maksud ja muud sellised asjad,” lisas ta.

Härra Boggett uuris veel kord pabereid. „Muidugi, aga maja on külas ja maksud on madalad, ma kujutan ette, et aastas kulub ehk viiskümmend naela.”

Henrietta tegi peas kiireid arvutusi. Tal oli natuke raha kõrvale pandud, ta oli noor ja tugev ning võis alati tööd leida, kui vaja. Ta tõmbas hinge ja naeratas mehele. „Teate, ma arvan, et lähen elan mõnda aega seal – kui mulle väga meeldib, siis jäängi ehk sinna – siin ei hoia mind miski kinni.”

Mees noogutas nõustuvalt. „Ma arvan, et teie otsus oleks te tädile palju rõõmu valmistanud.” Ta võttis prillid eest ja puhastas neid. „Sellest on tükk aega möödas, kui ma viimati preili Brodiega kohtusin, ta läks palju aastaid tagasi Hollandisse elama, aga kirjutas alati väga võluvaid kirju.” Mees köhis. „Mul oleks hea meel teid igati aidata, preili Brodie. Maja on väike ja ma ajan asjad Hollandi ametivõimudega korda, see kõik ei tohiks võtta aega rohkem kui mõne nädala. Ehk teataksite mulle, millal soovite minna, ja ma annan endast parima, et kõik oleks selleks ajaks korras. Raha on loomulikult Hollandis. Ma eeldan, et soovite jätta selle sinna, kus see on – panka.”

„Jah, palun. Ma saan selle välja võtta?”

„Jah, ma korraldan nii, et esitate kirja pangajuhatajale. Kas te hollandi keelt oskate?”

„Ma loodan, et seal ehk keegi oskab inglise keelt? Küllap ma õpin hollandi keelt, kui seal olen.” Ta vaikis hetkeks. „Ega mu tädi mulle kirja ei jätnud või midagi – midagi muud?”

„Ma kardan, et mitte. Ta oli teid näinud vaid korra või paar. Ma arvan, et kui olite imik, aga tundub, et ta oli teisse siiski kiindunud. Veri on paksem kui vesi.”

Võib-olla oli ta tädil hea meel, et sai kellelegi oma kodu jätta. Henrietta sai äkki aru, et tal endal pole kedagi.

Olles liiga elevil, et midagi süüa, jõi ta vaid kohvi, tegi uhke liigutuse ja võttis takso ning sõitis tagasi St. Clementi haiglasse ja läks kohe preili Brice’i juurde. Oli ebaharilik, et keegi tahtis preili jutule pääseda nii lühikese etteteatamisajaga, ja kontoritöötajatest õed tahtsid talle kohtumise määrata järgmiseks päevaks. Aga Henrietta, kes oli nüüd ülevas meeleolus, sest ta oli naine, kellel on oma maja, ehkki väike, ja raha, ehkki vähe, keeldus sellest. Ta astus preili Brice’i kabinetti, olles elevusest pisut tasakaalutu ja nähes seetõttu kaks korda ilusam välja kui tavaliselt.

Preili Brice pilgutas oma palatiõe vapustavalt hea välimuse peale silmi, soovides, et ta ise oleks sama ilus, ja päris, mis pakilist on Henriettal rääkida. Ta kuulas Henrietta juttu ja ütles siis: „Tundub, et olete teinud oma otsuse üsna kiiresti, õde. Kas te olete selles kindel? Teil on siin suurepärane töö ja hea võimalus saada ametikõrgendust, ja andestage mulle, et seda ütlen, aga te räägite, et teil pole sugulasi, ja sellises olukorras oleks teil kindlasti parem kindlustada endale töökoht?”

„Mul on see kindlustatud töökoht olnud juba kümme aastat,” tuletas Henrietta talle meelde. „Kümme aastat,” kordas ta kerge kibedusega, „ja ma olen käinud vaid ühepäevasel reisil Boulogne’is. Ma ei taha enam olla kindlustatud, preili Brice.”

Preili Brice tundus olevat ehmunud. „Noh – ma tõesti ei oska midagi öelda, õde Brodie. Kindlasti ei saa ma keelata teid tegemast, mida soovite teha. Te ütlete, et teil on selle aasta kaks nädalat puhkust välja võtmata? Võib-olla võtaksite selle nüüd välja ja annaksite mulle selle jooksul oma otsusest teada? Muidugi kaotate palgas, kui lahkute nendel tingimustel, ja ma loodan, et enne puhkusele minekut ootate veel mõne aja.”

Henrietta tõusis püsti. „Kas kuust ajast piisaks?” küsis ta. „Ma võiksin puhkusele minna ühe kuu pärast ja anda siis teada, kuidas töölt äraminekuga jääb – selleks ajaks olen ma paremini asjaga kursis.”

Preili Brice oskas väärikalt kaotada, kui vaja oli. „See sobib mulle väga hästi, õde. Kui otsustate oma töökohast loobuda, siis saate aru, et ma võtan otsekohe kellegi teise tööle? Kui te peaksite millalgi tulevikus soovima siia tööle tagasi tulla, oleks mul väga hea meel, aga ma pean teid hoiatama, et see ei pruugi olla niisugune koht, mida te sooviksite.” Ta noogutas oma elegantselt seatud mütsis pead, et Henrietta võib minna, ja viimane pomises midagi vastuseks ning läks peaaegu tantsusammul uksest välja.

Ta asus tööle, nähes välja nagu tavaliselt. Ta oli rahulik ja kindel nagu alati, ainult ta ilusad silmad läksid särama, kui ta oma tulevikule mõtles. Õdede puhketoas teed juues rääkis ta uudiseid oma sõpradele, kes elektrikamina ümber istudes teed jõid ja röstsaia sõid, ning kõigile oli see rõõmus üllatus. Talle lubati külla tulla ja mitte nagu preili Brice nõustusid nad kõigest südamest, et Henrietta asemel teeksid nad täpselt sedasama. „Ja võib-olla,” lausus keegi, „teeks ka preili Brice sedasama, kui oleks kakskümmend aastat noorem.” Sellele järgnes vaikus, mil kõik mõtlesid, kui kohutav võib olla nii vana kui preili Brice, viiekümnene, nagu ta oli.

„Kuidas sa sinna lähed ja millal?” küsiti Henriettalt.

„Noh, mul pole praegu aimugi, kuidas,” ütles Henrietta mõtlikult. „aga ma sõidan Charliega.” Charlie oli väga vana Mini, mille ta oli ostnud ühelt residendilt kolme aasta eest, see oli olnud juba tollal vana, ja kui Henrietta käis bensiini võtmas, öeldi talle iga kord, et see on ime, et Charlie üldse veel sõidab. „Vähemalt sinna pean ma selle saama,” lisas ta.

Seejärel hakati arutama, mida peaks Henrietta kaasa võtma, ja vestlusest oldi nii haaratud, et nad unustasid, mis kell on, ja jäid palatitesse natuke hiljaks.

Kuu aega läks kiiresti, sest palju asju oli vaja korda ajada – pass, käik härra Boggetti juurde, Charlie ülevaatus, hüvastijätt väheste sõpradega – ja tööl oli eriti kiire, niisiis oli ta üpris väsinud ja magas igal öösel sügavalt ega lamanud ärkvel, mõeldes, kas ta ehk kiirustab liialt, vahetades oma turvalise elu tundmatu vastu. Tõsi, ta oli Hollandi kohta palju lugenud, teadis täpselt, kus Gijzelmorteli küla asub, ehkki tal polnud aimugi, kuidas seda hääldatakse, ja ta oli ostnud vestlussõnastiku, millest lootis, et see aitab teda vähemalt esimestel nädalatel. Ta oli osa oma säästudest pangast välja võtnud, sest tundus loogiline, et kui ta oma elu muudab, peab muutma ka garderoobi. Ta ostis ilusa pruuni tviidkostüümi, mis sobis hästi ta eelmisel aastal soetatud mantliga, ning peale muude asjade paari madala kontsaga saapaid. Need polnud küll moodsad, aga kui on külm – ja seal oli suur osa talve veel ees –, võivad need talle marjaks ära kuluda; reisijuhis oli öeldud, et Hollandis võib olla külm ja et uisutamine on rahvuslik ajaveetmisviis. Seetõttu ta arvas, et Hollandis peab olema mitu kraadi külma, sest Inglismaal polnud uisutamine rahvuslik meelelahutus.

Reisijuht soovitas ka seda, et tuleks kaasa võtta kosmeetikat, sest konkreetsete firmade toodangut ei pruugi saada olla, niisiis varustas ta end külluslikult ja ta sõbrad kinkisid talle suure pudeli Dioressence’i. Olles praktiline tüdruk, pakkis ta kotti küünlad ja tikud ning võimsa taskulambi ja piisavalt süüa, et saaks mõne päeva läbi ajada. Ilmselt on külas ka pood ja tal on Charlie, kui see seni vastu peab, et saaks sõita naaberlinnadesse. Ta mõtles rahutusega, kas külas on ka autoparandus, aga tänapäeval oli see ilmselt igal pool olemas – ja ta ei hakanud ette muretsema. Ta polnud kunagi saanud aru Charlie sisemusest; töökojas hoolitseti alati selle eest, et see töötaks, ja nüüd oli liiga hilja see ise ära õppida. Aga ka selle pärast ei tahtnud ta muretseda, vaid kavatses rõõmus olla.

Ta alustas oma reisi külmal ilmetul hommikul, kui päeva peale pidi hakkama lund sadama. Ta oli pannud kinni koha Doveri praamil ja pidi kanali ületama pärastlõunaks, nii et tal oleks veel mitu tundi päevavalgel sõita. Praam oli peaaegu tühi ja meri tormine. Henriettal oli ebamugav ja ta lootis, et tal ei lähe süda pahaks, ning ta pööras pilgu merelt ära ja tukastas natuke. Kui ta ärkas ja läks end alla korrastama, kuulis ta, et halva ilma tõttu jääb laev randumisega vähemalt tunni võrra hiljaks. Ta tõi endale tassi teed ja hakkas lugema, ent pani raamatu kõrvale ja uuris veel kord kaarti, kindlustades, et ta ikka teab, mis teed mööda sõita. See tundus häirivalt pikk maa, ehkki ta teadis, et kui laev randub Zeebrugges, on sealt vaevalt nelikümmend miili Breskensisse, kus saab sõita praamiga üle Scholdi jõe, ja Vlissingenist on vaid natuke rohkem kui seitsekümmend miili. Kui nad randuvad, on kell juba kaks läbi, arvestas ta, ja kella viieks on pime, niisiis, kui ta enne seda Vlissingeni jõuab, on hästi. Alles oma reisi lõpu poole peab ta olema tähelepanelik, et ikka märkaks teed, mida mööda Gijzelmortelisse saab. Kaardil oli teemärk, loss, aga ta kahtles, kas tal pimedas oleks sellest kasu. Ta voltis kaardi kokku ja otsustas mitte muretseda, teades, et rõõmustab, kui on turvaliselt kohal.

Kui praam sadamasse jõudis, sadas lörtsi ja oli lõikavalt külm. Henrietta, kes oli esimeste mahaminejate hulgas, sõitis ettevaatlikult mööda rannikuteed, mis pidi viima ta piirilinna Sluisi ja Hollandisse. Liiklust polnud peaaegu üldse ja ta oli selle eest tänulik. Tume taevas läks üha tumedamaks ja ta sai aru, et päevavalgusaeg, millele ta oli lootnud, jääb järjest lühemaks. Ta surus maha soovi pigistada Charliest maksimum välja; teed olid kahtlased ja märgid näitasid, et tuleb olla ettevaatlik, samuti pidi sõitma teisel pool teed.

Ta sõitis visalt edasi, läbi tolli Sluisi ja siis Breskensisse, kus ootas praam. Kergendunult ohates ronis ta oma väikesest autost välja ja mööda kitsast raudtreppi ülemisele tekile. Seal oli eredalt valgustatud salong ja rahvarohke kohvibaar, kus käis vilgas tegevus. Henrietta osutas sellele, mida soovis, ulatas rahatähe, sai peotäie peenraha tagasi ja leidis endale laua, mille ääres ta jõi kohvi, sõi juustusaiakest ja uuris raha. See tundus väike, ehkki hoolikal silmitsemisel ta nägi, et see sarnanes ta koduse rahaga, ainult tillukesed hõbedased mündid olid teistsugused. Ta pani need ära ja tundis end pärast sööki hästi. Ta hea tuju kestis seni, kuni ta sõitis praamilt maha ja jõudis N97 maanteele, mis pidi viima ta otse Bredasse. Ta julgustas Charliet sõitma neljakümne viiega ja pressis visalt edasi. Lörtsi sadas ikka veel, aga tee oli lai ja hea kattega ning ta oli hea autojuht, niisiis oli ta mõne aja pärast linna ääres ringteel ja ohkas jälle kergendatult. Siit polnud enam kaugel.

Maantee läks Tilburgist mööda. Varsti, seitsme-kaheksa miili pärast ta nägi, mida oli otsinud – Gijzelmorteli viita. Ta pööras maanteelt ära ja sõitis viadukti alt läbi kitsale teele teisel pool, kus varsti juhatas teine viit ta veel kitsamale teele. Pärast seda polnud enam mingeid märke, maju, isegi mitte tulesid – ainult autolaternad valgustasid lörtsist pimedust. Ta peaks kohal olema, ütles ta endale, ja nägi, et oligi, sest tee ääres oli küla märk ja mõne jardi pärast märkas ta esimest maja. Tee pööras vasakule ja ta sõitis edasi ning nägi, et küla – ja härra Boggettil oli õigus, see oli väga väike – kujutas endast majaderingi ümber munakivisillutisega väljaku, mille keskel oli väike lava. Sealt viis edasi kaks kitsast teed, aga advokaat oli öelnud, et maja asub küla keskel. Ta aeglustas käiku ja sõitis ümber väljaku ning teda rõõmustasid tuledes aknad. Ta jõudis massiivse värava juurde, mille telliskivisammastel olid laternad ja mis oli vaid mõne jardi kaugusel tillukeste majade reast. Esimese seinal oli tahvel kirjaga „Dam”. Kolmas maja oli number kolm. Ta oli kohal!