Читать книгу Henrietta loss - Бетти Нилс - Страница 5

Henrietta võttis kotist majavõtme ja astus autost välja, nautides seda hetke hoolimata kõledast tuulest ja lörtsist, mis oli nüüd juba peaaegu lumi. Panemata seda ebamugavust tähelegi, astus ta sammu tagasi ja uuris oma maja – väga väike hoone kuue samasuguse keskel, kõik täpselt ühesugused, ehitatud tellistest, üks suur aken tugeva välisukse kõrval ja teine üleval, järsus viilkatuses. Ta astus veel natuke tagasi ja nägi väravapostide tulede taga täpselt samasugust majaderida. „Seal võib olla park,” mõtles ta, sest sepistatud raudväravad olid lahti. See vaatepilt vallandas temas ebatõenäolise kujutluse, kus ta nägi end palaval suvepäeval roheluses jalutamas, võib-olla koos koeraga... Vastik väike tuulehoog lõi tal hinge kinni ja lõpetas kohe selle kena kujutluse ning ta astus üle kitsa kiviplaatidega kõnnitee ja torkas võtme lukuauku.