Читать книгу Mõrv mäeharjadel - Betty Rowlands - Страница 4

Kui kaks inglannat Les Châtaigniers’ nime kandva maja juurde jõudsid, avas neile värava keegi sinistes tööriietes mees, kes huupi käega rehmates teada andis, et monsieur Bonard ootab neid terrassil. Naised tänasid teda ja kuna neil kiiret polnud, jäid hetkeks viivlema, et nautida vaikides hiiglaslikku päikeselõõsas kümblevat iidset tellistest maja, mida ümbritsesid rühmaks koondunud kõrvalhooned, lastes seejärel pilgul teispool kruusaga kaetud sisehoovi paistva Monet’ lõuendit meenutava lopsaka ja õieehtes aia suunas uitama minna, kuni see viimaks kõigele majesteetlikku tausta pakkuvate Cévennes’i mägedeni välja jõudis.

Melissa tõi nad mõlemad jälle maa peale, mainides asjalikult, et koht oleks mõne toretseva mõrvamüsteeriumi jaoks ideaalne toimumispaik, mispeale Iris võrdlemisi hapult tähendas, et loodetavasti ei ajendanud Melissat sellist asja ütlema mingi aimus.

„Ja vaata, et sa Philippe’i kuuldes midagi sellist ei ütle,“ lisas ta alumist huult närides.

„Miks küll? Kas ta on ebausklik?“

„Minu teada mitte.“

„Milles siis asi on?“

„Minu meelest see lihtsalt ei meeldiks talle, muud ei midagi.“

Melissale jõudis korraga pärale, et Iris oli alates hetkest, mil nad Prantsusmaal maabusid ja alustasid teekonda lõuna poole, järjest närvilisemaks muutunud. Naine oli reisile eelnenud nädalatel innust pakatanud; nüüd, mil see käes oli, käitus ta nagu närvipundar.

Melissa võttis sõbrannal käe alt kinni. „Ära muretse, ma olen hillitsetus ise,“ lubas ta. „Lähme nüüd, küllap me peame sinnapoole minema.“

Nad suundusid ümber nurga sinnapoole, kust kostsid hääled. Kümmekond eri vanuses meest ja naist olid basseini kõrvale terrassile kogunenud, limpsisid jooke ja arendasid pisut sunnitult vestlust, meenutades suure staari sisenemist ootavat taustanäitlejate seltskonda. Melissa ja Irise saabumine näis olevat otsekui märgusõna, kuna kaugema nurga tagant purjetas lava keskele pikka kasvu mehekogu.

„Passi peale, Armani ülikonnas Rossano Brazzi^[1.] teisik!“ poetas Melissa vaikselt suunurgast.

Irise hallid silmad lõid särama ja päevitunud põskedele kerkis õhetav kuma. „See on Philippe! Nägus, mis?“ Naine kiirustas mehe suunas; too tuli talle poolele teele vastu, haaras ta käed pihku ning suudles Irist enne tema tagasi Melissa juurde talutamist mõlemale põsele.

„See on ilmselt su sõber madame Craig, kellest sa nii tihti kõneled!“ Mees kummardus sügavalt Melissa käe kohale. „Olen seda meeldivat hetke juba kaua oodanud.“

„Rõõm teiega kohtuda, härra Bonard,“ sõnas Melissa soojalt. „Iris on mulle teist ja teie tööst hariduse vallas väga palju rääkinud.“

Mees oli teda tervitanud tugeva aktsendiga inglise keeles; Melissale sai vaevatasuks vastuse eest prantsuse keeles, mille meelde tuletamisega naine viimasel ajal vaeva oli näinud, osaks vapustavalt võluv naeratus.

„Ma olen äärmiselt meelitatud. Ta on mulle rääkinud ka teie kuulsusest kirjanikuna, kuid mitte sellest,“ Bonard viibutas Irise suunas etteheitvalt sõrme, „kui hästi te meie keelt valdate. Lubage mul teie suurepärast hääldust tunnustada.“

„See on teist äärmiselt kena, härra.“

„Fui! Milleks sellised formaalsused. Me ju viibime sõprade seas? Kutsuge mind Philippe’iks ja te lubate mul end Melissaks nimetada?“

„Otse loomulikult.“ Naine tajus teravalt, kuidas teda puurisid kaks väljendusrikast silmapaari. Bonardi mustadest säravatest silmadest vaatas vastu imetlus, sellal kui Irise ühelt sõbralt teisele liikuvast pilgust võis välja lugeda teatavat omanikuuhkust.

„Imeline!“ Nende võõrustaja võttis mõlemal naisel käe alt kinni. „Lähme, ma tutvustan teile oma õpilaste peret.“ Mees plaksutas tähelepanu nõudes käsi.

„Mu daamid ja härrad,“ kuulutas ta. „Mul on au tutvustada teile kahte väga kuulsat daami. Madame Irish Ash,“ ta osutas peaga naise suunas ja sai vastuseks malbe muige, „hakkab, nagu te juba teate, juhendama meie kursust nimetusega „Looduse mustrid“. Tema hea sõber madame Melissa Craig, tuntud romaanikirjanik,“ nüüd sai omakorda Melissale osaks väärikas kummardus, millele ta asjaliku noogutusega vastas, „austab meid samuti oma kohalviibimisega ja kogub materjali uue raamatu jaoks.“

Mees tegi põgusa pausi, et seltskond saaks sõbralike naeratuste ja huvi väljendava pominaga reageerida. „Ja nüüd lähme lõunat sööma.“ Ta pöördus toidu all lookas oleva laua kõrval seisva range olemisega naise poole. „No nii, Juliette, ehk kostitaksid mu külalisi oma köögikunstiga?“

„Jah, härra.“ Naise nägu oli ilmetu, kui ta napisõnaliselt ja tugeva kohaliku aktsendiga prantsuse keeles neid erinevate roogade seast valikut tegema kutsus. „Korvis on saia,“ osutas ta laua otsa suunas, „ja siin on lisaks kastmed, või, juust, vein …“ Naise hoiakus oli midagi hoomamatut: ta ei naeratanud, olemata samas vaenulik; käitus lugupidavalt, kuid mitte teenijarahvale omase alandlikkusega; tema eemalolev ja väärikas hoiak võinuks varjata mistahes emotsioone.

„Kas see naine on majapidajanna?“ küsis Melissa, kui nad Irisega endale klaasikese jahutatud roosat veini valanud olid ja istekohta otsima läksid.

„Võimalik. Pole teda varem näinud. See mees on ainus tuttav nägu.“ Iris osutas peaga laitmatu lõikega pükstes ja monogrammiga särgis mehe suunas, kes parasjagu paksule ja higistavale naisele ning tolle pikale kõhnale mehele toitude kohta selgitusi jagas. „Alain Gebrec, Philippe’i asendamatu abiline.“

Naise hääles oli midagi nii lõikavat, et Melissa kergitas kulmu. Ta kiikas mehe poole; too oli sale, keskmist kasvu ja vanuseks oleks talle võinud pakkuda neljakümnendate keskpaika, kuigi värske jume ja laubale langevad pruunid lokid andsid talle poisiliku välimuse.

„Kas ta ei meeldi sulle?“ uuris Melissa. „Pealtnäha tundub ta üsna meeldiv olevat.“

Iris kehitas õlgu ja togis charcuterie-palakest tülgastunud ilmel taldrikuserva suunas. „Ma ju ütlesin sellele naisele, et ma ei söö liha,“ porises ta piredalt. „Räägi nagu seinaga.“

„See on nii tilluke tükk, et küllap see sattus kogemata su taldrikule. Räägi, mis sul Alain Gebreci vastu on.“

Iris tegi kahvliga peaaegu märkamatu tõrjuva liigutuse. „Tegelikult mitte midagi. Oma tööd teeb ta hästi. Philippe on temast väga kõrgel arvamusel.“

„Ah nii!“ Melissa võttis lonksu veini ja pani klaasi käest. Nad olid end sisse seadnud ühel paljudest basseini ääres seisvatest istmetest puldanist päevavarju all. Nende selja taga laiutas muruplats, mille tagumisest servast sai alguse puuviljaaed, kus kasvasid küpsevate viljade raskuse all lookas pirni- ja õunapuud. Iris, kelle ärritus oli hajuda jõudnud, lasi pilgul rahuloleva ohkega ringi käia.

„Kaunis paik, eks ole?“

„Seda küll.“

„Philippe’ile avaldas su keeleoskus muljet. Parim viis talle meelt mööda olla. Mina küll annan endast parima, aga mu aktsent ajab tal juuksed püsti.“ Iris ohkas raskelt: oli selge, et Philippe Bonardi heakskiit oli tema jaoks midagi pingutust väärivat ja olulist.

„Kas tema on üks neist prantslastest, kelle jaoks ta emakeel on nagu püha lehm?“ tahtis Melissa teada.

Iris vangutas pisut pahakspanevalt pead. „Ta tunneb oma keele vastu sügavat armastust ja lugupidamist ja loeb teistes sama tunde tekitamist oma eesmärgiks,“ teadustas ta. Tegemist oli tema kohta ebaharilikult pika ja ametliku lausega, milles Melissa tundis silmapilk ära lause nende võõrustajale kuuluvast vastasutatud Centre Cévenol d’Etudes’i tutvustavast klantspaberil brošüürist.

Melissa huuled värahtasid. „Küllap on tema üks neist, kes leiab, et keelt ei tohiks iialgi risustada selliste võõrkeelsete sõnadega, nagu näiteks „dirty nädalavahetus“?“ pomises naine.

Iris ei näinud selles midagi naljakat. „Ära pilka. See on tema jaoks oluline.“

„Oi, ära muretse. Ma ei lähe teda ennast torkima, aga palun väga vabandust, mina teda küll nii tõsiselt võtta ei suuda, nagu ta ise seda teeb.“ Või nagu sina teda võtvat paistad, lisas naine mõttes.

Iris turtsatas ja näis kuuldut pisut pahaks panevat. Hetkeks jäiseks tõmbunud õhkkonda aitas taas üles soojendada nende juurde astunud umbes viiekümnene siira olekuga mees.

„Kas ma tohin ennast tutvustada? Jack Hammond.“ Mehe naeratus oli suunatud ennekõike Irisele. „Ma olen kirjas teie kunstikoolitusel, preili Ash.“

Iris silmitses meest, silmad vidukil, kõhn pruun käsi neid päikese eest kaitsma tõstetud. „Tere päevast,“ ütles naine.

„Ma olen seda nädalaid oodanud. Suur rõõm on teiega tutvuda … ja teiega samuti, proua Craig,“ lisas mees kiirustades.

„Tänan,“ vastas Melissa, sellal kui Iris komplimendile peaaegu olematu noogutusega reageeris.

„Kas ma tohin teie taldrikud võtta? Kuidas oleks magustoiduga?“

„Milline meeldiv mees!“ tähendas Melissa, kui Jack oli läinud endale võetud ülesannet täitma.

Iris, kes endiselt kätt silmade kohal hoidis, pilk päikest täis aias ekslemas, ei paistnud teda kuulvat. „Ei tea, kuhu see Philippe läks. Ta pidi väikese kõne pidama,“ pomises ta.

„Küllap ootab, kuni me oleme pugimise lõpetanud,“ oletas Melissa. „Sealt tuleb meie kelner,“ lisas ta, kui Jack tagasi jõudis, kaasas kausid valge veiniga serveeritud jahutatud puuviljadega. „Suur tänu teile. Äkki ühinete meiega?“

„Tänan teid.“

Mees leidis endale vaba tooli ja tõmbas selle nende juurde. Ta oli ilmselgelt inimene, kelle päevad möödusid peamiselt vabas õhus viibides, kuna ta nägu, kael ja käsivarred olid tumepruuniks päevitunud ja helepruunid juuksed valkjaks pleekinud. Ta silmad olid sinised ja selged ning temas oli midagi Melissa jaoks meeldivalt vahetut. Inimene, kelle peale kriisis alati loota saab, mõtles naine.

„Oli tore mõte kõik osavõtjad enne koolituse algust ühisele koosviibimisele kutsuda,“ tähendas mees. „Ma pean tunnistama, et see koht on imekaunis. Inspiratsioonipuudust ei tohiks siin küll tekkida.“

„Loodetavasti mitte,“ vastas Iris.

„Inimesed on samuti igas vanuses ja väga erinevad,“ jätkas mees, keda Irise lakoonilised vastused ei paistnud heidutavat. „Ma rääkisin just nende kahega seal.“ Ta osutas kingad jalast heitnud noorele mehele ja naisele, kes istusid basseini serval ja pladistasid jalgadega vees. „Tõsised noored hipid – elavad kõrvaltalu maal vanas matkaautos.“

„Tore on,“ vastas Iris noorte poole vaatamata. „Igale oma.“

„Huvitav, miks monsieur Bonard kutsus meid lõunasöögile ja mitte õhtusöögile?“ arutas Irise huvipuudust kuidagi kompenseerida üritav Melissa. „Ma sain aru, et mitu inimest saabub alles täna õhtul.“

„Ta väldib pühapäevaõhtuseid üritusi. Talle meeldib siis oma nädala loenguid kavandada.“ Iris tõusis ja Jack kargas püsti ning astus kõrvale, et naist mööda lasta. „Tahan temaga rääkida. Hiljem näeme.“

Nad vaatasid, kuidas naine maja suunas sammus, käed hooglemas, kõhn keha sirge ja jäik.

„Ma saan aru, et ta tunneb vanapoissi?“ uuris Jack nagu möödaminnes.

„Ta elas Avignoni lähedal külas, kus Irisel on maja,“ selgitas Melissa. „Korraldas mitu aastat oma kodus puhkuseaegseid koolituspakette, pigem hobi kui ärina. Irise sõnul oli asja alustamine sellises mahus tema jaoks eluunistus.“

„Ta on siia kõvasti investeerinud.“ Jacki pilk libises hindavalt üle tohutu hooldatud maavalduse ja endiste taluhoonete, mis olid nüüd hoolega korda tehtud. „Loodetavasti saab sellest asja. Ahaa, seal ta ongi.“

Philippe Bonard astus majast välja, tuli terrassile pisut lähemale ja plaksutas käsi.

„Mu daamid ja härrad, lubage mul veel kord öelda, milline rõõm on teie kõigiga kohtumine. Loodan, et teie kõigi jaoks on siin läbitavad koolitused nii õpetlikud kui ka kasulikud. Ühtlasi loodan, et teile pakutav logement ^[2.] on igati sobilik, aga kui teil peaks tekkima mingeid probleeme, siis on mu assistent,“ mees viipas hääletult enda selja taha tekkinud Alain Gebreci suunas, „teile rõõmuga abiks. Räägin inglise keeles,“ nüüd tekkis mehe häälde kübeke üleolevust, „kuna meie seas on neidki, kes keskenduvad muudele ainetele, mitte prantsuse keelele. Samas kehtib meie keskuses reegel, et võimaluse korral räägitakse siin alati prantsuse keeles. Ja nüüd, Alain, korraldad sa siinviibijatele väikese ekskursiooni, eks ole?“

Gebrec köhatas hääle puhtaks ja astus ette.

„Teen ettepaneku teha lühike jalutuskäik mäenõlvale, kust avaneb hunnitu vaade,“ ütles ta.

„Kui kaugel see on?“ nõudis paks naine.

„Kümne või viieteistkümne minuti kaugusel. Rada on veidi järsk, kuid me kõnnime aeglaselt.“

„Matkamiseks on vist palavavõitu, eks ole ju, Eric?“ virises naine abikaasa poole pöördudes.

„Sul on õigus, Daphne,“ nõustus mees ja tõstis Gebreci tähelepanu püüdmiseks käe. „Härra, kas sellega ei anna oodata, kuni ilm on pisut jahedam?“

„Sel kellaajal on valgus lausa võrratu,“ selgitas Gebrec. „Mõistagi ei ole keegi kohustatud ekskursiooni kaasa tegema, kuigi mina soovitaksin teil südamest sellest osa võtta. Vaade on täiesti imetlusväärne.“

„Kuule nüüd, Daphne, pingutame pisut,“ käis Eric peale. „Äkki näeme mõnd looma või lindu. Ma toon autost binokli.“

Lühikese arutelu järel otsustas ka ülejäänud seltskond pisut pingutada. Gebrec juhatas nad läbi aia ja seda ümbritsevas metalltaras oleva värava kaudu välja.

„See värav on öösiti turvalisuse tagamiseks lukus, kuid päevasel ajal võivad keskuse õpilased soovi korral vabalt metsas käia,“ andis mees neile teada. „Aga õnnetuste ärahoidmiseks palun teil ilma giidita vaateplatvormile mitte minna.“

Mees asutas rahulikus tempos minekule ja kõik ülejäänud järgnesid talle looklevas rivis. Pärast mõneminutilist jalutuskäiku mööda puudevahelist mõnusat muruga kaetud rada ronis mees läbi kivimüüris oleva tühimiku ja korraga leidsid teelised end mööda järsku ja konarlikku, pealtnäha alles hiljuti läbi võsa rajatud teed ülespoole ukerdamas.

Jutuajamine oli juhutine ja võrdlemisi üldsõnaline. Selle põhjuseks polnud üksnes palavus; suurem osa inimestest üritas ikka veel alles teiste osalejate nimesid ja nende valitud kursuseid meelde jätta. Erandiks olid kaks keskealist inglannat ja nägus noor sakslane, kes kõik, nagu selgus, olid juba prantsuse keelt täiendades terve nädala keskuses veetnud. Nimetatud kolm inimest kõndisid teistest pisut eraldi.

Neid kirjanikupilgul jälgiv Melissa pani tähele, mismoodi Rose Kettle hädavajalikust pisut rohkem Dieter Erdle ligi hoidis ja iga kord, kui noormees talle midagi ütles, malbelt naeratades ja ripsmeid plaksutades reageeris; kuidas naine aeg-ajalt rõhutatult komistas ja mees varmalt teda käsivarrest toetama tõttas. Dora Lavender marssis nende kõrval, kasutas oma võimsat vihmavarju jalutuskepina, andis tema poole pöördujatele ühesilbilisi vastuseid, kuid püsis muidu vakka ja mornina, silmis valvas pilk.

„Kas ma tajun siin mingit kentsakat õhkkonda?“ sosistas Iris Melissale kõrva.

„Ma ütleks, et teatavat halvakspanu on teravalt tunda,“ sosistas Melissa vastu.

„Küllap noolib mees ta raha.“

„Miks sa arvad, et naisel seda on?“

„Millegagi ta ju peab seda meest võluma.“

„Iris, nüüd sa oled küll õel.“

Rada tõusis järsult kõrgemale, esialgu pakkusid teelistele varju suured kastanipuud. Ebaühtlasel maastikul hoolikalt jalgealust valiv Alain Gebrec pöördus aeg-ajalt endale lähimal olijatega paari sõna vahetama. Viimaks jõudsid nad laiemale teelõigule, mis neist paremal mäest alla viis.

„Miks me seda teed ei kasutanud?“ nõudis Daphne riiakalt. „See tundub palju lihtsamini läbitav olevat.“

„See on ühtlasi palju pikem,“ selgitas Gebrec. „See jõuab teele välja majast umbes kilomeetri kaugusel. Kui soovite, võime lühikese puhkepausi teha.“

„Oh, katsuks selle asja parem kaelast ära saada,“ porises naine, kuid Eric reguleeris parasjagu binoklit, et oksalt oksale kargleva orava teekonda jälgida, ja ülejäänud seltskond ajas kaela õieli ja sihtis sõrmega okste vahele kaduvat ja siis taas nähtavale ilmuvat elukat.

Melissa vaatas tuldud teed tagasi. Puud varjasid suuremat osa majast, kuid latvade kohalt paistis selle keskmine osa, meepoti kaant meenutava katusega torn.

„Ülemise korruse akendest avaneb ilmselt hunnitu vaade,“ ütles ta kadedusega enda kõrval seisvale Irisele. „Siin elades ei saaks ma üldse tööd teha, vaid aina vahiksin neist välja.“

„Jah, vaade on tõesti võimas,“ nõustus Iris. „Tornis on aknad ümberringi.“

„Sa oled seal üleval käinud?“

Iris punastas. „Philippe näitas mulle maja, kui ta selle ostmiseks läbirääkimisi pidas. Tahtis teada, mida ma asjast arvan,“ lisas ta pisut õigustaval toonil, otsekui võimalikku halvakspanu ennetades.

„Kas jätkame teekonda?“ Alain Gebrec hakkas rahutuks minema. „Valgus muutub väga kiiresti.“ Seltskond läks taas kuulekalt liikvele. Veidi maad eemal jõudsid nad lagendikule, kus keegi mees väikese traktori taga olevalt järelkärult prusse maha laadis.

„Kas see on sama mees, kes meid sisse laskis?“ küsis Melissa.

Iris vaatas mehe poole. „Tundub küll.“

„Hé, Fernand!“ hõikas Gebrec, kui nad mehest möödusid. Too vaatas üles, noogutas ja jätkas tööd. „Fernand on väga väärt töötaja,“ jätkas Gebrec hiljuti mainitud reegleid järgides prantsuse keeles rääkides ja seejuures pisut häält tõstes. „Ta tuleb kõigega toime. Eks ole nii, Fernand?“

Mees silmitses hetke seltskonda, näoilme niisama puine nagu kärust just maha tõstetud pruss. Siis viskas ta selle sõnagi lausumata kasvavasse virna ja küünitas uue järele. Ta kas polnud kiidusõnu kuulnud või ei läinud need talle korda.

„Pole just eriline jutupaunik,“ tähendas keegi.

„Tundub paras veidrik olevat,“ lisas teine.

„Ta on Juliette’i vend,“ ütles Dora Lavender. „Ma olen aru saanud, et nad kuuluvad ühte Roziaci kõige vanemasse suguvõssa.“ See oli esimene spontaanne märkus, mida nad teeleasumisest saadik naise suust kuulnud olid.

„Huvitav, kas ta töötab alati pühapäeviti?“ arutas Eric.

„Mulle on jäänud mulje, et tema seisundi tõttu ei lähe nädalapäevad talle korda,“ vastas Dora. Oli ilmselge, millele naine vihjas. Sellele reageeriti pomina ja uudishimulike pilkudega. Üks matkajatest küsis, kas Fernand oli kuulunud vastupanuliikumise ridadesse.

Gebrec vangutas pead. „Mul pole aimugi. Väga võimalik.“

Rose Kettle’i suust vallandus erutatud viuksatus. „Äkki ta peab meid gestaapoks!“ kihistas ta naerda ja teenis oma sõbralt ära põlgliku pilgu, sellal kui Erdle naerda turtsatas ja ta käsivart pigistas.

„Või spioonideks?“ pakkus mees Gebreci suunas kavalat pilku läkitades.

Prantslane tõmbus näost punaseks ja tõrjus närviliselt laubalt juuksetukka. Ta oli päikeseprillid eest võtnud ja ta kahvatusinised silmad pilkusid tugeva valguse käes.

„Oh, Fernand on tegelikult igati tubli mees,“ selgitas ta kiirustades. „Võõraste suhtes ehk pisut kahtlustav – nagu väga paljud siinkandi inimesed.“

„Teda ei oskaks peale vaadates küll prantslaseks pidada, on ju?“ tähendas Iris Melissa poole pöördudes.

„Gebreci või? Ei, tüüpilise prantslase moodi ta tõepoolest pole.“

„See nali ei paistnud talle eriti meeldivat.“

„Mind see ei üllata. Sel noormehel oleks pidanud rohkem aru peas olema – nende inimeste elu polnud okupatsiooni ajal naljaasi.“ Melissale tuli korraga üks mõte. „Mine sina edasi, ma tulen kohe järele.“

Ta pöördus tagasi lagendikule, kus Fernand oma prussivirna juures toimetas. Mees ajas end Melissa lähenedes sirgu, ta mustad silmad olid valvsad. Mees oli lihaseline, umbes viiekümneaastane, tugevate ilmastikust parkunud näojoontega; ta soonilised käsivarred olid pruunid nagu kastanid, mille poolest see kant kuulus oli.

„Nii palava ilmaga on seda tööd ilmselt raske teha,“ tähendas naine naeratades.

Mehe ilme ei malbunud. „Küllaltki raske.“

„Mulle öeldi, et te olete terve elu Roziacis elanud.“

„Ja siis?“

„Mina olen kirjanik, mulle pakub selle kandi ajalugu huvi. Olen palju lugenud siinsete kamisaaride^[3.] ja nende võitluste kohta ja mõtlesin, et …“

Sõna „kamisaarid“ avaldas Fernandile hämmastavat mõju. Mees klammerdus Melissa käsivarre külge, silmis lõõmamas fanaatiline pilk.

„Mina olen Rolandi liitlane!“ kuulutas ta käheda sosinaga. „Villars'd ei tohi usaldada. Öelge teistele ka!“ Ta lasi naise käe lahti ja vehkis ärritatult raja suunas, kus seltskonna viimased liikmed parasjagu puude varju kadusid. „Öelge neile! Hoiatage neid ja saatke nad salavarjupaika!“

„Salavarjupaika?“ Melissa ei saanud midagi aru. „Kus see asub?“

Fernand muutus korraga vaenulikuks. „Kes te olete? Mõni Villars' spioonidest?“

„Ei, muidugi mitte,“ vastas naine ebakindlalt ja taganes sammu võrra. „Mina … ma olen samuti Rolandi pooldaja … aga ma tulen Floracist.“

„Ahaa! Te toote uudiseid?“

„Ainult nii palju, et … võitlus jätkub,“ vastas Melissa meeleheitlikult käigu pealt improviseerides.

Mees noogutas innukalt. „Kuni surmani!“ Ta pilk pöördus taas rajale, mida mööda rühm lahkunud oli. „Kiirustage! Hoiatage neid!“

„Jah, muidugi … ma kohe.“ Melissa tegi kiirustades minekut. Taas rajale jõudes vaatas ta üle õla tagasi. Fernand sorteeris rahulikult puitmaterjali ja näis olevat tema olemasolu unustanud.

Teistele järele jõudes avastas naine, et need olid peatunud vahetult enne kohta, kus tee metsa vahelt välja keeras, ja Gebreci ümber kogunenud.

„Millega sina siis tegelesid?“ tahtis Iris teada.

„Uurisin ühte ja teist. Ära muretse, hiljem räägin,“ lisas Melissa, kui Iris kahtlevalt laupa kibrutas.

„Daamid ja härrad, palun kuulake mind tähelepanelikult,“ ütles Gebrec. „Me läheneme vaateplatvormile. Kalju on siin paiguti kahesaja meetri kõrgune ja otse all on jõgi. Piire on küll olemas, aga see on kohati katki. Palun ärge mingil juhul kaljuservale liiga lähedale minge, kuna jalgealune ei pruugi seal kindel olla. Kas kõik said aru?“

Paar inimest vahetasid omavahel kõhklevaid pilke ja raputasid pead.

„Palun, kas te saaksite seda inglise keeles öelda?“ päris Daphne pilku reisijuhilt tõstes.

„See on küll reeglitevastane, aga ohutuse huvides …“ Gebrec kordas oma hoiatust laitmatus inglise keeles.

„Ja saksa keeles ka, kui tohib paluda!“ See soov koos süütu naeratusega tuli Dieter Erdle poolt. „Mõistagi ohutuse huvides!“

Gebrec seda kuuldes ei naeratanud. „Vabandust, aga ma ei räägi saksa keelt,“ vastas mees prantsuse keeles jäigalt.

„Te üllatate mind. Mulle jäi mulje, et te olete … mitmekeelne.“

Gebreci nägu tõmbus juba teist korda punaseks. „Ma valdan üksnes prantsuse ja inglise keelt,“ teatas mees.

„Minu viga.“ Erdle tegi kerge kummarduse. „Entschuldigen Sie bitte … palun vabandust.“

„Kas te saite mu hoiatusest piirete kohta aru?“

„Aber natürlich. Ma lihtsalt mõtlesin, et meie seltskonnas võib olla teisigi saksa keele rääkijaid.“ Mees vaatas kulme kergitades ringi, kuid keegi rühma liikmetest ei reageerinud. „Sel juhul …“ Erdle pöördus taas Gebreci poole. „Kas jätkame oma jalutuskäiku?“

„See tundus küll meelega korraldatud rünnakuna,“ sosistas Melissa. „Huvitav, mis mängu see mees mängib?“

„Mõlemad jahivad sama naist?“ pakkus Iris.

Melissa raputas pead. „Siin on midagi enamat teoksil.“

Seltskond liikus edasi. Hõrenevate puude vahelt hakkasid vilksamisi paistma pea kohale kerkivad mäetipud, mis kollaaži meenutades üksteise taga rivis seisid; mägede jalamit kattis mets ja lagedad kaljused tipud olid päikesest kõrbenud. Õhk ei liikunud, metsast väljudes tabas neid kõrvetavkuuma õhu pahvakas. Lõõsa tõrjumiseks pandi ninale päikeseprillid, peakatted veeti silmile. Daphne põikas puude varju tagasi ja kasutas brošüüri lehvikuna.

„Mulle aitab, hoidke oma vue panoramique endale!“ kuulutas naine õhku ahmides.

Naise abikaasa tupsutas taskurätikuga hellalt ta laupa.

„Puhka veidi, musi, ja küll sa kosud,“ lubas mees. „Me ei saa ju pärast nii pika maa maha käimist vaadet nautimata jätta.“

Dora Lavender lõi oma vihmavarju valla ja viipas Rose Kettle’it enda juurde. „Tule varju alla,“ kamandas naine. „Sa ei saa niimoodi päikese käes seista.“ Ta hääl oli vali ja käskiv, täielik vastand sõbranna kiledale ja erutatud jutuvadale.

Endiselt Dieter Erdle külje alla hoidev Rose raputas pead. „Mul pole häda midagi. Mul on müts päikesevarjuks ja lisaks uued päikeseprillid.“ Naine kohendas Erdlele säravalt naeratades nimetatud aksessuaare. „Balenciaga!“ kuulutas ta mehe poole vaadates. „Päikeseprillid. Otse loomulikult pööraselt kallid, aga ma ei suutnud neid ostmata jätta. Kuidas tundub, kas need sobivad mulle?“

„Lihtsalt suurepäraselt,“ kinnitas mees. „Aga imetleme nüüd õige seda suurepärast vaadet, millest see vennike kogu aeg jahvatab.“

„Pole tarvis kogu aeg nii torssis olla, Dora,“ ütles Rose üle õla vaadates nipsakalt.

„Õhtul on sul migreen.“

„Ei ole midagi.“ Naine sörkis Erdle kannul edasi. Dora kehitas õlgu ja pöördus huulde hammustades kõrvale.

„Mida ma sulle ütlesin?“ sosistas Iris Melissale kõrva. „Tal on pappi nagu putru.“

„Tühja nendest. Sa vaid vaata seda!“

Gebrec ei olnud liialdanud. Kaugel all mäsles ja vahutas siledate, pealtnäha ainsagi pidepunktita kaljuseinte vahel rahnude ümber voolates väike Mauzère’i jõgi. Päikesevalgus tungis kanjonisse otsekui võimas prožektorikiir, muutis õhku paiskuvad pritsmed vikerkaareks ja pani lagedad kaljuseinad sinitaeva taustal kullakarvaliselt sillerdama.

Seltskonna liikmed jagunesid vaimustus- ja heameelehüüdeid kuuldavale tuues kahe- ja kolmeliikmelisteks rühmadeks ja uitasid mööda vaateplatvormi kõrgel kaldal, jutustasid ja osutasid, pöördusid aeg-ajalt mõne küsimusega teejuhi poole. Fotoaparaadid otsisid sobivaid kaadreid ja klõpsusid. Daphne, kes endiselt ninapidi brošüüris oli, meelitati samuti lagedale.

„Tule nüüd, sa pead seda nägema!“ innustas teda abikaasa.

„Mis selle koha nimi on, Eric? Ma ei leia seda siit.“

Paari meetri kaugusel seisev Gebrec kiirustas asja selgitama. „Asi on selles, madame Lovell, et võrreldes näiteks Gorges du Tarniga on see koht võrdlemisi tundmatu. Aga küllap te nõustute minuga, et tegemist on sellegipoolest muljet avaldava paigaga.“

„Oo jaa, vägagi!“ nõustus Eric binoklit teravustades innukalt. „Sa vaata, Daph! Puna-harksaba! Milline vedamine!“

Mitu pead pöördus vaatama, kuidas majesteetlik lind laisalt liikumatus õhus ringe joonistab.

Melissa ja Iris lonkisid veidi eemale kaljuservale, kus mõned piirdejupid veel vastu pidasid. Kohast, kus nad seisid, avanes mõlemas suunas selge vaade.

„Vulkaanid pidid siin selliste kaljulõhede moodustumiseks kunagi kõvasti tegutsema,“ tähendas Melissa. „Sa ainult vaata neid kihte selles kaljuseinas, need kulgevad peaaegu siksakiliselt!“

Iris noogutas. „Võimas, eks ole. Ja millised imelised mustrid.“ Naine ajas kaela õieli, et alla, mäslevate ja raevutsevate voogude poole piiluda. „Kuule, seal all on keegi. Küllap ta laskus sinna köie abil.“

„Kus?“

Iris osutas käega. „Lamab kaljuserval, üks käsi vees. Paistab, et püüab kala. Või tahab juua.“

„Ta ei liiguta,“ hüüatas Melissa äkki ärevalt.

„Pagan! Minema lendas!“ Erik seisis binokliga vehkides naiste selja taga. „Aga ma sain teda päris pikalt vaadelda! Uhke lind!“

„Kas te saaksite mulle korraks binoklit laenata?“ küsis Melissa.

„Muidugi!“ Mees võttis rihma kaela ümbert ära ja andis küsitu naise kätte. „Nägite midagi huvitavat?“

Melissa, kes hirmust asjatult paanikat tekitada oma ärevust varjas, kohmitses binoklit teravustada. „Ma nägin midagi kalju jalamil.“

Eric naaldus üle piirde kanjonisse kiikama. „Püha jumal, seal on inimene! Paistab, et ta on alla kukkunud.“ Ta pööras ringi ja viipas Gebrecile. „Härra, tulge korraks siia. Ei, Daphne, sina püsi kaugemal! Keegi on tõsiselt viga saanud.“

„Oh, mon Dieu!“ Gebrec põrkus kohkunult eemale ja surus värisevad käed suule. „Mida me nüüd teeme?“

„Kas siit kuskilt alla pääseb?“ uuris Eric. „Keegi peaks üritama talle appi minna.“

Melissa sai viimaks binokli teravustatud. Nähtu pani tal sees keerama.

„Ma kardan, et teda ei saa enam aidata,“ sõnas naine.

1 Itaalia filminäitleja, 1916–1994. Mängis 1954. aastal Oscari võitnud filmis „Kolm münti purskkaevus“. Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]

2 Majutus. Pr k [ ↵ ]

3 Talupojad ja linnakehvikud, kes tõusid XVIII s alguses Lõuna-Prantsusmaal üles feodaalkorra vastu. [ ↵ ]