Читать книгу Mõrv mäeharjadel - Betty Rowlands - Страница 5

Järgnes välgulöögi ja kõuekõmina vahelist pausi meenutav vaikus, mil seltskond kuuldut seedis. Silmad läksid suureks, käed kerkisid suu ette; hetkeks Melissale kinnitunud pilgud pöördusid viltu vajunud piirde poole, üle kaljuserva alla tühjusesse vaatama. Inimesed ahmisid ehmunult õhku, kostsid hüüded: „Kui õudne!“, „Issake!“ ja „Kas te olete kindel?“, kuni inimesi tarduma pannud loits viimaks purunes ja kõik ise asja vaatama tormasid.

„Daamid ja härrad, ma palun teid, vaadake ette!“ Halliks tõmbunud näoga Alain Gebrec sööstis vaevatud karjakoerana neile järele. „Hoidke kaljuservast eemale, et õnnetust ei juhtuks.“

Alla piiluv Rose Kettle paistis ohvri ära tundvat. „See on Wolfgang – Wolfgang Klein!“ kiljus naine ja hakkas hüsteeriliselt nuuksuma. Dora Lavender võttis ta käekõrvale ja püüdis eemale talutama, kuid Rose rebis end lahti ja viskus kaela Dieter Erdlele, kes kuulekalt naist embas ning saksakeelseid trööstisõnu pomisedes teda õlale patsutama hakkas.

„Rose, lõpeta silmapilk see tobe undamine. Sa käitud nagu tõeline tola!“ kähvas Dora. „Pole tarvis teda takka õhutada,“ ütles naine Erdlele ja tegi järjekordse asjatu katse oma sõpra eemale sikutada.

„Ta on tohutus šokis.“ Endiselt Rose’i habisevat kogu embav Erdle vastas Dora kurjale pilgule etteheitvalt kipra tõmbunud laubaga. Laipa vaatama tormanud inimeste teelt kiirustades kõrvale astunud Melissa arvas mehe hääles kuulvat muiet ja kübekest kahjurõõmu, kui too lisas: „Ta on väga tundliku meelega daam.“

„Me kõik oleme šokis, aga sellepärast ei pea veel kriiskama nagu mõni hüsteeriline kooliplika.“ Dora, näol pahameele- ja ärritusgrimass, võttis järgmisena ette käsi murdva ja habiseva Gebreci. „Mida te seal passite, suu lahti! Me peame silmapilk majja tagasi pöörduma ja õnnetusest teada andma,“ riidles ta prantsuse keeles.

„Jah, jah, muidugi.“ Mees paistis tänulik olevat, et keegi ohjad enda kätte haaras.

„Vaat see on distsipliin,“ pomises Melissa. „Reegleid tuleb järgida ka kriisi korral!“

„See on üks vintske mutt,“ sosistas Iris vastu.

Seltskond kiirustas konarlikul maastikul libisedes ja komistades ning omavahel peaaegu ainsatki sõna vahetamata tuldud teed tagasi. Poolel teel mäetipu ja lagendiku vahel, kuhu Fernand oli jätnud oma traktori, leidsid nad mehe trossiga prusse lohistamas. Ta astus kõrvale, et neid mööda lasta, näol läbitungimatu ilme. Gebrec peatus ja pahvatas uudise välja, kuid töömehe näoilme jäi peaaegu muutumatuks. Üle õla tagasi vaadates nägi Melissa, kuidas ta oma kandami võssa viskas ja rühmaga parajat vahekaugust hoides neile järgnes.

Centre Cévenol d’Etudes’i asupaigaks olev iidne mas kandis seda ümbritsevatelt uhketelt kastanipuudelt saadud nime Les Châtaigniers. Maja oli kahekorruseline, paksude seinte, pisikeste akende ja lapikuid merikarpe meenuvatest kividest ehitatud väikese kaldega katusega. Hoone jagas kaheks tiivaks algupärase fassaadi keskel kõrguv torn, mida Melissa metsarajal seistes imetlenud oli; selle alt viis läbi võlvkaar, mille kaudu pääses kruusaga kaetud sisehoovi, mida täitsid lopsakaid pelargoone täis hiiglaslikud keraamilised urnid. Hoovi teises servas oli kivimüüris värav, kust jõudis pärast elulõnga ja inglitrompetiga kaetud lehtla alt läbi astumist aeda.

Ümberehitustööde käigus poldud rahaga närutatud. Lisaks kolmele loengusaalile ja hästi varustatud raamatukogule asusid juurdeehitises veel salong, meelelahutuseks mõeldud ruum, mille klaasist liuguksed avanesid terrassile, ja talveaed, mida vihma või külma ilma poolt tuppa peletatud õpilased teise salongina kasutada said.

Ilmselt oli Bonard tornis asuvatest eraruumidest seltskonna naasmist näinud ja nende olekust järeldanud, et midagi on korrast ära. Ta kiirustas neile vastu hetkel, mil nad riburada sisehoovi jõudsid. Alain Gebrec tormas ummisjalu vanema mehe juurde ja surus näo vastu ta õlga. Bonard patsutas otsekui haiget saanud last lohutades ta pead ja pomises: „Rahu, rahu! Räägi Philippe’ile, mis juhtus.“

Gebrec hakkas seosetult patrama.

„Juhtunud on õnnetus,“ sekkus Dora, silmitsedes kahte meest pilguga, milles segunesid pahameel ja põlgus. „Keegi – meile tundub, et noor Wolfgang Klein – on vaateplatvormi juures kaljult alla kukkunud. Me kardame, et ta on surnud.“

Bonard ahmis õudust tundes õhku. „Aga see on ju kohutav! Me peame helistama ... garde champêtre^[1.], sapeurs pompiers^[2.], kiirabi … tule, Alain!“ Ta talutas oma vapustatud assistendi teda käsivarrest hoides minema ja jättis teised väikeste rühmadena seisma. Keegi ei teadnud, mida ette võtta.

„Milline tülgastav tundlemine!“ pahvatas Dora. Naine marssis bambusest ehitatud varikatuse alla pargitud autoderea juurde. Ta avas tumepunase Sierra pagasiruumi, viskas oma vihmavarju sinna sisse, lõi luugi pauguga kinni ja heitis siis pilgu käekellale. „Teeaeg jõuab kohe kätte!“ kuulutas naine kogu maailmale. „Tassike teed kuluks kõigile ära. Lähme aeda.“ Ta asus kõige ees minekule ja teised järgnesid talle.

„Rose, on parem, kui sa lähed ja salongis pikali heidad,“ kamandas Dora edasi. „Ma toon sulle ise teed.“

„Minuga on kõik hästi, päriselt. Dieter hoolitseb mu eest,“ vidistas Rose. Ta vahtis Erdlele otsa, ümaral näol säramas jumaldav naeratus. Mees aitas ta kanapeele istuma, sättis ta pea kohal päikesevarju ja pani selja taha mõned padjad.

Dora lahvatas näost punaseks ja pöördus eemale. „Ma lähen ja korraldan Juliette’iga teejoomise ära,“ pomises naine maja poole suundudes.

Iris ja Melissa vahetasid pilke.

„Üsna varsti on plahvatust oodata,“ sosistas Iris.

„Milline kole lugu!“ Eric Lovell vajus taskurätiga nägu pühkides oma higistava naise kõrvale varikatusega kiigeistmele. Ka teised võtsid istet ja asusid juhtunut arutama, alguses summutatud sosinal, siis aina elavamalt; mõned lasid koguni kerglaseid kommentaare lendu, mispeale teised närviliselt naerda kihistasid ja siis kohmetuks muutusid, otsekui oleksid nad kirikus maotu nalja tegemiselt tabatud.

„See daam ja ta sõber vist tundsid ta ära … mis ta nimi nüüd oligi,“ ütles kahuste juustega Sue-nimeline tüdruk.

Kõik vaatasid Rose’i poole.

„Ma ei saa aru, kuidas, ja veel nii kaugelt,“ kommenteeris Sue sõber Janey kulmu kortsutades. Ta vaatas kordamööda kohalviibijatele otsa. „Ja ta nägu ju polnud näha?“

„Ehk riiete järgi,“ oletas rebenenud T-särgis ja narmendavate sääreotstega teksades habemik noormees, keda Jack oli hipiks nimetanud. Melissa oli matka ajal teada saanud, et noormehe nimi on Mervyn ja ta tüdrukut kutsutakse Chrissieks.

„Nad ütlesid, et see on Wolfgang Klein,“ tähendas Eric. „Meie rühmas ju pole ühtki sellenimelist?“

„Küllap eelmisel nädalal saabunud seltskonnast,“ oletas Jack tõustes. „Ma õige lähen ja küsin proua Kettle’i käest järele.“

„Ta tundub tore mees olevat. On ta siin üksi?“ uuris Daphne.

„Vist küll. Ta tuli kunsti õppima,“ ütles Iris.

„Jaa, muidugi! Teie olete meie õpetaja, eks ole?“ Chrissie helepruunide silmade pilk jäi Irise peal pidama. Tüdruk oli ilmetu näo ja innuka olemisega ning kandis vormitut, pesus hallikaks tõmbunud ja tema jaoks vähemalt numbri võrra liiga suurt musta puuvillast kleiti. „Ma nii ootan teie juhendamist!“ Ta rääkis madala ja veidi kumeda, Melissa arvates hoolega kätte harjutatud häälega. „Siin on nii palju inspireerivat, eks ole ju?“

„Hmm, jah, no küllap vist.“ Irise riidest kingades jalad tammusid rahutult ja ta pööras pilgu kõrvale.

„Seda ma arvasingi,“ kuulutas Jack oma faktikontrolliretkelt naastes. „Mõlemad olid üsna kindlad, et tegemist on noore Münchenist pärit mehega, kes möödunud nädalal siin prantsuse keelt õppimas oli. Nad tundsid ta ära punakate juuste ja seljas olnud erksamustrilise särgi järgi. Paistab, et tema hobiks oli koobaste uurimine ja ta pidi siinsete grottidega tutvumiseks veel mõneks päevaks kohale jääma.“

„Me muudkui räägime temast minevikus, aga on see ikka päris kindel, et ta surnud on?“ päris Mervyn. „Talle tuleks arstiabi korraldada.“

„Ehk ta ei kukkunud üldse päris kaljuservast. Ja on üksnes uimaseks löödud,“ oletas Sue.

Õhkkond muutus hetkeks kergemaks. Võib-olla polnud asi siiski päris lootusetu.

„Ma kardan, et mitte,“ tunnistas Melissa. „Ma vaatasin teda läbi binokli ja …“ Naine surus käe korraga suule ja tajus ebamugava teravusega, mida ta lõunaks söönud oli. „Ta kukal oli sodi, otsekui oleks ta kukkudes vastu mõnda eenduvat kaljunukki või midagi sarnast põrganud.“

„Tõsijutt,“ kinnitas Eric. „Mina nägin seda samuti. See oli päris võigas.“

Mees kattis näo kätega, otsekui oleks nähtu põhjustatud šokk teda alles nüüd tabanud. Daphne sättis oma prunnaka käsivarre ümber mehe õlgade ja too naaldus naise najale, sellal kui kõik ülejäänud kaastundlikult midagi pobisesid.

„Ongi valmis!“ Dora tuli suure teekannuga maja poolt. „Kas keegi härradest oleks nii kena ja tooks kandiku?“ See oli käsk, mitte palve; mitu vabatahtliku hüppas selle peale püsti. „Ma pidin kõik ise ära tegema, sellepärast mul nii kaua aega läkski,“ seletas naine. „Juliette on kohutavas seisundis ja Fernand vaeseke saab parasjagu korralikult sugeda.“

„Mille pärast?“ tahtis Eric teada.

„Ma kardan, et ei saanud päris täpselt aru,“ tunnistas Dora ilmselge vastumeelsusega. „Nad mõlemad tundusid üsna närvis olevat ja rääkisid liiga kiiresti ja pealekauba kohalikus murdes,“ selgitas ta ennast õigustades. „Aga ma kuulsin justkui midagi kamisaaride kohta.“

„Kes need veel on?“

„Ma täpselt ei teagi. Olid vist mingid ristisõdijad või midagi sellist?“ Dora vaatas abiotsivalt ringi.

„Minu sõber teab seda,“ kuulutas Iris. „Ta kogub nende kohta romaani jaoks materjali.“

Nüüd pöördusid kõigi pilgud Melissa poole. Chrissie nägu lõi imetlusest särama.

„Muidugi, te ju olete kirjanik!“ õhkas tüdruk. „Minu meelest on see nii põnev! Mulle tundub,“ sel hetkel vaatas ta kõigile järjest lõõmava pilguga otsa, justkui oma väitele toetust otsides, „et kirjanikud on kunstnikega väga sarnased. Eks ole, Iris? Ma tahan öelda, et nad keskenduvad elu mõttele nagu meiegi.“

„Melissa keskendub hoopis surma mõttele!“ nentis Iris kuivalt. „Ta kirjutab krimiromaane.“

„Oh!“ Üksainus silp kandis endas terve maailma pettumust ja halvakspanu.

„Rääkige meile kamisaaridest,“ ütles Jack.

„Nad olid seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus ja kaheksateistkümnenda sajandi alguses usulise tagakiusamise ohvrid,“ selgitas Melissa. „See siin on alati olnud valdavalt protestantlik piirkond ja nende ning katoliiklaste vahel, keda toetasid mõistagi kuninga väed, käis aastaid omamoodi partisanisõda. Mõnikord muutus olukord üsnagi ebameeldivaks.“

„Aga kuidas see Kleini surmaga seotud on?“ ei saanud Daphne aru.„Ilmselt polegi, aga Fernandil paistavad nendega mingid kinnismõtted seotud olevat.“ Melissa kirjeldas oma jutuajamist töömehega. „See kant on täis suurepäraseid peidupaiku pakkunud grotte – muide, neid kasutasid okupatsiooni ajal ka vastupanuliikumise liikmeid. Mitu asuvad Trabucis ja on päris tuntud, kuid lisaks on rohkesti selliseidki, mida teatakse vähem või pole veel üldse avastatud.“

„Ja nendest ju Klein huvituski. Ehk uuris ta midagi Fernandi käest …“

„… ja tema ütles talle, kust otsida …“

„… ja nüüd teeb Juliette talle selle eest peapesu …“

„… küllap ta kahetseb seda …“

„… täitsa jube ikka …“

Dora valas teed ja kõikvõimalikud variandid lendasid keset tasside ja alustasside klõbinat edasi-tagasi nagu pingpongipallid.

„Rose sooviks lahjat teed, ilma suhkruta.“ Dieter Erdle astus lähemale, näol pugejalik naeratus, millele ei vastatud.

„Tänan väga, ma tean suurepäraselt, millist teed Rose armastab!“ Dora vuhises väljasirutatud käele tähelepanu pööramata tassiga sinnapoole, kus Rose endiselt kanapeel lebaskles, näol ebamäärane naeratus, ja näis ilmselgelt üleelatust toibunud olevat.

Kõik peale Erdle näisid end sellise avaliku vaenulikkuse väljendamise peale ebamugavalt tundvat, kuid mees üksnes kehitas õlgu, manas Dorale järele vaadates näole pilkava grimassi ja lonkis vastassuunas minema.

„Mina ei joo teed. Ma lähen ujuma,“ kuulutas mees ja kadus riietusruumi suunas.

Sel hetkel ilmus taas lagedale Philippe Bonard ning kõik jäid ootusärevalt lähenevat meest silmitsema. Tolle nägu oli kaame ja olek ärev.

„Mis uudist?“ tahtis Jack teada.

Bonard laiutas abitult käsi. „See on kohutav, kohutav! Ohjad on nüüd Securité Civile’i käes ja nad korraldavad õnnetu ohvri juurde laskumist. Päris kindlad me olla ei saa, kuid ma kardan, et see on vaene noor Wolfgang Klein.“

„Ta vist oli eelmisel nädalal siin prantsuse keelt õppimas?“

„Jah, just. Ta on mitu aastat minu juures koolitustel käinud – tal oli nii hea meel, kui ma siia kolisin ja ta sai õpingud ühendada oma speleoloogiakirega. Milline tragöödia!“

Bonard näis murdumas olevat, kuid suutis end siiski kontrollida. Iris astus mehe kõrvale ja asetas oma käe tolle käsivarrele.

„Aga kuidas nad sinna pääsevad – Kleini juurde, ma mõtlen?“ uuris Janey. „Selle karniisini on nii palju maad ja paadi kasutamiseks on jõgi liiga madal.“

Küsimus sai silmapilk vastuse, kui hakkas kostma läheneva helikopteri tiivikute plaginat. See lendas madalalt üle nende pea ja kadus maja taha.

Janey kiljatas elevusest. „Kui põnev! Lähme vaatama!“

Iris läkitas talle lõikava pilgu. „See pole mingi etendus. Inimene on surnud,“ kurjustas naine.

„Just nimelt,“ kinnitas Bonard.

Janey paistis pisut piinlikkust tundvat, kuid päris mitme inimese rahutud liigutused ja õieli aetud kaelad näitasid, et huvilisi oli teisigi.

„Vaateplatvormile viiv rada on suletud,“ ütles Bonard. „See peab päästemeeskondade jaoks vaba olema.“

„Aga äkki näeme toimuvat sealt ülevalt?“ pakkus Mervyn torni poole kiigates.

„Palun!“ lunis Janey. Veel paar inimest nihkus ootusärevalt ettepoole.

Bonard, kelles võitlesid ilmselgelt sündsustunne ja soov oma sealviibimise eest maksvatele külalistele meele järele olla, kõhkles ja kehitas seejärel alistunult õlgu. „No olgu pealegi. Siiapoole.“

„Ega ometi sina ka!“ ütles Iris karmilt, kui Melissagi liikvele läks.

„Ma mõtlesin, et peaksin … äkki ma tahan mõnikord päästehelikopteri tööd kirjeldada.“

„Eks sa ise tea. Mina ootan siin.“ Iris, näol kivistunud halvakspanu, vajus toolile.

Erdle vettehüppamist tähistas vali plärtsatus. Melissa nägi üle õla vaadates, kuidas Dora Rose’i auto suunas talutas. „Mulle tundub, et selle raundi võitis Dora,“ pomises ta teiste kannul majja sisenedes nina alla.

1 Päästjad. Pr k [ ↵ ]

2 Tuletõrje. Pr k [ ↵ ]