Читать книгу Mõrv mõisahotellis - Betty Rowlands - Страница 5

Umbes augusti keskel helistas Melissa Craigile Joe Martin.

„Mõtlesin küsida, kuidas uus romaan ka edeneb,“ ütles mees petlikult ükskõikse häälega. „Kui palju hetkeseisuga laipu on?“

„Kolm. Värskeim on mõneks ajaks külma pandud.“

„Ta on siis surnukambris?“

„Ei, ooteseisundis. Ma tegelen parasjagu muude asjadega.“

Järgnes paus, mille vältel Melissa kahjurõõmsalt oma agendi pahakspanevalt kipras kulmu vaimusilma ette manas. Kui naine ei teinud vähimatki katset teda toimuvast täpsemalt valgustada, jätkas mees pisut pingutatult: „Kas mulle seda ka öeldakse, mida need „muud asjad“ endast kujutavad?“

„Otse loomulikult, see ei ole saladus. Ma kirjutan siin kohaliku näiteringi jaoks ühte väikest tükki. Nende lavastaja on õppejõud kohalikus kolledžis, kus ma loovkirjutamist õpetan.“

„Mis tükki?“ küsis Joe kahtlustava häälega.

„Komejanti,“ teatas Melissa, soovides, et ta näeks seejuures mehe nägu.

„Misasja?“

„Ehk oleks õigem öelda „krimijanti“.“ Melissa lausa kuulis, kuidas väiksemat sorti pahameelelaengud liinil praksusid, kui ta suure vaevaga naeru alla surudes asja selgitas. „Mõrvaplaanid ja kahtlased ettevõtmised, kõik värsivormis.“

„Tule taevas appi, kellel peaks sellist asja tarvis minema?“ ahmis Joe õhku. „Ei, ära ütle midagi. See tuleb ettekandmisele Cotswoldi pensionäride iga-aastasel jõuluüritusel. Või mingi uue programmi, näiteks „Meelelahutust vaimust vaestele“ raames.“

„Sa ei tohiks eakate ega puuetega inimeste üle nalja visata,“ noomis Melissa. „Sa võid vabalt ise kunagi ühel päeval nende sekka sattuda.“

„Tänan, et meelde tuletasid. Aga vahepeal ehk tohin sulle meelde tuletada, et sul on tähtaeg kukkumas.“

„Ma pole seda unustanud. Sellele asjale kulub vaid nädal või paar ja see on tohutult lõbus. Pärast seda võtan „Tantsud surmaga“ jälle värske innuga ette.“

„Oleks palunud küll.“ Taas paus. „Noh, kas sa kavatsedki oma krimijandi osas nii kidakeelseks jääda?“

„Eks ma siis räägin, kui sa nii väga tahad, aga ma hoiatan sind, et sinu jaoks ei pudene siit midagi.“

„Seda ma arvasingi.“

„Joe, unusta kordki raha ära. Chloe toob selle lavale Stowbridge Playersi trupi jaoks ja kutsus mind nende lugemisproovi vaatama. Mingi rikas veidrik tahab oma sünnipäevapeol külaliste meelt lahutada ja kuna see langeb juhtumisi kokku halloween’iga, siis nad mõtlesid, et võiks sellest kõhedust tekitava mõrvaloo teha.“

„Ja edasi?“

„Nad valisid ühe teksti amatööridele mõeldud kogumikust, aga see oli võrdlemisi punnitatud. Chloe küsis, kas ma oskaksin neile selle parandamiseks mõned soovitused anda.“

„Kui nad soovisid vaid sinu nõuandeid kuulda …“ alustas Joe, kuid Melissa polnud veel lõpetanud.

„Mina tegin ettepaneku, et kuna see tuleb ettekandmisele peol ja etenduse ajaks on nagunii kõik juba kenasti jommis, siis pole mõtet asjale liiga tõsiselt läheneda,“ jätkas naine selgitamist. „Mõtlesin, et oleks tore mõnda asja muuta – tead küll, vinti juurde keerata –, aga Chloe hakkas autoriõiguste pärast muretsema, niisiis …“

„… niisiis lubasid sina neile uue tüki valmis kirjutada, mis? Päriselt, Mel, sa võiksid enne oma väärtusliku aja sellistele labasustele kulutamist natuke oma nälgiva agendi peale mõelda!“

„Mis nälgimisejuttu sa ajad! Kui me viimati kohtusime, paistsid sa väga heas toitumuses olevat. Ja üldse, mulle see asi meeldib.“

„Aga ikkagi, kui see tüüp on nii rikas, siis mina küll ei taipa, miks ta meelelahutuse eest maksta ei võiks.“

„No maksabki. Ta köhis Stowbridge’i rahvamaja valgustus- ja helitehnika jaoks päris mitu tonni välja.“

„Kõva sõna. Kes ta selline üldse on?“

„Mingi Mitchelli-nimeline tüüp. Kuulu järgi kipub kõigiga kangesti semutsema. Talle meeldib, kui teda Mitchiks kutsutakse.“

„Ega ometi Richard Mitchell?“ Äkiline muutus mehe hääletoonis maalis pildi Joest, kes korraga pead kergitades ja kõrvu kikitades ninasõõrmete võbinal õhku nuhutab. „Rikkur Mitch – see, keda kõmulehed nimetavad „harjuskist miljonäriks“?“

„Milline labane viis kellegi kirjeldamiseks …“

„Figureerib pidevalt finantsuudiste pealkirjades, tal on mitu firmat, umbes aasta eest hakkas tegelema ka hotellindusega?“

„Võib küll tema olla. Chloe mainis, et talle kuulub Heyshilli mõisahotell, kus kogu see üritus aset leiab. Taevake, äkki see ongi tema!“ Melissa, kes ei suutnud iialgi jätta kasutamata võimalust Joed natuke tögada, jätkas juttu kirest väriseva hääletooniga. „Kui põnev, ma olen alati mõne miljonäriga tutvuda tahtnud. Ehk õnnestub mul ta endaga kokku saama meelitada. Räägitakse, et ta on täitsa kena mees ja pealegi vallaline … mmm!“

„Eks sa ise tea. Ei usu, et ta sinu tüüp oleks.“ Seekord praksus liinil jääkoorik.

„No miks sa seda arvad? Võimalik, et ta on igati võluv – ja lisaks veel suurepärane saak. Kui ma ta ära kraban, ei pea ma enam elatise teenimiseks kriminaalromaane kirjutama.“ See oli küll pisut julm, oletas Melissa, teades, mis tunded Joel tema suhtes olid, aga aeg-ajalt oli igati kasulik mehele meelde tuletada, et Melissa ei näinud temas võimalikku austajat.

„Ole parem ettevaatlik,“ ütles Joe koolipapaliku häälega. „Kui selline raha mängus on, siis pole ka kurikaelad kaugel.“

Melissa pahvatas naerma. „Oi, Joe, hakka või arvama, et ta kuulub maffiasse!“

„Kust sa tead, et ei kuulu? See sinu niinimetatud krimijant võib olla varjuks mingile petuskeemile.“

„Oh, ole vait!“ Muidugi oli see täiesti mõistusevastane, kuid sõna „petuskeem“ kuuldes tundis Melissa külmavärinat mööda selgroogu jooksmas. „Sa tead, et mulle ei meeldi sellised naljad.“

„Kes ütles, et ma nalja tegin? Hoia silmad lahti, muud ei midagi. Ja ära oma tähtaega unusta.“ Mees katkestas kõne enne, kui Melissa talle midagi vastu nähvata jõudis.

Melissa, olles käsikirja pealkirjaga „Lehmaraja Ann Bulli kole saatus ehk Kättemaks ilmsüütu vere valamise eest“ tänulikule Chloe Andersonile üle andnud, valmistus jätkama tööd poolelioleva romaani kallal. Aga ilm oli liiga ilus, et seda kirjutuslaua taga istudes raisku lasta, ja nii oli naine igal hommikul kell kümme õues, kus ta varaste septembripäevadega kaasas käivat sinitaevast ja mõnusat soojust nautis, tänades end mõttes selle eest, et tal oli olnud õnne ja taipu London seljataha jätta ja end tüünes Cotswoldi külas sisse seada.

„Ei kujuta ette, kuidas ma linnaelu üldse taluda suutsin,“ tähendas ta ühel hommikul möödaminnes kõrvalmajas elavale kunstnikust naabrile. Melissa silmitses rahuloleva ohkega oma väikest köögiviljaaeda ümbritsevatel püsilillepeenardel õilmitsevat värviküllast lillemerd, küpseid vilju õunapuus ja veripunaseid marju tulvil viirpuuhekki. „Kes tahaks selle kõik vahetada heitgaaside ja aknast mööda kihutavate busside mürina vastu?“

Iris Ash, vilajas nagu sarapuuvõsu ja pähkelpruuni jumega, katkestas hetkeks kartulivõtu ja lonkis kahte aeda eraldava tara juurde.

„Sina eelistad niisiis kombainide kolinat ja sõnnikuhaisu!“ Naine osutas mõrkja naeratuse saatel oma lühikeseks lõigatud kartulikoorekarva juustega kaetud peaga kaugemas külaservas ühel põllul tolmupilves edasi-tagasi müriseva ja koliseva masina suunas.

„No sa saad aru küll, mida ma silmas pean,“ ütles Melissa. „Maaelu hääled ja lõhnad pole pooltki nii hullud. Ja enda tarbeks köögiviljade kasvatamine on puhas rõõm,“ lisas ta rahuloleval ilmel värskelt nopitud oakaunu korvi toppides.

„Sul on seal korralik saak,“ nentis Iris pikkade roheliste kaunade kuhja silmitsedes. „Paned sügavkülma?“

„Mitte kõiki. Lubasin natuke Chloele ka anda.“

„Oma näitlejannast semule? Kuidas lavastusega sujub?“

„Täna õhtul on esimene proov. Ta kutsus mind samuti kaasa ja mis sa arvad, kes seal veel on? Rikkur Mitch isiklikult.“

„Veab sul. Nägin mõni päev tagasi Gazette’is ta fotot, andis mingi ülla eesmärgi toetuseks tšekki üle.“

„Jah, ma olen kuulnud, et ta kisub sinna filantroobi kanti. Tögasin vaest vana Joed natuke ja andsin mõista, et mul on kavas hakata temaga plaani pidama.“

„Vaata ette!“ Irise silmad särasid üleannetult. „Ma olen kuulnud, et kõrgeauline Penelope de Lavier on talle juba käpa peale pannud.“

„Iris! Ma ei teadnudki, et sa kõmuveergusid loed!“

„Ühe kliendi käest kuulsin.“ Iris, kes maalis majadest ja aedadest akvarelle, oli kohalike maaomanike seas väga populaarne.

„Kuulsid veel midagi põnevat?“

Iris kergitas kulmu. „Millest selline huvi? Ega sa ometi kavatse teda tõsimeeli jahtima hakata?“

„Ära ole tobe, Iris, muidugi mitte.Ta on alles kolmekümnendates, niisiis kahjuks meie mõlema jaoks liiga noor. Kurb küll.“ Melissa ohkas teeseldud kahetsusega. „Ehk pakub küps krimikirjanik talle siiski rohkem huvi kui mõni lõuani ulatuvate jalgade ja tühja peaga debütant.“

„Penelope de Lavier ei ole tühja peaga,“ teatas Iris, keda, nagu selgus, oli pruutis piiga ambitsioonikas, kuid selles küsimuses pisut pettunud ema ligi tund aega oma pajatustega tüüdanud. „Peab koos leedi Charlotte Heightoniga Dizzy Heightsi nimelisi butiike. Vajab rahastamist – kavatseb vajaliku summa koos pulmatordiga kätte saada.“

„Nüüd hakkab midagi meenuma. Äkki ma lugesin selle kohta midagi The Timesi ärilehest? Nad kavatsevad veel poode avada ja otsivad toetajat.“

„Leedi Vowdeni sõnul enam mitte,“ kuulutas Iris ulaka muigega. „Ja tema sõnul järgivad Penny ja Charlotte motot „mis hundi käes, see hundi kõhus“, niisiis ära parem hakka seda noort Midast meelitama, muidu saad noa selga.“

„Ära nüüd sina ka hakka! Joe juba hoiatas mind ohtude eest, mida toovad kaasa kahtlased sidemed allilmaga.“

„Sa oled selle kena mehe vastu julm.“ Iris oli korduvalt väljendanud seisukohta, mille kohaselt pidanuks Melissa Joed rohkem julgustama. „Muide,“ lisas ta teeseldult ükskõikse tooniga, mis mõistagi kedagi ära ei petnud, „kui teil, näitekunsti kummardajatel, peaks lavakujunduse juures abi vaja olema, siis võite julgelt minu poole pöörduda.“

„Ja nii saaksid sinagi võimaluse Rikkur Mitchiga tutvuda? Iris! Mõelda vaid, sinu vanuses veel kullakaevajaks hakata!“

Iris ei lasknud end loksutada. „Päriselt. Äkki ta tellib minult oma kummituslossi maali.“

„Seal kummitab või? Chloe pole seda küll maininud.“

„Peab kummitama. See rajati keskaegse kloostri varemetele. Noh, ma ei saa siin kauem keelt peksta. Pean enne lõunat töö tehtud saama.“ Iris haakis end tara küljest lahti ja sirutas käe hargi järele. „Muide, sa kirjutasid oma teatritükki nagunii mingi vaimu ka sisse, mis?“ Ta kõkutas naerda. „Loodetavasti ei hakka päris tondid arvama, et te nende üle nalja viskate. Muidu võivad asjad käest ära minna!“