Читать книгу Mõrv mõisahotellis - Betty Rowlands - Страница 6

„See Mitchell on väheke imelik,“ ütles Chloe oma vanavõitu Fiestat Heyshilli mõishotelli parkimisplatsi täitvate Range Roverite, Porschede ja Mercedeste vahele parkides. „Nõuab, et me kõik proovid siin korraldaksime, kavatseb alati ka ise kohal viibida, ise proloogi ette kanda, ja toob mingi oma isa vana joodikust semu politseiniku rolli mängima.“

„Saab oma soovid täide viia – äkki on ta terve elu tahtnud lavalaudadele astuda?“ pakkus Melissa.

Chloe kehitas õlgu. „Eks see ole muidugi võimalik. Ma ainult loodan, et emmal-kummal kübekegi annet on. Mina arvasin, et magnaadid jagavad käske ja jätavad muu oma käsilaste hooleks.“

„Kindlasti mõnega see nii ongi, aga küllap tahavad paljud teada, mis nende firmades toimub. Ma olen kuulnud korporatsioonijuhtidest, kes käivad salaja ringi ja helistavad oma ettevõtetesse, et kontrollida, kas sekretär ikka käitub kundedega viisakalt.“

Chloe mühatas. „See on loogiline siis, kui inimene asjast midagi jagab. Mulle on mulje jäänud, et see sell ei tee isegi lavatornil ja eeslava kaarel vahet.“

„Mis sa selle pärast ikka muretsed,“ kõhistas Melissa naerda. „Vähe usutav, et sul nii väikses ruumis emba-kumba olema hakkab.“

„Oh, sa saad aru küll, mida ma silmas pean. Muide, ta on su käsikirjast tohutus vaimustuses.“

„See on tore.“

Chloe vinnas oma aukartustäratava kogu autost välja ja hakkas midagi istme tagant kobama. „Saadanas!“ pomises naine. „Ma unustasin rekvisiitide koti maha.“

„Mis rekvisiidid?“

„Asjad proloogi jaoks, tead küll: nuga, revolver, pudel sildiga „KIHVT“ …“

Melissa puhkes laginal naerma. „Juba esimene ülesanne läks metsa, ma kardan, et nüüd saad sa küll kinga.“

Chloe priskel näolapil peegeldus üksainus suur masendus. „Ta hakkab arvama, et ma olen lootusetu juhtum,“ halas naine.

„Ära ütle, et sa unustasid – ütle, et rekvisiitor pole neid veel ette valmistanud, ja ta peab nende kasutamist matkima. Nii tunneb ta end tõelise profina. Lähme nüüd, kell on peaaegu seitse. Hilinemise eest võetakse veel punkte maha.“

„Ma loodan, et kõik teised on kohal.“ Chloe vaatas kiirustades kruusaga kaetud platsil ringi. „Oi, tore, seal on Dittany auto – mitu inimest pidi temaga tulema.“

„Kelle?“

„Dittany^[1.] Blairi. Ebaharilik nimi, eks? Vist mingi lille oma.“

„Väga ilus. See koht meeldib mulle.“ Melissa oli juttu ajades imetleva pilguga vana häärberi fassaadi silmitsenud, selle meekarva Cotswoldi kivist müürid särasid õhtuvalguses kuldsetena. „Iris mainis, et sel on muljet avaldav ajalugu.“

„Nii ma olen kuulnud jah. Põhiosas on hoone jakobiitide ajastust pärit, aga koht ise on palju vanem. Muidugi on majal palju juurdeehitisi ja seda on kaasajastatud. Uus tiib, kus on konverentsiruumid, asub maja taga, silma alt eemal.“

„Küllap maksab siin peatumine terve varanduse.“

Tammetaladega halli põrandat katsid paksud vaibad, õhus segunes delikaatseks aroomiks kuivatatud taimede, mööblivaha ja luksuse hõng. Marmorsambal seisis kullatud korv pronksikarva krüsanteemidega ja seinu katsid maalid üle põldude kappavatest ja hekke ületavatest hobustest ja koertest. Kivist nikerdatud vapiga kaunistatud kamina kohal rippus portree õhetavpunase näoga härrasmehest, keda ehtisid sarlakpunane jakk, must müts ja valge manisk.

„Eelmine omanik, kohalik jahiülem,“ andis Chloe Melissale teada.

Hetk enne naisi saabunud paari võttis parasjagu vastu hoolitsetud välimusega, elegantses mustas kostüümis ja laitmatu soenguga blond naine. Ta heitis pilgu sisse astunud Chloe ja Melissa suunas, läkitas neile särava naeratuse ja andis peaga märku edasi liikuda.

„Härra Mitchell ja tema kaaslased on seal,“ andis ta teada. „Minge otse siit edasi.“

„Milline hunnitu olend!“ sosistas Melissa, kui nad mööda koridori astusid.

„See on juhataja naine Kim Bellamy. Ma kohtusin nende mõlemaga möödunud nädalal, kui käisin etenduse andmise ruumi üle vaatamas. Nad mõlemad on väga abivalmis olnud.“

„Kuidas siis teisiti? Sa ju töötad nende ülemuse heaks,“ mainis Melissa. „Mida sina arvad, kas need briljandid on ehtsad?“

„Nägid küll niimoodi välja. Küllap neil on korralik palk – või on naisel jõukas imetleja.“

Nad astusid sisse kahe poolega uksest, millel oli silt kirjaga „Kloostriülema sviit“, ja jõudsid vestibüüli, mille kaudu pääses kööki, garderoobi ja tualettruumide juurde. Selle kaugemas otsas oli tiibuks kirjaga „Konverentsisaal“ ja kui kaks naist sellest sisse astusid, kostis avara puittahveldisega seinte ja kahetiivaliste akendega ruumi tagumisest osast summeri tasast suminat.

„Vaat see mulle juba meeldib, hea ajastus!“ Neile astus vastu noorepoolne hästi istuvas sinakashallis ülikonnas mees. „Õhtust, Chloe. See ongi näidendi kirjutanud daam?“

„Melissa, kas ma tohin sulle tutvustada …“ alustas Chloe, kuid tema katsed ametlikku viisakust üles näidata tõrjuti karmilt kõrvale.

„Richard Mitchell, kutsuge mind Mitchiks.“

„Melissa Craig, kutsuge mind Meliks,“ kuulis Melissa end talle pakutud kätt vastu võttes ütlemas.

Mehe silmad hoolsalt raseeritud päevitunud näos venisid üllatusest suureks. „See Mel Craig – krimikirjanik?“ Ta pöördus Chloe poole. „Sa ei maininud mulle poole sõnagagi, et näidendil on nii kuulus autor!“ Mitch raputas energiliselt Melissa kätt ja lasi selle siis ülimureliku ilmega vabaks. „Vabandust, ma ei oska üldse oma jõudu kontrollida. Loodetavasti ei vigastanud ma kirjatööd tegevat kätt!“

„Luud jäid ilmselt terveks,“ oletas Melissa sõrmi kõverdades ja sirutades ning hirmsat valu teeseldes.

Mees haaras tohutu murelikkusega naise käe pihkude vahele ja asus seda masseerima. Ta nahk oli soe ja kuiv, Melissa jaoks oli selline ootamatu kontakt vägagi meeldiv. „Nüüd peaks terve olema!“ kuulutas Mitch kõrisulghäälikute kahinal ja viltuse naeratusega, mis naisele silmapilk Joe pillatud märkust „harjuskist miljonäri“ kohta meenutas. Polnud kahtlustki, et oma üleannetu oleku ja metalse Londoni aktsendiga polnuks mehel mingit probleemi temast võlutud koduperenaisi kahekordses koguses apelsine ja banaane ostma ahvatleda.

„Las ma tutvustan oma semusid,“ jätkas Mitch. „See on meie Peen Pen.“ Ta haaras enda kõrval passinud sireda brüneti käsivarrest, kes tundus sellist tutvustusstiili pahaks panevat, kui huulte torutamise ja poolenisti raskete laugude taha peidetud tugevasti meigitud silmade pööritamise järgi otsustada. Mitch reageeris sellele vähimatki piinlikkust tundmata laia naeratusega.

„Vabandust, hertsoginna!“ Mees aimas järele aristokraati matkiva koomiku rõhutatud aktsenti. „Ma pidasin mõistagi silmas, et see on kõrgeauline Penelope de Lavier. Tervita meie näitekirjanikku, Pen.“

Penelope sirutas lõdva käe välja. „Kuidas käsi käib?“ uuris ta raugelt. „Te olete minu meelest nii tohutult tark.“

„Tänan,“ pomises Melissa.

„Ja see on Will Foley, mu isa vana semu hallidest aegadest. Ta peatub mõnda aega siin oma tütre juures. Mängib teie loos võmmi.“

Willil olid hõrenevad hallid juuksed ja kindel pilk, mis meenutas Melissale ta sõpra, politsei vaneminspektor Kenneth Harrist. Mees vahetas joogiklaasi paremast käest vasakusse ja haaras Melissa oma kindlasse haardesse.

„Meeldiv tutvuda, Mel. Mulle meeldivad teie raamatud.“

„Chris Bright on mu lapsehoidja,“ jätkas Mitch. „Jälgib, et ma kohtumistele jõuaks ja sopsus olles rooli ei kipuks.“ Tüüaka kehaehitusega umbes Mitchi-ealine jalgpalluri õlgade ja riiaka ilmega mees surus Melissa kätt ja noogutas talle sõnagi lausumata. „No nii, nüüd oledki meie kõigiga tuttav. Mis edasi saama hakkab, Chloe? Kus kõik teised on?“

„Küllap nad ootavad kööginurgas,“ arvas Chloe. „Ma ütlesin neile, et me kasutame seda lavatagusena.“

Mitchi laup tõmbus küsivalt kipra. „Lavatagusena?“

„Puhkeruumina. See on koht, kus näitlejad hinge tõmbavad, kui nad parasjagu laval pole,“ selgitas Chloe. „Teatrisõnavara.“

Mitchile, kes ilmselgelt pisut üleolevat tooni naise hääles tähelegi ei pannud, näis kuuldu muljet avaldavat. „Mida kõike ei õpi, kui rahva seas liigud,“ kiitis mees. „Kas sina teadsid seda, Pen?“

Kõrgeaulise Penelope peenelt vormitud näojooned elustusid esimest korda ja ta asetas oma veripunaste küüntega käe Mitchi käsivarrele. „Aga loomulikult, kallis,“ nurrus naine. „Ma tunnen paljusid teatriinimesi.“ Pilk, mille ta mehe suunas läkitas, oleks võinud Arktika lumest lagedaks sulatada, ning ta hääl oli otsekui segu meest ja koorest, kui ta lisas: „Me lihtsalt peame end aegajalt äriasjadest vabaks rabelema ja mõnd Londoni etendust vaatama minema. Ja Stratford on ju siinsamas – ma lihtsalt jumaldan Shakespeare’i!“

„Tema meelest on tarvis mind harida,“ kuulutas Mitch reipalt kõigile kohalviibijatele.

Chloe andis Mitchi nägemata Melissa suunas silmi pööritades mõista „Mida ma sulle ütlesin?“ ja suundus siis ruumi kaugemas nurgas, lavana kasutamiseks mõeldud poodiumist vasakul asuva ukse poole. Naisel oli hoolimata ta suurest kogust graatsiline, vaat et kuninglik kõnnak ja ta riietus aplombiga. Sel õhtul kandis ta voogavat tubakapruuni kleiti, mis rõhutas ta värsket jumet ja aitas lopsakat, kuid proportsionaalset figuuri kaunimaks muuta.

Mitch jälgis ta minekut tunnustava pilguga ja mehe häälest kostis imetlust, kui ta mainis: „On see vast naine!“, teenides sellega ära kõrgeaulise Penelope pahakspaneva pilgu.

Chloe tuli tagasi, kaasas kolm naist ja üks mees, keda ta seejärel Mitchile ja tolle kaaslastele tutvustama asus. „Felicity mängib alusetult mõrvas süüdistatavat köögitüdrukut ja Norman on tema jäägrist armuke. Sheila on kangelanna toatüdruk, kes armastab samuti Normanit, kuid too tõrjub teda ja ta on kohutavalt armukade. Ja see,“ jätkas ta saleda, peente näojoonte ja siledate läikivate pruunide juustega naise poole pöördudes, „on Dittany, kes mängib peategelast Ann Bulli.“

„Ja kui kaunist peategelast!“ tunnustas Mitch Dittany tillukest kätt pihku võttes. „Milline vinge nimi! Mida see tähendab?“

Dittany vaatas mehele oma suurte kuldpruunide silmadega tõsiselt otsa. „See on pune, Kreeta saarel kasvav lõhnav maitsetaim. Mu isa on hobibotaanik ja pani meile õega taimenimed.“

„Tore mõte,“ arvas Mitch endiselt naise kätt hoides. „Kuidas su õe nimi on?“

„Asphodel^[2.].“ Tõsisest hääletoonist kostis pisut kelmikust, kui tüdruk lisas: „Talle ei meeldi see sugugi, kuna koolis kutsuti teda Toonelaks, aga mina olen enda omaga päris rahul.“

Kui botaaniline nali ka Mitchi jaoks kaduma läks, siis Dittanyt pidas ta sellegipoolest võluvaks, selles polnud kahtlustki. „Ma pole kunagi ilusamat nime kuulnud ja see sobib sulle ideaalselt,“ kinnitas ta innukalt.

Penelope sikutas meest kärsitult käsivarrest. „Kallis,“ kurises naine, „me raiskame aega. Ma olen kindel, et Chloe ei jõua ära oodata, millal me algust teeme.“

„Oi, muidugi.“ Mitch lasi viimaks lahti Dittany käe, mida tüdruk polnud kiirustanud ära tõmbama. Mees vaatas ruumis ringi. „Pidage, kõik ei ole kohal. Kus siis kaks kurikaela on?“

„Varsti tulevad. Ma ütlesin neile, et meil läheb neid alles hiljem tarvis,“ teatas Chloe asjalikult.

Naise pisut kamandav hoiak pani Mitchi pilkavalt ja teeseldud aupaklikkusega kummardama. „Nagu arvate, proua! Mida me kõigepealt teeme?“

„Alustame proloogi läbivõtmisest, see tähendab sinust, Mitch, ja siis tuleb esimene stseen. Kas kõigil on osaraamat olemas?“ Järgnesid peanoogutused ja kinnitavad viiped osaraamatutega. „No nii. Mitch, Sheila ja Dittany lavale. Mitch, ma tahan, et sina oma repliikide ettekandmise ajal keskel lava servas seisaksid. Sa saad rekvisiitide jaoks väikese lauakese ja kui lõpetanud oled, siis võta see kaasa ja kohe lavalt vasakule ära.“

„Olgu. Kus mu rekvisiidid on?“

„Vabandust, need polnud veel valmis. Ma arvasin, et oled täna nõus lihtsalt markeerima.“

„Nii, vaatame siis, millest me räägime.“ Mitch uuris Chloe ettepanekut eirates osaraamatut. „Ah jaa: nuga, köis, püstol ja mürk. Pole muret, me võime improviseerida. Köögis ikka mõni nuga leidub, las keegi läheb vaatama. Chris, anna oma lips, sellest saab köis. Nii, nüüd mürk …“ Ta vaatas inspiratsiooni otsides ringi. „Ma tean! Pen, viska oma narkootikumid siia.“

„Oi, kallis, oleks kena, kui sa ei nimetaks neid sedaviisi – sa jätad mulje, nagu oleksin ma narkar!“ protesteeris Penelope.

„Ma tegin ainult nalja,“ muigas Mitch, kuid Penelope ei kavatsenud lasta mingitel kahtlustel õhku jääda.

„Need on taimsed kapslid, aitavad mul lõõgastuda,“ selgitas naine. „Äri ajamine on tänapäeval nii stressirohke ja ma lihtsalt ei talu mõtet rohtude võtmisest.“

„Ma olen sinuga täiesti nõus!“ hüüatas Dittany lavalt innukalt. „Mind huvitab samuti herbalism.“

„Tõesti või?“ Ükskõiksus Penelope hääles oli peaaegu ebaviisakas, kuid Dittany kas ei pannud seda tähele või otsustas sellest mitte välja teha.

„Tõesti jah. Paps avaldas just sel teemal väga huvitava raamatu. Kui tahad, võin seda sulle laenata.“

„Ei usu hästi, et mul oleks aega seda lugeda,“ vastas Penelope samasuguse tõrjuva hääletooniga; siis meenusid talle seltskondlikud kombed ja ta lisas: „Väga kena sinust seda pakkuda.“ Naine tuhnis käekotis ja tõi sealt lagedale väikese klaaspudelikese, mille silti ehtis erksavärviline lill, ning viskas selle Mitchile.

„Aitäh!“ Mees püüdis selle ühe käega kinni ja asetas toolile lava servas, millel ootasid juba Chrisi lips ja nuga, mille keegi oli ära toonud. „Revolvri puhul ma lihtsalt teesklen selle kasutamist.“ Ta sihtis kahe sõrmega Chloe suunas justkui pätte ja politseinikku mängiv väike poiss. „Põmm! Kas hakkan pihta?“

„Veel mitte. Dittany, võta tool ja istu Mitchi etteaste ajal lava tagumises servas. Sheila, sina seisa Dittany selja taha. Kui Mitch on lõpetanud, too Dittany tool lava ette, säti ta istuma ja asu harja ja kammiga tegutsema. Muide, kas sul on need kaasas?“

„Siin need on.“ Sheila tõstis nõutud asjad üles.

„Tubli. Etenduse ajaks sätime prožektori paika, aga praegu ei hakka me sellega vaeva nägema,“ jätkas Chloe. „Proloogi ajal jääb lava pimedusse, siis süttib ere valgus, mis hääbub lavavalguseks.“ Naine pööras pilgu lae suunas ja krimpsutas nägu. „Pagan! See on päevavalguslamp – ma tahtsin dimmeriga varianti. Huvitav, kas …“

„Ma lasen selle ära korraldada, kui vaja,“ katkestas teda Mitch. „Asju tuleb korralikult teha.“ Ta pöördus oma „lapsehoidja“ poole. „Aja asi joonde, Chris. Chloe ütleb sulle täpselt, mis ja kuidas.“

„Tänan, see oleks viimase peal!“ Naeratus peletas Chloe näolt varasema üleoleva ilme. „No nii, kas kõik on valmis?“

Will Foley köhatas hääle puhtaks ja näitas oma tühja klaasi. „Mind pole teil ilmselt mõnda aega tarvis?“

„Ee, ei, mitte kohe,“ vastas Chloe.

„Ma olen baaris,“ teatas Will ja suundus ukse poole.

„Ära nina täis tõmba!“ hüüdis Mitch talle järele. Ta tabas Penelope etteheitva pilgu ja läkitas naise suunas relvitukstegeva naeratuse, mis ta suunurkades lohukesed esile tõi. „Anna andeks, Pen! No nii, anname minna.“

„Kas minu jaoks ei leiduks mingit tegevust?“ küsis Penelope pirtsakalt. „Ma mõtlen, et oleks vist üsna tüütu ilma midagi tegemata kõigis proovides istuda.“

Chloe paistis pisut jahmuvat. Ilmselgelt polnud ta arvestanud Penelope pideva kohalviibimisega, kuid Melissa jaoks polnud selles midagi üllatavat. Mitch oli liialt väärtuslik saak – ja kõigi märkide kohaselt ühtlasi liiga kergesti mõjutatav –, et teda silma alt välja lasta.

„Ee, noh, ma kardan, et kõik osad on jagatud,“ tunnistas Chloe. „Kui tõepoolest aidata tahad, võid rekvisiitidega tegelemise enda peale võtta. Meil on tarvis palju suuremat mürgipudelit, millel oleks suur silt …“

„Ja selle peal pealuu ristatud säärekontidega,“ pakkus Mitch.

„… ja ühte pidemesse kaduva teraga nuga, mis kõik kohad verd täis pritsib …“

Mitch hõõrus vaimustunult käsi. „Uhke! Ma olen alati mõne sellisega mängida tahtnud!“

„Kas saad nende asjade korraldamisega hakkama?“ küsis Chloe mehe vahelehüüetele tähelepanu pööramata.

„Jah, ma usun küll.“ Penelope naeratus oli suuremeelne, kuid jahe. Melissa, kellele meenus Irise lause „mis hundi suus, see hundi kõhus“, tegi mõttes otsuse Chloe võimalikult kiiresti asjade seisuga kurssi viia.

„Hakkame siis pihta,“ ütles Chloe. „Valmis, Mitch?“

„Ikka.“ Mitch võttis koha sisse, köhatas kurgu puhtaks ja asus traditsioonilises laadaetenduse stiilis esimesi ridu deklameerima:

Hea rahvas, meie näidend täna toob

te ette ühe vana, kurva loo,

mis räägib roimast, mille taga kired,

ja hirmsast vihast, mis võib olla pime.

Melissa vaatas silmanurgast Chloe poole ja nägi, kuidas naise kulmud üllatuses ja tänumeeles kerkisid. Mitch, kes oli nüüd asjas täiesti sees, alustas järgmise salmiga, mille kaks esimest rida ta klassitäie viieaastaste jõmpsikate poole pöörduva koolipapa stiilis ette kandis:

Üks meie näitlejatest keset seda melu

siinsamas teie ees peab jätma oma elu.

Teise poole ettelugemise ajal muutus ta hoiak taas: mees pööritas silmi, manas näole ähvardava irve ja tõi järgmised read kuuldavale hauataguse häälega, ise samal ajal järgemööda „mõrvarelvi“ ja nende kasutamisega kaasnevaid tegevusi järele aimates:

Eks kõik te ilmselt taha teada juba?

Toob talle surma köis? Või mürk? Või püstol? Nuga?

Viimaseid sõnu lausudes viskas ta osaraamatu maha, haaras kahe käega noapidemest, tõstis selle pea kohale ja torkas hullumeelse naerulagina saatel kujuteldava ohvri kehasse. Ülejäänud trupi liikmete seast kostis kõkutamist, kuid Chrisi näoilme väljendas koomilist segu tüdimusest ja piinlikkusest, sellal kui Penelope ükskõikse näoga oma sõrmeküüsi silmitses.

„Kas sobis või?“ uuris Mitch, kes näis endaga igati rahul olevalt.

„Viimase peal!“ hõikas Dittany, mis tõi mehe näole õndsalt särava naeratuse.

„Polnud viga,“ nõustus Chloe, „aga ära lavalt lahkumist unusta.“

„Ah? Jah, muidugi.“ Mitch tõstis kuulekalt üles lauakese koos sellel olevate kokkuklopsitud rekvisiitidega ja eemaldus, sellal kui Sheila ja Dittany oma koha sisse võtsid.

„Arvad, et ta tuleb toime?“ sosistas Melissa Chloele kõrva.

„Tal on annet. Nüüd jääb loota, et Will pooltki nii hea oleks.“ Mitch võttis õllekruusist pika sõõmu ja küsis: „Kuidas oleks sobiva muusikaga?“

Pärast enam kui kaks tundi kestnud ja suuresti üle kivide ja kändude kulgenud proovi oli Chloe vastuseks Mitchi palvele – mida toetas Penelope – kuulutanud, et esimeseks korraks pole paha ja selleks õhtuks võiks joone alla tõmmata. Nüüd lõõgastus terve trupp koos sponsori ja tolle kaaskonnaga väikeses erabaaris.

Chloe kaalus Mitchi ettepanekut. „Me võiksime ilmselt muusikaklubi käest küsida, kas nad saaksid meile trio või midagi sellist mängima korraldada,“ arvas ta.

Mitch turtsatas naerda. „Ma ei räägi siin mingist kammerorkestrist! Ma mõtlen klaverimängijat nagu vanades tummfilmides. Kuidas on, Chloe, kas selles teie muusikaklubis on keegi, kes sellist muusikat mängida oskaks? Tead küll, tidiritiritt, tidiritiritt, näiteks siis, kui kurikaelad minema jooksevad, ja kummituse ilmudes TADADADAMM, TADADADAMM …“

„Jah, juba taipasin.“ Chloe ühines teiste naeruga, sellal kui Mitch teeseldud hirmus silmi pööritas ja mõlema käega kõuemürinat tekitades vastu lauda trummeldas, nii et joogiklaasid tantsu lõid.

„Minu meelest oleks see viimase peal!“ Apelsinimahlaklaasi hoidev Dittany noogutas heakskiitvalt. Ta tüünet tõsidust valgustas äkki imearmas naeratus. „Geniaalne!“

Micth pilgutas silmi nagu päikesest pimestatud mees. „Arvad nii?“ Loomupärasest viisakusest suunas ta selle küsimuse ka Chloele, kuid ta silmad andsid kõigile teada, kumma arvamust ta ülemaks hindab.

„Oo jaa!“ Dittany silmad särasid innukalt. „See sobiks komejandiõhustikuga suurepäraselt, eks ole, Melissa?“

„Jaa, miks mitte, aga ehk peaks Mitch enne asjad lavastajaga läbi rääkima,“ vastas Melissa, püüdes sel moel ohje taas Chloele üle anda ja samal ajal Mitchi tähelepanu Dittanylt kõrvale juhtida. Penelope näoilme polnud selle jutuajamise jooksul talle märkamata jäänud ja sellest oli ilmeksimatult tunda tormihoiatust.

„Sellele tasub mõelda,“ arvas Chloe Melissale tänulikku pilku heites. „Me peaksime sel juhul korraldama klaveri kohaletoimetamise.“

„Pole muret. Korralda see ära, Chris.“

„Pea nüüd hoogu,“ ütles Chloe sellal, kui Chris käe märkmiku järele küünitas. „Me pole seda veel läbi mõelnud. See peab sobilik klaver olema.“

„Selge see,“ nõustus Mitch. „Selline vanamoodne kõrtsiklaver. Lepi kõik Chrisiga kokku.“

„Kogudusemaja saalis on üks kole vana klaver,“ pakkus Melissa. „Ma usun, et nad oleksid valmis seda meile laenama, kui saavad vastu annetuse katuseparandusfondi. Chloe, kas ma räägin kirikuõpetajaga?“

„Tänan. Arutame seda asja teel koju.“ Chloe tõi kotist märkmiku lagedale. „No nii, järgmise proovi kuupäev. Kas järgmisel nädalal samal ajal sobib kõigile?“

„Järgmisel nädalal?“ Penelope näis õudust tundvat. „Kas me peame seda … seda kometit … enam kui kuu aega iga nädal tegema?“

„Sa pääsed veel kergelt. Kui tegemist oleks tavapikkuses lavastusega, teeksime proovi vähemalt paar kuud ja esietendusele eelneval nädalal igal õhtul,“ teatas Chloe talle asjalikult. „Aga ilmselt saame paar järgmist korda ka sinuta hakkama, eeldusel, et sa peaproovi ajal kohal oled.“

„No näed, Pen, ei mingeid probleeme,“ tähendas Mitch ükskõikse naeratusega. „Ma hoian sind asjadega kursis.“

„Oi, küll ma saan hakkama, kallis, ma ikka tulen ja olen sulle seltsiks,“ nurrus Penelope, kuigi oli näha, et see ei tulnud tema jaoks kergelt. „Aga palun vii mind nüüd koju. Ma pean enne homset koosolekut end välja puhkama. Meil on läbirääkimised ühe Itaalia tippdisaineriga,“ teatas ta kohalviibijatele, ise kätt omanikutundega Mitchi käsivarrel hoides. „Meie tulevikustrateegia seisukohast on oluline, et kõik sujuks, eks ole, kallis?“

Mitch jõi õllekruusi tühjaks ja tõusis. „Sul on täiesti õigus, Pen, enne töö, pärast lõbu.“

See polnud just kõige taktitundelisem märkus ja Melissa hoidis hetkeks hinge kinni, kuid kõrgeauline Penelope polnud asjata peenes tütarlastekoolis käinud. Ta naeratas kõigile suuremeelselt, ajas end iga oma liigutuse mõju tajuma õpetatud inimese enesekindlusega oma pikkadele täiuslikele jalgadele ja silus safrankollase disainerkostüümi seelikut.

„See on nii ilus värv ja sobib sulle imehästi!“ ütles Dittany silmanähtavalt eheda soojuse ja spontaansusega.

Penelope reageeris sellele kuningliku peanõkutusega. „Tänan, kullake, see on sinust väga kena,“ ütles ta.

„Tead mis,“ jätkas Dittany, kes ei saanud aru, et temasse üleoleva armulikkusega suhtutakse või ei pidanud seda oluliseks. „Sa ei tohiks nende oma kapslitega liialdada – paps ütleb, et need sisaldavad palderjani, mis muudab letargiliseks. Äkki proovid hoopis neid? Need rahustavad närve ja on täiesti kahjutud.“

Penelope naeratus oli üleolev. „Ma olen kindel, et mu homöopaat ei kirjutaks mulle välja midagi, mis pole turvaline,“ teatas ta. Ta pilk üksnes riivas pudelit Dittany väljasirutatud käes, siis võttis ta oma jaki ja ulatas selle Mitchile.

Dittany punastas. „Oih, ma ei tahtnud öelda, et …“ alustas tüdruk, kuid Penelope ei teinud temast väljagi. Ta lasi endale jaki selga aidata, korraldades asja nii, et ta juuksed seejuures Mitchi põske riivasid, ning pööras end seejärel ringi, et meest enne käekoti napsamist ja tema käsivarrest haaramist paljulubava pilguga tulistada.

„No nii, head õhtut kõigile. Oli lihtsalt imeline õhtu,“ poetas ta üle õla.

„Meie peaks samuti minekule asutama,“ ütles Chloe tõustes. Märkmikud leidsid tee kotti, klaasid joodi tühjaks, toolide jalad kriipisid põrandat. Melissa märkas habemikku noormeest, kes mõrtsuka rolli täitis – üks kahest hiljem saabunud näitlejast, kelle nimed tal kõrvust mööda olid läinud –, Dittany käsivarrest haaramas ja talle midagi kõrva sosistamas. Tüdruk ei paistnud talle täielikult keskenduvat, ta pilk saatis Mitchi ning ta raputas kärsitult pead ja kiirustas oma rühma juurde, ootamata ära, millal mees jutu lõpetab. Korraks tundus, et mees järgneb talle, et oma pahameelt väljendada, kuid teine noormees ei lasknud tal seda teha.

Ees vastuvõtuhallis istus Kim Bellamy arvuti taga, valget päevasärki ja veripunast kikilipsu kandev tüüakas mees üle ta õla arvutiekraani silmitsemas. Mõlemad pöördusid Mitchi ja ta seltskonna ilmudes tulijate poole vaatama, professionaalne naeratus näole manatud.

„Õhtust, Vic. Õhtust, Kim!“ ütles Mitch.

„Tere õhtust, härra Mitchell. Kas kõik oli korras?“

„Jaa, tänan. Lava valgustusega tuleb natuke vaeva näha ja mingil hetkel tuuakse klaver.“ Ta viipas Chrisi poole. „Härra Bright räägib sellest pärast teiega.“

„Väga hea, härra Mitchell.“ Vici hääl oli asjalik, kuid tema veidi hämmastunud näoilmet nähes oletas Melissa, et mees polnud veel oma tööandja ekstsentrilise käitumisega harjuda jõudnud.

Õues võtsid neid vastu värske õhk ja kerge tuuleke, mis puud sahisema pani. Kahanev kuu muutis vana maja pisut tontlikuks ja heitis kruusale musti varje. Kuskil läheduses huikas öökull. Mitch judistas end ja pöördus tema kõrval seisva Dittany poole.

„Pisut kõhe, mis?“ ütles mees.

Dittany tõmbas jakihõlmad tihedamalt oma hapra kogu ümber kokku ja vaatas mehele tõsisel ilmsel otsa. „Jah, aga täna on kaunis öö, eks ole?“

„Imeline.“ Tüdruku pea ulatus napilt mehe õlani; kui viimane alla neiu poole vaatas, tundus Melissale, et Mitch hoidis hetke hinge kinni. Siis ta küsis: „Kus sa töötad?“

„Stowbridge’i raamatukogus.“

„Oi, tule juba, kallis, ma külmun surnuks!“ ütles Penelope meest käsivarrest sikutades.

Mitch hüüdis üle õla: „Ma astun mõni päev läbi ja laenutan su käest raamatu!“

Melissa, kes ootas, et Chloe autoukse lukust lahti keeraks, seisis ja vaatas, kuidas punane Jaguar parkimiskohalt välja tagurdas ja väljapääsu poole sööstis, Mitch roolis. Mees andis signaali ja viipas reipalt; Chris ja Will ta selja taga tõstsid samuti hüvastijätuks käe, kuid juhi kõrval istuv Penelope, õlg meest riivamas, vahtis ainiti enda ette.

„Noh, see oli tavaline esimese proovi ajal valitsev kaos,“ ütles Chloe turvavööd kinnitades heatujuliselt. „Ma loodan vaid, et see Mitchi sõber vähe vabamalt võtma hakkab.“

„Will Foley? Jah, ta on pisut puisevõitu.“

„Küllap pabistab. Ilmselt pole ta varem midagi sellist teinud.“

„Kes see habemega mossis sell on – see, kes tapjat mängib?“

„Eric Pollard. Nagu sa ilmselt märkasid, on ta Dittanyst sisse võetud.“

„Ma nägin hetk tagasi, kuidas ta tüdrukuga rääkida üritas. Paistis, et Dittanyl polnud tema jaoks aega.“

Chloe kehitas õlgu. „Ta on jumal teab kui kaua üritanud tüdrukut välja kutsuda, kuid ei paista kuskile jõudvat.“

„Dittanyle paistis Mitch kangesti meeldivat … ja see näis olevat vastastikune.“

„Peenele Penile ei paistnud see eriti istuvat.“ Chloe kõkutas naerda. „Sellest tuleb üks ärev lavatükk!“

1 Pune ingl k. Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]

2 Tooneliilia. Ingl k [ ↵ ]