Читать книгу Wayward Pines. II osa - Blake Crouch - Страница 4

Praegu oli üks neid kordi, mil Wayward Pines tundus tõelise linnana.

Org kümbles päikesevalguses.

Hommik oli veel meeldivalt jahe.

Aedkannikesed õitsesid lillekastides lahtiste akende all, kust levis hommikusöögilõhnu.

Inimesed tegid hommikust jalutuskäiku.

Kastsid muru.

Käisid kohaliku ajalehe järel.

Mustadel postkastidel helklesid veel kastepärlid.

Ethan Burke tundis kiusatust hetke nautida, teeselda, et kõik on nii, nagu paistab. Et ta elab koos oma naise ja pojaga täiuslikus väikeses linnas, kus ta on šerif, keda kõik üldiselt armastavad. Kus neil on sõpru. Õdus kodu. Kus pere kõikide vajaduste eest kantakse hoolt. Kaasa mängides ta taipaski, kui hästi illusioon toimis. Kuidas need inimesed on nõus selle kena valega, mis neid igalt poolt piiras.

# # #

Kellukesed kõlisesid ukse kohal, kui Ethan Steaming Beani astus. Ta sammus leti juurde ning naeratas baaridaamile, blondide rastapatside ja tundeküllaste silmadega hipitüdrukule.

“Hommik, Miranda.”

“Hei, Ethan. Nagu ikka?”

“Jah, palun.”

Kui Miranda espressomasina tööle pani, et cappuccino’t teha, vaatas Ethan ringi. Püsikunded olid kõik platsis. Kaks eakamat, Phillip ja Clay, küürutasid malelaua kohal. Ethan uuris partiid lähemalt. Mäng oli kestnud õige kaua, kuna kummalgi mehel oli alles kuningas, lipp ja mitu etturit.

“Olete end viiki mänginud,” nentis Ethan.

“Ära sa märgi,” vastas Phillip. “Aga mul on veel üht-teist varuks.”

Tema vastane, halliseguste juustega mehemürakas, vedas habemessekasvanud suu naerukile ja kinnitas: “Phil venitab käimisega nii kaua, et ma suren enne vanadusse ja ta saab loobumisvõidu.”

“Lori puha, Clay.”

Ethan astus näruse sohva juurest raamaturiiuli ette. Ta libistas sõrmega üle raamatute. Väärtkirjandus. Faulkner. Dickens. Tolkien. Hugo. Joyce. Bradbury. Melville. Hawthorne. Poe. Austen. Fitzgerald. Shakespeare. Esmapilgul olid need suvalised odavad väljaanded. Ta võttis pihku ühe õhukese pehmekaanelise köite. “Ja päike tõuseb”. Kaanel oli impressionistlikus laadis kujutatud härjavõitlust. Ethanil tõusid pisarad kurku. Koltunud lehtedega massitiraaži raamatuke oli tõenäoliselt Hemingway esikromaani ainus eksemplar, mis veel eksisteeris. Kananahk tuli ihule. Teose käes hoidmine tekitas Ethanis aukartust, kuid äratas samas ka nukrust.

“Ethan, valmis!”

Pojale mõeldes võttis ta veel ühe raamatu ning läks cappuccino järele.

“Aitäh, Miranda. Ma laenan need raamatud, kui sobib.”

“Muidugi.” Tüdruk naeratas. “Hoia ikka kord majas, šerif.”

“Annan endast parima.”

Ethan kergitas kübarat ja läks uksest välja.

# # #

Kümme minutit hiljem tõukas ta lahti klaasist uksepaari, mille kohalt võis lugeda:

WAYWARD PINESI ŠERIFIJAOSKOND

Ooteruum oli tühi. Nagu alati.

Laua taga istus tülpinud ilmega sekretär. Tal oli käsil Solitaire’i partii ning ta ladus kaarte ühtlases rütmis.

“Hommikut, Belinda.”

“Hommikut, šerif.”

Naine ei vaadanud tema poolegi.

“Kas keegi on helistanud?”

“Ei, söör.”

“Aga siin käinud?”

“Ei, söör.”

“Ja kuidas möödus teie õhtu?”

Belinda tõstis jahmunult pilgu, padaäss paremas käes.

“Kuidas palun?”

Pärast šerifiks saamist oli see Belindaga suheldes esimene kord, kui ta ei piirdunud vaid nappide tervitus- ja hüvastijätusõnade ning töiste märkustega. Eelmises elus oli naine olnud pediaatriaõde, mitte sekretär. Ethan polnud kindel, kas Belinda võis aimata, et ta seda teab.

“Lihtsalt uurisin, kuidas teie õhtu läks. Eile.”

“Ah.” Naine vedas sõrmedega läbi pika hõbedase hobusesaba. “Kenasti.”

“Kas tegite midagi erilist?”

“Ei. Seda küll mitte.”

Ethan oletas, et Belinda küsib omakorda, kuidas tema õhtu läks, aga ka pärast viiesekundilist ebamugavat vaikust ja põrnitsemist ei paotanud naine suud.

Ethan trummeldas sõrmenukkidega vastu lauda. “Heake küll. Ma lähen siis oma kabinetti.”

# # #

Aurav kohvitops käes, sukeldus Ethan nahktugitooli ja tõstis saapad kogukale kirjutuslauale. Vastasseinale oli kinnitatud hiiglaslik põdrapea. Väikelinna šerifi kuvandile andsid viimase lihvi kolm antiikset relvakappi, mis seisid kirjutuslaua taga.

Neil hetkedel jõuab Theresa tööle. Eelmises elus oli tema naine olnud juristi abi. Wayward Pinesis oli ta ainus kinnisvaramaakler, mis tähendas, et ta istus päevad läbi laua taga. Büroosse linna peatänava ääres eksis inimesi harva. Nii nagu valdaval enamikul linlastel, oli temagi töö pelgalt dekoratiivne. Ajatäide mängulinnas. Theresal tuli uue kodu ostmisel abiks olla vaid neli või viis korda aastas. Eeskujulikel linlastel võimaldati paariaastaste vahedega uude elamusse kolida. Need, kes olid linnas elanud kõige kauem, rikkumata kordagi reegleid, uhkeldasid kõige suuremate ja kenamate viktoriaanlike majadega. Kui naine jäi lapseootele, oli talle ja mehele uus avar elamine sama hästi kui kindlustatud.

Neli järgmist tundi polnud Ethanil midagi teha ega kusagile minna.

Ta avas kohvikust toodud raamatu.

Proosa oli tuumakas ja särav.

Ta neelas Pariisi ööelu kirjeldusi.

Restoranid, baarid, muusika, sigarisuits.

Tõelise, elusa linna tuled.

Rõõm, kuidas lai maailm on täis vaimustavaid inimesi.

Vabadus seda kõike kogeda.

Neljakümne lehekülje järel pani ta raamatu kinni. See oli talumatu. Hemingway ei lõbustanud teda. Ei haaranud endaga kaasa ega viinud Wayward Pinesi reaalsusest eemale. Hemingway hõõrus kõike nina alla. Riputas soola haavale, mis ei parane eales.

# # #

Kolmveerand kaks lahkus Ethan töölt.

Ta uitas vaiksetel tänavatel.

Ta möödus inimestest, kes talle naeratasid ja lehvitasid. Ethanit tervitati ehtsa entusiasmiga, nagu ta oleks aastaid siin elanud. Kui tema suhtes ka päriselt hirmu ja põlgust tunti, osati seda hästi peita. Ja miks nad peaksidki tigedad olema? Enda meelest oli Ethan ainus inimene Wayward Pinesis, kes teadis tõde, ning tema kohus oli hoolitseda, et see nii ka jääks. Rahu säilitada. Pettust alal hoida. Isegi oma naise ja poja suhtes. Kaks esimest töönädalat kulusid peamiselt selleks, et tutvuda elanike isiklike toimikutega ning õppida tundma nende eelmisi elusid. Seda, kuidas nad täpselt lõimusid. Nende siinsest elust koostati vaatlusandmete põhjal ettekandeid. Praeguseks tundis ta poole linna elulugusid. Inimeste saladusi ja hirme. Nii neid, kellest võis oodata, et nad habrast illusiooni ei lõhu, kui ka neid, kelle fassaad ähvardas puruneda.

Ethan oli sama hästi kui gestaapo ühes isikus.

Mõistagi oli see hädatarvilik.

Ometi vastumeelne.

# # #

Peatänavalt suundus Ethan lõunasse. Hooned ja kõnnitee said läbi, ent sõidutee jätkus. Ta kõndis teepeenart mööda võimsasse männimetsa, kus linnakära kadus kõrvust.

Ethan peatus viisteist meetrit pärast liiklusmärki, mis hoiatas kurvi eest. Korraks heitis ta pilgu selja taha, linnakesele. Autosid polnud näha. Kõik püsis vaikne. Mitte ühtegi heli peale üheainsa linnu siutsumise kõrgel puuladvas.

Ta suundus puude vahele.

Õhku täitis kuumade männiokaste hõng.

Ethan kõndis vetruval pinnal keset valgust ja varje.

Ta liikus paraja tempoga, särk liibumas higist märjale seljale.

Käia oli tore. Ei valvekaameraid ega inimesi. Ta viibis metsas omapäi ja mõtles omi mõtteid.

Kahesaja meetri kaugusel maanteest oli mändide vahele puistatud graniidikamakaid. Seal, kus mets valgus mäeveerule, terendas kaljupaljand.

Ethan astus lähemale.

Kolme meetri pealt tundus sile püstakas kaljupind ehtsana. Olemas olid isegi kvartsisoon ning eredad sambla- ja samblikulaigud.

Lühemalt distantsilt polnud illusioon nii tõepärane. Kaljulahmakas oli liiga ühtlaste servadega.

Ethan seisatas ja jäi ootama.

Peagi kuulis ta hammasrataste pöörlemise summutatud kolinat. Kaljusein tõusis nagu hiiglaslik garaaživärav, mis oli piisavalt kõrge ja lai, et sealt pääseks läbi üheksateljeline veoauto.

Ethan puges ülestõstetava ukse alt rõskesse ja jahedasse tunnelisse.

“Tervist, Ethan.”

“Marcus.”

Sama saatja nagu varemgi – kahekümnendates eluaastates poisike harjassoengu ja terava lõuaga nagu sõjaväelasel või politseinikul. Poiss kandis kollast tuulepluusi. Ethanile meenus, et ta oli ise jälle jope maha unustanud. Taas seisis ees kibekülm sõit.

Marcus oli jätnud usteta ja katuseta Wrangleri tühikäigule. Sõiduki nina oli pööratud tunneli sisemusse.

Ethan istus juhi kõrvale.

Värav prantsatas meeste taga kinni.

Marcus vabastas käsipiduri, vahetas käiku ja ütles mikrofoni: “Mr Burke on minuga. Hakkame liikuma.”

Džiip sööstis paigast.

Nad kihutasid üha kiiremini mööda ainsat, tähistamata sõidurada, mis oli viieteistkümneprotsendilise kallakuga, ent laudsile.

Tunneli seinad kujutasid lagedat aluskaljut.

Kohati immitses kaljust vett, mida nirises teelegi. Aeg-ajalt langes esiklaasile piisku.

Luminofoorlambid sulandusid pea kohal tuhmoranžiks laamaks.

Haises heitgaaside järele, millega liitusid kivi ja vee lõhnad.

Mootorimürin ja tuul ei lasknud vestelda. Sunnitud vaikimine sobis Ethanile. Ta lösutas hallil vinüülkattega istmel ning tundis kiusatust külmas niiskes õhus kätega vehkida.

Kõrvades tõusis rõhk, mis summutas mootorimürina.

Ethan neelatas.

Mootor põrises taas kuuldavalt.

Sõit läks vaid ülesmäge.

Kuna kiirus oli pisut alla kuuekümne kilomeetri tunnis, kestis reis vaid neli minutit, kuigi näis pikem. Külmas, möirgamises ja tuules peitus midagi eksitavat, mis ajataju moonutas.

Nad oleksid ennast justkui mäe sisse uuristanud.

Temaga kohtumise ootus tegi jõuetuks.

# # #

Tunnel avardus tohutuks õõnsuseks, kuhu oleks mahtunud kümme kaubamaja. Põrandapinda oli vähemalt sada tuhat ruutmeetrit. Siin oli ruumi piisavalt, et kokku panna reaktiivlennukeid või kosmoselaevu. Päriselt oli tegemist laoga. Hiiglaslikud silindrikujulised mahutid olid pungil toiduaineid. Pikad riiulite read olid kaheteistkümne meetri kõrguselt täidetud puidu ja muu tarvilikuga. Siin jagus kõike, et maakera viimast linna aastaid käigus hoida.

Marcus sõitis mööda klaasuksest, millele oli kleebitud silt “Suspensioon”. Ruumist kumas ähmast sinist valgust. Teadmine, mis on selle klaasukse taga, mõjus, nagu oleks keegi jäise sõrmega mööda Ethani selga alla tõmmanud.

Pilcheri suspensioonimasinad.

Neid oli sadu.

Kõik Wayward Pinesi elanikud, Ethan kaasa arvatud, olid veetnud tuhat kaheksasada aastat selles ruumis varjusurmas.

Džiip jõnksatas kahe klaasukse kõrval seisma.

Kui Marcus süüte välja keeras, tõusis Ethan oma istmelt ja astus autost välja.

Noorem mees sisestas klaviatuuril koodi ning uksed avanesid vähehaaval.

Nad möödusid sildist “1. tasand” ning sisenesid pikka tühja koridori.

Aknaid polnud.

Luminofoorlambid surisesid.

Põrandaplaadid moodustasid malelauamustri. Iga kolme meetri järel tuli väikese klaassõõriga uks. Ustel polnud ei linki ega nuppu, need avanesid võtmekaardiga.

Enamasti olid aknad pimedad.

Ühest aknast põrnitses sammuvat Ethanit värd, kelle suurte piim-jate silmade pupillid ahenesid, habemenoana teravad kihvad paljastusid ning üks must küünis klõpsus vastu klaasi.

Värrad põhjustasid Ethanile endiselt luupainajaid. Ta ärkas higist nõretavana, elades kallaletunge uuesti läbi. Neil hetkedel silitas Theresa mehe selga ja sosistas, et ta lamab turvaliselt kodus oma voodis ja kõik on korras.

Poolel teel peatusid nad paari tähistamata ukse juures.

Uste avamiseks viipas Marcus võtmekaardiga.

Ethan sisenes väiksesse liftikabiini.

Tema saatja pistis võtme kroomist paneeli ning niipea, kui ainus nupp vilkuma hakkas, vajutas sellele.

Liikumine oli sujuv.

Ethani kõrvades käis sõidu ajal alati üks plõks, ometi ta ei taibanud kunagi, kas nad liikusid üles või alla.

Teda ärritas, et isegi kaks nädalat hiljem käis temaga mäepõues kaasas talutaja, nagu ta oleks laps või turvarisk.

Kaks nädalat.

Issake.

Otsekui eile oli Ethan istunud Seattle’i büroo juhataja Adam Hassleri vastas ning saanud ülesandeks otsida oma kunagist partnerit Kate Hewsonit, kes oli siin linnas kaotsi läinud. Tõika, et ta polnud enam salateenistuse agent, ei suutnud Ethan päriselt omaks võtta.

Päralejõudmisest andis märku vaid uste avanemine.

Liftist väljudes nägi Ethan esimesena Picasso maali, mis paistis originaalina.

Nad kõndisid läbi šiki fuajee. Siin polnud luminofoorlampe ega ruudulist linoleumi. Hoopis marmorplaadid ja seinalühtrid. Lae ümber ehisliistud. Isegi õhk oli parem – sellel polnud läppunud maiku nagu ülejäänud kompleksis.

Nad möödusid elutoast, mis paiknes koridorist paar trepiastet mada-lamal.

Katedraalisuurusest köögist.

Raamatukogust, pungil nahkköites antiikseid raamatuid.

Kui nad olid ümber nurga pööranud, seadsid Ethan ja Marcus sammud tammepuidust topeltuste poole, mis olid koridori lõpus.

Marcus koputas valjusti kaks korda. “Sisse!” vastati teiselt poolt ust.

“Teie järel, mr Burke.”

Ethan avas uksed ning astus toretsevasse kabinetti.

Põrand oli tumedast väärispuidust, mis oli läikima poleeritud.

Kabineti keskel paiknes suur laud, millel seisis klaaskastis Wayward Pinesi makett. Sedavõrd täpse teostusega, et isegi Ethani maja oli õiget värvi.

Vasakpoolset seina ehtisid Vincent van Goghi maalid.

Vastassein oli üleni kaetud lameekraanidega. Neid oli üheksa rida, igas reas kakskümmend neli ekraani. Nahksohvadelt oli mugav jälgida ekraane, mis näitasid Wayward Pinesist ühekorraga kahtsada kuutteistkümmend kujutist – tänavad, magamistoad, vannitoad, köögid, tagahoovid.

Ainuüksi pilk nendele ekraanidele äratas Ethanis kiusatuse teatud isikul pea otsast rebida.

Ta mõistis ekraanide otstarvet täielikult, aga ometi…

“See varjatud raev,” ütles mees, kes istus uhkete nikerdustega mahagonist kirjutuslaua taga. “Seda sähvib sinust alati, kui mind vaatama tuled.”

Ethan kehitas õlgu. “Sa topid nina inimeste eraellu. See on kõigest loomulik reaktsioon.”

“Kas sa usud, et meie linnas peaks eraelu olema puutumatu?”

“Muidugi mitte.”

Ethan lähenes hiiglaslikule nahkkattega lauale, samal ajal kui uksed tema taga kinni vajusid.

Ta pistis kauboikübara parema kaenla alla ning võttis istet ühel tugitoolidest.

Ethan vaatas David Pilcherile trotslikult otsa.

Pilcher oli miljardärist leiutaja – kui rahal oli veel tähendus –, kes rajas Wayward Pinesi ning mäepõues asuva kompleksi. 1971 oli Pilcher avastanud, et inimese genoom on riknemas. Ta pelgas, et kolme- või neljakümne põlvkonnaga lakkab inimkond olemast. Nii rajas ta suspensioonikambrid, kus talletada puhtakujulisi inimesi, enne kui genoomi riknemine ohtliku taseme saavutab.

Pilcher koondas enda ümber siseringi, kuhu kuulus sada kuuskümmend vääramatult ustavat inimest. Ent lisaks sellele korraldas ta kuuesaja viiekümne inimese röövimise. Nad kõik, nagu ta isegi, viidi varjusurma.

Pilcheri ennustus täitus. Praegusel hetkel elas väljaspool Wayward Pinesi elektritara sadu miljoneid olendeid, kelleks oli inimkond mandunud.

Pilcher ei tundunud sugugi aukartustäratav. Temas polnud midagi heidutavat. Koos saabastega oli tal pikkust vaid sada kuuskümmend viis sentimeetrit. Tema pead katsid hõredad hõbedased karvad. Ta vaatas Ethanit pisikeste mustade silmadega, mis ei reetnud midagi.

Pilcher lükkas üle kirjutuslaua Ethani poole kartongist toimiku.

“Mis see on?” küsis Ethan.

“Seireraport.”

Ethan avas toimiku.

Seal oli mustvalge hetkvõte mehest, kelle ta ära tundis. Peter McCall oli linna ajalehe, The Wayward Lighti peatoimetaja. Fotol lamas McCall külili voodis ja jõllitas ilmetute silmadega tühjusse.

“Mis ta teinud on?” küsis Ethan.

“Mitte midagi, kui aus olla. Selles ongi häda. Peter pole kaks viimast päeva tööle ilmunud.”

“Äkki on ta haige.”

“Ta pole haigusest teatanud ning Tedil, minu seiretehnikute ülemal, on selles osas kahtlusi.”

“Et Peter võib mõelda põgenemisele?”

“Küllap vist. Või millelegi muule sama kergemeelsele.”

“Ma tean tema toimikut,” lausus Ethan. “Aga ma ei mäleta, et tal oleks olnud tõsisemaid lõimimisraskusi. Või seda, et ta oleks hiljem tõrksalt käitunud. On ta öelnud midagi kahtlast?”

“McCall pole neljakümne kaheksa tunni jooksul sõnagi lausunud. Isegi oma lastele mitte.”

“Mida sa täpselt minult tahad, et ma teeksin?”

“Hoia tal silm peal. Astu tema juurde sisse ja vaheta paar sõna. Ära alahinda oma veenvust.”

“Ega sa ometi fête’i plaani?”

“Ei. Fête’id on mõeldud neile, kes tõepoolest reetlikult käituvad ning otsivad kaasosalisi. Sa ei kanna oma relva?”

“Minu meelest edastab relv vale sõnumi.”

Pilcheri naeratus paljastas pisikesed valged hambad. “Mulle meeldiks, kui sa huvituksid sõnumist, mida mina tahan, et väljendaks minu autoriteedi ainus esindaja linnas. Täitsa tõsiselt. Mis oleks aga sinu sõnum, Ethan?”

“Et ma tahan aidata. Abistada. Kaitsta.”

“Sa ei ole siin päriselt selleks. Minu sõnad jäid vist segaseks. Sinu kohalolu peab meenutama minu kohalolu.”

“Arusaadav.”

“Nii et järgmine kord, kui märkan monitorilt sind tänaval kõndimas, kannad sa kabuuris kõige suurema kaliibriga püstolit?”

“Muidugi.”

“Suurepärane.”

Ethani süda peksles meeletult.

“See on lihtsalt väike noomitus. Ma ei mõista sinu tööd hukka, Ethan. Paistab, et sa kohaned uue staatusega kenasti. On mul õigus, Ethan?”

Ethan vaatas üle Pilcheri õla. Sein kirjutuslaua taga oli õigupoolest lage kalju, mille keskele oli raiutud suur aken. Sealt nägi mägesid, kanjonit ja Wayward Pinesi, mis laius kuussada meetrit madalamal.

“Ma arvan küll, et saan selle tööga hakkama,” kinnitas Ethan.

“Oled elanike toimikud endale selgeks teinud?”

“Vaatasin nad kõik korra läbi.”

“Sinu eelkäijal mr Pope’il olid need peas.”

“Saab tehtud.”

“Tore teada. Aga täna hommikul sa neid ei lugenud?”

“Kas sa jälgisid mind?”

“Mitte sihilikult. Sinu kabinet ilmus paar korda monitoridele. Ma ei saanud täpselt aru, mida sa lugesid?”

“”Ja päike tõuseb”.”

“Ah. Hemingway. Üks minu lemmikutest. Tead, ma usun endiselt, et ka siin sünnib suurt kunsti. Just sel põhjusel tõin kaasa meie pianisti Hecter Gaitheri. Suspensioonis on kuulsaid romaanikirjanikke ja maalijaid. Luuletajaid. Koolis otsime pidevalt värskeid talente. Benil lähevad kunstitunnid oivaliselt.”

See, kuidas Pilcher tema poja jutuks tõi, oli Ethanile täiesti vastukarva, aga ta lausus vaid: “Pinesi elanikud pole võimelised kunsti looma.”

“Mis sa sellega öelda tahad, Ethan?”

Pilcher päris seda kui psühholoog, esitades küsimuse puhtast uudishimust, mitte selleks, et norida.

“Nad elavad pideva järelevalve all. Nad teavad, et lahkuda pole võimalik. Millist kunsti suudab allasurutud ühiskond luua?”

Pilcher naeratas. “Ethan, sind kuulates ma kahtlen, kas sa oled tõepoolest minuga sama meelt. Usud sa üldse sellesse, mida me teeme?”

“Muidugi usun.”

“Muidugi sa usud. Täna saabus mu lauale ettekanne nomaadilt, kes naasis äsja kahenädalaselt retkelt. Ta avastas vaid kolmekümne kahe kilomeetri kaugusel Wayward Pinesi kesklinnast karja, mis koosneb kahest tuhandest värrast. Seal mägedest idapoolsel tasandikul ajasid nad piisonikarja taga. Iga jumala päev tuletab mulle meelde, kui rünnatavad me siin orus oleme. Kui õrn on meie elu. Aga sina istud siin ja vahid mind, nagu ma oleksin Ida-Saksamaa või punakhmeeride valitseja. Sa pole rahul. See on mõistetav. Kurat, mina tahan ka, et lood oleksid teisiti. Aga ma ei omavolitse niisama. Ma lähtun inimelude hoidmisest. Meie liigi alleshoidmisest.”

“Põhjuse leiab alati.”

“Südametunnistus on sul olemas ja see meeldib mulle,” kõneles Pilcher. “Ma polekski säärast võimu usaldanud isikule, kes on süümetu. Kõik mu vahendid, kõik mu alluvad täidavad üht eesmärki. Hoida nelisada kuuskümmend üks oruelanikku elusa ja tervena, kaasa arvatud sinu naine ja poeg.”

“Aga tõde?” päris Ethan.

“Mõnikord on turvalisus ja tõde lepitamatud vaenlased. Sinult kui endiselt föderaalametnikult oleksin paremat arusaamist oodanud.”

Ethan heitis pilgu ekraanidega kaetud seinale. Alla vasakule nurka ilmus tema naine.

Theresa istus peatänavaäärses kontoris üksinda.

Liikumatult.

Tülpinult.

Kõrvalekraanil nägi Ethan täiesti teistsugust videopilti. Näis, nagu pärinenuks see linnu silmist, kes lendab suurel kiirusel kolmekümne meetri kõrgusel metsa kohal.

“Kust see pilt tuleb?” küsis Ethan seinale osutades.

“Mis pilt?”

Ekraanile ilmus kaamerapilt, mis paiknes ooperimajas.

“Ära kadus, aga enne paistis, nagu oleks midagi üle puude lennanud.”

“See on üks minu UAV-dest.”

“UAV-dest?”

“Mehitamata õhukitest. Konkreetselt droon MQ-9 Reaper. Me saadame neid iga mõne aja tagant luureretkedele. Drooni tegevusraadius on ligi tuhat kuussada kilomeetrit. Praegusel juhul ma arvan, et see lendab lõunasse, ringiga ümber Suure Soolajärve.”

“Kas midagi on leitud?”

“Veel mitte. Vaata, Ethan, ma ei arvagi, et sulle peaks kõik meeldima. Mulle ka ei meeldi.”

“Aga kuhu me teel oleme?” küsis Ethan, samal ajal kui videopilt tema naisest asendus kahe poisiga, kes liivakastis mängisid. “Ma mõtlen liigina.” Ta hoidis pilku visalt Pilcheril. “Ma oskan sinu saavutust hinnata. Meie eksistents on muutunud tänu sinule märksa pikemaks sellest, mis evolutsioonil meie jaoks kavas oli. Aga kas see on ainus põhjus? Et väike hulk inimesi saaks elada mingis orus ööpäevaringse järelevalve all? Tõde teadmata? Aeg-ajalt kedagi enda seast tappes? See pole mingi elu, David, vaid vangipõli. Ja minust oled sa teinud vanglaülema. Ma soovin nendele inimestele ja oma perele üksnes parimat.”

Pilcher tõukas end lauast eemale, keerutas end toolil ringi ning uudistas läbi klaasi linna, mille ta oli asutanud.

“Oleme siin viibinud neliteist aastat, Ethan. Meid on alla tuhande ning neid sadu miljoneid. Mõnikord on ellujäämine ise võit.”

# # #

Maskeeritud tunneliuks sulgus tema järel.

Ethan seisis metsas üksinda.

Ta keeras kaljupaljandile selja ning lähenes maanteele.

Päike oli juba laskunud läänepoolse kaljuseina taha.

Taevas oli selge ja ühest otsast kullatud.

Õhk kiskus viluks.

Pinesi viiv tee oli tühi ning Ethan kõndis otse keset teed.

# # #

Kodu oli 6. tänava maja nr 1040. See oli viktoriaanlik maja Main Streetist vaid mõni kvartal eemal. Kollane ja valgete ehisliistudega. Hubane ja nagisev. Ethan astus üle kivitahvlite verandale.

Ta avas väikese aknaga täispuidust ukse ja astus sisse.

“Kallis, ma olen kodus!”

Vastust ei tulnud.

Tühi maja elas omaenda elu.

Ethan viskas kauboikübara varna ning istus toolile.

Kui ta oli saapad jalast tirinud, kõndis ta sokkide väel kööki. Perele oli piima toodud. Neli klaaspudelit kõlksusid vastamisi, kui ta külmkapiukse lahti tõmbas. Piimapudel peos, sammus Ethan läbi koridori oma kabinetti. See oli Ethani lemmiktuba. Kui ta akna all suures tugitoolis istus, nautis ta teadmist, et teda polnud võimalik jälgida. Enamikul Pinesi majadest oli üks või kaks varjatud punkti. Kolmandal käigul mäepõue oli Ethan oma elamu seireskeemi üle vaadanud, jättes meelde kaamerate asetsemise. Ta oli Pilcherilt palunud, et kaamerad tema majast eemaldataks, aga mees keeldus. Pilcher tahtis, et Ethan teaks, mis tunne on valve all elada, et ta saaks jagada oma hoolealuste kogemusi.

Mõnus oli teada, et sel hetkel ei näinud teda keegi. Mõistagi oli tema täpne asukoht igal ajal tuvastatav, kuna tema vasema reie tagakülge oli paigaldatud mikrokiip. Ethan oli piisavalt arukas mõistmaks, et polnud mõtet paluda end sellest julgeolekumeetmest vabastada. Ta kiskus klaaspudelilt korgi ja võttis suure sõõmu.

Pealtkuulamise kartuses poleks Ethan seda Theresalegi julgenud mainida, kuid endamisi oli ta sageli arutlenud, et kõikide Pinesi viletsuste juures, nagu privaatsuse ja vabaduse puudumine ning lakkamatu surmahirm, oli iga päev oru kagunurgas paiknevast karjatalust saabuv piim puhas rõõm.

Äsja lüpstud piim oli külm ning võis aimata, millist mahlast rohtu olid lehmad söönud.

Ethan nägi aknast naabri tagahoovi. Jennifer Rochester küürutas lillepeenra kohal, kühveldades sinna punasest käsikärust mulda. Ethani silme ette kerkis naise toimik. Varasemas elus oli naine olnud Washingtoni osariigi ülikoolis kasvatusteaduste professor. Siin Pinesis oli ta neli õhtut nädalas The Biergartenis ettekandja. Pärast brutaalset lõimimist, mis oli ähvardanud nurjuda, oli ta olnud eeskujulik elanik.

Stopp.

Ethan ei tahtnud mõelda tööst, oma naabrite eraelust.

Mida nad temast küll sisimas mõtlevad?

Talle tulid judinad peale.

Sellised ahastushood käisid teda aeg-ajalt kimbutamas. Pääseteed polnud, teisiti käituda ei saanud – mitte siis, kui ta tahtis oma perekonda elus hoida.

See oli talle põhjalikult selgeks tehtud.

Ethanile meenus, et McCalli kohta käiv aruanne tahtis lugemist, ent selle asemel võttis ta nurgalaua sahtlist Robert Frosti loodusluule kogumiku.

Hemingway oli teda hommikul masendanud, aga Frost kinkis alati tröösti.

Ta luges tervelt tunni.

Müüri parandamisest, lumistest metsadest ja käimata jäänud teedest.

Taevas hämardus.

Ta kuulis verandal Theresa samme.

Ethan läks talle uksele vastu.

“Kuidas su päev läks?” küsis mees.

Theresa silmad näisid mõista andvat: Ma istusin mõttetu töö pärast kaheksa tundi laua taga ega rääkinud kellegagi, aga ta sundis suu naerule ja kostis: “Suurepäraselt. Ja sinul?”

Ma kohtusin mehega, kes siin meid kõiki vangis hoiab, ning võtsin kätte salajase toimiku meie naabrimehe kohta.

“Mul läks ka hästi.”

Theresa silitas mehe rinda. “Tore, et sa pole veel riideid vahetanud. Mulle meeldib, kui sa oled mundris.”

Ethan kallistas naist.

Hingas sisse tema lõhna.

Kammis sõrmedega läbi naise pikkade blondide juuste.

“Mul on üks mõte,” lausus naine.

“Jah?”

“Ben tuleb Matthew’ juurest alles tunni pärast koju.”

“Tõesti?”

Theresa võttis Ethanil käest ja sikutas teda trepi poole.

“Oled kindel?” küsis mees. Pärast taaskohtumist olid abikaasad vaid kaks korda koos olnud. Mõlemal korral kabinetis, Ethani lemmiktugitoolis. Theresa oli olnud Ethani süles ning mees hoidnud naist puusadest – see oli olnud kohmakas embus.

“Ma tahan sind,” sosistas naine.

“Lähme kabinetti.”

“Ei,” nõudis naine. “Meie voodisse.”

Ethan järgnes naisele trepist üles ning edasi mööda teise korruse koridori. Lehtpuidust põrand naksus abikaasade jalge all.

Nad vaarusid suudeldes ja emmates magamistuppa. Kuigi Ethan püüdis hetkes püsida, ei suutnud ta päriselt kaameraid peast visata.

Üks kaamera oli vannitoa ukse kõrval seinal, termostaadi taga.

Teine laearmatuuris, otse voodi kohal.

Mees oli kõhklev ja Theresa tunnetas seda.

“Kas midagi on valesti, kallis?” küsis naine.

“Ei, kõik on hästi.”

Nad seisid voodi kõrval.

Aknast oli näha, kuidas Pinesis süttisid tuled – tänavalaternad, verandade valgustid, lambid tubades.

Lahtisest aknast kostis kilgi laulu.

Rahulik õhtu oma kõige ehedamal moel.

Paraku polnud sirin päriselt. Kilke ei eksisteerinud enam. Hääl tuli põõsasse peidetud pisikesest kõlarist. Ethan murdis pead, kas ta naine teadis seda. Polnud selge, kui palju tõde naine aimas.

“Kas sa tahad mind?” küsis Theresa asjalikkusega, mis oli meest võlunud esimesel korral, kui nad kohtusid.

“Muidugi.”

“Siis tegutse.”

Ethanil läks aega, et avada nööbid naise valge suvekleidi seljal. Kuigi ta oli pisut roostes, oli pusimise juures miskit, mis muutis ta pööraseks. Polnud nagu keskkoolis, aga midagi sinnapoole. Meest valdas säärane elevus, et tal läks kõvaks veel enne, kui nad voodisse jõudsid.

Ethan püüdis tekki peale tõmmata, aga naine ei lasknud sel sündida. Ta tahtis tunda, kuidas aknast puhuv jahe tuul tema ihul mängib.

Vanamoodne voodi, nagu ülejäänud majagi, kägises kohutavalt.

Vedrud kriiksusid. Kui Theresa oigas, üritas Ethan unustada pea kohal asetsevat kaamerat. Pilcher oli rõhutanud intiimelu jälgimise ranget keeldu. Alati, kui riided seljast võetakse, lülitatakse kaamerad välja.

Ethan polnud selles sugugi veendunud.

Võib-olla vahtis mõni seiretehnik parasjagu, kuidas ta oma naist keppis. Jõllitas Ethani paljast perset. Theresa jalgu, mis olid põimunud ümber mehe keha.

Kahel esimesel korral oli Ethanil tulnud enne Theresat. Nüüd segas naudingut laekaamera. Ta kasutas seda viha, et sundida end kauem vastu pidama.

Raevukus, millega Theresa lõpetas, tuletas Ethanile meelde, kui hea oli neil vanasti olnud.

Ethan lubas end lõpuni. Seejärel jäi kõik vaikseks. Hingetuna lebades tundis Ethan, kuidas naise süda vastu ta ribisid tuksus. Õhtune õhk, mis mehe higist nahka riivas, oli külm. See hetk oleks olnud täiuslik, kui ta poleks teadnud kõike seda, mida ta teadis. Kas ta suudab kunagi tulevikus neid teadmisi eirata? Võtta ootamatuid rahuhetki puhta kullana ning unustada kogu õudus, mis neid ümbritseb? Kas niiviisi suudavadki inimesed aastaid siin elada, ilma et hulluks läheksid?

“Nii et me ikkagi oskame seda teha,” ütles Ethan, ja nad puhkesid naerma.

“Järgmine kord võtame abirattad ka alt ära,” lubas naine.

“See juba läheb.”

Mees veeretas end naisele lähemale ja Theresa puges talle kaissu.

Ethan ootas, kuni naine silmad sulges.

Siis ta vaatas otse lakke, naeratas ja näitas keskmist sõrme.

# # #

Ethan ja Theresa valmistasid üheskoos õhtusööki, tükeldades täispuidust lõikelaual kõrvuti aedvilja.

Ühistel peenramaadel oli saagikoristamine pooleli. Burke’ide külmkapp oli pilgeni täis värsket köögi- ja puuvilja. Kahtlemata söödi Wayward Pinesis kõige paremini suve lõpus ja varasügisel. Ent niipea, kui pakane oli hakanud lehti näpistama ning orupõhi sai lumekatte, saavutas menüüs ülekaalu sügavkülmutatud kraam. Oktoobrist märtsini, kuus kuud, sai arvestada üksnes dehüdreeritud valmistoiduga. Theresa oli juba Ethanit hoiatanud, et detsembrikuus võis linna toidupoodides lausa kosmoselennuks valmistuda. Riiulid täitusid sidrunkollaste pakenditega, mis sisaldasid kõige ekstravagantsemaid hõrgutisi: brülee-kreemi, grilljuustuvõileibu, veisefileed, homaarisabasid. Theresa oli juba ähvardanud, et jõuluõhtul serveerib ta Ethanile vaakumpakendist võetud loomaliha ja homaari.

Nad olid valmis saanud kosutava salatiga – sibulad, redised ja vaarikad spinati ja punase salati kihil –, kui esiuksest sadas sisse punapõskne Ben, kes lõhnas higi ja õuemängude järele.

Poisikesest oli sirgumas noormees.

Theresa läks poja juurde, suudles teda ja küsis, kuidas oli tema päev möödunud.

Ethan lülitas sisse 1950. aastatest pärineva Philipsi lampraadio, mis oli oivalises seisukorras. Millegipärast oli Pilcher lasknud igasse elanikega majja raadio paigaldada.

Kuulata sai ainult ühte jaama. Enamasti see vaikis, kuid paar jutusaadet oli siiski olemas ning alati, kella seitsme ja kaheksa vahel, “Õhtusöök Hecteriga”.

Hecter Gaither oli eelmises elus olnud mõneti tuntud kontsertpianist.

Pinesis andis ta kõikidele soovijatele klaveritunde ning mängis igal õhtul tervele linnale.

Ethan keeras heli valjemaks. Laua äärde pere sekka istudes kuulis ta juba Hecteri häält.

“Tere õhtust, Wayward Pines. Siin Hecter Gaither.”

Ethan ladus laua otsas igaühele salatit taldrikule.

“Ma istun oma Steinway taga, mis on imeilus Boston Baby Grand.”

Kõigepealt naisele.

“Täna õhtul mängin ma Goldbergi variatsioone, mille Johann Sebastian Bach kirjutas klavessiinile.”

Siis pojale.

“See teos on aaria, millele järgneb kolmkümmend variatsiooni. Head nautimist.”

Kui Ethan endale serveeris ja maha istus, kuulis ta raadio ragina vahelt klaveritooli naginat.

# # #

Pärast õhtusööki läksid Burke’id verandale, peos kausid isetehtud jäätisega, ning istusid kiiktoolidele.

Nad maiustasid ja kuulasid.

Hecteri muusikat oli kuulda naabermajade lahtistest akendest.

See täitis orgu.

Täpsed ja selged noodid kaikusid mägimüüride vahel, mida päikeseloojang hõõguvpunaseks toonitas.

Perekond jäi pikalt välja.

Tuhat aastat ilma õhu- ja valgusreostuseta oli teinud taeva süsi-mustaks.

Tähed mitte üksnes ei ilmunud välja.

Nad lahvatasid.

Teemandid mustal sametil.

Taevastelt tulukestelt ei saanud silmi lahti.

Ethan haaras Theresal peost.

Bach ja galaktikad.

Öö tõmbus jahedaks.

Kui Hecter lõpetas, plaksutasid inimesed oma kodudes.

Tänaval hüüdis mehehääl: “Braavo! Braavo!”

Ethan jäi Theresat vaatama.

Naise silmad olid märjad.

“Kas midagi on pahasti?”

Theresa raputas pead ja pühkis nägu. “Nii tore, et sa kodus oled.”

# # #

Ethan lõpetas nõude pesemise ja läks trepist üles. Beni tuba oli koridori lõpus ja uks oli kinni. Selle alt paistis vaid kitsas valgusjoon.

Ethan koputas.

“Sisse.”

Ben istus voodil ja joonistas söega jõupaberile. Ethan võttis istet poja kõrval.

“Kas võib vaadata?”

Ben tõstis käed.

Poiss oli visandanud seda, mida ta voodist nägi – seina, kirjutuslauda, aknaraami, aknast paistvaid heledaid täppe.

“Imetore,” kiitis Ethan.

“See pole päriselt nii, nagu ma tahtsin. Öine taevas ei tundu läbi akna selline, nagu see tegelikult on.”

“Olen kindel, et sa saad hakkama. Tead, ma võtsin täna kohvikust ühe raamatu kaasa.”

Ben upitas end sirgu. “Mis see on?”

“Pealkiri on “Kääbik”.”

“Pole kuulnudki.”

“Sinuvanusena oli see üks minu lemmikraamatuid. Seda oleks tore ette lugeda.”

“Paps, ma oskan lugeda.”

“Tean, tean. Aga ma pole “Kääbikut” aastaid lugenud. Koos on veelgi vahvam!”

“On see õudne?”

“Õudseid kohti on ka. Pese hambad ära ja tule ruttu tagasi.”

# # #

Ethan istus voodipeatsis ja luges öölambi valgel.

Ben oli suikunud juba enne esimese peatüki lõppu. Ethan lootis, et ta näeb unes sügavaid urkaid ja iidseid koopaid. Igatahes mitte Wayward Pinesi.

Ethan pani pehmekaanelise raamatu kõrvale ja kustutas lambi.

Ta kattis Beni õlad tekiga ja silitas poja selga.

Paremat ei saanud ollagi, kui tunda oma magava lapse hingamist.

Ethan polnud veel selle teadmisega leppinud, et tema poeg kasvab üles Wayward Pinesis. Ta kahtles, kas ta üldse suudab seda kunagi omaks võtta, kuigi ta püüdis end veenda, et väiksed asjad olid siin paremad. Näiteks tänane õhtu. Kui Ben oleks üles kasvanud vanas maailmas, oleks Ethan oma poja magamistuppa astudes leidnud ta arvatavasti iPhone’iga jändamas.

Sõpradele sõnumeid saatmas.

Telerit vaatamas.

Videomänge mängimas.

Ta oleks Twitteris ja Facebookis.

Nendest asjadest Ethan puudust ei tundnud. Ta ei tahtnudki, et tema poeg kasvaks maailmas, kus inimesed vahtisid päev läbi ekraane. Kus suhtlemine oli taandunud väikeste klahvide toksimiseks ning inimkond elas suuresti endorfiinilaksu pärast, mida saadi tekstisõnumi või elektronkirja vastuvõtmisest.

Ta leidis peaaegu teismelise poja magamamineku eel hoopis joonistamas.

Pole paha.

Ethani südant rõhus musta murega hoopis mõte tulevastest aastatest.

Mida oleks Benil oodata?

Kõrgharidust ega tõelist karjääri polnud.

Need päevad olid kadunud:

Sa võid saada ükskõik kelleks.

Mida iganes sa vaid soovid.

Kuula oma südant ja tee unistused tõeks.

Käibeväljendid ühe väljasurnud liigi kuldsest ajastust.

Kui Pinesi inimesed ei leidnud endale ise paarilist, siis neile soovitati, kellega abielluda. Erilist valikut nagunii polnud.

Ben ei näe kunagi Pariisi.

Ega Yellowstone’i.

Tõeline armastus võibki talle tundmatuks jääda.

Ta ei saa kunagi teada, mis tunne on kolledžisse minna.

Või mesinädalaid veeta.

Või sõita niisama heast peast läbi Ameerika, kuna ta on kaks-kümmend kaks ja võib seda endale lubada.

Ethan vihkas elektroonilist valvet, värdasid ja Pinesi petlikkust.

Pojale mõtlemine ei lasknud hommiku eelgi uinuda. Ben oli viis aastat Pinesis elanud, peaaegu sama kaua kui endises maailmas. Ethan aimas, et Pinesi täiskasvanud asukad heitlesid iga päev eelmise elu mälestustega, ent Ben oli suuresti selle linna, selle veidra uue ajastu võrse. Isegi Ethani eest hoiti salajas, mida tema pojale koolis õpetati. Pilcher lasi paaril erariietes mehel pidevalt kooli valvata ning vanemaid sinna ei lubatud.

# # #

3:30.

Ethan lamas voodis ärkvel ja hoidis naist käte vahel.

Ta ei saanud kuidagi und.

Ta tundis, kuidas Theresa ripsmed ta rinna vastas võbelesid.

Mis sinu peas toimub?

See küsimus oli nende abielu ennegi vaevanud, aga Pinesis oli sellel täiesti uus kaal. Neljateistkümne koosveedetud päeva jooksul polnud Theresa kordagi illusiooni rikkunud. Mõistagi oli ta Ethani koju tagasi lasknud. Perekonna taasühinemine oli pisaraterohke, aga viis Pinesis elatud aastat olid naise kivikülmaks muutnud. Ei räägitud ei sellest, kus Ethan oli viibinud, ega tema tormilisest lõimumisest. Kordagi ei tulnud jutuks šerifiks saamise veidrad asjaolud. Või mida Ethan nüüd teadis. Mõnikord näis mehele, nagu tabaks ta Theresa pilgus sähvatuse – möönduse, milliseks nende elu oli kujunenud, varjatud soovi suhelda keelatud tasandil. Siiski ei väljunud Theresa hea näitlejana kordagi karakterist.

Ethan mõistis üha rohkem, et elu Pinesis oli nagu osalemine põhjalikult ettevalmistatud näidendis, mille eesriie ei langenud kunagi.

Igaühel oli oma roll, Ethanil lausa mitu.

Shakespeare oleks võinud Pinesist kirjutada: Maailm ongi teater ja mehed-naised ainult näitlejad. On kõigil minekud ja tulekud, üks inimene mängib mitut rolli.1

Allkorrusel helises telefon.

Theresa kargas istukile. Unesegadusest polnud märkigi. Ta oli täiesti ärkvel. Nägu hirmust moondunud.

“Kas kõigi telefonid helisevad?” küsis ta kartlikult.

Ethan ronis voodist välja.

“Ei, kallis. Mine tagasi magama. See on meie telefon. See on ainult mulle.”

# # #

Ethan tõstis toru pärast kuuendat helinat. Ta seisis bokserite väel elutoas, telefonitoru surutud õla ja kõrva vahele.

“Hetkeks kahtlesin, kas sa üldse vaevud vastama.”

Pilcheri hääl. Ta polnud kunagi varem Ethanile koju helistanud.

“Kas sa tead, mis kell on?” küsis Ethan.

“Väga kahju, et su und segasin. Kas sa leidsid aega, et Peter McCalli seireraportit lugeda?”

“Jah,” valetas Ethan.

“Aga sa ei läinud temaga rääkima, nagu ma soovitasin?”

“Kohe hommikul lähen.”

“Pole vaja. Ta otsustas eile õhtul meid hüljata.”

“Kas ta on väljas?”

“Jah.”

“Küllap ta läks jalutuskäigule.”

“Kolmekümne sekundi eest andis signaal märku, et ta on jõudnud linna serva, maanteekurvi juurde, ning liigub edasi lõunasse.”

“Mida ma tegema pean?”

Liini teise otsa sigines vaikus. Ethan aimas nõutust.

Pilcheri hääl kõlas tuhmilt: “Pea ta kinni. Pane talle aru pähe.”

“Aga sa pole mulle täpselt öelnud, mida ma talle ütlema pean.”

“Ma saan aru, et see on su esimene põgenik. Ära sellepärast muretse, mida öelda. Usalda oma vaistu. Ma kuulan pealt.”

Kuulad pealt?

Ethani kõrvus kajas kinnine toon.

# # #

Ta läks trepist üles ja pani end pimedas riidesse. Theresa oli voodis istukil ja vaatas, kuidas mees vööd läbi püksiaasade ajas.

“Kas kõik on korras, kallis?” küsis naine.

“Kõik on korras,” vastas Ethan. “Tööasjad.”

Just, ma pean kõigest ära hoidma selle, et üks naabritest laseb keset ööd meie väikesest paradiisist jalga. Pisiasi. Mitte midagi erilist.

Ethan suudles naise otsaesist.

“Tulen ruttu tagasi. Loodetavasti enne hommikut.”

Theresa ei öelnud midagi, vaid pigistas mehe kätt, nii et käeluud ragisesid.

# # #

Wayward Pinesi öö.

Imeline vaikus.

Kilgihäälitsused olid välja lülitatud.

Vaikus oli nii täielik, et Ethan kuulis tänavalaternate surinat.

Omaenda bioloogilise mootori kloppimist.

Ta ronis musta Ford Broncosse, mille katusel oli sireen ning ustel sama embleem WP nagu tema šerifitähelgi.

Mootor möiratas.

Ethan pani käigu sisse.

Ta üritas suurema kärata tänavale sõita, aga 4,9-liitrise ridamootoriga auto tegi põrgulärmi.

Nagunii äratab müra inimesed üles.

Pinesis sõideti harva autodega, kuna jalgsi sai linna ühest otsast teise veerand tunniga.

Öösel ei sõidetud Pinesis kunagi autoga.

Autod olid pelgalt iluasjad ning iga elanik, kelle und Ethani Bronco rikkus, taipas, et midagi on korrast ära.

Ethan pöördus peatänavale ja suundus lõunasse.

Pärast haiglat vajutas ta gaasi põhja, lülitas sisse kaugtuled ning kihutas edasi mööda maanteed, mida ümbritses mõlemalt poolt kõrgete mändide müür.

Alla lastud aknast tulvas külma metsaõhku, mis võttis ta oma embusse.

Piki maantee keskjoont sõites kujutles Ethan, et kurvi asemel roniks tee peagi ülesmäge.

Orust välja, linnast eemale.

Ta lülitaks raadio vanade hittide kanalile – Boise’i oleks kolme tunni sõit. Miski ei oleks parem, kui sõita öösel keset tühja teed, aknad alla lastud ja mõnus muusika üürgamas. Kõigest sekundi murdosa jooksul nautis Ethan, kuidas oleks jälle viibida maailmas, kus kõik on temasugused. Öö oleks täidetud suurlinnatuledega. Kiirteelt kostaks nõrka müra ning kõrgel pea kohal müriseksid reaktiivlennukid.

Tunnet, et enam pole ta nii vastikult üksi.

Ent tegelikult olid tema liigist, inimsoost, alles päris viimased.

Spidomeetri osuti lähenes saja kümnele ja mootor hakkas möirgama.

Ta oli juba mööda tuisanud märgist, mis hoiatas ohtliku kurvi eest.

Ethan vajutas täie jõuga pidurile ning räntsatas ettepoole, kui Bronco libisedes kurvi tipus seisma jäi. Ta keeras tee äärde, jättis mootori seisma ning astus autost välja.

Ta saabastest jäid sillutisele jäljed.

Hetkeks oli ta kahevahel – autouks pärani lahti – ning põrnitses Winchester ‘97, mis oli peidetud istmete kohale. Ta ei tahtnud McCallile sellist vihjet anda. Samas ei tahtnud ta pumppüssi ka maha jätta, sest mets oli pime ja õudne ning ümberringi laius maailm, mis oli äraarvamata vaenulik. Seni polnud tarast läbi murtud, aga ükskord on ikka esimene kord. Keset ööd nende puude vahel ilma relvata ringikõndimine oleks tähendanud oma eluga mängimist.

Ta pistis pea autosse, avas keskkonsooli ning toppis taskud padruneid täis. Siis võttis ta peidikust kaheteistkümnekaliibrilise püssi. See oli kreeka pähklipuust laega pumppüss, mille vintrauast oli kolmkümmend kaheksa sentimeetrit maha saetud.

Ethan laadis sinna viis padrunit, torkas ühe padrunipessa ning tõmbas kuke poolenisti vinna – see oli tublil relvamürakal ainus asi, mis vähegi kaitseriivi meenutas.

Pumppüss selja taga – ta hoidis kinni selle laest ja vintrauast – astus Ethan teepeenralt maha ning seadis sammud metsa.

Siin oli külmem kui linnas.

Metsa all hõljus meetripaksune udulaam.

Kuu polnud veel kaljumüürist kõrgemale kerkinud.

Kuna puude vahel oli pime, pani Ethan taskulambi põlema.

Sügavamale metsa suundudes püüdis ta kõndida võimalikult otsejoones, et pärast oleks lihtsam maantee üles leida.

Ethan kuulis elektri särinat enne, kui nägi, kuidas tara läbistas udu justkui veniv bassihelin.

See oli läbi metsa tõmmatud kaitsevall.

Ligidalt seletas tõket päris hästi.

Seitsme ja poole meetri kõrgused terasest kõrgepingemastid, mida oli iga kahekümne kolme meetri järel. Mastide vahele olid tõmmatud juhtmekimbud, mida iga kolme meetri tagant eraldasid vahelülid. Kaablid olid kahe ja poole sentimeetri jämedused, ogalised ning okastraati mähitud.

Pilcheri siseringis arutati alatasa, kas voolukatkestuse korral on tarast abi – kas selle kõrgusest ja okastraadist piisaks, et värdasid eemal hoida. Ethan leidis, et miski ei takistaks tuhandetel näljastel värdadel tara lõhki rebimast, kui nad seda tahaksid. Elekter neid ei segaks.

Ethan peatus poolteist meetrit enne traati.

Ta murdis puult kaks madalat oksa ning tähistas koha iksiga.

Seejärel kõndis ta taraga paralleelselt ida poole.

Neljasaja meetri pärast ta peatus ja kuulatas.

Kostis pidevat kohinat.

Tema enda hingamist.

Oli kuulda, kuidas teisel pool tara liikus keegi läbi metsa.

Sammud männiokastel.

Okste naksatused.

Hirv?

Värd?

“Šerif?”

Hääl mõjus Ethanile, nagu oleks elektrilöök tema selgroogu läbistanud. Ta sihtis pumppüssi otse Peter McCallile.

Mees seisis kolm meetrit eemal, hiiglasliku männi kõrval. Tal olid seljas tumedad riided, peas must pesapallimüts. Ta kandis väikest seljakotti, mille külge oli ta sidunud kaks plastmassist piimanõud. Anumates hakkas vesi loksuma, kui ta ette astus.

Ethan ei näinud Peteril olevat muud relva kui kõver jalutuskepp.

“Pagana päralt, Peter. Mida sa siit otsid?”

Mees naeratas, aga Ethan tajus tema hirmu. “Kui ma ütleksin, et see on hiline jalutuskäik, kas sa usuksid mind?”

Ethan langetas püssi.

“Sa ei tohi siin olla.”

“Kuulsin kõlakaid, et kusagil metsas on tara. Olen seda alati oma silmaga näha tahtnud.”

“Näed, siin see on. Nägid nüüd ära. Lähme linna tagasi.”

“Enne seda, kui tegin müüri, oleks tarvis olnud mul teada, mida siia sisse müürin ja mida välja.” Nii kirjutas Robert Frost.”2

Ethan tahtis öelda, et see oli talle tuttav. Et ta oli mõne tunni eest ise Frosti lugenud, isegi sedasama luuletust.

“Nõndaks, korravalvur.” McCall osutas tarale. “Kas sa hoiad meid siin sees? Või hoiad midagi eemal?”

“Aeg on koju minna, Peter.”

“Ongi nii?”

“Just nimelt.”

“Ja kas see tähendab minu elamut Wayward Pinesis? Või minu tõelist kodu Missoulas?”

Ethan nihkus lähemale. “Peter, sa oled siin kaheksa aastat elanud. Oled siinse kogukonna jaoks tähtis liige. Sinu töö on hädavajalik.”

“Wayward Light? Ole nüüd. See leht ei kõlba kassi saba allagi.”

“Sinu perekond on siin.”

“Kus siin? Mida see üldse tähendab? Ma tean, et on inimesi, kes on siit orust leidnud õnne ja rahu. Püüdsin ennast veenda, et mina olen ka üks neist, aga see oli vale. Oleksin pidanud juba aastate eest siit jalga laskma. Ma müüsin ennast maha.”

“Saan aru, et sul on raske.”

“Kas ikka saad? Sest minu silmis oled sa Pinesis veetnud kõigest mõne hetke. Enne, kui sind šerifiks pandi, ei tahtnud sa üldse paigal püsida. Mis siis muutus? Kas sa pääsesid tõepoolest välja?”

Ethani nägu tõmbus pingule.

“Sa pääsesid teisele poole tara, jah? Mida sa seal nägid? Mis sind ümber veenis? Ma olen kuulnud, et teisel pool elavat deemonid, aga see on kõigest muinasjutt, on mul õigus?”

Ethan toetas Winchesteri pära maha ning asetas püssiraua vastu puud.

“Räägi, kuidas seal on!” nõudis McCall.

“Kas sa armastad oma perekonda?” küsis Ethan.

“Ma pean teadma. Just nimelt sina peaksid…”

“Kas sa armastad oma perekonda?”

Küsimus jõudis viimaks pärale.

“Varem armastasin. Kui me olime päris inimesed. Kui saime kõik südamelt ära rääkida. Kas sa taipad, et see on esimene tõeline vestlus, mis on mul aastate jooksul olnud?”

“Peter, see on sinu viimane võimalus. Tuled sa koos minuga tagasi?”

“Minu viimane võimalus, jah?”

“Täpselt.”

“Või muidu? Kõik telefonid hakkavad helisema? Teed mulle ise otsa peale?”

“Seal ei ole sinu jaoks midagi,” lausus Ethan.

“Vastused on ikka.”

“Ja mida see teadmine sulle annab? Elu? Vabaduse?”

McCall naeris kibedalt. “Sa nimetad seda vabaduseks?” Ta osutas oma selja taha, linna poole.

“Rohkem valikuid pole, Peter.”

Mees langetas hetkeks pilgu ja raputas siis pead.

“Sa eksid.”

“Kuidas nii?”

“Ütle mu naisele ja tütrele, et ma armastan neid.”

“Kuidas ma eksin, Peter?”

“Ei saa olla, et on ainult üks valik.”

Peteri nägu kivines.

Ta oli oma otsuse teinud.

Peter sööstis Ethanist mööda, nagu oleks tal tuli takus, otsejoones tara poole.

Sädemed.

Justkui sinised pistodad oleksid traatidelt McCallile kerre karanud.

Elektripinge paiskas Peteri tarast kolme meetri kaugusele vastu puud.

“Peter!”

Ethan põlvitas mehe kõrvale, aga Peter oli juba surnud.

Põletushaavadega kaetud.

Krimpsus ja kägaras.

Liikumatu.

Särisev.

Suitsev.

Õhk lehkas söestunud inimjuuste ja – naha järele. Mehe riietesse olid augud kõrbenud.

“Hea, et niigi läks.”

Ethan pööras end ümber.

See oli Pam, kes nõjatas vastu puud ja naeratas pimedas.

Naise riided olid sama mustad kui varjud mändide all. Temast oli näha vaid silmi, hambaid.

Ja kena näolapikest.

Pilcheri hunnitu löögirusikas.

Pam ajas end sirgu ja lähenes Ethanile nagu sünnipärane võitleja. Kassina hiiliv ja nõtke. Ta valitses oma keha täiuslikult, iga tema liigutus oli läbimõeldud. Ethan ei tahtnud seda tunnistada, aga Pam kohutas teda.

Eelmises elus salateenistuses töötades oli ta kohanud vaid kolme täielikku psühhopaati. Ta oli kindel, et ka Pam oli niisugune.

Naine laskus tema kõrvale kükakile.

“Täitsa sodi, aga ajab mulle grillprae isu peale. Kas see pole veider? Ära muretse. Sina ei pea seda koristama. Selleks on elukutselised.”

“Selle pärast ma ei muretsenudki.”

“Mille pärast siis?”

“Mõtlesin selle vaese mehe perekonna peale.”

“Vähemasti ei pea nad nägema, kuidas ta tänaval surnuks pekstakse. Olgem ausad, sinnapoole see asi kiskus.”

“Arvasin, et suudan teda veenda.”

“Võib-olla siis, kui ta oleks äsja siia saabunud. Aga Peter pööras ära. Kaheksa aastat eeskujulik elanik. Selle nädalani polnud tema kohta ühtegi negatiivset seireraportit. Ja siis järsku läheb ta keset ööd kusagile koos moonakotiga? Ta oli seda asja pikalt haudunud.” Pam vaatas Ethanile otsa. “Ma kuulsin su sõnu. Sa poleks saanud midagi rohkemat öelda. Ta oli juba otsustanud.”

“Oleksin võinud tal minna lasta. Oleksin võinud anda talle vastused, mida ta otsis.”

Pam muigas. “Sa peaks ju paremini teadma, Ethan. Nagu äsja tõendasid.”

“Kas sa usud, et meil on õigus inimesi väevõimuga siin linnas kinni hoida?”

“Õigusi pole enam olemas. Ega seadusi. Ainult jõud ja hirm.”

“Sa siis ei usu kõige lihtsamatesse inimõigustesse?”

Naine naeratas. “Seda ma enda arvates just ütlesingi.”

Pam tõusis püsti ja tegi minekut.

Ethan hüüdis naisele järele: “Kes tema perekonnaga räägib?”

“Pole sinu mure. Pilcher hoolitseb selle eest.”

“Ja mida ta neile ütleb?”

Pam peatus ja pöördus ümber.

Kuue meetri kauguselt puude vahelt oli teda vaevu näha.

“Mida iganes talle pähe tuleb. Veel midagi?”

Ethan silmitses pumppüssi, mis puutüvel puhkas.

Sõge mõte.

Kui ta uuesti Pami poole vaatas, oli naine kadunud.

# # #

Ethan jäi kauaks Peteri juurde. Kuni ta taipas, et ei taha juures viibida, kui Pilcheri mehed viimaks laibale järele tulevad. Ta seadis end minekule.

Oli hea tunne tarast eemale saada, et mitte enam selle surinat kuulda.

Peagi liikus ta läbi vaikse metsa ja udu.

Kõik läks kuradile, aga sa ei saa sellest kellegagi rääkida. Isegi mitte oma naisega. Sul pole ühtegi tõelist sõpra. Ainsad inimesed, kellega saaks aru pidada, on suurushullustuse käes vaevlev mees ja psühhopaat. Ja see jääb nii alatiseks.

Pisut vähem kui kilomeetri pärast ronis Ethan üle väikese künka ja komberdas maanteele. Kuigi ta oli mõnevõrra valesti läinud, oli Bronco ikkagi vaid sajakonna meetri kaugusel. Ethan oli üliväsinud. Tal polnud aimugi, mis võis kell olla, aga päev ja öö olid olnud pikad. Peagi koidab uus päev.

Ta jõudis Bronconi, laadis pumppüssi tühjaks ja peitis istmete kohale.

Kurnatusest oleks võinud ta esipaneelile magama jääda.

Inimihu kõrbemise lehk oli endiselt vänge. Arvatavasti läheb päevi, enne kui see hajub.

Millalgi homme küsiks Theresa, kas kõik on korras, tema naerataks ja vastaks: “Jah, kallis. Minuga on hästi. Ja sinuga?”

Theresa vastaks, pilgus teravus, millel poleks tema sõnadega mingit pistmist: “Täitsa kenasti.”

Mees käivitas mootori.

Viha tärkas ootamatult.

Ta surus gaasi põhja.

Kiunuvad rehvid jätsid teekattele jäljed.

Ta kihutas läbi kurvi ning mööda sirget teed edasi linnaserva poole.

Reklaamtahvel tekitas iga kord tülgastust – reipalt naeratav ja lehvitav perekond, justkui 1950. aastate situatsioonikomöödiast.

TERE TULEMAST WAYWARD PINESI, KUS PARADIIS ON KODU

Ethan sööstis edasi.

Parempoolsest aknast nägi ta lehmi palktaraga ääristatud karjamaal.

Metsaservas kumas tähevalguses helkivate valgete aitade rida.

Ta vaatas uuesti läbi esiklaasi.

Äkitselt põrkas Bronco millegi otsa, mis oli piisavalt suur, et Ethanil rool käest rebida.

Auto kaldus teeserva ning libises palktara poole kiirusega sada kilomeetrit tunnis.

Ethan keeras rooli vastassuunas ja tundis, kuidas kaks ratast õhku kerkivad. Ühe hirmutava sekundi kiunusid rehvid sõiduteel ja turvavöö soonis mehe paremat külge.

Ta tundis gravitatsiooni oma rinna ja näoga.

Läbi esiklaasi paistis, nagu tähtkujud pöörleksid.

Ethani jalg oli gaasipedaalilt maha libisenud ning mootorit polnud enam kuulda. Kolme sekundi vältel oli ainsaks heliks tuule kahin, kui Bronco kummuli paiskus.

Autokatus tabas kurdistava pauguga maanteed.

Metalli mõlkimine.

Klaasikrigin.

Rehvide lõhkemine.

Auto kere lohises sädemeid pildudes üle sõidutee.

Järgmisel hetkel oli Bronco liikumatu, neli ratast taeva poole. Kaks rehvi ei olnudki tühjaks läinud. Kapoti vahelt tuli sisinal tossu.

Ethan haistis bensiini. Kõrbenud kummi. Jahutusvedelikku. Verd.

Ta oli nii kõvasti rooli külge klammerdunud, et võttis aega, enne kui ta suutis käed lahti rebida.

Rihmad hoidsid teda istmel kinni. Särk oli kaetud turvaklaasi kildudega. Ta tegi turvavöö lahti ja rõõmustas, et käed liikusid valutult. Kui ta jalgu nihutas, näisid need korras olevat. Uks ei avanenud, aga aknaklaas oli täielikult välja paiskunud. Ta puges põlvili avausest välja ning pudenes maanteele. Nüüd tundis ta valu. Valu polnud terav, vaid kasvas aeglaselt, lähtudes peast ja täites kogu keha.

Ta upitas end püsti.

Õõtsus.

Vankus.

Kummardas, et oksendada, ent iiveldus läks üle.

Ethan pühkis klaasikillud näolt. Mehe vasak näopool tulitas haavast, kust juba nõrgus verd tema lõuale, kaelale ja mööda särki alla.

Ta vaatas Broncot. See seisis risti keset teed, parempoolsed rehvid tühjad. Sõiduk oli muutunud kasutuskõlbmatuks. Enamik klaasi oli kildudeks purunenud ning värvil olid pikad täkked, nagu seda oleks kraapinud mõni kiskja.

Ta tuigerdas Broncost eemale, ajades teele bensiinist, õlist ja teistest vedelikest tekkinud jälgi nagu vererada.

Ta astus üle lahtirebitud sireeni.

Teepeenral vedeles tahavaatepeegel nagu väljapistetud silm. Selle küljes tolknesid juhtmed.

Eemal ammusid lehmad, kes olid ümbritsevast mürglist ilmselgelt häiritud.

Ethan seisatas veidi enne reklaamtahvlit ja põrnitses teel lebavat kogu, mis oleks talle äärepealt otsa peale teinud.

See oli viirastuslikult kahvatu.

Ta lonkis naisekogule päris lähedale. Nimi ei tahtnud meelde tulla, aga ta oli teda linna peal näinud. Naine oli seotud ühise peenramaa korraldusliku poolega. Neiu paistis olevat kahekümnendate eluaastate keskel. Õlgadeni ulatuvad mustad juuksed. Tukk. Neiu oli alasti, tema nahk jäiselt sinkjas. Näis, nagu ta helendaks pimedas – kui välja arvata augud tema kehal, mida oli rohkesti. Augud ei paiknenud huupi, vaid plaanipäraselt. Ethan ei julgenud auke lõpuni loendada. Polnud vaja, et see arv teda kummitama jääks. Puutumata oli üksnes neiu nägu. Surnu huuled olid värvi kaotanud. Kõige suurem ja tumedam lõhe keset neiu rinnakorvi tundus kui väike must suu, mis oli uudishimust lahti vajunud. Küllap rinnahaav oligi ta tapnud. Muidugi võisid surma põhjustada ka teised haavad. Ent verest polnud surnukehal jälgegi. Õigupoolest võis neiu nahalt leida vaid rehvivorbi, mille Bronco oli kõhule jätnud. Rehvi muster oli selgelt näha.

Esimene mõte oli politsei kutsuda.

Sina oledki politsei.

Oli jutuks olnud, et Ethan võiks endale paar abilist võtta, aga seda polnud veel juhtunud.

Ethan istus teele maha.

Avariist saadud põrutus oli kadumas ning tal hakkas külm.

Mõne aja pärast ajas ta end püsti. Surnut ei saanud isegi paariks tunniks siia jätta. Ta tõstis neiu üles ja tassis metsa. Laip polnud nii jahtunud, nagu ta oli eeldanud. See oli lausa soe. Verest tühi, aga soe – veider kombinatsioon. Kuue meetri pärast leidis Ethan madalate tammede salu. Ta asetas neiu õrnalt koltunud lehtedele ja seadis selle käed kõhule risti. Ethan haaras värisevate kätega oma ülemisest särginööbist ja rebis särgi seljast, et neidu sellega katta.

“Luban sulle, et tulen veel tagasi.”

Ethan suundus maantee poole. Mõnda aega ta kaalus, kas panna Broncol sisse vabakäik, et see teepeenrale veereks. Aga ei paistnud, nagu võiks lähitundidel keegi siia sõita. Karjatalust hakatakse piima vedama alles homme õhtupoolikul. Ta jõuab enne kõik korda teha.

Ethan hakkas tagasi linna kõndima. Orus vilkusid kutsuvalt Pinesi majade tuled.

Nii rahumeelne.

Nii petlikult rahumeelne.

# # #

Ethan jõudis koju, kui juba koitis.

Ta täitis esimese korruse malmvanni nii kuuma veega, kui vähegi kannatas. Siis pesi nägu. Hõõrus maha vere. Kuum vesi aitas tuhmistada ihu valusid ja tuiklemist silmade taga.

# # #

Päike oli kõrgel taevas, kui Ethan voodisse puges.

Voodilina oli külm, aga naine soe.

Ta oleks pidanud Pilcherile helistama. Ta oleks pidanud bossile helistama kohe, kui ta koju astus, aga ta oli mõtlemiseks liiga väsinud. Kõigepealt tahtis ta end välja magada.

“Sa oled tagasi,” sosistas Theresa.

Mees pani käe naise ümber ja tõmbas ta ligemale.

Kui ta sügavalt sisse hingas, tegid ribid vasemal küljel valu.

“Kas kõik on korras?” küsis naine. Mees mõtles Peterile, kes oli pärast elektrilööki tossanud ja särisenud. Alasti neiule, kes oli lamanud surnuna keset teed. Kuidas ta oleks ise äärepealt surma saanud ega osanud aimatagi, mida see kõik tähendas.

“Jah, kallis,” ütles ta abikaasat kaisutades. “Minuga on hästi.”