Читать книгу Wayward Pines. II osa - Blake Crouch - Страница 8

Theresa istus verandal ja ootas abikaasat.

Maja ees lipendas haavapuu lehti ning okste vahelt langes hunnitule rohelisele murule rahutuid varje.

Abikaasa märkas Ethanit 6. tänaval kõndimas. Mehe samm oli tavalisest aeglasem ja korrapäratum – ta võttis parema jalaga lühemaid samme.

Mees astus kõnniteelt kivirajale. Ethanil oli raske käia, ent naist silmates asendus pinge mehe näol laia naeratusega.

“Sa oled valudes,” nentis naine.

“Tühiasi.”

Theresa ajas end püsti ning läks trepist alla murule, mis sandaalides jalgadele juba jahedana tundus.

Naine tõusis varvastele ning puudutas kahvatulillat muhku mehe vasemal põsel.

Mees võpatas.

“Kas keegi lõi sind?”

“Ei, üldse mitte.”

“Mis siis juhtus?”

“Mul oli patrullautoga õnnetus.”

“Millal?”

“Eile öösel. Tühiasi.”

“Kas sa haiglas oled käinud?”

“Mul pole häda midagi.”

“Sa pole lasknud end läbi vaadata?”

“Theresa!”

“Mis juhtus?”

“Üks jänes jooksis auto ette. Tahtsin kõrvale põigata ja keerasin auto kummuli.”

“Kummuli?”

“Pole viga.”

“Lähme kohe haiglasse.”

Mees kallutas pead ja suudles naist laubale. “Ma ei lähe haiglasse ja punkt. Sa näed kaunis välja. Mis puhul siis?”

“Kas midagi peab kohe lahti olema, kui ma olen end ilusaks teinud?”

“Saad aru küll, mis ma öelda tahan.”

“Sul pole meeles.”

“Täitsa võimalik. Viimased päevad on olnud pöörased. Mille ma ära unustasin?”

“Meil on Fisherite juures õhtusöök.”

“Täna õhtul?”

“Viieteist minuti pärast.”

Theresa mõtles hetkeks, et mees ütleb ära. Et nad loobuvad. Kas ta tohib seda? Kas tal on see õigus?

“Hea küll. Ma vahetan riideid ja olen viie minuti pärast all.”

# # #

Theresa oli proua Fisheriga kõnelnud kahe nädala eest laupäeva hommikul turul. Sellest, et mõlemad prouad sirutasid käe sama kurgi järele, oli võrsunud sõbralik vestlus.

Ühel eelmise nädala õhtul oli helisenud Burke’ide telefon. Helistaja tutvustas end Megan Fisherina ja kutsus Ethanit ja Theresat järgmise nädala neljapäevaks enda juurde õhtustama. Kas nad saaksid tulla?

Theresa teadis väga hästi, et Meganit ei olnud haaranud äkiline sõbrustamise õhin. Megan oli saanud kirja, mis soovitas, et ta võtaks Burke’idega ühendust. Theresale endalegi oli sääraseid kirju tulnud. Mingis mõttes paistsid need kirjad põhjendatud. Kuna tõeline inimestevaheline suhtlemine oli keelatud, ei algataks ta vabatahtlikult naabritega kokkusaamisi iialgi. See oleks olnud ebaloomulik ja veider.

Omaenda siseilma kaduda oli palju hõlpsam.

# # #

Theresa ja Ethan kõndisid käest kinni hoides keset tänavat. Theresal oli paremas käes ahjusoe leivapäts.

Kuna Ben jäi koju, siis tundus, nagu oleksid abikaasad omavaheliseks kohtinguks välja lipsanud.

Orgu täitis jahedus. Nad olid hiljaks jäämas. Kell oli juba paar minutit seitse läbi. “Õhtusöök Hecteriga” oli alanud ning sametisi klaverihelisid kostis igast avatud aknast.

“On sul meeles, millega härra Fisher tegeleb?” küsis Theresa.

“Ta on advokaat. Tema naine on õpetaja. Beni õpetaja.”

Endastmõistetavalt teadis Theresa, et proua Fisher oli Beni õpetaja, aga ta soovis, et Ethan poleks seda maininud. Kool oli veider koht. Pinesis oli kohustuslik käia koolis neljandast kuni viieteistkümnenda eluaastani, aga hariduse sisu oli mõistatus. Theresal polnud aimugi, mida tema poeg õppis. Lastele ei antud kunagi koduseid ülesandeid. Lapsi ei lubatud õpitut vanematega arutada. Ben ei teinud kooliasjadest kordagi juttu ning ema ei hakanud ka urgitsema. Ainus kord, kui lapsevanematele koolist aimu anti, oli kooliaasta lõpu näidendi puhul. Seda etendati juunikuus ning Wayward Pinesis oli see jõulude ja tänupüha mõõtu pidustus. Kolme aasta eest oli fête korraldatud isale, kes oli kooli tunginud. Theresat oleks huvitanud, kui palju Ethan teadis.

“Ja millisele valdkonnale on härra Fisher spetsialiseerunud?” Theresa mõistis oma küsimuse rumalust. Kõige tõenäolisemalt istus härra Fisher, nagu ta isegi, päev otsa vaikselt oma kabinetis, mida külastati harva ja kuhu ka helistati harva.

“Ei tea,” ütles Ethan. “Võtame selle vestlusteemade hulka.” Ethan pigistas naise kätt. Mehe hääles kõlas sarkasmi. Seda poleks märganud keegi teine, kuid naise kõrvale ei jäänud see kuulmata. Theresa vaatas mehele otsa ja naeratas. Ethani silmades oli midagi vandenõulaslikku. Omavaheline nali oli neid lähemale toonud.

Mehe tagasitulekust saadik oli see Theresale olnud kõige südamlikum hetk.

Ta kujutles, kuidas kogu tema ülejäänud elu kuluks sääraste hetkede otsimisele.

# # #

Fisherid elasid hubases majas linna põhjaservas.

Megan Fisher avas ukse veel enne, kui Ethan jõudis koputada. Megan oli kahekümnendate eluaastate keskel ja väga kaunis. Ta kandis valget pitsilise servaga kleiti. Pruun pael, mis hoidis juukseid, oli sama värvi kui tema päevitunud ja tedretähnilised õlad.

Megani naeratus oleks Theresa meelest võinud kuuluda filmitähele. Naise suu oli pärani lahti. Aga õiget emotsiooni selle taga polnud.

“Tere tulemast meile, Theresa ja Ethan! Nii tore, et saite tulla!”

“Aitäh kutsumast,” vastas Ethan.

Theresa ulatas linikusse mähitud leivapätsi.

Megan vangutas laitvalt pead. “Ma ju ütlesin, et te ei tooks midagi.” Väikesest žestist hoolimata võttis ta külakosti vastu. “Oo, see on veel soe!”

“Otse ahjust.”

“Palun tulge sisse.”

Theresa küünitas üles ja võttis Ethani peast kauboikübara.

“Panen selle ise varna,” pakkus Megan.

Maja täitsid isuäratavad toidulõhnad. Arvata võis, et ahjus oli kana koos küüslaugu ja kartulitega.

Brad Fisher oli söögitoas, kus ta sättis nõusid küünaldega ehitud uhkel laual, mis oli kaetud neljale.

Brad astus naeratades ja terekätt pakkudes esikusse. Ta oli kaks või kolm aastat oma naisest vanem ning Theresa meelest kandis ikka veel tööriideid. Musti kingi, halle laiu pükse ja lipsuta valget triiksärki, mille varrukad oli ta üles käärinud. Mees tundus noore innuka advokaadina, kellest õhkus aastatega lihvitud taibukust.

Ethan surus Bradi kätt.

“Šerif, tore, et te tulla saite.”

“Tore, et te kutsusite.”

“Tervist, proua Burke.”

“Öelge mulle palun Theresa.”

“Enne, kui me maha istume, on mul vaja paar asja teha,” lausus Megan. “Theresa, tuleksid sa mulle kööki appi? Las mehed võtavad tagumisel verandal napsi.”

# # #

Kui Theresa värsket salatit loputas, nägi ta kraanikausi kohal olevast aknast, et Ethan ja Brad seisid murul, viskiklaasid peos. Seda ta ei osanud öelda, kas nad ka vestlesid. Hoovi ümber oli aed. Selle vastas kerkis rohkem kui kolmesaja meetri ulatuses kalju. Järjest ahtamatel kaljukarniisidel kasvasid männid.

“Megan, teil on nii kaunis kodu,” ütles Theresa.

“Aitäh. Sa liialdad.”

“Kas sa pole sel aastal mitte mu poja õpetaja?” Küsimus polnud sihilik. Sõnad tulid iseenesest Theresa suhu. Megan päästis end kimbatusest imelise osavusega.

“Just nii. Ben on vahva poiss. Üks minu parimaid.”

Ja ei silpigi rohkem.

Naiste vestlus kulges hooti.

Theresa hakkis keedetud peedi lilladeks lõikudeks.

“Kuhu ma need panen?” küsis ta.

“Siia sobib hästi.”

Megan hoidis puukaussi, kuhu Theresa tõstis kaks peotäit peediviile. Nende lõhn meenutas talle mulda, kuid seda nauditaval viisil.

“Sa töötad kinnisvaraga, eks?” küsis Megan.

“Jah.”

“Olen läbi akna näinud, kui sa laua taga istud.” Megan nihkus usaldavalt lähemale. “Brad ja mina üritame. Tead ju küll, mida.”

“Tõesti?”

“Kui on õnne ja kurg meile külla tuleb, siis peame suurema elukoha otsima. Võib-olla tuleme siis sinu juurde. Saad olla meie agent ja näidata meile Pinesi parimaid pakkumisi.”

“Aitaksin hea meelega,” nõustus Theresa.

Viibida Megani köögis, nagu kõik oleks korras, tundus Theresale pentsik. Megan oli linna tulnud alles paari aasta eest ning tema lõimumine oli läinud üle kivide ja kändude. Ta oli teinud kaks põgenemiskatset ning proovinud eelmisel šerifil silmad peast välja kratsida. Theresale tuli meelde, kuidas ta ühel pärastlõunal laua taga istus ja aknast välja vahtis, kui Megan keset päist päeva mööda linnakese peatänavat jooksis ja kisendas: “Mida põrgut! Mida põrgut siin valesti on? Ükski teist pole päris inimene!” Theresa ootas ööseks fête’i, aga telefonid ei helisenudki. Megan kadus. Kolm kuud hiljem nägi Theresa teda jälle linnas. Megan kõndis täie rahuga kõnniteel. Peagi ta õpetas koolis. Siis abiellus Bradiga. Megan oli järgnevates fête’ides olulist rolli mänginud. Korra oli ta sõõri astunud ning virutanud surevale põgenikule rattavõtmega.

Nüüd tegid nad koos süüa ning nende abikaasad jõid õues viskit.

Kui Theresa oma kätelt lillasid plekke maha pesi, keerles ta peas üksainus küsimus.

Kuidas nad su viimaks murdsid?

# # #

Ethan vahtis kaljuseina ja rüüpas viskit.

See oli oivaline šoti viski. Kui mitte arvestada jubeda maitsega vaadiõlut The Biergartenis, oli linnas haruharva vägijooke müügil. Ethanile tundus, nagu ta saaks Pilcherist aru – Wayward Pinesis oli niigi raske elada. Alkoholipood pööraks terve linna ruttu pea peale. Siiski lasi Pilcher aeg-ajalt kaubandusvõrku veidi head kraami. Seda oli saadaval toidupoes või restoranides. Kui linn jäeti kuivale, ajasid inimesed ise puskarit.

“Kas viski sobib, Ethan?”

“See on suurepärane. Aitäh.”

Brad Fisher.

Ethan oli sellel nädalal kaks korda tema toimikut lugenud.

Sündinud Sacramentos.

Õppinud Harvardis juurat.

Palo Alto idufirma õigusnõunik.

Brad oli olnud uue pruudiga Idahos kahenädalasel suvereisil ning jäänud korraks Wayward Pinesi ööbima. Toimikus ei täpsustatud, kas Pilcher oli neile samamoodi avarii korraldanud, nagu Ethanile ja paljudele teistelegi.

Nagu kõik Pinesi elanikud, olid Fisherid tuhat kaheksasada aastat hiljem ärganud kaunis vanglalinnas.

Kaks kuud pärast saabumist ronis esimene proua Fisher ühele kaljurüngale linna põhjaservas ja hüppas saja viiekümne meetri kõrguselt surnuks.

See murdis Bradi südame, aga muidu oli tema lõimumine olnud ladus. Ei mingeid põgenemiskatseid. Ei mingit ettearvamatut käitumist. Mehe toimikus leidus vaid üks seireraport. Paar väliskaamerat olid tabanud ta ühel ööl, pärast tüli Meganiga, keeluajal jalutuskäigult. Raportile anti viimaks hinnang EMK (ei midagi kahtlast) ning Brad ei teinud enam muret.

“Kuidas uus töö edeneb?” küsis Brad.

“Pole viga. Hakkab käppa saama. Räägi mulle oma advokaadibüroost.”

“Ah. Ei midagi erilist. Ainult sekretär ja mina. Ma nimetan seda “uksepraktikaks”. Tegelen kõigega, mis uksest sisse jalutab.”

Nagu keegi astuks sinu uksest sisse.

Nad seisid kaljuseina varjus poolhämaras ja jõid.

Mõne aja pärast lausus Brad: “Aeg-ajalt näen ma kaljukarniisidel mägilambaid.”

“Kas tõesti? Ise ma pole küll märganud.”

Kaks minutit vaikiti ja siis ütles Ethan midagi aia kohta.