Читать книгу Tumeaine - Blake Crouch - Страница 4
Esimene peatükk
ОглавлениеNeljapäevaõhtud meeldivad mulle üle kõige.
Need õhtud tunduvad lausa ajatud.
Siis oleme kolmekesi, pereringis.
Minu poeg Charlie istub laua taga ja joonistab. Ta on peaaegu viisteist. Ta on suvega kasvanud üle viie sentimeetri, minuga ühepikkuseks.
Jätan sibula viilutamise pooleli, et küsida: „Kas ma tohin vaadata?”
Charlie tõstab joonistusploki üles ja näitab mäeahelikku, mis tundub paiknevat mõnel võõral planeedil.
„Täitsa vahva. Kas niisama?”
„Kodutöö. Homme on tähtaeg.”
„Siis jätsid asja küll päris viimasele minutile. Tee aga edasi.”
Olen õnnelik ja juba veidi joonud. Seisan köögis ega aimagi, et just sel õhtul jään kõigest ilma. Jään ilma kõigest, millega olen harjunud, kõigist, keda armastan.
Keegi ei tule hoiatama, et sinu elu muutub või kaob üldse ära. Miski ei anna märku, et oled kuristiku äärele eksinud. See vist teebki tragöödiad nii jubedaks. Asi pole selles, mis juhtub, vaid kuidas kõik juhtub: hoop lajatatakse täiesti suvalisel hetkel, mil ei oskagi seda oodata. Sa lihtsalt ei jõua end valmis seada või kõrvale põigata.
Elektrivalgus paneb veini klaasis sätendama. Silmad kipitavad sibulast. Vanal vinüülimängijal kabinetis pöörleb Thelonious Monki plaat. Analoogsalvestisel on külluses nüansse, millest ma eales ei tüdine. Eriti tore on ragin kahe laulu vahel. Vinüülimängija kõrval on virnade viisi haruldasi vinüülplaate. Olen korduvalt nõuks võtnud, et asun peagi neid korrastama.
Mu abikaasa Daniela istub köögisaarel. Ühes käes hoiab ta peaaegu tühja veiniklaasi ja teisega sõrmitseb telefoni. Minu pilgu peale kerkib tema huultele naeratus, aga ta ei tõsta ekraanilt pilku.
„Tean küll,” tunnistab ta. „Ma rikun perekonnaõhtu põhireeglit.”
„Mis see nii tähtis on?” pärin ma.
Daniela suunab oma tumedad hispaanlannasilmad minule. „Ei midagi.”
Võtan telefoni õrnalt naise peost ning asetan selle kõrvale.
„Keedaksid äkki pastat.”
„Parema meelega vaatan, kuidas sina süüa teed.”
„Kas tõesti?” Vaiksemini: „See erutab sind, eks?”
„Ei, lihtsalt juua ja laiselda on tore.”
Daniela hingeõhk on veinist magus. Mu naine oskab uskumatult kenasti naeratada. Ta lummab mind endiselt.
Kummutan oma klaasi tilgatumaks. „Teeme järgmise pudeli lahti?”
„Täitsa minu mõte.”
Samal ajal kui ma uue pudeli avan, haarab Daniela telefoni pihku, et ma näeksin. „Lugesin Chicago Magazine’ist Marsha Altmani näituse arvustust.”
„Kas kriitika oli positiivne?”
„Ikka. Samahästi armastuskiri.”
„Veab tal.”
„Olen alati arvanud…” Daniela jätab lause pooleli. Aiman niigi, mida ta öelda tahab. Viieteistkümne aasta eest, enne meie kohtumist, oli Daniela Chicago kunstimaailmas tõusev täht. Tal oli Bucktownis ateljee, tema teoseid võis imetleda viies kohalikus galeriis ning ta oli äsja avanud oma esimese isikunäituse New Yorgis. Siis segas elu vahele. Mina. Charlie. Sünnitusjärgne depressioon.
Ta kustus.
Nüüd annab Daniela põhikooliõpilastele kunsti eratunde.
„Mitte et ma tema üle rõõmu ei tunneks. Marsha on ju suurepärane, ta on edu ära teeninud.”
„Kui see sind kuidagi lohutab, siis Ryan Holder võitis äsja Pavia preemia.”
„Mis see on?”
„Autasu multidistsiplinaarsete saavutuste eest eluteadustes ja füüsikas. Ryan pälvis selle oma töö eest neuroloogias.”
„On see midagi erilist?”
„Miljon dollarit. Kiidukõned. Ta supleb varsti grandirahas.”
„Seksikamad assistendid?”
„Nähtavasti need ongi talle tõeline preemia. Ryan kutsus mind õhtul sõprade ringis tähistama. Keeldusin.”
„Miks siis?”
„See on ju meie õhtu.”
„Peaksid siiski minema.”
„Parema meelega mitte.”
Daniela võtab kätte tühja klaasi. „Sa mõtled siis, et täna õhtul on meil mõlemal põhjust palju veini juua?”
Suudlen oma naist ja valan äsja avatud veinipudelist heldelt ta klaasi.
„Sina oleksid võinud selle auhinna saada,” märgib Daniela.
„Sina oleksid võinud selle linna kunstikogukonda valitseda.”
„Aga me lõime hoopis selle.” Naine osutab kõrgele köögilaele. Ostsin punakaspruuni kivimaja pärandiks saadud rahaga enne, kui Danielaga tuttavaks sain. „Ja selle,” jätkab Daniela, osutades Charliele, kes on joonistamisest nii haaratud, et seda võib võrrelda Daniela pühendumusega maalimisele.
Teismelise lapse vanem on imelik olla. Üks asi on väikest poissi kasvatada. Täiesti teine tunne on see, kui sinu tarkust vajab inimene, kes kohe omaenda elu alustab. Ma ei tea täpselt, mida lapsele õpetada. Tean küll isasid, kelle ellusuhtumine on väljakujunenud ning kel on täiesti selge, mida poegadele ja tütardele rääkida. Mina ei ole seda sorti. Mida vanemaks ma jään, seda vähem aru saan. Armastan oma poega. Ta tähendab mulle kõike. Aga ikkagi kardan, et ei suuda teda aidata. Valmistan teda iseseisvaks eluks ette, kuid mul pole omaenda heitlikest eluvaadetest eriti palju kaasa anda.
Avan kraanikausi kõrval kapiukse, et lintnuudleid otsida.
Daniela pöördub Charlie poole: „Kas tead, et su isa oleks võinud Nobeli preemia võita.”
Puhken naerma. „See on nüüd küll liialdus.”
„Charlie, ära usu teda. Su isa on geenius.”
„Sa oled armas,” ütlen oma naisele. „Ja veidi purjus.”
„Räägin vaid tõtt. Saad ju isegi aru, et teadustöö jäi sul toppama ainult seepärast, et sa oma peret armastad.”
Mu huultele kerkib naeratus. Kui Daniela joob, siis juhtub kolm asja: tema inglise keelde lisandub aktsent, ta muutub pealetükkivalt kiitvaks ning kipub liialdama.
„Sinu isa pihtis mulle ühel õhtul – pea seda meeles –, et tõeline teadustöö nõuab jäägitut andumist. Ta ütles…” See, et mu naisel saavad meeleliigutusest sõnad otsa, mõjub ootamatult. Daniela silmisse valguvad pisarad. Ta raputab pead, et nuttu maha suruda. Kui ta on end kokku võtnud, lõpetab ta lause. „Ta ütles: „Daniela, surivoodil meenutan parema meelega sind, mitte steriilset, kõledat laborit.””
Kui pilgu joonistavale Charliele suunan, taban teda silmi pööritamas. Meie pojas tekitab ema ja isa sentimentaalsuspuhang arvatavasti piinlikkust.
Põrnitsen kapisisemust ja ootan, kuni kurgust klomp kaob.
Kui see üle läheb, võtan nuudlipaki ja panen ukse kinni.
Daniela joob veini.
Charlie joonistab.
Ebamugav meeleolu hajub.
„Kus Ryan oma võitu tähistab?” ilmutab Daniela huvi.
„Village Tapis.”
„Jason, see on ju sinu lemmikbaar.”
„Ja mis sellest?”
Daniela tuleb lähemale, et nuudlipakk enda kätte võtta.
„Mine ja võta oma vana ülikoolikaaslasega üks naps. Ütle, et sul on tema üle hea meel. Näita, et oled uhke. Anna minu õnnitlused edasi.”
„Ma ei ütle talle, et sa teda õnnitled.”
„Miks?”
„Ta on sinust sisse võetud.”
„Jäta järele.”
„See on ju tõsi. Juba ammusest ajast, kui me ühiselamus tuba jagasime. Kas sa viimast jõulupidu mäletad? Kuidas Ryan manööverdas, et sa temaga koos puuvõõriku all seisaksid?”
Daniela puhkeb naerma: „Õhtusöök on sinu kojutuleku ajaks laual.”
„Mis tähendab, et ma pean tagasi olema…”
„Neljakümne viie minuti pärast.”
„Kuidas ma küll ilma sinuta elaksin?”
Daniela suudleb mind.
„Parem ärme selle peale mõtle.”
Võtan mikrolaineahju kõrvalt keraamilisest kausist võtmed ja rahakoti ning astun söögituppa. Mu pilk peatub söögilaua kohal rippuval lühtril, mis meenutab kujult tesserakti. See oli Daniela kingitus meie kümnendaks pulma-aastapäevaks. See on parim kink, mis mulle üldse tehtud.
Kui ma välisukseni astun, hüüab Daniela: „Tule koos jäätisega tagasi!”
„Vaata, et see oleks piparmündi-šokolaadi oma!” lisab Charlie.
Lehvitan ja tõstan pöidla üles.
Ma ei vaata tagasi ega ütle midagi.
Seegi hetk hajub vaikselt.
See on kõige lõpp, mida ma tunnen, lõpp kõigele, mida ma armastan.
Olen Logani väljaku ligidal elanud kakskümmend aastat. Siin pole kunagi nii tore kui oktoobri esimesel nädalal. Siis tulevad alati meelde F. Scott Fitzgeraldi sõnad: Tuleb sügis oma vilude ilmadega ja elu algab uuesti pihta2.
Õhtu on jahe. Taevas on piisavalt selge, et üksikud tähed paistaksid. Baarides mürgeldatakse tavalisest enam. Cubsi fännid elavad oma pettumust välja.
Seisatan kõnniteel, millele heidab helke kirev neoonsilt VILLAGE TAP. Mulle avaneb tüüpilise Chicago baari sisemus. Samasuguseid kohtab meie linnas igal pool, aga just see on minu kodubaar. Meie majast lahutab seda vaid mõni kvartal.
Astun aknal vilkuva sinise neoonmärgi kumast läbi, uksest sisse.
Matt, kes on ühteaegu baarmen ja omanik, noogutab tervituseks, kui ma Ryan Holderit ümbritsevast inimsummast läbi tungin.
„Tegin just äsja sinust Danielaga juttu,” ütlen Ryanile.
Ryan naeratab. Ta näeb välja, nagu alustaks kohe tervet loengusarja. Ta on reibas ja päevitunud, seljas must rullkaelusega sviiter, habe piinliku täpsusega pöetud.
„Kuramuse hea sind kohata. Olen südamepõhjani liigutatud, et sa tulid. Kullake?” Ryan puudutab enda kõrval baaripukil istuva noore naise paljast õlga. „Kas sa loovutaksid selle koha minutiks mu vanale kallile sõbrale?”
Neiu vabastab kuulekalt baaripuki. Istun ise sinna, Ryani kõrvale.
Ryan hõikab baarmeni. „Meile mõlemale kõige kallimat napsi, mis siin leidub.”
„Ryan, pole vaja.”
Neuroloog puudutab mu rannet. „Täna joome ainult kõige paremat.”
„See on Macallan Twenty-Five,” ütleb Matt.
„Meile kummalegi. Mina maksan.”
Kui baarmen asub tellimust täitma, annab Ryan mu randmele kõva vopsu. Ta ei paista sugugi teadlase moodi. Bakalaureuseõppes mängis ta lakrossi. Sünnipärase atleedi laiad õlad ja sujuvad liigutused on tal endiselt alles.
„Kuidas Charliel ja kaunil Danielal läheb?”
„Paremini ei saakski.”
„Oleksid pidanud naise kaasa võtma. Ma pole teda jõuludest saadik näinud.”
„Ta palus sind õnnitleda.”
„Sul on hea abikaasa, mitte et see kellelegi uudis oleks.”
„Kui tõenäoline see on, et sinagi lähitulevikus naise ära võtad?”
„Mitte eriti. Poissmeheelul on suuri eeliseid, mis mulle sobivad. Töötad ikka veel Lakemonti kolledžis?”
„Ikka.”
„Korralik kool. Füüsika alusõpe, eks?”
„Just.”
„Niisiis sa õpetad…”
„Kvantmehaanikat. Põhiliselt algtasemel. Ei midagi jalustrabavat.”
Matt toob kaks viskiklaasi. Ryan võtab need vastu ning asetab ühe minu ette baariletile.
„Nii et see tähistamine…” alustan ma.
„Kõigest minu doktorantide algatus. Neile meeldib kangesti mind täis joota, et ma suurustlema kukuksin.”
„Tähtis aasta sulle, Ryan. Ma pole praegugi unustanud, et sa oleksid difvõrrandites äärepealt läbi kukkunud.”
„Ja sina päästsid mu naha. Rohkem kui korra.”
Hetkeks märkan enesekindluse ja lihvitud oleku taga taas seda veiderdavat, lustlikku üliõpilast, kellega poolteist aastat ühist räpasevõitu elamispinda jagasin.
„Kas Pavia preemia oli sinu töö eest…” alustan.
„… eesajukoore kui teadvuse ühe tekkepaiga kindlakstegemisel.”
„Nüüd tuleb meelde. Ma lugesin sinu artiklit.”
„Kuidas oli?”
„Hiilgav.”
Paistab, et mu kompliment valmistab Ryanile siirast rõõmu.
„Kui aus olla, Jason, ilma igasuguse liialdamiseta, siis ma ootasin kogu aeg, et läbimurrangulisi artikleid avaldad sina.”
„Tõesti?”
Ryan silmitseb mind mustade plastraamidega prillide tagant.
„Loomulikult. Sa oled minust targem. See oli igaühele selge.”
Rüüpan viskit. Püüan mitte märgata, kui hõrk see on.
„Tohin ma küsida, pead sa end praegu pigem teaduriks või õppejõuks?” tunneb Ryan huvi.
„Ma…”
„Ma ise näen end esmajoones mehena, kes otsib fundamentaalsetele küsimustele vastuseid. Kui inimesed minu ümber” – ta osutab tudengitele, keda pidevalt juurde tuleb – „on piisavalt arukad, et minu läheduses tarkust koguda … siis on hästi. Aga teadmiste edasiandmisest ma üldiselt ei hooli. Kõik, mis loeb, on teadus. Uurimistöö.”
Tunnetan Ryani hääles pahameelt või viha. See paisub, otsekui tahaks ta midagi välja pahvatada.
Proovin asja naljaks pöörata. „Oled sa minu peale pahane, Ryan? Sinu jutt kõlab, nagu keegi oleks sind alt vedanud.”
„Kuule, ma olen õpetanud MIT-is, Harvardis, Johns Hopkinsis, maailma parimates ülikoolides. Olen kohanud kõige taibukamaid kutte, kes üldse olemas on. Jason, sa oleksid maailma muutnud, kui sa oleks sama rada käinud. Kui oleksid sellele truuks jäänud. Õpetad nüüd hoopis füüsika aluseid tulevastele arstidele ja patendiadvokaatidele.”
„Kõigist ei tule superstaare nagu sina, Ryan.”
„Sest sa ei üritagi.”
Teen viskiklaasi tilgatumaks.
„Väga tore, et siit läbi astusin.” Ronin baaripukilt maha.
„Ära ole selline, Jason. Ma ei mõelnud oma jutuga midagi halba.”
„Tubli oled, sõber. Täitsa tõsiselt.”
„Jason.”
„Aitäh napsi eest.”
Longin kõnniteel. Mida kaugemale Ryanist jõuan, seda vihasemaks lähen.
Ma ei tea ainult, kelle peale.
Mu nägu kuumab.
Higi voolab külgi mööda alla.
Uisapäisa sammun sõiduteele, ehkki ülekäiguraja märgutuli seda keelab. Otsekohe kostab kummivilinat, ilmselt vajutas keegi järsku pidurit.
Pööran ringi ja vaatan jahmunult, kuidas kollane takso minu poole tormab.
Läbi tuuleklaasi on taksojuht selgesti näha – vuntsidega mees, kelle silmad on kokkupõrke hirmust pärani.
Siis on mu käed autokapoti soojal kollaseks värvitud metallil, taksojuht küünitab pea aknast välja ning karjub: „Kuule, debiilik, sa oleks võinud surma saada! Vaata ka natuke, kuhu sa astud!”
Takso tagant kõlab autode tuututamist.
Astun kõnniteele tagasi ning autode voog võib jätkuda.
Kolm autojuhti järjest aeglustavad sõitu, et mulle keskmist sõrme näidata.
Whole Foods lõhnab nagu hipi, kellega ma enne Danielat kohtamas käisin. Läbisegi on tunda värsket köögivilja, kohvipuru ja eeterlikke õlisid.
Taksolt saadud ehmatus pole veel lahtunud. Uudistan sügavkülmalette poolunes viibides.
Tänaval on jahedam, järvelt puhub krõbe tuul. Ilmselt on ukse ees käre talv.
Riidest ostukott on nüüd jäätist täis. Koju lähen teist teed pidi. See on kuus kvartalit pikem. Nii olen kauem omaette. Pärast Ryanilt ja autolt saadud elamusi vajan aega toibumiseks.
Möödun hilisel õhtutunnil inimtühjast ehitusplatsist ning kaks kvartalit hiljem mu poja kunagisest algkoolist. Mänguväljakul läigib tänavalaterna paistel liumägi ning tuul raputab kiikesid.
Need sügisõhtud äratavad mälestusi, mis muidu sisimas varjuvad. Minu lapsepõlv möödus Iowa osariigi lääneosas. Meenuvad keskkooliaegsed jalgpallimatšid, staadionil mängijatele langev prožektorivalgus. Valmivate õunte lõhn. Hapu õlle lehk ja maisipõldudel peetud joomingud. Meenub, kuidas tuul mu juukseid sasis, kui ma öösel vana veoauto kastis mööda külavaheteed sõitsin, tolm punaste tagatulede kumas keerlemas ja terve elu mind ees ootamas.
See ongi nooruse juures tore.
Kõik näib imekergena, sest ühtegi pöördumatut valikut pole veel tehtud. Ühelegi karjäärirajale pole veel astutud ning eesootav teerist tähistab vaid ammendamatuid võimalusi.
Armastan oma elu. Ometi pole ma väga kaua end nii sulgkergena tundnud. Ainult säärased sügisõhtud virgutavadki seda tundmust.
Külmas õhus läheb pea jälle selgeks.
Igatsen koju. Kavatsen gaasikamina süüdata. Varem pole me enne novembrikuud kaminasse tuld teinud. Kui olen juba poolteist kilomeetrit tuule käes lonkinud, hakkab harjumatult külm. Nüüd igatsen tule paistele, et Daniela ja Charlie kõrval klaasist veinist rõõmu tunda.
Üle tänava kulgeb metroo, El.
Mu pea kohal on raudtee roostetavad metallkonstruktsioonid.
Minu silmis sümboliseerib El Chicagot veelgi paremini kui linna siluett.
See koduteelõik meeldib mulle kõige enam, sest see on kõige pimedam ja vaiksem.
Hetkel… ei saabu ühtegi rongi, kummastki suunast pole autode esitulesid märgata ning ühestki baarist ei kuuldu lärmi.
Kõrvu ulatub üksnes reaktiivlennuki kauget mühinat, mis varsti O’Hare’i lennuväljale maandub.
Oot-oot…
Keegi tuleb, kõnniteel kajavad sammud.
Vaatan üle õla.
Mulle läheneb tume kogu. Vahemaa kahaneb kiiremini, kui ma midagi taibata jõuan.
Kõigepealt näen viirastuslikku nägu.
Kõrged kaarjad kulmud, nagu maalitud.
Punased prunthuuled – liiga kitsad, liiga laitmatud.
Ja õudsed silmad – suured ja süsimustad, ilma pupilli või vikerkestata.
Järgmisena märkan ninaotsast kümme sentimeetrit eespool püssirauda.
Geišamaski tagant nõuab madal kähe hääl: „Pööra ümber.”
Ma kõhklen. Olen liigutamiseks ülearu rabatud.
Mees surub mulle püssi näkku.
Pööran ringi.
Enne kui jõuan ütelda, et rahakott on vasemas esitaskus, lausub ta: „Ma ei taha sinu raha. Hakka astuma.”
Alustan kõndimist.
„Rutem.”
Lisan sammu.
„Mida sa tahad?” küsin.
„Et sa oma suu kinni pead.”
Meie pea kohal kihutab rong. Kui me Eli-aluse pimeduse selja taha jätame, taob mul süda rinnus. Järsku tärkab minus siiras huvi ümbruskonna vastu. Teisel pool tänavat on värava ja taraga eraldatud kogukond. Minu tänavapoolel on poekesed ja ärid, mis kell viis õhtupoolikul suleti.
Maniküürisalong.
Advokaadibüroo.
Remonditöökoda.
Rehvipood.
Praegusel kellaajal on paik inimtühi. Kedagi pole oodata.
„Näed seda maasturit?” küsib tundmatu. Meie ette kõnniteele on pargitud must Lincoln Navigator. Alarm piiksatab. „Istu juhikohale.”
„Mis iganes sul ka plaanis poleks...”
„Või jooksed siin kõnniteel verest tühjaks.”
Avan auto vasakpoolse esiukse ja istun rooli.
„Minu ostukott,” ütlen.
„Võta see kaasa.” Tundmatu istub auto tagaistmele. „Pane auto käima.”
Tõmban ukse kinni ning pistan riidest Whole Foodsi koti parempoolse eesistme ette. Autos on nii vaikne, et ma kuulen oma pulssi – kiiret tuikamist kõrva trummikile lähedal.
„Mida sa ootad?” nõuab tundmatu.
Vajutan auto käivitusnuppu.
„Lülita GPS sisse.”
Lülitan selle sisse.
„Vali „varasemad sihtkohad”.”
Kuna mul pole GPS-seadmega autot olnud, läheb aega, kuni puuteekraanil õige nupu leian.
Ilmuvad kolm sihtkohta.
Üks on minu kodune aadress. Üks on ülikool, kus ma töötan.
„Kas sa jälitasid mind?” küsin.
„Vali Pulaski Drive.”
Valingi 1400 Pulaski Drive, Chicago, Illinois 60616. Mul pole õrna aimugi, kus see paikneb. GPS-i naisehääl juhendab mind: Soorita esimesel võimalusel tagasipööre ning liigu 1300 meetrit edasi.
Vahetan käiku ja pööran pimedale tänavale.
Mees minu selja taga käsutab: „Turvavöö peale.”
Panen end rihmaga kinni, tema teeb sedasama.
„Jason, pea meeles, kui sa neid juhiseid täpselt ei järgi, tulistan su läbi istme surnuks. Said aru?”
„Jah.”
Sõidan oma kodukandist välja. Kahtlustan, et näen kõike viimast korda.
Punase fooritule taga pean auto nurgabaari ees kinni. Auto toonitud parempoolsest esiaknast näen, et uks on veel paokil. Silman Matti ning rahvasumma seas baaripukil Ryanit, kes on nüüd letile selja keeranud, küünarnukid kulunud puidul, jagamas doktorantidele õpetusi. Arvatavasti kuulavad nad hoiatavat õuduslugu sellest, kuidas tema vana toakaaslane elus jänni jäi.
Tahan Ryanit hüüda. Talle mõista anda, et olen hädas. Et mul on vaja…
„Roheliseks läks, Jason.”
Lisan ristmikku ületades kiirust.
GPS-seade juhib meid üle Logani väljaku itta, Kennedy kiirteele. Kiirteel teadustab osavõtmatu naisehääl: Kolmekümne meetri pärast keera paremale ning liigu 32 kilomeetrit itta.
Lõuna suunas kulgev liiklus on sedavõrd hõre, et võin auto kiiruse viia saja kümne kilomeetrini tunnis ja nii jättagi. Käed higistavad nahkkattega roolil. Mind vaevab küsimus: Kas ma saan varsti surma?
Kahtlustan, et kui selle jama üle elan, saadab mind surmatunnini taipamine, et sellest elust lahkume täpselt nii, nagu sünnimegi – ihuüksinda ja alasti. Olen hirmul. Danielast, Charliest ega kellestki teisest pole mulle abi just sel hetkel, mil ma vajan neid rohkem kui eales varem. Nad isegi ei tea, mida minuga tehakse.
Osariikidevaheline kiirtee riivab Chicago südalinna lääneserva. Willis Tower ja lähikonna väiksemad pilvelõhkujad rõõmustavad ööd oma valgusega.
Minu mõistus heitleb paanika ja hirmuga, et välja nuputada, mis toimub.
GPS-is on minu aadress. Niisiis polnud kohtumine juhuslik. See mees jälitas mind. Ta tunneb mind. Järelikult on asja taga midagi, mida ma olen teinud.
Aga millega ma hakkama sain?
Ma pole rikas.
Minu elul on väärtust üksnes mulle endale ja mu omastele.
Kordagi pole mind vahistatud, ma pole ühtegi kuritegu toime pannud.
Ma pole abielu rikkunud.
Mõistagi juhtub, et näitan autot juhtides kellelegi keskmist sõrme, aga see on ju Chicago.
Minu esimene ja viimane kaklus oli kuuendas klassis, kui ma andsin klassikaaslasele nina pihta obaduse, sest ta oli mulle piima krae vahele kallanud.
Ma pole ühelegi inimesele tõeliselt liiga teinud. Nii tõsiselt, et keegi peaks mulle püssi kuklasse torkama ja sundima Lincoln Navigatorit juhtima.
Olen tuumafüüsik ja väikses kolledžis õppejõud.
Oma tudengitele, isegi kõige laisematele, jagub mul üksnes lugupidamist. Kui keegi eksamil põrub, siis üksnes seepärast, et ta ei üritanudki. Kindlasti ei või keegi mind süüdistada, et olen tema elu ära rikkunud. Ma aitan oma tudengitel edasi saada.
Südalinna siluett jääb küljepeeglis väiksemaks ja kaugemaks, justkui mind paisataks kõigest kodusest eemale.
Teen katset: „Tegin ma kunagi sulle liiga? Või sinu tööandjale? Ma ei mõista, mida sa üldse tahad…”
„Mida enam lobised, seda hullem see sulle on.”
Esimest korda mõistan, et tundmatu mehe hääl on kuidagi tuttav. Ma ei taipa, millal või kus, aga oleme kohtunud. Selles olen veendunud.
Telefon hakkab vibreerima, kuna mulle saabub tekstisõnum.
Järgmine.
Ja veel üks.
Tundmatu mees on unustanud telefoni ära võtta.
Vaatan kellaaega: 21.05.
Lahkusin kodust veidi enam kui tunni eest. Kahtlemata tunneb Daniela minu pärast muret. Olen viisteist minutit hiljaks jäänud. Muidu ma ei hiline kunagi.
Heidan tahavaatepeeglisse pilgu. Paraku on nii pime, et ma ei näe midagi peale lapikese tontlikult kaamest maskist. Prooviks tõstan vasaku käe autoroolilt, asetan põlvele ja loen kümneni.
Tundmatu mees vaikib.
Haaran vasaku käega jälle roolist.
Vaikuse katkestab digitaalne hääl: Seitsme kilomeetri pärast pööra paremale, 87. tänava mahasõidule.
Tõstan jällegi vasema käe kiirustamata roolilt.
Seekord libistan käe khakipükste taskusse. Telefon peitub sügaval taskus. Minu nimetis- ja keskmine sõrm küünivad hädavaevu selleni. Kuidagi võtan telefoni kahe sõrme vahele.
Millimeeterhaaval sikutan selle välja. Telefoni kummist ümbris takerdub iga riidevoldi taha. Nüüd vibreerib see mu sõrmeotste vahel pikalt – keegi helistab.
Asetan telefoni põlvedele, ekraan ülespoole, ning pigistan vasaku käega uuesti rooli.
Sellal kui digitaalne hääl kordab, mitu kilomeetrit on pööramiskohani jäänud, heidan telefonile pilgu.
„Danilt” on üks vastamata kõne ja kolm tekstisõnumit:
DANI 2 min eest
Söök on laual
DANI 2 min eest
Ruttu koju oleme NÄLJAS!
DANI 1 min eest
Eksisid ära? :)
Keskendun uuesti autojuhtimisele. Kardan, et telefoni kuma on tagaistmelt märgatav.
Puuteekraan läheb pimedaks.
Langetan käe, et telefoni toiteklahvi vajutada, ja silitan ekraani. Sisestan neljakohalise parooli ning puudutan rohelist „Sõnumite” ikooni. Daniela sõnumid on kõige üleval. Kui ma meie vestluse avan, niheleb mu röövija istmel.
Keeran rooli taas mõlema käega.
Kolme kilomeetri pärast pööra paremale, 87. tänava mahasõidule.
Telefon kuvab pimenduspildi, lukustub automaatselt ja viimaks läheb üldse pimedaks.
Kurat.
Langetan vasaku käe, sisestan parooli uuesti ning hakkan tippima kõige tähtsamat SMS-i oma elus. Mu nimetissõrm on puuteekraanil kohmakas. Igale sõnale kulub kaks või kolm katset, sest automaatkorrektuur segab vahele.
Püssiraud pressitakse mulle kuklasse.
Põikan seepeale kiirrajale.
„Mida sa teed, Jason?”
Pööran ühe käega rooli, et meid aeglasele rajale tagasi tuua. Samal ajal langetan teise käe telefonile, et vajutada „Saada”.
Tundmatu mees viskub eesistmete vahele. Ta sirutab kinnastatud käe üle minu vöökoha ja võtab telefoni ära.
150 meetri pärast pööra paremale, 87. tänava mahasõidule.
„Sinu telefoni parool, Jason?” Kuna ma ei vasta, siis tundmatu kõneleb edasi: „Oot-oot. Ma vist tean. Sinu sünniaasta ja -kuu tagurpidi? Teeme proovi… 3721. Valmis.”
Tahavaatepeeglis näen telefoni kuma tundmatu mehe maskil peegeldumas.
Ta loeb tekstisõnumit, mida ta saata ei lasknud: „„1400 Pulaski helista 91…” Paha poiss.”
Sõidan osariikidevaheliselt kiirteelt alla.
GPS ütleb: Pööra vasemale, 87. tänavale, ning sõida 6 kilomeetrit itta.
Siseneme Lõuna-Chicagosse läbi linnaosa, kuhu me ei tohiks jalgagi tõsta.
Möödume ridadena kõrguvatest vabrikutööliste majadest.
Korterelamutest.
Tühjadest parkidest roostetavate kiikede ja võrguta jäänud korvpallirõngastega.
Kauplustest, mille vaateaknad on ööseks turvaväravate taha lukustatud.
Kõikjal gängisümbolid.
Tundmatu mees küsib: „Kas sa kutsud teda Daniks või Danielaks?”
Kõris pitsitab.
Mu sisimas möllavad raev, hirm ja abitustunne.
„Jason, ma esitasin küsimuse.”
„Keri põrgusse.”
Tundmatu sirutab end, et mulle kõrva sosistada. „Sa ei taha mind proovile panna. Teen sulle rohkem haiget, kui oled kunagi elus kogenud. Tekitan valu, mida sa pole isegi võimalikuks pidanud. Kuidas sa oma naist kutsud?”
Kiristan hambaid. „Daniela.”
„Aga mitte Dani? Ehkki sinu telefonis on nii kirjas?”
Kõigest hingest tahaksin kihutava auto kummuli paisata ja meile mõlemale otsa peale teha.
Vastan: „Harva. Talle ei meeldi see.”
„Mis on poekotis?”
„Miks sa teada tahad, kuidas ma oma naist kutsun?”
„Mis on kotis?”
„Jäätis.”
„Praegu on perekonnaõhtu, eks?”
„Jah.”
Tahavaatepeeglist näen, kuidas tundmatu mees mu telefonil tipib.
„Mida sa kirjutad?” küsin.
Ta ei vasta.
Nüüd oleme getost väljas. Läbime tühermaad, mis pole Chicago moodigi. Südalinna siluetist on järel kõigest hele plekk silmapiiril. Lagunevad majad on pimedad ja asustamata. Kõik on ammu hüljatud.
Ületame jõe. Otse meie ees laiub Michigani järv. Mustavad järvevood seavad metsistunud linnamaastikule paraja piiri.
See oleks justkui maailma lõpp.
Tõenäoliselt lõppebki minu maailm siin.
Pööra paremale ja sõida Pulaski Drive’il 800 meetrit oma sihtkohta.
Tundmatu mees muigab kuuldavalt. „Vau, abikaasa on sinu peale päris pahane.” Pigistan kramplikult autorooli. „Jason, kes see mees oli, kellega sa enne viskit jõid? Ma ei tundnud teda väljas seistes ära.”
Siin, Chicago linna ja Indiana osariigi vahepeal, on täitsa pime.
Möödume raudteejaamade ja tehaste varemetest.
„Jason.”
„Tema nimi on Ryan Holder. Ta on…”
„Sinu kunagine toakaaslane.”
„Kuidas sa seda tead?”
„Kas te olete sõbrad? Ma ei leia teda sinu kontaktide seast.”
„Tegelikult mitte. Kuidas sa…?”
„Tean sinust peaaegu kõike, Jason. Võiks öelda, et ma olen sinu elu põhjalikult tundma õppinud.”
„Kes sa oled?”
Saabud 150 meetri pärast sihtkohta.
„Kes sa oled?”
Tundmatu ei vasta. Selle mehe asemel keskendun üha enam ümbruskonnale, mis on järjest võõram.
Betoonist teekate lausa lendab maasturi tulede all. Sõidutee on meie ees ja taga ühteviisi lage.
Minust vasemal on järv ning paremal mahajäetud laohooned.
Olete sihtkohas.
Peatan Navigatori keset sõiduteed.
Tundmatu ütleb: „Sissepääs on kohe edasi, vasemat kätt.”
Autolaternad paljastavad nelja meetri kõrguse kõikuva tara, mille otsas roostetavad okastraadikeerud. Värav on praokil. Kett, mis väravat kunagi kinni hoidis, on läbi lõigatud ja lebab teeäärse umbrohu embuses.
„Lükka värav kaitserauaga lahti.”
Isegi maasturi peaaegu helikindlas sisemuses on värava avamise kriginat selgesti kuulda. Valgusvihud näitavad sõiduteed, mida Chicago käredad talved on räsinud ja lõhkunud.
Lülitan kaugtuled sisse.
Nüüd, kui parkla täitub valgusega, näen ümberringi vedelemas laternaposte.
Päevinäinud hiigelrajatisel on tellistest fassaad. Kummalgi pool hoonet on tohutud silindrikujulised mahutid ning taevasse küünitab kaks kolmekümne meetrist korstnat.
„Mis koht see on?” küsin.
„Pane parkimise peale ja lülita mootor välja.”
Vajutan pidurit, lükkan sisse vabakäigu ning seiskan mootori.
Maad võtab haudvaikus.
„Mis koht see on?” kordan küsimust.
„Mis plaanid sul reedeks on?”
„Vabandust?”
Tugev hoop mu oimukoha pihta. Vajun roolile. Löök oli täiesti ootamatu. Poole sekundi jooksul kahtlustan, et olen hoopis kuuli pähe saanud.
Aga ei, ta kõigest lõi mind püssiga.
Asetan käe valutavale kohale. Sõrmedele kleepub verd.
„Homme,” tahab tundmatu teada. „Mis sul homme kavas on?”
Homme. See tundub püüdmatuna.
„Ma… teen PHYS 3316 kursusele testi.”
„Mis veel?”
„Ongi kõik.”
„Võta riided seljast.”
Kiikan tahavaatepeeglisse.
Miks ta ometi tahab, et ma end paljaks kooriksin?
„Kui mõtlesid midagi üritada, oli õige aeg siis, kui autot juhtisid. Siitpeale oled minu võimuses. Nüüd võta paljaks. Kui pean käsku kordama, siis hakkab verd lendama. Kõvasti.”
Avan turvavöö.
Kui tirin halli pusa tõmbluku lahti ja koorin käed varrukatest välja, tärkab minus lootuseraas. Tundmatu kannab endiselt maski. See tähendab, et ma ei tohi tema nägu näha. Kui ta tapmist kavatseks, siis ta enam minu eest nägu ei varjaks. On ju nii?
Teen särginööbid lahti.
„Kingad samuti?” küsin.
„Kõik.”
Tõmban tennised ja sokid jalast.
Libistan dressipüksid ja bokserid sääri mööda alla.
Siis on minu viimnegi hilp paremal eesistmel kuhjas.
Tunnen end kaitsetuna, ohus viibijana.
Millegipärast hakkab häbi.
Mis siis, kui ta tahab mind vägistada? Kas asi ongi selles?
Tundmatu asetab eesistmete vahele taskulambi.
„Autost välja, Jason.”
Selgub, et Navigator on minu päästepaat. Niikaua, kuni ma autos püsin, ei saa tundmatu mulle tõsiselt viga teha.
Ta ei hakka autot määrima.
„Jason.”
Mu rind tõuseb ja langeb. Hakkan hingeldama. Mu nägemisvälja tekivad mustad laigud.
„Ma aiman, mida sa mõtled,” räägib ta. „Võin sulle sama hästi juba autos viga teha.”
Mul tuleb õhust puudus. Enne minestamist toon veel kuuldavale: „Jama jutt. Sa ei taha minu verd autosse.”
Kui teadvusele tulen, lohistab tundmatu mind kättpidi juhiistmelt ära. Ta pillab mu kruusale. Istun maas ja ootan, kuni aru tagasi tuleb.
Järve lähedal on alati külmem. Seegi öö pole erandlik. Tuul näpistab mu paljast ihu, mis kattub kananahaga.
Siin on nii pime, et tähti paistab viis korda rohkem kui kesklinnas.
Mu pea lõhub valutada ning põsel niriseb verd. Veresoontes on adrenaliini külluses, nii et valu pole tundagi.
Tundmatu viskab mu kõrvale kruusale taskulambi. Ta osutab oma taskulambiga räämas rajatisele, mida ma sissesõidul nägin. „Sinu järel.”
Haaran lambi pihku ning ajan end jalule. Hoone poole komberdades trambin paljaste jalgadega vettinud ajalehtede otsas. Põiklen kõrvale käkrus õllepurkidest ja klaasikildudest, mis taskulambi paistel läigivad.
Peasissepääsu eel manan silme ette, mis siin mahajäetud parklas ühel järgneval talveööl toimuma hakkab. Lund sajab. Pimedust peletavad sinised ja punased vilkurid. Varemed kubisevad uurijatest ja laibakoertest. Nad leiavad hoone sisemusest minu alasti surnukeha, mida on lõigutud ja mis juba mädaneb. Siis sõidab patrullauto Logani väljaku kanti, minu kodumaja ette. Kell on kaks öösel ja uksele tuleb öösärgis Daniela. Olen juba nädalate eest teadmata kadunuks kuulutatud. Südames teab Daniela, et mind pole tagasi oodata. Ta arvab, et on vääramatu faktiga juba leppinud, aga kui ta näeb noori politseinikke, kellel on asjalikud tõsised silmad, õlgadel lumekirme ning vormimüts aupaklikult kaenla alla pistetud… murdub mu abikaasa südames miski, mis tallegi üllatuseks on veel koos püsinud. Minu naise põlved nõtkuvad, jõud raugeb ning ta vajub uksematile. Charlie tuleb nagisevast trepist alla. Poisi silmad on udused ja juuksed sassis. Ta küsib: „Kas see on issi pärast?”
Sissepääsu kohal luitunud tellistel märkan kahte sõna. Ainsad tähed, mida eristan, moodustavad kokku CAGO POWER.
Tundmatu sunnib mind tellisseina avausest sisse minema.
Taskulampide valgusvihud libisevad üle juhtkonna tööruumi.
Mööblitükid on nii pehkinud, et peale metallsõrestike on vähe alles.
Vana joogiveeautomaat.
Keegi on siin lõket teinud.
Ribadeks kulunud magamiskott.
Pruugitud kondoomid hallitanud vaibal.
Astume pikka koridori.
Kui meil poleks taskulampe, ei näeks sammugi astuda.
Peatun, et enda ette valgust näidata, aga valgusvihk hääbub pimeduses. Looka vajunud linoleumpõrandal mu jalge all on vähem prahti. Kuulda pole ühtegi häält peale tuule ägamise kaugel väljaspool hoone seinu.
Iga sekundiga hakkab külmem.
Tundmatu mees surub püssiraua mulle neerudesse. Ta sunnib mind edasi minema.
Kas mind on sihikule võtnud psühhopaat, kes on otsustanud mõrvamise eel mind põhjalikult tundma õppida? Teen võõrastega sageli juttu. Võibolla lobisesime veidi ülikooli lähedal kohvikus. Või Elil. Või kodulähedases baaris õllekruusi taga.
On sel mehel Charlie ja Danielaga mingi plaan?
„Tahad, et ma sind paluksin?” küsin murduval häälel. „Just seda ma teen. Teen kõike, mida tahad.”
Paraku vastavad need sõnad tõele. Ma rüvetaksin end. Lööksin kedagi teist, teeksin peaaegu kõike, kui ta ainult mu koju tagasi viiks ja laseks päeval lõppeda, nagu kavas – lubaks mind koju naise ja poja seltsi jäätist sööma, nagu olin neile lubanud.
„Kui mis?” küsib ta. „Kui ma luban sul minna?”
„Jah.”
Tundmatu mehe naer kaigub koridoris. „Ilmselt ajaks see mulle hirmu peale, mida kõike oleksid nõus tegema, et sellest vabaks pääseda.”
„Mis see sellest täpsemalt on?”
Tundmatu ei vasta.
Laskun põlvili.
Pillan taskulambi käest, see veereb üle põranda.
„Palun,” anun teda. „Sa ei pea seda tegema.” Millegipärast kõlab omaenda hääl võõrana. „Võid lihtsalt ära minna. Ma ei tea, miks sa tahad mulle liiga teha. Mõtle veidi järele. Ma…”
„Jason.”
„… armastan oma perekonda. Ma armastan oma naist. Ma armastan…”
„Jason.”
„… oma poega.”
„Jason!”
„Olen nõus tegema ükskõik mida.”
Nüüd värisen ohjeldamatult – külmast, hirmust.
Tundmatu annab mulle hoobi kõhtu. Ta lööb mul hinge kinni. Veeren selili. Tundmatu põlvitab mu rinnale ning surub püssiraua mulle huulte vahele, kurku välja, kuni õli ja söejääkide maik ajab mind iiveldama.
Kaks sekundit enne, kui oleksin õhtul joodud veini ja viski välja oksendanud, tõmbab ta püssi mu suust välja.
Mees kisendab: „Püsti!”
Ta tirib mu randmest püsti.
Ta osutab püssiga mu näole ja surub mulle taskulambi uuesti pihku.
Jõllitan maski. Mu taskulambi valgus langeb relvale.
Varem ei jõudnud ma püssi nii hoolikalt silmitseda. Õieti ei tea ma tulirelvadest midagi. Saan aru, et see on vintpüss, sellel on kukk, salv ja raua otsas hiiglaslik auk, kust mind varitseb surm. Taskulambivalgus annab mulle näkku sihitud padruni tipule vaskse läike. Mingil põhjusel joonistub silme ette pilt, kuidas see mees ühetoalises korteris padruneid salve laeb, et olla valmis selleks, mida ta praegu teeb.
Ma suren siin, võib-olla otsekohe.
Igal silmapilgul painab mind aimus, nagu see oleks viimane.
„Liiguta,” uriseb tundmatu.
Hakkan kõndima.
Saabume koridoride ristumiskohta. Koridor, kuhu me astume, on laiem, kõrgem, võlvitud. Õhk on rõske. Kaugelt kostab vee tilkumist. Seinad on betoonist. Põrandat ei kata linoleum, vaid samblik, mis osutub iga sammuga paksemaks ja märjemaks.
Püssi mekk täidab endiselt mu suud. Sellele lisandub oksemaik.
Mitu kohta mu näol läheb külmast kangeks.
Vaikne hääl mu peas nõuab tegutsemist, kasvõi üritamist. Ma ei tohi nagu lammas tapale minna, kuulekalt jalg jala ette astuda. Miks ma tundmatule asja nii lihtsaks teen?
Vastus on lihtne.
Ma ju kardan.
Hirm on nii suur, et püsin hädavaevu püsti.
Mu mõtted on täiesti puntras.
Nüüd taipan, miks kuriteoohvrid vastu ei hakka. Ma ei oska kujutledagi, kuidas sellest mehest jagu saada. Põgenema pääseda.
Kõige piinlikum tõde on see: teine hääl mu peas eelistab, et kõik saaks juba läbi, sest surnud ei tunne hirmu ega valu. Olen järelikult argpüks? Kas see on viimane tõde, mida surma eel tunnistada?
Ei.
Parem teen midagi.
Väljume tunnelist metallplatvormile, mis on mu jalataldade all kibekülm. Toetun platvormi roostetanud raudvarbadest rinnatisele. Siin on külmem. On ilmselge, et viibime hiigelsaalis.
Täpselt samal ajal kerkib Michigani järve kohale kollane kuu.
Kuuvalgust tulvab avara ruumi ülemistest akendest. Kuupaiste on siin niivõrd ere, et ma panen kõike tähele ka ilma taskulambita.
Kõhus keerab.
Seisame käsipuudeta trepi ees. See trepp viib viisteist meetrit allapoole.
Siit avanev vaade meenutab õlimaali: hämar valgus näitab maas tegevuseta generaatoreid ja pea kohal I-taladest sõrestikku.
Saalis valitseb sünge hääletus.
„Lähme alla,” nõuab tundmatu. „Vaata, kuhu sa astud.”
Ronime trepist alla.
Kui järgmise mademeni on jäänud kaks trepiastet, pöördun, taskulamp kõvasti paremas käes, et meest pähe lüüa… aga ma ei saa pihta. Kui olen täispöörde teinud, kaotan tasakaalu.
Kukun valusasti mademele. Taskulamp pudeneb käest ja lendab üle serva.
Sekund hiljem kuulen valgusallikat kaksteist meetrit madalamal põrandaga kohtumas.
Hingetu maski taha varjunud inimröövija põrnitseb ülevalt alla ning sihib püssist mu nägu.
Ta vinnastab püssi ning astub lähemale.
Oigan, kui ta surub põlve mu rinnale, et ma ei saaks tõusta.
Püss puudutab mu pead.
„Pean tunnistama, et olen rahul, et sa proovi tegid. Sinu tegu oli kohe aimata, aga vähemasti ei andnud sa niisama alla.”
Võpatan, kui miski mu kaela torgib.
„Ära tõrgu,” manitseb tundmatu.
„Mida sa mulle süstisid?”
Enne, kui tundmatu vastata jõuaks, ujutab miski mu aju ühe ropsuga üle. Tunnen end ühekorraga uskumatult raske ja kaalutuna. Mu pea käib ringi ja kõik mu ümber pöördub pahupidi.
Peaaegu sama kiiresti, kui see juhtus, läheb see ka mööda.
Teise nõela surub ta mu säärde.
Kui ma karjatan, viskab ta mõlemad süstlad üle ääre. „Lähme.”
„Mida sa mulle süstisid?”
„Püsti!”
Sikutan end rinnatise najal sirgu. Kukkumise tõttu jookseb ühest põlvest verd. Pea veritseb endiselt. Mul on külm. Olen räpane ja märg. Hambad plagisevad suurest hirmust.
Kui me trepist alla astume, väriseb habras teraskonstruktsioon meie raskuse all. All kõnnime piki vanade generaatorite rivi.
Nüüd paistab saal veelgi avaramana.
Tundmatu jääb rivi keskel seisma ja osutab taskulambiga riidest reisikotile ühe generaatori ees.
„Uued riided. Tee eluga.”
„Uued riided? Ma ei…”
„Sa ei peagi aru saama. Pane aga riidesse.”
Hirmu kõrval virgub lootus. Kas ta jätab mu ellu? Miks muidu sunnib ta mind riidesse panema? On mul võimalik eluga pääseda?
„Kes sa oled?” küsin.
„Tee kähku. Aega pole.”
Kükitan reisikoti kõrvale.
„Tee end esmalt puhtaks.”
Kotis on kõige peal rätik, millega pühin jalgadelt pori ning põlvedelt ja näolt verd. Tõmban jalga bokserid ja teksad, mis sobivad laitmatult. Mistahes see ka polnud, mida see mees mulle manustas, tunnen seda nüüd oma sõrmedes. Kohmitsen ruudulise särgi nööpidega. Mu jalad libisevad sujuvalt kallitesse nahast tennistesse. Need sobivad sama veatult kui teksad.
Mul pole enam külm. Mu rinnas oleks nagu soojusallikas, mis kiirgab kätesse ja jalgadesse.
„Nüüd jakk.”
Võtan koti põhjast musta nahkjaki ja tõmban selga.
„Suurepärane,” ütleb mees. „Nüüd võta istet.”
Istun põrandale ja toetan selja vastu generaatori massiivset korpust. Generaator on võimas, vedurimootori suurune masin.
Tundmatu mees istub minu vastu. Ta osutab püssiga hooletult minule.
Saali täidab kuuvalgus. Seda immitseb laealustest katkistest akendest. Kuupaiste toob nähtavale kaablipuntraid, hammasrattaid, torusid, kange ja plokirattaid, katkiste mõõteriistade ja hoobadega juhtpaneele.
See on ammumöödunud ajastu tehnika.
Küsin: „Mis nüüd?”
„Me ootame.”
„Mida?”
Tundmatu tõrjub mu küsimuse käeviipega.
Mind haarab kummaline loidus. Sobimatu rahulikkus.
„Tõid sa mu siia, et mind tappa?” küsin.
„Ei.”
Vana masina najal on mugav istuda. Ma lausa naudin metalset embust.
„Jätsid küll sellise mulje.”
„Muud lahendust polnud.”
„Millele lahendust?”
„Kuidas sind siia tuua.”
„Ja miks me siin oleme?”
Tundmatu raputab pead ning pistab vasaku käe geišamaski alla, et nägu kratsida.
Mul hakkab imelik.
Tundub, nagu vaataksin filmi, kus ise kaasa mängin.
Mind haarab uimasus, mille ees olen jõuetu.
Lasen pea norgu.
„Alistu sellele,” soovitab tundmatu.
Ometi puiklen vastu. Ühtlasi arutlen, kui häirivalt ruttu on tundmatu mehe hoiak teistsuguseks muutunud. Ta on lausa uus mees. Kontrast selle vahel, kuidas ta praegu käitub ja kui vägivaldselt ta mind alles minutite eest kohtles, peaks hirmu külvama. Ma ei tohiks olla nii rahulik, aga minu ihu tahab olla rahus.
Tunnen end tüünelt. Paistan endale lõpmatult sügava ja avarana.
Tundmatu tahab vist südant kergendada: „Tee oli pikk. Nüüdki ei suuda ma uskuda, et viibin tõepoolest siin ja vaatan sulle otsa. Vestlen sinuga. Tean, et sa ei saa aru, aga küsida on nii palju.”
„Mida?”
„Kuidas on olla sinu nahas?”
„Mida sa silmas pead?”
Tundmatu kõhkleb enne täpsustamist: „Kuidas sa suhtud sellesse, milline on su koht maailmas, Jason?”
Vastan aeglaselt ja iga sõna kaaludes: „See on huvitav küsimus, kui arvestada, milliseks on viimane õhtu sinu süül kujunenud.”
„Kas sinu elu on õnnelik?”
Selle hetke varjus on minu elu kohutavalt kaunis.
„Mul on imeline perekond. Töö valmistab rõõmu. Oleme heal järjel. Keegi pole haige.”
Mu keel on paks. Sõnad ei tule enam päris selged.
„Aga?”
Ma jätkan: „Mu elu on tore. Aga selles pole midagi erakordset. Kunagi oli selline võimalus, et see oleks võinud nii minna.”
„Sa siis tapsid oma auahnuse?”
„Minu edasipüüdlikkus leidis loomuliku otsa. Jätsin selle hooletusse.”
„Tead sa täpselt, kuidas see juhtus? Kas oli konkreetne hetk, kui…?”
„Minu poeg. Olin kahekümne seitsme aastane. Olin mitu kuud Danielaga koos olnud. Ta ütles, et on rasedaks jäänud. Meil oli tore koos olla, aga see polnud armastus. Või just oli. Ei tea. Igatahes ei kavatsenud me lapsevanemateks hakata.”
„Aga te hakkasite.”
„Teadlasele on kahekümnendate eluaastate lõpp ülimalt tähtis. Kes kolmekümnendaks eluaastaks midagi kaalukat ei avalda, lükatakse kõrvale.”
Arvatavasti oli uimasti selles süüdi, et lobiseda tundus nii meeldiv. Jutuajamine tähendas normaalsusse naasmist pärast kahte kõige pöörasemat tundi mu elus. See ei saanud küll tõsi olla, aga näis, et midagi halba ei juhtu, kui me vaid edasi vestleme. Mind kaitsevad sõnad ise.
„Jätsid sa midagi suurt pooleli?” tahab tundmatu teada.
Nüüd nõuab silmade lahti hoidmine minult keskendumist.
„Jah.”
„Ja mis see oli?”
Tundmatu mehe hääl kostab kaugelt.
„Tahtsin luua objekti kvantsuperpositsiooni, mis oleks palja silmaga nähtav.”
„Miks sa teadustöö katkestasid?”
„Charlie vaevles esimesel eluaastal tõsiste meditsiiniliste probleemide käes. Tahtsin tuhat tundi puhasruumis, kuid ei pääsenud sinna kuidagi. Daniela vajas mind. Minu poeg vajas mind. Jäin finantseeringust ilma. Ind kadus. Olin tervelt üheks minutiks uus noor geenius, aga kui takerdusin, hõivas minu koha keegi teine.”
„Oled sa kahetsenud oma otsust jääda Danielaga kokku ja temaga elu jagada?”
„Ei.”
„Mitte kordagi?”
Mõtlen Danielale. Viibin taas emotsioonide kütkes. Hirm on tagasi. Koduigatsus tuleb peale. Ma vajan oma abikaasat sel hetkel rohkem, kui olen kedagi oma elus vajanud.
