Читать книгу Planeet Vesi - Boriss Akunin - Страница 6

Nähtavus oli täna haruldane. Korralikus sügavuses oli veekiht ilma mingi prožektorita vaadeldav oma kolmekümne meetri ulatuses. Erast Petrovitš Fandorin juhtis allveepaati liivase põhja kohal, kus sillerdasid valge-sinised laigud. Päev oli, nagu neil laiuskraadidel peaaegu alati, päikeseline. Pea kohal laotuv ruum kiirgas sädelust, kust aeg-ajalt otsekui jooksid läbi kerged pilvekesed – sellisena paistis altpoolt ookeanipind, mida briis vaikselt hällitas.

Allpool läks pimedamaks – tuli rohkem sinist, valge kadus sootuks, asendus rohelisega. Seal lõppes leetseljak. Põhi läks allamäge. Esiotsa oli see küllaltki tasane, lihtsalt kaetud vesikasvudega. Pärastpoole algasid korallrifid.

Fandorin lülitas siseside sisse, et kontrollida, ega Masa ole magama jäänud. Veealused matkad mõjusid jaapanlasele nagu unerohi. Ükskord jõudsid nad plaanitud ruutu, heitsid ankru. Erast Petrovitš ütles torusse: „Tule nüüd välja” – ei mingit vastust. Hakkas isegi muretsema. Laskus tornist tuukriruumi – põõnab! Masa seletas enda õigustuseks, et vee all tabab teda kummaline tunne: ta oleks justkui loode emaüsas, maailmas pole mingeid muresid, maailma ennastki pole. Tol korral tuli teha keisrilõige – raputada unimütsi pneumofoori kaelust pidi nagu kord ja kohus. Töö on töö ja plaan on plaan.

Kuid ei, Masa ei maganud.

„...kui sa ei oleks isandale kasulik,” kuulis Fandorin tugeva jaapani aktsendiga lausutud ingliskeelse fraasi lõppu, „torkaksin ma su äraraiutud pea pulga otsa, paneksin riiulile ja imetleksin seni, kuni ära tüütaks. Ja pärast söödaksin haidele.”

„Ma sain klõpsu järgi aru, et te tulite liinile, mister Fandorin,” sõnas krigisev hääl, samuti aktsendiga – laulvaga. „Eks kuulake, mismoodi teie sabarakk minuga räägib. Aga mina ei teinud muud kui täiesti õigustatud märkuse tema väljakannatamatu harjumuse kohta taguda vastu vaheseina...”

Erast Petrovitš lülitus kähku välja. Submariini Sidrun-2 meeskonnaliikmete vahelised suhted olid jäletud. Mehaanikainsener Pete Bull ja sukelduja Masahiro Shibata ei sallinud teineteist silmaotsaski. Peaks sellega midagi ette võtma. Mõnikord oli kange kihu mõlemad kuradile saata ja jätkata teekonda ookeanisügavustes üksipäini. Mitte midagi otsida, mitte millegi poole püüelda. Lihtsalt liigutada tüüre ning vahtida läbi illuminaatorite karuseid ja liikuvaid, otsekui hingavaid merekünkaid, purpursete, oranžide ja kollaste käsnade kolooniaid.

Seal pistis mureen oma ümmarguse pea kaljulõhest välja. Pilujas suus läigatasid valged hambaogad. On ikka lõuad. Elukas on vähemalt kahemeetrine. Nii kui näeb saaki, lendab varitsuspaigast torpeedona välja. Otse klaasi vastas põrnitses Fandorinit ingelkala, liigutas mokki – justkui soovis edu. Kohe tema järel saabus pidulik tulevärk: mööda tuhises värviline pilv sinikollaseid riffahvenaid, nende järel punasinine papagoikala. Nad plagasid barrakuuda eest. Petlikult melanhoolne, kangesti rahumeelse koha sarnane röövkala vaevu liigutas oma laia saba, kuid liikus väga kiiresti. Submariini poole ta ei kõõritanudki – nagu kõiki kiskjaid, huvitas ka barrakuudat selles elus vaid see, mida võis nahka panna.

Erast Petrovitš seadis rooli sukeldumisele – põhi laskus selles kohas enam kui kahekümne meetri võrra.

Ülal, otsekui taevas liuglev kotkas, õõtsutas rinnauimeid laisalt tähnikrai, tema järel venis pikk, mürgise odaga varustatud sabanuut.

Kõik tõeliselt kaunis on surmavalt ohtlik ja kõik surmavalt ohtlik on kaunis, meenus Fandorinile tsitaat hiljuti loetud dekadentlikust manifestist. Jamps. Kotkasrailane on muidugi iludus, kuid mida on katkubatsillis ilusat või mida on päikeseloojangus ohtlikku? Ükskord see armastus lilleliste väljendite ja paradoksaalsete ideede vastu hukutab inimkonna...

Ent Erast Petrovitš ei saanud kauaks jääda veealuseid vaateid nautima ega tühiseid mõtteid heietama. Telefoni väljakutselambike hakkas vilkuma.

„Isand, öelge sellele inimesele edasi, et mina temaga rohkem ei räägi,” kostis pahurat nohinat. „Ta pole mulle mingi ülemus. Kui tahab midagi teatada, siis tehku seda teie kaudu.”

Masa rääkis jaapani keeles. Meelega, et Bulli vihastada.

„Öelge oma lakeile, et ta on juhm ja agressiivne loom,” kostis teisest torust, mis ühendas torni masinaruumiga, inseneri sisinat. „Et ta solvab oma kasutu eksistentsiga mu eetilisi ja oma õlise lõustaga mu esteetilisi tundeid.”

Pete Bullil oli vastik iseloom, Erast Petrovitš talus ise oma uut abilist suurivaevu – ainult sellepärast, et tegemist oli absoluutselt ja kaheldamatult geeniusega.

Peaaegu kõik võrratud tehnilised täiustused, mis olid töö vee all muutnud mitte ainult võimalikuks, vaid ka meeldivaks, olid välja pakutud ja teoks tehtud riiaka mister Bulli poolt.

Tema geniaalsus oli omapärane. See mees ei suutnud sünnitada ühtegi omaenda ideed, kuid realiseeris hiilgavalt teiste omi. Püstitatakse ülesanne – täidab. Ei püstitata – ja mees ei tea, millega aega viita. Selliste subjektide, andekate täideviijate järele on alati suur nõudlus. Maailm on täis inimesi, kes leiutavad uusi asju (enamasti tarbetut rämpsu või midagi täiesti teostamatut), kuid alailma on puudus meistritest, kes oleksid suutelised teooria millekski kasutuskõlblikuks muutma. Fandorin oli ammu unistanud säärasest abilisest – ja nüüd aasta tagasi lõpuks leidnud.

Ülesande püstitas alati Erast Petrovitš – tavaliselt kõige üldisemal kujul. Ütleme, kord kurtis ta, et rasketes skafandrites on väga ebamugav töötada. Kas vee all viibimiseks ei võiks välja mõelda mingisuguse vähem kohmaka ja mugavama viisi? Kasvõi mingisuguse hapnikukoti.

Mõne päeva möödudes näitas Pete Bull oma pneumofoori – aparaati, mis oli mõeldud veekeskkonnas hingamiseks. Kontseptsioon ei olnud iseenesest originaalne. Insener oli võtnud Rouquayrol-Denayrouze´i seadme, mis kujutas endast suruõhureservuaari ja kummitoruga hingamismaski, kuid mõtles välja hulga pisemaid täiustusi. Asendas ebamugava, liigutusi kammitseva ballooni metallvööga ning kohandas konstruktsiooni sukeldujate individuaalsete iseärasustega. Nii Fandorin kui ka tema jaapanlane valdasid aeglase hingamise kunsti, mis võimaldas piirduda kõigest ühe hingetõmbega minutis. See lubas muuta pneumofoori kompaktseks, neljakümne hingetõmbe varuga. Tavalisel inimesel jätkuks ainult väga lühikeseks sukeldumiseks. Ent jaapanlane pidas vaevata vastu tervelt pool tundi, Erast Petrovitšile aga piisas õhust neljakümneks või koguni viiekümneks minutiks.

Või, ütleme, umbsuse probleem. Sukeldumisel surus vesi õhu ballastitsisternidest submariini sisemusse, mistõttu tõusis rõhk. Sees läks väga palavaks ja umbseks. Fandorin küsis, kas ei saaks teha nii, et submariinis säiliks normaalne atmosfäär. Olge lahked: Bull leiutas viisi, kuidas liigset õhku voolikutega parda taha juhtida. Nüüd ei pea meeskonnaliikmed enam higist nõretama.

Aga päris hiljutine uuendus? Põhja laskudes mütsatas alus äärmiselt ebameeldivalt kõhuli ja see oli alles pool häda. Paraku enamikul juhtudel vajus ta pinnasesse nii tihedasti, et võimatu oli välja ronida, sest tuukriruumi luuk paiknes allpool. „Kas tõesti tuleb tellida uus kere, väljapääsuga küljel?” kurtis Erast Petrovitš. „Või kannatame edasi, kõlkudes ankru otsas?”

Mister Bull lahendas kitsikuse lihtsalt ja geniaalselt: kinnitas Sidrun-2 põhja külge kolm kautšukist ratast nagu laste jalgrattal. Esiteks need pehmendasid lööki; teiseks jätsid piisavalt ruumi tuukri väljumiseks ja sisenemiseks; kolmandaks võis nendega vabalt edasi veereda, kui põhi oli enam-vähem tasane.

Vaat millise suurepärase tehnilise abiga oli karma Fandorinit premeerinud. Kas siis kaunile roosile saab ette heita seda, et tal on teravad okkad?

Allveepaat Sidrun-2 oli üheksakümne protsendi ulatuses Pete Bulli ning ainult kümne protsendi jagu Fandorini enese looming. Masa panus piirdus sellega, et ta mõtles välja vapi, joonistas selle veekindla värviga teraskilbile ja kinnitas lipuvarda oma vaimusünnitisega aluse saba külge. Vapp oli tulvil sügavat sümboolikat: terav nool (isand, kes on suunatud talle vajalikule Sihile) ja pingule tõmmatud vibu (ustav vasall, kes aitab isandat tema Teekonnal); vibu oli sama prunnakas ja lühike nagu Masa ise. Vapi teine mõte seisnes selles, et Pete Bullile polnud selles heraldikas kohta ette nähtud.

Oma tsitruselise nime sai submariin selle eest, et meenutas silueti poolest kangesti pikergust sidrunit (tõsi küll, silindrilise muhu ehk torniga ülaosas), number aga tähistas teist modifikatsiooni, mis osutus tänu mister Bulli panusele esimesest hulga edukamaks. Nüüd oli laev omandanud kahekordse kere erilisest ülitugevast, kuid ikkagi kergest alumiiniumist, nii et veeväljasurve ei ületanud viit tonni. Veealuse käigu kiirus kasvas pretsedenditult suureks – kaheksa sõlmeni, maksimaalne sukeldumissügavus oli 60 meetrit. Ühe mootori asemel oli kaks: diisel ja elektriline. Sidrun-2 oli ilma mingi kahtluseta maailma parim allveepaat.

Ettevõtmine, millesse Fandorin suhtus juhindudes iidsest jaapani põhimõttest, et sihi poole liikumine on olulisem kui selle saavutamine, hakkas nüüd paistma teostatavana.

Poolteist aastat tagasi, olles Mehhikos ja sorides endise Uus-Hispaania asekuningriigi arhiivides lootuses leida mingeid andmeid asteegi preestrite hüpnotiseerimiskunstist, komistas Erast Petrovitš Española kuberneri aruande otsa, kus anti teada galioon San Felipe hukust, torm oli selle viinud vaenulikesse Hollandi vetesse.

1708. aasta veebruaris läks kahtkümmend tonni kullakange vedanud laev põhja mõne miili kaugusel Aruba saarest süüdsüüd-vesti suunal, võrdlemisi madalal. Luurekuunari kapten leidis hukukoha üles ja isegi nägi vee all terveks jäänud grootmasti tippu. Tähendab, galioon lebab põhjas kõigest kolmekümne või neljakümne meetri sügavusel. Kuid kaheksateistkümnenda sajandi tuukritele jäi see sügavus kättesaamatuks. Täpsus, millega ettekandes olid ära toodud uppunud aluse koordinaadid, ärgitas Erast Petrovitšit mõningaid arvutusi tegema. Selgus, et galiooni tuli otsida sektorist, mille pindala oli kõigest kaks ruutmiili.

Ja nõnda tekkis Fandorinil, kes elas parajasti küllaltki muretut elu, kus lühikesed aktiivsusepuhangud asendusid pikkade tegevusetuseperioodidega, suurepärane unistus.

Vaba inimest, kel polnud ei kohustusi, perekonda, püsivat tegevust ega isamaad, ei ahvatlenud mitte niivõrd mõte rikkusest (ehkki see ka, sest rikkus, kui sellesse õigesti suhtuda, annab rohkem vabadust), kuivõrd ruttamatu, lõpmata pika otsimise idee kui selline. Kui peaks tekkima mõni huvitav detektiivitöö, saab otsingud katkestada. Galioon on põhjas lebanud kakssada aastat, võib veel natuke oodata.

Aga peale selle olid Fandorinit ammusest ajast peale, juba gümnaasiumist saadik, mil ta luges äsja ilmunud Jules Verne´i romaane kapten Nemost, intrigeerinud veealuse maailma saladused. Tänu Massachusettsi tehnoloogiainstituudi inseneri- ja mehaanikateaduskonnas saadud teadmistele ja kaasasündinud enesekindlusele ei kahelnud Fandorin, et ta suudab valmis ehitada kui mitte Nautiluse, siis igatahes säärase aparaadi, millega saab mitmekümne meetri sügavusel uuringuid teostada.

Esimene Sidrun oli kohmakas, püsimatu ja eluohtlik väikesele meeskonnale, mis algul koosnes kahest inimesest – Erast Petrovitšist endast ja tema sõbrast Masast, kellele muide meeldis ennast rohkem vasalliks kutsuda. Päris töö läks lahti alles siis, kui sai valmis Sidrun-2.

Otsimistsoon jagati viiesajaks poolehektariseks ruuduks. Rohkem ühe päevaga läbi vaadata ei õnnestunud. Laev oli kahe sajandiga muidugi muda- ja vetikakihiga kattunud või siis sootuks riffidesse kasvanud. Tuukritel tuli vaata et iga meetrit hoolega uurida ja koguni läbi kombata. Seejuures ei sukeldutud kaugeltki mitte iga päev. Kord polnud vee läbipaistvus piisav, kord segasid ilmastikutingimused, kord tuli varustust parandada või siis nõudis Pete Bull vaheaega, et täiustada mõnda konstruktsiooni elementi. Pisut vähem kui aastaga õnnestus läbi vaadata kõigest viiskümmend seitse ruutu.

Aga Fandorinil polnudki kuskile kiiret. Niisugune elu sobis talle ideaalselt. Püstitatud eesmärk peab särama nagu kakskümmend tonni Hispaania kulda, kuid olema seejuures väga kauge ja mitte end kätte andma. Kas ookeani vira on vähem kaunis kui kullakangide hiilgus? Kas iga päev pole mitte täidetud sisuka tööga, raskuste ületamise ja lootusega? Sedasi võiks sellel imelikul saarel aastast aastasse elada. Õhtuti juua rummi ananassimahlaga, suitsetada oivalisi Havanna sigareid, mõtiskleda huvipakkuvatest asjadest, vaielda Masaga õilsa inimese käitumise peensuste ja muu tühja-tähja üle.

Erast Petrovitš pelgas vaid üht: et tänu oma kurnavale heale vedamisele leiab ta galiooni üles hulga varem, kui tahaks. Kuid mis parata? Karmaga juba ei vaidle.

Siseneti tänaseks ette nähtud ruutu. Fandorin lasi ankrud välja, need lohisesid natuke maad mööda põhja, kuni haakusid. Paat võpatas, tardus paigale.

Tõmmata peliga allapoole.

Kerge hüpe vetruvatel ratastel. Õgveneti peaaegu ideaalselt. Valmis.

„Masa, mine!”

Õhk õõtsatas õrnalt – jaapanlane avas tuukriruumi hermeetilise ukse. Klõps – pani jälle kinni. Minutit viis kulus selleks, et tuukriruumis rõhku pardatagusega ühtlustada (Fandorin jälgis manomeetri järgi).

Submariin jõnksatas – Masa hüppas luugist välja. Natuke hiljem ilmus ta teisele poole illuminaatorit, sooritas rituaalse kummarduse, mis polnud vees sugugi lihtne, tegi silma, lasi välja ilusa joa hõbedasi mullikesi. Heitis end nii pikk kui lai vetikate kohale, hakkas pikkamööda ujuma, meenutades ovaalset valgevatsalist kerakala. Erinevalt Fandorinist ei kasutanud jaapanlane kunagi tuukriülikonda. Masa oli Aruba rahuliku elu ja merelise köögi peal end paksuks söönud ja veel ümaramaks läinud. Tema vee all ei külmetanud.

Aeg-ajalt kella vaadates – tuli jälgida, et jaapanlane ei läheks hoogu ega magaks maha tagasitulekuaega – otsustas Erast Petrovitš, et võtab õige kah ette jalutuskäigu merepõhjas. Nähtavus oli nii hea, et ühe asemel jõuab isegi kaks ruutu läbi kammida. Ja lõi kõhklema – oli ta ju ise endale kinnitanud, et pole vaja kiirustada. See neetud lääne kultuur pressib idamaisele peale: tulemuse tagaajamine elukäigu nautimise arvelt.

„Einoh, kuidas see teile meeldib?” ütles mister Bull sisesideliinil, minnes üle vene keelele.

Ta oli skemaatiline inimene: Venemaast rääkis vene keeles.

„Kas lugesite Reutersi agentuuri teadet? Nad kupatasid erru Witte, kes oli nende hullumajas ainus natukenegi süüdiv minister! Mu vanaema tavatses öelda: ära sega lollil nööri seebitamast, las ta poob end.”

Vene keeles kõneles ta samasuguse juudiliku laulvusega nagu ka inglise keeles. Mis nime oli see mees kandnud kodumaal, enne seda, kui temast sai Pete Bull, see jäigi Fandorinil välja selgitamata. Mister Bull oli hakanud ameeriklaseks igaveseks ja pöördumatult. Oma varasemast asukohamaast rääkis ta eranditult halvustaval toonil, nimetades seda „lollide maaks”, „Rassejaks” või öeldes lihtsalt „neil seal”. Polnud mingit mõtet märkusi teha – insener läks nende peale veel sapisemaks.

„Neil seal on võimule tulnud varaste jõuk, Bezobrazovi klikk,” jätkas Bull rahulolevalt. „Ma ütlesin teile: see õnnetu riik veereb põrgusse, aga teie vaidlesite vastu. Hukule määratud tõprakari, keda juhivad sead – vaat mis on see teie Rasseja.”

Erast Petrovitš oli tuhat korda enesele tõotanud, et ei lase inseneril ennast poliitilistesse vaidlustesse kiskuda, kuid ei pidanud siiski vastu.

„Huvitav, kui Venemaa on teile ebameeldiv ja ebahuvitav, miks te siis nii pingsalt jälgite kõike, mis seal t-toimub?”

Hammustas keelde, kuid oli juba hilja.

Telefon vakatas, ent seevastu kostis lõginat, kolinat. Alla viiv luuk paiskus lahti, torni ilmus Bulli pea. Ülespoole keeratud nägu – kondine, raamistatud musta pootsmanihabemega, rohelisi prilliklaase kurjakuulutavalt välgutav (insener kannatas glaukoomi all) – liikus sõjakas tikis.

„Sest ma tunnen oma Ameerika kodakondsusest iga päev rõõmu! Loen sellest, mis teie armetus riigis sünnib, ja tänan jumalat, kellesse ma ei usu! Aga teie, Fandorin, olete lihtsalt rumal, et pole seniajani passi vahetanud! Kinnitan teile, kahe või kolme aasta pärast ei ole mingisugust Venemaad olemaski! Kukub kokku nii mis paugub! Ja paras! Ei mina teda taga nuta!”

„Vale puha,” vastas Erast Petrovitš julma muigega. Ta teadis, kuidas Venemaa laimajale vastu nina anda. „Plärtsute niisama. Nagu olite, nii ka jääte venelaseks. Kes jooksis telegraafi? Seep see ongi.”

„Teie japs on vastik nuhk,” kraaksatas mister Bull seepeale ja tõmbus tagasi, lüües luugi kolaki kinni.

See lugu, millega Fandorin russofoobi suskas, leidis aset kuu aja eest. Masa oli tollal haaratud hüpoteesist, et vihatud insener üksnes teeskleb Vene impeeriumi vaenlast, tegelikult aga teenib ohrankas ja on pandud isanda järele nuhkima. Kord ilmus jaapanlane ärevana ja teatas: „Lurjus reetis ennast! Ta läks just salaja telegraafi ja võttis luugi juurde sappa. Minnes piilus kogu aeg üle õla! Isand, me tabame ta teolt! Lähme ruttu!”

Põnevile aetud Fandorin järgnes teenrile. Ja tõesti: vargsi ringi vaadates ulatas Bull telegrafistile mingisuguse depeši. See pidi minema Peterburi.

Erast Petrovitš kortsutas üllatunult kulmu.

Lühike vestlus telegrafistiga, mida toetas kümnekuldnane kullast Wilhelmina, andis üllatava tulemuse. Selgus, et mister Bull teeb regulaarselt Venemaale rahaülekandeid. Kord Kišinjovi pogrommi ohvritele, kord Harkovi kubermangus nälgivate talupoegade toetuskomisjonile, kord vaeslaste hoolekande seltsile.

Liistule tõmmatud insener vihastas hullupööra, rääkis kokku kohutavaid jõledusi ja teatas, et katkestab lepingu, sõidab kohemaid minema. Tuli teda pikalt keelitada ja lubada, et telegraafi-intsidenti ei mainita enam kunagi. Kuid mõnikord ei keelanud Erast Petrovitš siiski enesele lõbu seda lubadust murda. Sest öeldud on: „Õilis mees peab järgima mõõdukust kõiges, kaasa arvatud karmuses oma lõbude suhtes”.

Illuminaatorisse ilmus jälle Masa. Raputas pead, ajas silmad kahetsevalt pungi. Ei midagi.

„Lähen ujun n-natuke,” ütles Fadorin telefonisse inglise keeles, andes mõista, et intsident on ammendatud. „Minge torni ja jälgige diferenti, muidu hoovus nügib meid...”

* * *

Päev teeskles kuni õhtuni välja, et on täiesti tavaline, täpipealt samasugune nagu kõik teised Aruba päevad.

Järgides väljakujunenud rituaali, lamaskles Fandorin loojangu eel üürimaja väikesel valgel terrassil lamamistoolis ja ootas päikese loojumist, et võiks juua esimese pokaali kohalikku punši De Ruyterit. Põhimõtted ei lasknud Erast Petrovitšil tarvitada alkoholi päikese paistel. Muidu jood veel end siinses paradiisis põhja nagu paljud teised ekspatriandid.

Suurest maailmast, kus sünnivad mastaapsed kuritööd, põrkuvad impeeriumid, karjäärid sööstavad komeedina taevasse ja pudenevad pisikesteks sädemeteks, oli endine riiginõunik ja vabakutseline detektiiv mitte ainult tahtnud põgeneda, vaid juba ka põgenenud – töö ja puhta õndsuse kaugesse rahusadamasse.

Maailm on paha, rumal ja inetu. Üks inimene ei suuda omal jõul tema puudusi parandada. Kas sel juhul poleks siis mõttekam asuda korrigeerima omaenese kõverusi ja puudusi? Hingelise rahu peamine saladus peitus selles, et mitte jälgida uudiseid, mitte lugeda lehti ja lülitada kuulmiselundid välja kohe, kui see pagana Bull hakkab Venemaast rääkima.

Witte on erru saadetud? Soosingus on riigisekretär Bezobrazov, kes pooldab sõda Jaapaniga? Ai, kui pahasti...

Stopp, ütles endale Fandorin. See ei puutu enam minusse. Mina elan Arubal, mida nimetatakse õigustatult „õnnelikuks saareks”. Ning haaras pokaali enne kindlaksmääratud aega.

Erast Petrovitš mitte ainult ei olnud kiindunud Arubasse, tillukesse Hollandi kolooniasse, mis oli Väikeste Antillide ahelikus viimane saar, vaid pidas seda Maa tulevase korralduse arhetüübiks ajal, mil planeedil saavad otsa ressursid, mis lubavad inimkonnal parasiteerida pinnase viljakuse ja maavarade arvel, ning inimestel tuleb lõpuks aru pähe võtta – või välja surra. Ei saa ju igavesti mustmullapõlde ja kaitsetuid metsi narrida, arutult naftat pumbata, kulutada miljonite aastatega kogunenud sütt.

Erinevalt teistest Kariibi saartest ei olnud Arubal mitte midagi. Üldse. Ei toormevarusid ega isegi mitte normaalset taimkatet. Maa oli peaaegu veetu ning igal pool kasvasid üksnes karmid ogalised taimed. Vett toodi mandrilt. Seetõttu oli kohalik elanikkond sunnitud palju ja ränkraskelt vaeva nägema. Mitte midagi ei tulnud tasuta kätte. Siin hoiti ja hinnati iga metallitükki või lauajuppi. Kui ehitati, siis vastupidavalt ja korralikult. Kui kulutati, siis säästlikult. Istutavad puu spetsiaalselt toodud pinnasesse – hoiavad, kastavad, tohterdavad. Niisugune suhtumine töösse, ressurssidesse eristas arubalasi tuntavalt ümberkaudsete muretute saarte asukatest. Nad olid jõukamad, tasakaalukamad ja kuidagi – kõige täpsem sõna oleks – täiskasvanumad.

Samuti meeldis Fandorinile see, mismoodi selle troopilise Hollandi elanikud välja nägid: sihvakad ja pikka kasvu, tõmmud ja tumedapäised, kuid siniste ja roheliste silmadega. Arvatavasti saab selline olema kogu planeedi elanikkond mõne sajandi pärast, kui kõik rassid on segunenud.

Arubalased olid indiaanlaste-aravakkide, hispaanlaste, hollandlaste ja mustanahaliste orjade järeltulijad. Viimasel ajal rikastas Masa seda valjusti podisevat segu aktiivselt aasia verega.

Jaapanlane oli siinsetest naistest, vabades oma tunnetes ja käitumises, vaimustuses. Teda ennast peeti eksootiliseks iluduseks. Erast Petrovitši taolisi kõhetuid siniste silmadega brünette oli Arubal jalaga segada, seevastu pilusilmne kerataoline jupats oli kogu Oranjestadi linna peale ainuke eksemplar.

Nii ka nüüd, loojangutunnil, hulkus Masa kusagil armuasjus, Fandorin aga istus üksinduses, tõstnud jalad nikerdatud käsipuule, ja jõi vähehaaval kanget De Ruyterit. Vaatas esplanaadil jalutlevaid naisi, kes olid üks kaunim kui teine, ning unistas tollest õndsast vanusest, mil liha hääl jääb vakka ning lõpetab tõeliselt tähtsate mõtete ja tegemiste juurest eemale kiskumise. Tõenäoliselt tuleb tal kannatada veel aastakest kümme-viisteist.

Erast Petrovitš oli juba võrdlemisi ammu otsustanud, et õilsa mehe jaoks on alandav astuda lembesuhetesse, ilma et ta seejuures armastaks või oleks vähemalt armunud. Otsus oli teoreetiliselt õige, kuid karm. Armumisi juhtus harva, armastusega oli üldse igaveseks lõpp. Korjunud füsioloogilist energiat tuli kulutada intensiivsele renshū´le ja võitlusele kadedusega. Masa vastu.

Fandorin tabas end sellelt, et põrnitseb ainult jalutavaid daame, pööramata vähimatki tähelepanu meestele, ja vihastas. Hakkas nimme pilku kleidis siluettidest üle libistama, lastes peatuda ainult pükse kandvatel figuuridel. Ning avastas mõne aja pärast üht-teist huvitavat.

Kõik mehed liikusid, välja arvatud üks. Mingi mees, kes kandis vastupidiselt siinsetele tavadele plinki ülikonda, kõvakübarat, Aruba kliimas talumatut tärgeldatud kraed, mitte lihtsalt ei seisnud paigal, vaid 1) piilus jämeda kaktuse tagant; 2) ei pööranud Erast Petrovitšilt pilku; 3) mõistes, et ta on tõmmanud enesele tähelepanu, tõmbus okkalise tüve taha peitu.

Vanaduspuhkusele läinud detektiiv oli rahuliku troopilise olesklemise kestel jõudnud säärastest kaasustest võõrduda. Eelmises elus oleks ta nuuskuri oma perifeerse nägemisega juba ammuilma maha joonistanud (nagu ütlesid salapolitseinikud üheksateistkümnendal sajandil) või fotografeerinud (nagu hakati ütlema kahekümnendal).

Võõrapärase mehe nägu oli samuti võõrapärane: keskendunud, kitsas, pikkade vuntsidega – selliseid polnud Arubal kellelgi.

Britt, tegi Fandorin kindlaks. Paistab vist olevat politseinik või midagi sinnapoole. Pealegi mitte reamees, vaid ülemuste hulgast.

Huvitav.

Ning kui tundmatu küünitus uuesti välja – ettevaatlikult, veerandi silmnäo jagu –, viipas Erast Petrovitš kutsuvalt: tulge aga siia, söör, mis te end peidate.

Vunts tardus paigale. Seejärel, jõudnud otsusele, astus kaktuse tagant välja. Kergitas oktoobrit, kummardas aupaklikult, seadis sammud maja poole.

* * *

„Cecil Thornton,” tutvustas arusaamatu mees ennast, tõustes terrassile ja võttes kübara peast täitsa ära. „Scotland Yardi vaneminspektor. Küllap olete üllatunud?”

„Mitte eriti.”

Erast Petrovitš tegi inglasele antud algses hinnangus korrektsiooni. Mitte lihtsalt politsei asjapulk, vaid ka džentelmen. Hääldusest oli tunda head erakooli. Ülikond ja särk olid küll Aruba jaoks kentsakad, kuid „õigete” rätsepate töö. Isegi üllatav, et kõigest vaneminspektor.

„Millega võlgnen selle au?” küsis Fandorin kuivalt, istet pakkumata, sest tõelised härrasmehed ei piilu kaktuste tagant.

Britt osutus napisõnaliseks.

„See siin,” ütles ta, võttes taskust monogrammiga ümbriku, „lugege. Ma ilmusin teie ette sedavõrd plassil viisil, et olukorda saab parandada ainult soovituskiri söör Vincentilt.”

Tundnud keerukalt põimitud tähtedes ära Inglise kriminaaljälitusameti superintendandi initsiaalid, pakkus Erast Petrovitš külalisele (tuli välja, et just nimelt külalisele, ehkki halvasti kasvatatud) istumiseks korvtooli.

„Kallis mister Fandorin,” kirjutas söör Vincent, „meie kunagise viljaka koostöö mälestuseks palun Teid väga kuulata tähelepanelikult ära mister Cecil Thornton, kes toimetab erakordselt tähtsat uurimist. Kui Te nõustuksite mu kolleegile jõukohast kaasabi osutama, oleksime mu ametkond ja mina isiklikult Teile lõpmata tänulikud. Teie alandlik teener” – ning võltsimatu, loetamatuseni vigurlik allkiri ja pitsatsõrmuse, mida söör Vincent alati nimetissõrmes kandis, jälg.

Uudishimu kõrvetas hinge säherduse sulni võbinaga, et Fandorin lausa imestas. Tuleb välja, et ka siin, selles paradiisis, on tal millestki puudus? Näiteks suurest maailmast ootamatult ilmuvate salapäraste soovituskirjadega külalistest?

Rumalus. Juurdunud refleks, ei enamat.

„Ilmaaegu võtsite nii pika tee ette, söör. Ma ei tegele enam uurimistega.”

„See on mulle teada,” noogutas vaneminspektor. „Ent kui ma olen kord juba, nagu te õigesti märkisite, nii pika tee ette võtnud, siis ehk kuulate vähemasti ära, mis uurimist ma toimetan. Söör Vincent ütles, et seda laadi kuritegu ei jäta teid ükskõikseks. Seda esiteks...”

Kuna külaline tegi pausi, vaadates Fandorinile ootavalt otsa, langetas too pea: aga muidugi kuulan ära, kus ma pääsen.

„Aga teiseks ei lähe mul tarvis mitte niivõrd teie detektiiviandeid...” Thorntoni pilk peatus submariini kooldunud ahtrikruvil, millega Erast Petrovitš oli terrassi Sidrunit priskeks saagiks pidanud hiiglasliku hai rünnaku mälestuseks ehtinud. „...Või siiski, kõigepealt kuriteost. Vaadake palun neid päevapilte.”

Ta võttis oma visiitkuue avarast sisetaskust väikese albumi ja asus lehti keerama.

Fandorin arvas esiti, et fotodel on üks ja seesama kujutis: vann ja selle sees liikumatu, ebaloomulikult valget värvi, suletud silmadega teismeline tüdruk. Ent lähemalt silmitsedes nägi ta, et tüdrukuid oli kolm, nad olid lihtsalt sarnased: heledapäised ja väga kõhnad, alles tärkava rinna ja läbi naha paistvate ribidega.

„Kas nad magavad või lihtsalt poseerivad?” küsis Erast Petrovitš. „Kes ja miks kattis kehad valgete liiliatega? Miks pole vannis vett? Kas see l-lasti välja?”

„Surnud,” vastas Thornton kaledalt. „Kuigi ei paista laipade moodi. Meie ei lasknud vett välja. Just sellistena nad kõik kolm leitigi. Esimene oli Emma O´Leary, üksteist aastat vana. Leiti 18. aprillil 1901. aastal. Teine oli Susan Night, kaksteist aastat. Suri 1901. aasta 14. novembril. Kolmas oli Lucy Call, samuti kaheteistaastane. Surmakuupäev – 7. veebruar 1902. Surma asjaolud on identsed. Algul läheb tüdruk kaduma. Seejärel leitakse ta hotelli vannitoast. Ei mingeid märke vägivallast, kaasa arvatud seksuaalsest. Vasakul randmel on sisselõige. Surma põhjus – verest tühjaks jooksmine. Valged liiliad. Verega segunenud vesi on välja lastud. Nagu näete, kõik jätab väga hoolika, peaaegu steriilse mulje.”

„Mida hotellides kosteti?” küsis Fandorin kähku.

„Tüdrukud saabusid väikest kasvu, hapra kehaehitusega vanemapoolse meesterahva seltsis. Välimuse detailide osas on lahknevusi – kurjategija kasutab maskeeringut. Kõikidel juhtudel suhtlesid mees ja tema väike saatjanna omavahel väga kenasti. Neid peeti isaks ja tütreks.”

„Sellest pidi ajalehtedes palju juttu olema,” imestas Erast Petrovitš. „Kuid mulle ei meenu, et nii kummaliste, õudusttekitavate tapmiste seeriat mainitud oleks.”

„Otsustati hoida need kuriteod ajakirjanduse ees saladuses.” Inspektor puudutas oma vuntsi. „Seda kahel põhjusel. Kõik me mäletame hüsteeriat, mis valdas ühiskonda Rappija Jacki ajal... Pealegi jõudsime me küllaltki ruttu Liiliamõrtsuka jälile, otsingute ring tõmbus üha koomale ja me kartsime teda minema peletada.”

„Te leidsite mõrtsuka?”

„Jah.”

„Milleks teil siis mind t-tarvis on?”

„Ta pääses meil käest. Õigemini...”

Thornton puudutas ka oma teist vuntsiotsa, olles selgelt kimbatuses.

„Teate, söör,” ütles talle Fandorin. „Te kas laote kogu tõe midagi varjamata lagedale või võtate oma jõleda albumi ja lahkute. Ma ju näen, et te jätate kõige t-tähtsama mulle rääkimata.”

Köhinud kurgu kohmetult puhtaks, laiutas inspektor käsi:

„Jah, teil on õigus... Ma olen seotud sõjasaladusega, kuid arvan, et antud juhul... Ühesõnaga, probleem on selles, et kahtlusalune oli tähtis töötaja ühes Admiraliteedi laboris. Salajane töötaja. Seda, mis teema kallal ta töötas, ma ei tea, kuid kui te näeksite, kui karmid kasutusmärked on tema isikutoimikul... Õigupoolest seetõttu ajalehed teadmatusse jäetigi... Ütelge, kas teil on olnud juhust seda sorti uurimisi toimetada?”

Erast Petrovitš noogutas.

„Jah. Kusjuures ükskord ma otsisin samuti maniakki, kes ei pannud toime mingeid seksuaalseid tegusid. See on kõige iseäralikum ja prognoosimatum liik kurjategijaid.”

„Kas ammu?” elavnes Thornton.

„Väga. Üheksateistkümnendal s-sajandil,” sõnas Fandorin lühidalt ja krimpsutas nägu. Talle ei meeldinud üldse toda lugu meenutada. „Niisuguse uurimise juures on peamine arvata ära maniaki haiglane idee. Siis muutub ülesanne kergeks. Kuid kuna te saite ta kätte, siis järelikult tegutsesite õigesti.”

„Ma pole öelnud, et me ta kätte saime,” ohkas inglane. „Sajaprotsendilist kindlust meil siiski polnud ja see inimene oli, nagu ma juba ütlesin, oma erilise staatuse kaitse all. Me panime ta kõva järelevalve alla. Ma juhtisin seda isiklikult, mul aga, julgen teile kinnitada, on üksjagu kogemusi...”

„Ja mis siis sai?”

„Eelmise aasta oktoobris suundus see mees – tema nimi on Gottlieb Krank, ta on sakslane – reisile. Marseille´s läks ta transatlantilise auriku peale. Niisamuti mina ja mu parim abiline Finch. Ootasime Scotland Yardist telegrammi, et teostada vahistamine. Kuid ühe Kanaari saare lähedal tegi professor asja ees, teist taga enesetapu. Hüppas ühtäkki keset päist päeva merre.”

„Asja ees, teist taga?” kordas Fandorin karbist sigarit võttes ja pakkudes külalisele teha sama (britt raputas närviliselt pead). „Olete te kindel? Ilma mingi p-provokatsioonita, ilma anomaalse käitumise ilminguteta?”

„Teil on õigus.” Thornton kõverdas tusaselt nägu. „Ta käitus laevas imelikult. Muidu oli ta alati olnud vagur lambuke, seal aga korraldas lõputult hüsteeriaid, skandaale, nutustseene. Ma oleksin pidanud aimama, et miski on viltu...”

„Tavaline lugu. Sellistel inimestel on ohu suhtes täiesti loomalik nina. Ta haistis midagi, hakkas paanitsema, läks marru – ja tegi enesetapu.” Erast Petrovitš kraapsas tikku, silmitsedes inspektorit uurivalt. „Sellega on klaar. Mina aga ei saa vaat millest aru. Teie Liiliamõrtsukas uputas end eelmise aasta aprillis, siit kolme tuhande miili kaugusel. Mis teid siis Arubale tõi? Ja milleks teil mind vaja on?”

Libistanud pilgu üle esplanaadi ja promeneerijate, kummardas Thornton Fandorini juurde ja tasandas häält:

„Vaadake, söör, meil on alust arvata, et professor Krank on elus...”

* * *

Sigar jäigi läitmata.

„P-pidage... Ma arvasin, et te nägite omaenda silmaga, kuidas ta merre viskus.”

„Jah, ma olin kahekümne jala kaugusel. Ja mu abiline hüppas talle järele. Kuid professor vajus kivina põhja.”

Erast Petrovitš raputas pead.

„Ma ei saa millestki aru...”

„Mina ka mitte. See on mingisugune põrguvärk!” Thornton tõstis käed ekspansiivselt, üldse mitte britilikult taeva poole. „Seal oli rannikuni mitu miili ja tugev hoovus. Ta poleks kuidagi saanud kaldale ujuda. Me kõik arvasime, et Krank sai surma. Ent siin on teile faktid... Portsmouthis Kranki korteris läbiotsimist teostades leidsime me prügi seest postikviitungi tükid. Professor oli päev enne Inglismaalt lahkumist pannud teele postipaki. Kirjelduse ja kaalu järgi otsustades oli tegemist paberitega. Teate, kuhu? Tenerife saarele, mis asub kõigest viiekümne miili kaugusel tollest kohast, kus enesetapp aset leidis. Pakk oli adresseeritud märgitud numbriga pangatähe esitajale. Keegi sai Kranki oletatava surma järgsel päeval Puerto de la Cruzi postkontorist panderolli kätte.”

„See on väga huvitav ja kummutab versiooni enesetapu spontaansusest,” täheldas Fandorin, „kuid mitte selle toimumise fakti.

Professor saatis panderolli inimesele, kelle käes oli see konkreetne pangatäht. Kust te võtate, et just Krank käis postkontoris p-paki järel?”

„Ei käinud mitte Krank ise, vaid mingi saatjalg. Kuid selle numbriga pangatäht ei võinud kuidagi Tenerifele sattuda. Tolsamal päeval, mil panderoll teele läks, käis professor pangas, tegi kogu oma arve tühjaks. See on auväärne, hoolikas pank. Seal pannakse kirja kõikide väljaantavate suurte kupüüride numbrid. See, millest jutt käib, oli Krankil reisi ajal kaasas. See ei saanud kuidagi enne professorit Kanaaridele jõuda.”

Erast Petrovitš pani sigari käest. Tõusis püsti. Kõndis terrassil edasi-tagasi. Sõrmed läksid liikvele, otsekui näppides armsaid nefriitpalvehelmeid, mille klõpsumine oli alati deduktsioonile kaasa aidanud. Ent juba hulga kuid olid helmed lebanud kirjutuslaua sahtlis. Fandorin ei tundnud Arubal nende järele mingit vajadust.

„Ta võis kupüüri enne pardaleminekut kellelegi anda või saata. Ning see jõudis Tenerifele mingi t-teise laevaga.”

„Võimatu. Krank sõitis Marseille´sse ekspressiga ja jõudis laevale napilt enne väljumist. Aurik, millega ta sõitis, on sellel liinil kõige kiirema käiguga. Pangatäht ei oleks mitte kuidagi saanud 18. aprillil Puerto de la Cruzi jõuda. Kui siis ainult nii, et see võeti merre hüpanud professori taskust.”

„Võib-olla siis keegi leidis laiba, võttis kupüüri ja ilmus sellega p-postkontorisse? Vahest oli Krankil märkmikusse või veel kuskile kirjutatud, mismoodi ja kust tuleb p-pakk kätte saada.”

„Nõustuge, et see on üpris väheusutav mõttekonstruktsioon,” kehitas inspektor õlgu.

„Igatahes usutavam k-kui uppunu, kes tuleb järgmisel päeval pärast oma surma postipakile järele,” märkis Fandorin puudutatult. „Ent ma aiman teie toonist, et teil on mingisugune versioon. Kui nii, siis ärge keerutage nagu kass ümber palava pudru. Laduge välja.”

„Seal lähedal laiub rannamadal. See ümbritseb tillukese saare Saint Constantinuse kogu perifeeriat.”

„Millised on s-sügavused?”

„Kolmekümnest kuuekümne jalani.”

Erast Petrovitš muigas sarkastiliselt.

„Kinnitan teile, et seda on uppumiseks enam kui küll.”

„Jah, kuid leetseljakutel asuvad veealused vetika- ja molluskiistandused, mis kuuluvad Oceania kontsernile. Seal töötavad pidevalt tuukrid...”

„Tuukrid ei saa uppuvat inimest üles korjata. Nad liiguvad põhja mööda rasketes skafandrites.” Fandorin mõtles natuke, kehitas õlgu. „Noh, see tähendab, teoreetiliselt on see muidugi võimalik, kui vee all asub tuukriruumiga allveepaat ning selle ümber ujub keegi, kellel on suruõhuga reservuaar, kuid see oletus kuulub juba täiesti f-fantastika valda.”

„Mispärast?” sõnas britt ruttu. „Teil on näiteks niisugune allveepaat olemas. Nagu ka suruõhuaparaadid vabaks liikumiseks vee all.”

Erast Petrovitš vaikis oma pool minutit, silmitsedes inspektorit huviga.

„Ah siis sellepärast te oletegi siin? Te ei vaja minu abi. Te kahtlustate, et ma aitasin teie uppunul pääseda. Milleski sedavõrd huvitavas ei ole mind ammustilma k-kahtlustatud.”

Thornton rehmas käega.

„Jumal hoidku. Mis hea pärast pidanuks te Liiliamõrtsukat aitama? Pealegi me uurisime järele, eelmise aasta aprillis viibisite te New Yorgis firma Holland laevaehitustehases. Teie allveepaat polnud veel valmis ning veealuseks hingamiseks mõeldud aparaat (seda kutsutakse vist pneumofooriks?) polnud veel leiutatud.”

Fandorini vasak kulm kerkis ülespoole. Niisugune põhjalikkus tegi Scotland Yardile au.

„Ma juba ütlesin, et me ei vaja mitte teie deduktiivseid ja analüütilisi võimeid,” jätkas inspektor. „Meil on vaja teie paati, teie pneumofoori ning lõppude lõpuks ka teid ennast teie kogemustega veealuste tööde alal. Vaat milleks ma tulin siia, ookeani teise otsa. Aidake, mister Fandorin, meil see mõistatus lahendada. Saint Constantinuse saar on eraomanduses, see kuulub Oceania kontsernile. Kõrvalisi isikuid sinna ei lasta. Meil on aga hädasti tarvis teada, ega Liiliamõrtsukas end seal varja, äkki on ta elus ja terve.”

„Kas kontsern võib tõesti ära öelda Briti impeeriumi esindajatele, kes otsivad taga ohtlikku k-kurjategijat?”

„Me ei saa ametlikke kanaleid pidi tegutseda. Ma ju rääkisin, asi on salastatud. Pealegi peame me kõigepealt veenduma, et Kranki päästmine oli tehniliselt võimalik. Selleks peaks keegi, kes omab vastavat varustust ja kogemusi, istandustes ja saare kogu veealusel perimeetril luuret teostama. Paraku kuninglikus sõjalaevastikus allveepaate ei ehitata. Pole ka tuukreid, kes oskaksid töötada ilma skafandrita. Me uurisime järele ja selgitasime välja, et mitte keegi ei tuleks sellise ülesandega toime nii hästi kui teie ja teie abiline.”

Detektiivitööst oleks Erast Petrovitš keeldunud hetkegi mõtlemata – ära on tüüdanud, kuid nüüd lõi kõhklema. Tuleb tunnistada, et ta oli meelitatud. Mõelda vaid! Maakera juhtiv mereriik palub temalt abi.

„Kui te nõustute, siis saate väga hea tasu,” sõnas Thornton libekeelselt. „Ma ütleksin, et pretsedenditu. Mitte tulemuse – pelgalt nõusoleku eest.”

Teades hästi Scotland Yardi ihnsust, ei lasknud Fandorin end lubadusest ahvatleda. Ja millist honorari saakski kõrvutada võimalusega hankida kakskümmend tonni kulda?

„Kas tüdrukute tapmised on lakanud?” küsis ta. „Kas Liiliamõrtsukas on taltunud?”

„Seda küll, kuid...”

„Siis andke andeks. Ma olen liiga hõivatud oma tööga. Mõelge välja mõni muu moodus selle m-mõistatuse lahendamiseks.”

„Ega ma teile siis raha paku.” Thornton võttis taskust mingisuguse ümbriku. „Midagi paremat. Oletame, et te leiate oma galiooni. Teate, mis edasi saab? Hollandi kuningakoda esitab sellele omad nõudmised, sest siin on Madalmaade territoriaalveed. Algab kemplus, mis säärastel puhkudel venib aastateks. Aga minul on siin tema majesteedi Hollandi kuninganna litsents, mis annab teile õiguse käsutada ükskõik milliseid mereleidusid teie äranägemist mööda.”

Ta võttis välja võimatult ilusate pitsatitega paberi, lehvitas seda õhus.

„Dokument on välja antud Briti valitsuse isiklikul palvel. Ning ma annan teile litsentsi kohe praegu. Kui te annate sõna, et saabute oma allveepaadiga Tenerifele, kus asub uurimise ajutine staap. Teid toob kohale spetsiaalne transpordilaev. Kuulge nüüd, see on väga soodne pakkumine. Galioonil peaks olema, nagu ma kuulnud olen, kakskümmend tonni kulda? Kohtuskäimise järel jääb teile sellest vaid veerand. Järelikult pakume me teile tegelikult viitteist tonni kulda.”

„Kui mul õnnestub galioon üles leida,” tähendas Erast Petrovitš.

„Noh, te ei pruugi ka midagi meile kasulikku leida. Aga honorar kuulub igal juhul teile...”

Thornton ootas veel natuke ja lisas:

„Mõelge veel ühe asja peale. Kui Krank on elus, siis leiab ta varem või hiljem uue ohvri. Maniakid ju ei lõpeta kunagi. See veri jääb teie südametunnistusele.”

Kae psühholoogi, muigas Fandorin sisimas. Nähtavasti on inglastel mu toimikus kirjas midagi seesugust nagu „peab eriliselt tähtsaks kõlbelis-eetilisi põhjendusi”.

„Hea küll. Ma m-mõtlen.”