Читать книгу Planeet Vesi - Boriss Akunin - Страница 7

„Kuidas teil nii kaua aega võttis? Tulite peaaegu poolteist kuud!”

Niisuguste sõnadega võttis Cecil Thornton vastu trapist alla kõndivat Fandorinit. Toon polnud ligipugev ega paluv nagu Arubal, vaid range, rahulolematu. Erast Petrovitšile tuletati meelde, et ta oli tellimuse vastu võtnud ja saanud ettemaksu.

Kuid vaneminspektor ja Briti impeerium, mida too esindas, olid ju Sidrun-2 meeskonna tõepoolest teenistusse palganud – nii nagu palgatakse suvalist tuukribrigaadi. Seetõttu Fandorin, kes polnud enam harjunud oma tegevusest kellelegi aru andma, vedas esiotsa kulmud ninajuurele ja välgutas silmi, kuid siis võttis end kokku ja seletas lühidalt:

„Vaadake, varjatud sõiduks on tarvis periskoopi. Meie paadil seda polnud, puudus vajadus. Tuli torni k-konstruktsiooni muuta. Mu insener mister Bull tuli selle tehnilise ülesandega üsna kiiresti toime, kuid seade tuli ju veel merel järele proovida...”

Väiksemapoolne Inglise aurulaev, mis oli paadi ja selle meeskonna üle Atlandi toonud, ei sildunud mitte sadamas endas, vaid kaljude vahele surutud kõrvalises lahesopis. Siia oli täielikus vastavuses Fandorini juhtnööridega sisse seatud väike baas submariiniangaari ja sügavasse kohta viiva puitkaiga, millel Thornton võttiski külalisi vastu. Siinsamas seisis ka väike kraana, laudisele aga olid paigaldatud rööpad, et paati saaks paigutada angaari, kui peaks tekkima remondivajadus.

Tobedaid rituaale mittetunnistav Pete Bull oli juba kaile hüpanud, vaevumata inspektorit tervitama või temale pilkugi heitma. Inseneri huvitas vaid üks asi: kas inglased on kõik õigesti ette valmistanud, sest tema meelest ei olnud nad vaimsete võimete poolest venelastest kuigivõrd arenenumad. (Ent mister Bull suhtus halvustavalt kõikidesse maailma rahvustesse, kaasa arvatud juutidesse, ja tegi erandi ainult ameeriklastele ning sedagi vaid seetõttu, et nad ei ole õigupoolest rahvus.) Insener pühkis maabumissillalt sörgil minema, kummardudes laudise kohale otsekui jälgi ajav jahikoer. Kadus angaari.

Masa kiskus samal ajal oma kätega Sidrunilt presenti maha. Allveepaadi hõbedased küljed lõid läiklema Tenerife päikese all, mis oli sama ere nagu Arubal. Jaapanlane ajas end tikksirgeks, tegi paadile sügava kummarduse. Ning alles seejärel lasi troppijad selle ligi.

„Hea küll, ma ei sega teid,” ütles Thornton, nähes, et Fandorin ei vaata mitte tema, vaid kraana poole. „Kui lõpetate, viib kaless teid hotelli. Seal räägimegi.”

Askeldasid oma kaks tundi. Bull ei jäänud loomulikult millegagi rahule. Masa kukkus loomulikult lossijate peale sisistama, kuna need ei näidanud Sidruni suhtes üles piisavalt aupaklikkust. Ning kui trossidega kinnitatud submariin juba lainetel õõtsus, läksid mõlemad abilised loomulikult omavahel purelema.

Üle ookeani sõidul oli Erast Petrovitš sundinud neid allkirjastama dokumendi, mille kohaselt nad tõotasid jääda omavahelises läbikäimises vastastikku lugupidavaks, mistõttu antagonistide sõnasõda toimus nüüd omapäraselt.

„Söör, pean kogu lugupidamise juures ütlema, et järgmises elus sünnite te solkmena, kes elab sea kõhus,” rääkis jaapanlane.

„Aga teie, söör, olete lollpea,” pareeris Pete Bull põlglikult; tema ei pidanud tõotusi nii tähtsaks nagu Masa.

„Söör, pean kogu lugupidamise juures ütlema, et teie järgmine elu jõuab kätte palju varem, kui te arvate,” lõi jaapanlase nägu vihast lõkendama.

„Aga teie, söör, olete lollpea,” kõlas vastuseks.

Ja niiviisi lõputult.

„Teate mis,” ei pidanud Fandorin vastu. „Viisakuspakt on tühistatud. Ma keelan teil omavahel rääkida. Kõik kontaktid käivad nüüdsest ainult minu kaudu. Ja elama hakkate lahus. Teie, Bull, seadke ennast sisse angaari. Ma tean, et te nagunii ei raatsi Sidrunist eemal olla. Masa, sina tuled minuga.”

„Või tema tuleb minule ütlema,” porises Bull. „Kus tuli mul ertshertsog välja! Ma poleks ka ise siit kuskile läinud. Mul on kaasas kokkupandav koi. Käskige ainult saata mulle mu dieettoitu. Ja vaadake, et teie makaak sinna mürki ei sokutaks.”

„Masa, damare^[1.]!” käratas Erast Petrovitš, haaras jaapanlasel natist kinni ja tiris ta endaga kaasa.

Kalessis, mis veeres mööda väikese maalilise linna kaldapealset, sulas jaapanlane üsna ruttu. Unustanud haavaja, silmitses ta huviga kohalikke senjoriitasid ning neile, kes eriti silma jäid, vahtis koguni järele.

„Võimalik, et esimene kategooria, isand. Väga võimalik!” teatas ta erutatult. „Mulle meeldib Tenerife saar!”

Masal, naise ilu tundjal ja hindajal, oli oma süsteem, mille järgi ta hindas erinevate maade ja piirkondade naisasukaid. See gradatsioon ei langenud traditsioonilisega kuigivõrd kokku. Arvesse võeti priskust, naha õlisust, pilgu udusust, usalduslikkust, kirglikkust, malbust ja veel paarikümmet parameetrit, sealhulgas päris gurmaanlikke, nagu näiteks kõrvanibu ümarus. Sellel nõudlikul skaalal asetsesid sakslannad prantslannadest palju kõrgemal, aga esimese kategooria väärilisteks oli Masa seni pidanud vaid Venemaa põhjaalade ja Hawaii saarte kaunitare.

„Mul on hea meel,” vastas Fandorin hajameelselt, silmitsedes linna, mis talle ei meeldinud. Tavaline kuurort: ingliskeelsed sildid, kõikjal suurfirmade reklaamid, turistide hordid.

Grand Hotel, mille ette kaless keeras, oli samuti täiesti keskpärane, otsekui üle toodud Biarritzist või Brightonist, ehk ainult troopiline taimestik pisut elavdas mittemidagiütlevat euroopalikku arhitektuuri.

Kuid kogu selle väikese kvaasi-Euroopa kohal domineeris vulkaanihiiglane, otsekui määrates maailmakorralduse tegelikku mastaapi. Erast Petrovitš ajas pea kuklasse, kuid tulemäe tippu ei näinud – see oli pilvede taga peidus.

Korraga tõmbus süda kokku, nagu oleks seda läbistanud jäänõel. Selline asi juhtus Fandoriniga üksnes väga suure ohu künnisel.

Imelik. Eelseisev töö ei tundunud riskantne olevat.

Mõttetark on öelnud: „Õilis mees, kui ta pole loll, võtab oma eelaimusi kuulda, sest neid saadab heasoovlik Kõrgem Jõud.” Ent mõttetark on ühel teisel juhul öelnud ka muud: „Halb enne ei ole õilsa mehe jaoks ettekääne teelt ärakeeramiseks.” Igal tõelisel mõttetargal võib alati leida teineteist välistavaid sententse.

* * *

„Noh? Mida kostate?”

Cecil Thorntonil oli ehtbritilikku kannatlikkust. Selle tunni vältel, mis Fandorin kriminaaltoimikut uuris, inspektor peaaegu ei liigutanud. Ent pruukis Erast Petrovitšil vaid mapp käest panna, vidutada silmi lae all tiirleva ventilaatori poole ja sirutada käsi nefriitpalvehelmeste järele, kui kohe kõlas läbematu küsimus.

„T-tiisikus,” sõnas siledaid kuulikesi klõbistav Erast Petrovitš. „Arubal jätsite te selle mainimata. Kõik kolm Liiliamõrtsuka ohvrit ei olnud mitte ainult samatüübilise välimusega, vaid ka tiisikusehaiged. Läbipaistev sinaka tooniga nahk, varjud silmade all, efemeerne haprus. Seda esiteks... Nüüd teiseks. Ma võtsin mereretkele kaasa kõik, mida sai Saint Constantinuse saare kohta lugeda. Informatsiooni pole just palju. Kuid leidus mitu lehelugu tuberkuloosihaigete sanatooriumist, kuhu võetakse ainult tüdrukuid. Kirjutatakse, et sealne ravikuur polevat poiste jaoks efektiivne...”

Thornton naaldus ettepoole:

„Te arvate, et sanatooriumist sai Kranki jaoks ahvatis?”

Kõõritanud inspektori poole (pilk tähendas: „Imelik, et te ise selle peale ei tulnud”), ei hakanud Erast Petrovitš sellele retoorilisele küsimusele vastama.

„Kas sanatooriumis pole eelmise aasta aprillist alates mingeid intsidente esinenud? Kahtlasi surmasid? Kadumisi?”

„Ei, ma teaksin seda. See tähendab, haiged surevad mõnikord, seal on ju ka raskeid juhtumeid. Kuid pole olnud midagi, mis oleks politseis tähelepanu äratanud. Oceania kontserni loata saarele ei pääse, kuid Hispaania seaduste järgi on administratsioon kohustatud kõikidest kuritegudest ja õigusrikkumistest teatama Santa Cruz de Tenerife politseile.”

See vastus ei rahuldanud Fandorinit täiel määral.

„Kas te ise üldse olete Saint Constantinusel käinud?”

„Ei. Proovisin, kuid ei õnnestunud. Siin Santa Cruzis on kontserni kontor. See väljastab lube – ja ainult neile, kes võetakse tööle. Tavaliselt on see mõni kohalik kalur või sukelduja, kuid tullakse ka kaugemalt. Palk on kõrge, elamistingimused head. Kõik tööletahtjad peavad läbima vestluse. Ma üritasin, isegi kaks korda. Algul proovisin esineda mehhaanikuna – omal ajal lõpetasin ma nagu teiegi inseneriteaduskonna.” Thornton muigas rõõmutult. „Kuid erinevalt teist olen tehnikast eemaldunud. Mind kukutati läbi. Teine kord grimeerisin end korralikult, et ära ei tuntaks, pakkusin oma teeneid valvurina (nad võtavad meelsasti armee, sõjalaevastiku, politsei veterane). Siin olin ma oma teadmistes ja oskustes päris kindel. Kuid ikkagi kukutasid läbi. Rääkisime ühest ja teisest, ma vastasin kõikidele küsimustele. Ütlesin, et lahkusin teenistusest, kuna maksti vähe. Ei, ütlesid nad, te ei sobi meile. Ilma selgitusteta. Vahest oli see isegi hea, et ei võetud...”

Inspektor tõmbus kössi, otsekui külmavärinast.

„M-mispärast hea?”

„Sest ma oskasin erinevatel aegadel sokutada saarele kolm oma meest. Üks sai tööle elektrikuna, teine tuukrina. Kolmas valvurina...” Thorntoni nägu muutus leinalikuks. „Esimene kukkus kaljult alla ja murdis endal koljupõhimiku. Õnnetusjuhtum. Teine uppus veealuses istanduses. Samuti õnnetu juhus. Kolmandaks oli toosama Finch, kellest ma olen rääkinud. Istutasin Finchi sinna juba pärast kohtumist teiega, kuu aega tagasi. Ta saatis ühe kirja, teatas koodiga, et temaga on kõik korras. Ning sestsaadik, nüüd juba kolm nädalat, pole ta ühendust võtnud...”

„Huvitav s-saareke,” sõnas Erast Petrovitš venitamisi. „Kuulge, aga kuidas oleks, kui vetesügavuste kündmise asemel katsun ka mina õnne, lasen end tööle värvata? Kranki pilte olen ma näinud, tundemärgid meelde jätnud. Vaatan, kas ta on seal või ei. Ühtlasi otsin teie kadunud kolmandat. Teil leidub ju mõni pilt temast?”

„Jah, mul on kaasas Finchi töötõend. Näete. Siin ei paista, kuid juuksed on tumeruuged. Ja eriline tundemärk: tähekujuline arm parema silma all.”

„Kuulijälg. Imelik, et ta ellu jäi,” täheldas Fandorin päevapilti silmitsedes.

„Jah, Finch sai raskelt haavata, kuid täitis ülesande.”

„Mis ülesanne see oli?”

Inspektor sikutas oma vuntsi.

„...Väga ohtliku jõugu kinnivõtmine.”

„Millise nimelt?” küsis Erast Petrovitš huviga, teades Inglismaa kõiki tõsisemaid jõukusid.

„Ärme kaldume teemast kõrvale.” Thornton köhatas rangelt. „Võtke teadmiseks, et Finch on üks meie paremaid väliagente. Selle mehega ei saa õnnetust juhtuda. Ja mitte kellelgi pole veel õnnestunud teda ootamatult tabada. Ta suudab tungida ükskõik kuhu ja tuleb alati tagasi. Isegi kui Finch on kadunud, siis teie ei peaks ammugi analoogset teed mööda minema. Tehke seda, milles me kokku leppisime. Teie submariini transportimine läks kuningakojale maksma kenakese summa.”

Fandorin kehitas õlgu ega kostnud midagi. Talle ei meeldinud väljend „teie ei peaks ammugi”, kuid peremehe sõna maksab. Ise teab. Pealegi oli inspektor hakanud kuidagi liiga sagedasti vuntsiotsa näppima.

„...Seda enam, et vaevalt te Kranki saarel kohtate,” jätkas inspektor. „Mu agendid jõudsid Saint Constantinuse asukaid lähemalt kaeda. Professorit ei näinud nad mitte kuskil. Kui ta ka on seal, siis peidab end. Võimalik, et töötab kontserni laboratooriumis ega pista ninagi toast välja.”

„Rääkige mulle Oceania kontsernist lähemalt,” palus Erast Petrovitš, kellel oli sõna „laboratoorium” peale hakanud kujunema oma versioon, mis suudaks lahendada kõik need mõistatused ja ütlematajätmised.

„Olge lahke. See on transnatsionaalne aktsiaselts, mis on maailmamere rikkuste tehnoloogilise kasutamise vallas monopolist või vähemalt vaieldamatu liider. Traditsioonilistest meretööndusaladest tegelevad nad vist ainult pärlipüügiga ning tarnivad turgudele kõige kõrgema kvaliteediga kive. Kala- ega vaalapüügiga nad ei tegele, kuid omavad Ameerikas mitut suurt kalakonservitehast. Peamise tulu saab kontsern hoopis täiesti uuest tööstusharust: toodab mereproduktide baasil valmistatavat parfümeeriat, kosmeetikat ja ravimeid. Selles osas ei ole Oceanial konkurente. Kasumi- ja dividendiandmeid ei avaldata, sest kontserni aktsiaid ei ole vabamüügis ammu olnud, kuid meie teada käib jutt vähemalt kaheksakohalistest summadest. Naelsterlingites!” lisas Thornton tähendusrikkalt ja tõstis sõrme üles rõhutamaks, et jutt ei käi mingitest haledatest dollaritest või, jumal hoidku, frankidest.

Seejärel süvenes ta kontserni geograafilise ja organisatoorse struktuuri detailidesse: millistes riikides on sel filiaalid, millistes linnades on esindused, kui omapäraselt juhitakse Oceaniat keeruka harujuhatuste ja ekspertkomisjonide süsteemi kaudu.

Selle pooleteise kuuga, mis olid möödunud hetkest, mil Fandorin Saint Constantinuse saarest esimest korda kuulis, oli ta loomulikult asja omal käel uurinud ja teadis seda kõike väga hästi. Teda ei huvitanud mitte see, mida inspektor räägib, vaid see, millest rääkimata jätab.

Tundub, et pilt sai selgeks.

„Teate mis, Thornton,” ütles Erast Petrovitš, kui britt oli lõpetanud. „Olete mulle küllalt kärbseid pähe ajanud. Te kas räägite mulle kõigest avameelselt, v-valetamata, või ma lähen Arubale tagasi. Mind oma eesmärkide suhtes eksitades rikkusite te meie kokkuleppe tingimusi.”

* * *

Inspektor vaikis, pilgutades nõutult heledaid ripsmeid. Ilmselt ei osanud ta oodata, et asi säärase pöörde võtab.

„Kas siis söör Vincent ei selgitanud, et teil ei õnnestu mind pimesi ära kasutada? Või pole ka tema, Briti k-kriminaalpolitsei ülem, teie ettevõtmistesse pühendatud?”

Jälle ei tulnud mingit vastust. Thorntoni reageerimiskiirus jättis soovida.

„Hüva,” ohkas Fandorin. „Võite vaikida. Mulle on niigi kõik selge. Te ei tööta söör Vincenti juures. Kriminaalpolitsei inspektorid ei kasuta kallite rätsepate teenuseid ega kõnele nagu Etoni vilistlased. Seda esiteks. Kui te ka teenite Scotland Yardis, siis Special Branchis, autonoomses üksuses, mis tegeleb r-riigi- ja sõjasaladustega. Seda teiseks. Te mainisite, et see laboratoorium, kus professor Krank töötas, asub Portsmouthis, seal aga paikneb Briti sõjalaevastiku peamine baas. Olen kindel, et te teate suurepäraselt, mille kallal nimelt Krank töötas. Asi ongi selles töös. Seda kolmandaks. Teid ei huvita jaht maniakile. Teil on vaja kätte saada ärakaranud teadlane ja salajane dokumentatsioon, mis ta ära varastas. Seda neljandaks... Pidage,” sõnas Erast Petrovitš järsult, nähes, et Thornton haarab taas vuntsist. „Te kavatsete jälle valetada. Jumala pärast, tehke läbi füsiognoomikakursus, see kulub teile teie ametis marjaks ära. Saate vähemalt teada, et vuntsi näppimine viitab salalikkusele ja soovile vestluskaaslast petta. Aga punkte on mul veel palju.”

Inglane tõmbas käe tagasi ja läks näost tumepunaseks.

„Viies punkt on selline. Te jälitasite Kranki, et teha kindlaks, kellele nimelt kavatseb ta oma saladused üle anda. Ning kui teadlane end keset merd ära uputas, ajas see teid täielikku t-tardumusse. Ent peagi saite te teada saadetud panderollist ning hakkasite tundma huvi algul Tenerife ning seejärel Saint Constantinuse saare ja Oceania kontserni vastu. Seda kuuendaks. Teis tekkis kahtlus, et oletatav enesetapp oli plaanitud lavastus, professori teie jälgimise alt eemaldamise operatsioon. Seda seitsmendaks. Ning ma tean, kes selle operatsiooni kavandas...”

„Tõesti?” küsis Thornton, vaadates vestluskaaslast sellise näoga, nagu näeks teda esimest korda. „Ma kuulan. Huvitav.”

„Ei ole selles midagi eriti huvitavat. Kõik on v-vägagi etteaimatav. Kontsernist rääkides jätsite te ütlemata, et aktsiaselts loodi algselt Saksa pangafirma Suess rahadega. Suess pole päris tavaline finantskorporatsioon. Ta on aastaid olnud seotud Preisi, nüüd ühendatud Saksamaa valitsusega. Näiteks leidis veidi aega enne 1870. aasta sõda aset skandaal: Berliini ja Pariisi vaheliste pingete harjal selgus järsku, et üks Napoleon III nõbudest on Suessidega tihedalt seotud ja reedab neile tõenäoliselt sõjasaladusi. Prints kas kihutati Prantsusmaalt minema või põgenes ta ise, kuid sestpeale polnud Suessi tõeline pale enam saladus. Te vältisite Oceania kontserni Saksa päritolu nii püüdlikult, et kinnitasite lõplikult mu oletusi. Saksamaa püüab vaidlustada Briti ülevõimu merel ja kasvatab hoogsas tempos oma sõjalaevastikku. Sakslased on eraettevõtte sildi all soetanud Atlandi ookeani strateegilises punktis asuva saare ja rajanud sinna salajase b-baasi. Meelitasid teilt üle Kranki, kes tegeleb mingisuguste tähtsate väljatöötlustega, ja toimetasid ta Saint Constantinusele. Mingeid tapetud tüdrukuid nagu ka Liiliamõrtsukat ei ole tõenäoliselt olemas. Te mõtlesite selle loo välja – tunnistan, et väga osavasti, – et mind nõusse saada. Sellele ideele viis teid aga tuberkuloosihaigete laste sanatooriumi reklaam. Teil pole tõesti mu detektiivikogemust tarvis. Teil on vaja välja uurida, millega sakslased Saint Constantinuse saare lähedastel leetseljakutel tegelevad. See oli deduktsioon. Nüüd aga asun resümee kallale. See tuleb lühike.”