Читать книгу Kadunud väike tüdruk - Брайан Макгиллоуэй - Страница 11

Kuna Lucy auto oli ikka veel Preheni metsa pargitud, pidi ta sõitma Maydowni jaoskonda päästemeeskonnaga, kes oli saanud väljakutse Strathfoyle’i.

Reisijana oli tal aega aknast linna vaadata. Teda vapustas ikka veel, kui palju see oli tema lahkumisest saadik muutunud. Tookord oli linn paistnud olevat enesehävitamise veerel: kaks jõekallast, kaks nime, kaks kogukonda – ja nende vahel nii tohutu lõhe, et Briti peaminister oli tõsiselt kaalunud piiri kehtestamist Foyle’i jõele, määrates linna koos selle kesklinnaga Vabariigile ja Waterside’i Põhja-Iirimaale.

Praegu paistis see koht siiski olevat jalad alla saanud. Punaseid telliseid oli ikka veel külluses, kuid üksteise järel sirutusid üle jõe sillad – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – ja lähendasid vastaspooli. Linna, mis oli olnud kodusõja sünnipaik, toodi nüüd kohanemise eeskujuks püüdluses lahendada oranžide paraadide probleemi.

Foyle’i silda ületades võis Lucy kaela sirutades näha linna, mis laius mõlemal pool avarat, rahulikku halli valgusse kätketud jõekääru. Siis pöörasid nad sillalt maha sõites ringristmikul vasakule Maydowni poole.

Maydowni jaoskond oli ulatuslik kompleks, mis oli ehitatud mitu miili linnast välja ja majutas enamikku peamistest osakondadest, välja arvatud kriminaalosakond, mis tegutses väiksemates jaoskondades kogu Derry linnas. Lisaks toimis see äsja värvatute koolituskeskusena. Kompleksi kuulusid kakskümmend punastest tellistest hoonet ning majutusasutused.

Kui päästemeeskond oli Lucy jaoskonna ette maha pannud, pidi ta küsima, kuidas kodanikukaitse üksust leida. Väravas valves olev ohvitser näitas talle üle siseõue 5. hoone asukohta, soovitades libedatel jalgradadel ette vaadata. Mees naeratas Lucyle, kui too teda tänas, hõõrus käsi ja pani need siis seljale, et nautida enda taga oleva gaasiahju soojust. Valvur tegi lahkuvale Lucyle silma ja naine oli kindel, et mees jälgib kogu ta minekut, arvatavasti poolenisti soovides, et ta maha kukuks – kas või ainult selleks, et leevendada oma hommikuse valvekorra igavust.

Lucy hakkas minema 5. hoone poole, mis asus kompleksi kaugemas servas. Parklatest jalgu lohistades möödudes üritas ta meeleheitlikult jääl mitte libiseda – mis tal ei õnnestunud –, Lucy pidi kaks korda oma kintsudelt ja tagumikult lund ja jäätolmu kloppima, kuna vahiputkas istuv mees nägi aina suuremat vaeva, et igal tema kukkumisel oma lõbusust varjata.

Viimaks jõudis Lucy osakonna peaukseni. Kuna tal polnud sissepääsukoode, vajutas ta kellanuppu ja ootas. Natukese aja pärast võis läbi ukseklaasi katva peegelkile näha läheneva isiku siluetti. Lucy uuris ennast kähku peegelduselt ja silus tahapoole juuksesalgu, mis oli hobusesabast lahti pääsenud, kui ta tasakaalu kaotas. Ta nägu oli vist kõhnem kui tavaliselt, kuid ta oli väikest kasvu, nii et sellest polnud midagi.